Obsah (8)

§ 368§ 386§ 173§ 162§ 174§ 138§ 144§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristi Rickberg Otsuse tegemise aeg ja koht 12. september Kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-14980 Tsiviilasi Xxxx hagi OÜ X

§ 368lg 1). Vastuhageja omandas Xxxx

OÜ sõiduki Audi A

1. Vastukostja rikkus vastuhageja valdust sõidukile, kui viis selle ära Norde Auto parklast asukohaga Kadaka tee 72a Tallinn. Vastuhageja pöördus kuriteoteatega politseisse, mille kohta on algatatud kriminaalasi nr
2. 02.09.2015 pidas Politsei- ja Piirivalveamet sõiduki kinni ja paigutas selle Tallinnas Rahumäe tee 6 asuvasse politsei parklasse. Prokuratuur keeldus sõiduki tagastamisest vastuhagejale kuni kriminaalasjas kohtuotsuse jõustumiseni ja leidis, et vaidlus sõiduki omandiõiguse üle tuleks lahendada tsiviilkohtumenetluse korras.
3. Vastuhageja kinnitab, et vaidlusalune sõiduk kuulub talle ning omand läks vastuhagejale üle müügilepingu alusel. Ostusumma tasumise kohustust on vastuhageja täitnud. Vastuhageja tugineb sellele, et omandamisel oli ta heauskne ja sõiduk ei ole vastukostja valdusest tema tahte vastaselt välja läinud enne selle omandamist. Järelikult on vastuhageja saanud sõiduki omanukuks sõltumata sellest, kas OÜ Xxxx on selle vastukostjale müünud või mitte. Vastukostja ja OÜ Xxxx vahel ei olnud sõlminud võla- ega asjaõiguslikku müügilepingut ning vastukostja ei ole tema poolt väidetud ostuhinda OÜle Xxxx tasunud.
4. Vastukostja ei ole tõendanud oma võimet tasuda ostusummat, kummutanud võltsituse vastuväidet, esitanud käibemaksuarvet ega OÜ Xxxx osanike otsust vastukostjale sõiduki võõrandamise kohta. Vastukostja küll väidab, et Xxxx olevat andnud üle sõiduki otsese valduse müügilepingu täitmiseks, kuid see asjaolu on tõendamata ja väär.
5. Dokumentidel on üksnes väidetavalt Xxxx allkiri ning vastukostja allkiri puudub. Isegi, kui kohus peaks lugema esitatud dokumente kehtivateks lepinguteks, ei ole vastukostja õigeaegselt (ega mitteõigeaegselt) nimetanud isikut, kes pidi saama sõiduki omanikuks ja seega ei saanud OÜ Xxxx omandit üle anda.
6. Hageja on väitnud, et nii
7. augusti 2015.a müügilepingu sõlmimisel kui ka
8. augustil 2015.a selle valduse saamisel oli vastuhageja halvauksne. See faktiväide on väär, kuna vastuhageja ei teadnud ega pidanud teadma vastukostja ja OÜ Xxxx vahelistest õigussuhetest. Vastukostja peab tõendama, et nimetatud kuupäevadel teadis vastuhageja või pidi teadma, et OÜl Xxxxei olnud sõiduki omandiõigust. Asjaolu, kas vastuhageja teadis või pidi teadma vaidlusalusest kokkuleppest ja omandi üleandmise nõudest, ei oma tähtsust.
9. Xxxxsai sõiduki otsese valduse OÜ Xxxx valduse rikkumise teel, mida tõendab OÜ Xxxx
10. juuli 2015.a kuriteokaebus koos PPA
