KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 16. mai 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-987 Haldusasi R.E.e esialgse õiguskaitse taotlus RESOLUTSIOON J

§ 41

lg 1, § 22) ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda lubamist sellisele tööle.

§ 22

lg 2 täpsustab, et lg-s 1 sätestatud soodustusi võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Kinnipeetava järelevalveta väljapoole vanglat tööle lubamisel võtab vangla suure riski ning sellise loa andmine eeldab kinnipeetava suhtes suurt usaldust. Tegemist on kõige ulatuslikuma täideviimise käigus rakendatava soodustusega üldse. Otsuse kinnipeetava väljapoole vanglat järelevalveta tööle lubamiseks saab teha üksnes vangla, mitte halduskohus. Tallinna Vangla direktori 21.02.2014 käskkirjaga nr 32 kinnitatud „Tallinna Vangla Maardu üksuse avavangla kodukord“ (Kodukord) p 12.1 kohaselt paigutatakse kinnipeetavale kuuluvad sigaretid ja tikud selleks vanglas ettenähtud lukustatavasse kappi. Kodukorra p 12.4 kohaselt võib väljaspool vanglat hõivatud kinnipeetav hõive kohale kaasa võtta sellise koguse sigarette, mida oleks tal õigus suitsetada samal ajavahemikul vangla territooriumil olles, ning vajaduse korral tuletikud. „Vangla sisekorraeeskirja“ § 641 p 3 tulenevalt on kinnipeetavatel vanglas keelatud süütamisvahendid, välja arvatud tuletikud avavanglas ja kinnise vangla avavangla osakonnas (kuid seda vaid ajal ja kohas, millal ja kus on lubatud suitsetada). Vanglateenistusel on tekkinud kahtlus, et R.E. üritas 24.04.2017 kell 18.30 eluosakonda tuua süütamisvahendeid (tikke), mis on kinnipeetavale lubatud üksnes siis, kui kinnipeetav viibib suitsetamiseks ettenähtud ajal suitsetamiseks lubatud kohas. Võimaliku distsipliinirikkumise kohta koostatud ettekande kohaselt oli taotlejale korduvalt antud võimalus keelatud esemed (tikud) ära anda, kuid taotleja seda ei teinud, väites, et tal pole keelatud esemeid. Kuivõrd süütamisvahendid põhjustavad mh tuleohtu ning ohtu isikute elule ja tervisele, on tikkudega avavangla eluruumidesse sisenemine rangelt keelatud ning kinnipeetavale kuuluvad tikud paigutatakse kinnipeetava hoonesse sisenemisel selleks vanglateenistuse poolt ettenähtud lukustatavasse kappi, mis avatakse ja lukustatakse kinnipeetava juuresolekul vanglateenistuse ametniku poolt. Kuna süütamisvahendite eluruumidesse sattumine kätkeb endas tõsist ohtu vangla julgeolekule ning isikute tervisele, suhtub vangla sellesisulistesse võimalikesse rikkumistesse ülima tõsidusega. On võimalik, et taotleja on toime pannud distsipliinrikkumise, mis seab kahtluse alla tema usaldusväärsuse karistuse avatud täideviimiseks ja suutlikkuse hoiduda uute õigusrikkumiste toimepanemisest. Kui distsiplinaarmenetluse käigus selgub, et R.E. on vangla usaldust kuritarvitanud ja rikkunud süütamisvahendite kasutamisega seotud korda, ei vastaks ta enam

§ 22lg-s 2 sätestatud tingimustele.

Distsiplinaarmenetluse läbiviimine iseenesest taotleja õigusi ei riku. Distsiplinaarmenetluse käigus on vanglateenistusel võimalik olulised asjaolud välja selgitada ja vastavalt sellele isiku poolt distsipliinirikkumise toimepanemine tuvastada või isik kahtlusest vabastada. Kui vanglateenistus leiab, et kinnipeetav on distsipliinirikkumise toime pannud ja teda otsustatakse distsiplinaarkorras karistada, võib olenevalt distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud asjaoludest tõusetuda ka küsimus kinnipeetava avavanglast tagasi kinnisesse vanglasse paigutamiseks, kuivõrd justiitsministri 25.03.2008 määrusega nr 9 kinnitatud „Täitmisplaani“ § 17 lg 2 p-st 1 2

§ 64lg 41).