11. juuni 2016.a kaaskirjaga. Järelikult oli Xxxxvaldus omavoliline. Ilmselt ei oleks usutav, et kuue päeva jooksul pärast kuriteokaebuse esitamist oleks OÜ Xxxx müünud sõiduki Xxxx ja seda selgelt mittetavapärastel tingimustel. Kohtuotsuse põhjendused
12. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, vastuhagiavalduse ja poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega ja tõenditega, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata.
13. Hageja ja kostja on käesolevas asjas esitanud vastastikku nõuded sõiduauto Audi A7 omandiõiguse tunnustamiseks. Poolte vahel puudub vaidlus, et enne 23.07.2015 kuulus sõiduauto Audi A7 ettevõttele XxxxOÜ. Hageja kinnitusel omandas hageja sõiduki 23.07.2015 müügilepinguga XxxxOÜ-lt ning kostja väitel omandas kostja sama sõiduki XxxxOÜ-lt 13.08.2015 müügilepingu alusel. 4
14. Kohus analüüsib esmalt, kas hageja sai 23.07.2015 sõiduauto Audi A7 omanikuks. Asjaõigusseaduse (AÕS) 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Antud juhul nähtub XxxxOÜ seadusliku esindaja 23.07.2015 avaldusest (kd I lk 104-109), et XxxxOÜ seaduslik esindaja on kinnitanud, et nii sõiduauto valduse kui omandi hagejale üle andnud. Nimelt nähtub Xxxxkinnituskirjast (kd I lk 105), et sõiduauto valdajaks on saanud Xxxx, ning Xxxxavaldusest (kd I lk 108) ilmneb, et masin läks üle Xxxxomandisse.
15. Kohus on seisukohal, et eelviidatut dokumentidega on tõendatud, et XxxxOÜ ja hageja vahel oli sõlmitud sõiduauto Audi A7 müügileping ning hageja sai sõiduauto omanikuks. Seoses kostja vastuväitega, et Xxxxkinnituskirjade näol ei ole tegemist müügilepingu tunnustele vastava dokumendiga, märgib kohus, et sõiduauto kui vallasasja võõrandamise korral ei ole pooltel kohustust sõlmida kirjalik müügileping. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 1 kohaselt võisid XxxxOÜ ja hageja sõlmida sõiduki müügilepingu ka suulises vormis ning sellele järgnevalt vormistas Xxxx kirjaliku kinnituse üksnes selle kohta, et ta on hagejalt sõiduauto eest saanud tasu 25 000 eurot ning Xxxx kohustub sõiduki hageja nimele ümber registreerima.
16. Kostja on esitanud vastuväite, et Xxxx kinnituskirjad ei ole tegelikkuses Xxxx allkirjastatud ning tegemist on võltsitud dokumentidega. Kohus leiab, et kostja vastuväide ei ole põhjendatud. Nimetatud dokumentide osas on läbi viidud kohtuekspertiis ning ekspert on asunud seisukohale, et 23.07.2015 dokumendile pealkirjaga „Nõusolek:Allkiri:“ on tõenäoliselt alla kirjutanud Xxxx(kd I lk 189-191). Ekspertiisile lisatud arvamuste skaalast nähtuvalt tähendab see, et tõenäosus, et allkirja kirjutajaks on keegi teine, on väike. Lähtuvalt ekspertarvamusest on kohus seisukohal, et puudub alus kahelda, et Xxxxkinnituskirjad ei ole ehtsad ning tegelikkuses XxxxOÜ seaduslik esindaja sõiduki valduse ja omandiõiguse üleandmist ei kinnitanud.