Avalik huvi on igal juhul taotleja õigustest kaalukam. Taotlejal ei ole subjektiivset õigust nõuda ei karistuse kandmist avavangla tingimustes ega ka enda suhtes

§-s 22 loetletud soodustuste kohaldamist. Üldreeglina kantakse karistust kinnises vanglas. Vanglal on kinnipeetava osas soodustuste kohaldamisel ning ka avavanglas karistuse kandmise võimaldamise osas suur kaalutlusruum ning peab olema põhjust arvata, et kinnipeetav ei kuritarvita vangla usaldust. Kui leiab tuvastamist, et kinnipeetav on vangla usaldust kuritarvitades rikkunud distsiplinaarkorda, siis on ilmne, et vanglal puudub sellise isiku suhtes usaldus. Distsiplinaarmenetluse ajaks on põhjendatud Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 05.01.2017 käskkirja kehtivuse peatamine, kuna vangla ei saa enne oluliste asjaolude väljaselgitamist lubada väljapoole vanglat kinnipeetavat, kelle suhtes on tekkinud kahtlus, et ta on vangla usaldust kuritarvitanud ja pannud toime distsipliinirikkumise. R.E. on avavanglas viibimise ajal ka eelnevalt pannud toime distsipliinirikkumise (vt 10.10.2016 käskkiri nr 5-2/1185). KOHTU PÕHJENDUSED

1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama paragrahvi lõike 3 järgi arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg 2).
2. Halduskohus tõlgendab esialgse õiguskaitse taotlust Tallinna Vangla 25.04.2017 käskkirja nr 5-1/17/803 kehtivuse peatamise taotlusena. Taotleja peab nimetatud käskkirja teda liialt koormavaks haldusaktiks ning ta soovib vabaneda selle käskkirjaga kaasnevatest liikumispiirangutest. Esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav, sest R.E. on seoses 25.04.2017 käskkirjaga esitanud vaide ka Tallinna Vanglale ning seda tuleks tõlgendada kui vaiet Tallinna Vangla 25.04.2017 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks.
3. Taotlejal on esialgse õiguskaitse vajadus. Tallinna Vangla 25.04.2017 käskkirjaga peatati Tallinna Vangla 05.01.2017 käskkirja, millega anti taotlejale luba töötada järelevalveta väljaspool vanglat alates 10.01.2017 kuni taotleja vanglast vabanemiseni, kehtivus. Seega ei saa taotleja 25.04.2017 käskkirja tulemusel distsiplinaarmenetluse ajal väljaspool vanglat tööl käia. Seda asjaolu ei ole võimalik ka hilisema taotleja jaoks positiivse vaide- või kohtuotsusega olematuks muuta. Kahjunõude esitamise võimalus ei välista esialgse õiguskaitse vajadust. Mis puudutab viidet sellele, et taotlejal on keelatud teha koduskülastusi tütre, elukaaslase ja vanemate juurde, siis ei tulene nimetatud keeld vaidemenetluses vaidlustatavast Tallinna Vangla 25.04.2017 käskkirjast (koosmõjus Tallinna Vangla 05.01.2017 käskkirjaga). Viimatinimetatud käskkirjaga reguleeriti ainult taotleja töötamist, mitte pereliikmete külastamist. Kui taotleja on vanglalt taotlenud lühiajalise väljasõidu võimaldamist ja sellest on keeldutud (vt

§ 32

ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 78 jj), siis oleks taotlejal asjakohane vaidlustada vaide- ja kohtumenetluses vangla keelduvat otsust ning taotleda vangla kohustamist võimaldada taotlejale lühiajalist väljasõitu. Praeguse asja materjalidest ei selgu, et taotlejale oleks lühiajalisest väljasõidust keeldutud ning et taotlejal oleks selles osas pooleli vaidemenetlus. Kokkuvõtvalt on taotlejal 3

§ 64

lg-st 41 viiakse distsiplinaarmenetlus lõpule hiljemalt 24.05.2017, sest võimalikust rikkumisest saadi teada 24.04.2017 ning distsiplinaarkaristuse võib määrata sellest mitte hiljem kui ühe kuu jooksul (kohtu 11.05.2017 käiguta jätmise määruse p-s 5 on ekslikult distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtpäevana nimetatud 25.05.2017). Seega on taotlejal Tallinna Vangla 25.04.2017 käskkirja tõttu tööl käimine takistatud veel seitsme päeva jooksul, mis tähendab 470 euro suuruse brutopalga puhul umbes 140-150 eurost (bruto) ilmajäämist. Kohus möönab, et see on taotleja jaoks oluline summa, kuid juhul, kui Tallinna Vangla 25.04.2017 käskkiri osutub hiljem õigusvastaseks, on taotlejal võimalik taotleda sellega tekitatud kahju hüvitamist Tallinna Vanglalt. Samuti on oluline, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda väljaspool vanglat järelevalveta töötamist, vaid vangla otsustab selle enda kaalutlusõiguse alusel, arvestades mh, kas kinnipeetavat saab usaldada. Kinnipeetavatel ei ole automaatset õigust väljaspool vanglat järelevalveta töötada ning tulenevalt asjaolust, et taotlejale on vastav soodustus antud ning seejärel soodustuse kehtivus ajutiselt peatatud, kujutab töölkäimise võimaluse peatamine endast väheintensiivset õiguste riivet. Taotleja töölkäimise õiguse peatamise vastu esineb suur avalik huvi. Vangla on põhjendanud, et kuna süütamisvahendite eluruumidesse sattumine kätkeb endas tõsist ohtu vangla julgeolekule ning isikute tervisele, suhtub vangla sellesisulistesse võimalikesse rikkumistesse ülima tõsidusega. Ka „Täitmisplaani“ § 17 lg 2 p-s 1 on süütamisvahendite korra nõuete rikkumine eraldi nimetatud sellise rikkumisena, mis välistaks kinnipeetava avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda paigutamise. Seega peab justiitsminister „Täitmisplaani“ väljaandjana nimetatud rikkumist oluliseks kinnipeetava usaldusväärsuse hindamisel. Kuigi distsiplinaarsüüteo toimepanemine ja kinnipeetava süü selgitatakse välja alles käimasoleva distsiplinaarmenetluse käigus, on oluline ennetavalt välistada uute võimalike distsipliinirikkumiste toimepanemine distsiplinaarmenetluse ajaks. Kohus nõustub Tallinna Vanglaga, et kui kinnipeetav võib olla toime pannud distsipliinirikkumise, on sellega seatud kahtluse alla ka tema usaldusväärsus ning suutlikkus hoiduda uute õigusrikkumiste toimepanemisest. Uute rikkumiste toimepanemise ohule viitab ka asjaolu, et taotlejat on Tallinna Vangla 10.10.2016 käskkirjaga nr 5-2/1185 (tl 22) avavanglas viibimise ajal juba korra distsiplinaarkorras karistatud. Ohu realiseerumise vältimiseks on seega avalikes huvides mitte võimaldada taotlejal distsiplinaarmenetluse ajal väljaspool vanglat tööl käia. Kaaludes omavahel taotleja õiguste väheintensiivet riivet lühikese perioodi jooksul, suurt avalikku huvi uute õigusrikkumiste ärahoidmise vastu ja asjaolu, et väljaspool vanglat järelevalveta töötamine on kinnipeetava jaoks soodustus, mitte subjektiivne õigus, jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 4