17. Kostja on esitanud vastuväite, et hagejale ei saanud sõiduauto omand üle minna tulenevalt asjaolust, et hagejal ei olnud piisavalt materiaalseid vahendeid tasumaks sõiduauto eest 25 000 eurot. Kohus on seisukohal, et kostja vastuväide ei ole põhjendatud. XxxxOÜ seaduslik esindaja on nii kinnituskirjas (kd I lk 105) kui avalduses (kd I lk 108) kinnitanud, et sai auto eest sularahas kätte 25 000 eurot. Seega puudub alus kahelda, et hageja on müügilepingu poolte vahel kokkulepitud ostuhinna müüjale tasunud.
18. Kostja on esitanud vastuväite, et XxxxOÜ ja hageja vahel sõlmitud sõiduki müügileping oli äriseadustiku (ÄS) § 177 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 koostoimes tühine, kuna hageja oli tehingu tegemise ajal XxxxOÜ osanik, kuid puudus osanike otsus, mis lubaks ettevõttele kuuluvat vara hagejale kui osanikule võõrandada. Kohus märgib, et nähtuvalt äriregistri väljavõttest oli hageja 23.07.2015 müügilepingu sõlmimise ajal XxxxOÜ osanik (kd I lk 57). ÄS § 177 lg 1 kohaselt ei või osanik hääletada, kui otsustatakse tema osaniku ja osaühingu vahel tehingu tegemist. Kohus on seisukohal, et ÄS § 177 lg 1 keelab küll osanikul hääletada küsimuses, mis puudutab tema endaga tehingu tegemist, kuid äriseadustikust ei tulene normi, mis kohustaks iga osanikuga tehtava tehingu suhtes osanike otsust vastu võtma. Osanike pädevusse kuuluvad otsustused on sätestatud ÄS § 168 lõikes 1 ning ÄS § 168 lg 1 p 10 kohaselt on osanike otsus kohustuslik juhul, kui tegemist on nõukogu liikmega või juhatuse liikmega tehing tegemise otsustamine. ÄS § 168 lg 1 ei näe aga ette kohustust lahendada igakordselt osanike otsusega küsimused, mis puudutavad äriühingu ja osanike vahel tehingute tegemist. Lähtuvalt eeltoodust on kohus seisukohal, et ka juhul, kui OÜ Xxxxvõõrandas sõiduki Audi A7 hagejale kui ettevõtte osanikule ilma osanike otsuseta, ei ole tegemist seadusega vastuolus oleva tehinguga, mis tähendab, et tehing ei olnud TsÜS §-st 87 tulenevalt tühine. 5
19. Kostja on esitanud vastuväite, et sõiduki omand ei saanud hagejale üle minna, kuna selle kohta ei tehtud liiklusregistrisse kannet. Kohus märgib, et Riigikohus on asunud lahendis nr 3-3-1-94-09 p-s 14 seisukohale, et AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega on AÕS § 92 lg 1 kohaselt vallasomandi tekkimiseks vaja kokkulepet ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Samuti on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-133-13 p-s 24 selgitanud, et kanne auto- või liiklusregistris ei ole ühegi õigusakti järgi sõiduki omandi ülemineku eeldus, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki, nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Lähtuvalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kostja vastuväide, mille kohaselt liiklusregistri kande tegemata jätmise tõttu ei saanud hagejal omandiõigust tekkida, on põhjendamatu.
20. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja sai 23.07.2015 XxxxOÜ-lt sõiduauto Audi A7 valduse ja omandi ning hageja oli AÕS § 92 lg-st 1 tulenevalt alates 23.07.2015 sõiduki omanik.
21. Nähtuvalt Prokuratuuri 02.11.2015 määrusest (kd I lk 84) on Prokuratuur kindlaks teinud, et pärast seda, kui XxxxOÜ sõiduki 23.07.2015 hagejale müüs ning andis hagejale üle ka sõiduki valduse, müüs XxxxOÜ sõiduki 13.08.2015 ka kostjale, kuid kostjale XxxxOÜ sõiduki valdust üle ei andnud, otsis kostja seaduslik esindaja Xxxxise sõiduki üles ja viis treileriga Audi keskuse juurde, et seal sõiduki uksed avada. Kohus on seisukohal, et nähtuvalt Prokuratuuri tuvastatud asjaoludest on sõiduk hageja valdusest välja läinud hageja tahte vastaselt, kuna sõiduk viidi hageja teadmata teise asukohta.
22. Kohus märgib, et AÕS § 95 lg 1 kohaselt isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. AÕS § 95 lg-st 3 tulenevalt omandamist käesoleva paragrahvi 1.–
23. lõike kohaselt ei toimu, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Kui omanik oli kaudne valdaja, kehtib sama juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Kohus on seisukohal, et lähtuvalt eelviidatud sätetest ei saanud kostja saada sõiduki omanikuks ka juhul, kui ta oli 13.08.2015 müügilepingu sõlmimisel heauskne, kuna sõiduk oli hageja valdusest hageja tahte vastaselt välja läinud.
24. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et kohtul puudub veendumus, et kostja oli sõiduki omandamisel heauskne. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-72-07 p-s 12 asunud seisukohale, et isikul on võimalik saada asi heauskselt omandada vaid siis, kui ta oli teise isiku võõrandamisõiguse suhtes heauskne mitte ainult asjaõiguslepingu sõlmimise ajal, vaid ka asja üle valduse kui tegeliku võimu saamise ajal. Antud juhul nähtub Prokuratuuri 02.11.2015 määrusest, et XxxxOÜ seaduslik esindaja ei andnud kostjaga sõiduki müügilepingu sõlmimisel sõiduki valdust üle, vaid sõidukit pidi treileriga teisaldama, kuna puudusid auto võtmed. Samuti olid sõidukis selle kostjale üle andmise ajal hagejale kuuluvad esemed. Kohus on eelviidatud asjaoludest lähtuvalt seisukohal, et kostja ei saanud sõiduki valduse saamise ajal olla heauskne, kuna ta oli teadlik, et sõiduki üleandjal, s.o XxxxOÜ seaduslikul esindajal ei olnud sõiduki võtmeid ning sõiduk tuli uste avamiseks teisaldada Audi keskuse juurde.
25. Lähtuvalt eeltoodust on kohus seisukohal, et vaidlusaluse sõiduki omand kuulub AÕS § 92 alusel hagejale. Seega tuleb hageja nõue sõiduki omandiõiguse tunnustamiseks rahuldada 6 ning kostja vastuhagi omandiõiguse tunnustamiseks rahuldamata jätta. Kohus rahuldab hagi ja tunnustab hageja omandiõigust sõidukile Audi A7, registreerimisnumbriga xxxx, vin koodiga XXXX. 32.

§ 386

lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus on käesolevas tsiviilasjas 23.10.2015 määrusega kohaldanud hagi tagamist, millega arestiti OÜ Xxxx (registrikood xxxx) nimele registreeritud sõiduk Audi A7 (VIN kood XXXX, riikliku registrimärgiga xxxx) ning kanti käsutamise keelumärge Xxxx(isikukood xxxx) kasuks Maanteeameti Liiklusregistrisse. Võttes arvesse, et kohus on antud juhul hagi rahuldanud, jätab kohus

§ 386lg 4 alusel kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse.

33. Tulenevalt

§-st 126 on hagi hind 25 000 eurot ja vastuhagihind 27 000 eurot. Menetluskulud 34.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 162lg-st 1 lähtuvalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval kohus rahuldab hagi ning jätab vastuhagi rahuldamata, mistõttu jäävad tsiviilasja menetluskulud tervikuna kostja kanda. 35.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 36.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 kohaselt on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

1. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on hageja käesolevas kohtumenetluses tasunud riigilõivu hagiavalduselt ja hagi tagamise avalduselt 950 eurot (kd I lk 8, 15). Kohus leiab, et hageja on tõendanud riigilõivu tasumist 950 euro ulatuses ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele.
2. Järgnevalt analüüsib kohus, millises ulatuses on hageja esindaja tasule kulunud menetluskulud põhjendatud. Antud juhul on hageja lepingulise esindaja menetluskulude nimekirja kohaselt hageja õigusabile kulunud kokku 2962,84 eurot. Hagejal on menetluses olnud kolm erinevat lepingulist esindajat. Hageja esimesel lepingulisel esindajal on kulunud menetluskulude nimekirja kohaselt arve nr 15035 alusel 3 tundi maksumusega 300 eurot. Kohus on seisukohal, et nimetatud arve alusel menetluskulude väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuna hageja ei ole ära näidanud, milliseid menetlustoiminguid hageja esindaja kõnealuse arvega seoses tegi. Täiendavalt on hageja esimesel esindajal kulunud 4 tundi hagi tagamise ja hagiavalduse koostamiseks ja kohtule esitamiseks, 2 tund päringute tegemiseks ja suhtluseks kohtuga. Kohus leiab, et eelviidatud toimingud on põhjendatud ja vajalikud kokku 6 tunni ulatuses.
3. Hageja teisel lepingulisel esindajal on kulunud kokku 4 tundi ja 40 minutit, et tutvuda kostja seisukohtadega, kohtumäärustega ja ekspertiisiaktiga, samuti on esindaja koostanud 7 kaks hageja seisukohta. Kohus leiab, et nimetatud toimingud on vajalikud ja põhjendatud 4 tunni ja 40 minuti ulatuses. Täiendavalt on hageja esitanud kohtuistungil arve nr 01-01 summas 250 eurot, milles tehtud toiminguid palub hageja samuti arvesse võtta. Arvest nähtuvalt on hageja esindajal kulunud 2 tundi ja 27 minutit hagi ja vastuhagi materjalidega tutvumiseks ning vastuse koostamiseks. Kohus on seisukohal, et arvel nr 01-01 kajastatud toimingud ei ole põhjendatud, kuna kohus on eelnevalt juba arvestanud hagi koostamise ja kostja vastustega tutvumise aega.
4. Hageja kolmas lepinguline esindaja on teinud toiminguid kokku 6 tunni ja 20 minuti ulatuses. Selle aja jooksul on lepinguline esindaja tutvunud asja materjalidega, arutanud asja kliendiga, valmistanud kohtuistungiks ette ning osalenud kohtuistungil. Kohus leiab, et hageja esindaja toimingutest tuleb maha arvestada aeg, mis on kulunud asja materjalidega tutvumiseks, kuna vastavaid toiminguid on kohus juba varem arvestanud, seega loeb kohus hageja kolmanda esindaja toimingud kokku põhjendatuks 4 tunni ja 5 minuti ulatuses.
5. Kokku on kõigi hageja esindajate toimingud eeltoodust tulenevalt põhjendatud 14 tunni ja 45 minuti ulatuses. Hageja ei ole käibemaksukohuslane, mistõttu tuleb menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga.
6. Lähtudes Riigikohtu praktikast tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele hinnata ka ühe tööühiku (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (RKTKo 3-2-1-115-13 p 25). Kohus leiab, et hageja esindajate töötunnihinnad 85 eurot, 100 eurot ja 110 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlikud ja jäävad turuhinna raamidesse. Seega arvestades, et hageja esimese esindaja töötundide põhjendatud maht oli 6 tundi ning töötunni hind (ilma käibemaksuta) 100 eurot, on hageja esimese esindaja õigusabiteenuse kulud kokku 720 eurot (koos käibemaksuga). Hageja teise esindaja töötundide põhjendatud maht oli 4,67 tundi ning töötunni hind (ilma käibemaksuta) 85 eurot, seega on hageja teise esindaja õigusabiteenuse kulud kokku 476,34 eurot (koos käibemaksuga). Hageja kolmanda esindaja töötundide põhjendatud maht oli 4,08 tundi ning töötunni hind (ilma käibemaksuta) 110 eurot, seega on hageja kolmanda esindaja õigusabiteenuse kulud kokku 538,56 eurot (koos käibemaksuga). Kokku on hageja esindajate kulud 1734,90 eurot (koos käibemaksuga).
7. Tulenevalt eeltoodust loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskulud 2684,90 euro ulatuses, mis koosnevad lepingulise esindaja tasust 1734,90 eurot ja riigilõivust 950 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kristi Rickberg Kohtunik 8