← Eesti

3-15-3001/5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kaupo Kruusvee Otsuse tegemise aeg ja koht 08.03.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-3001 Haldusasi I.S.i kaebus Maksu- ja Tolliam

) § 12 lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. Tulumaksuga maksustamisel on oluline residendi mõiste.

§ 6

lg 1 kohaselt on füüsiline isik Eesti resident, kui on täidetud vähemalt üks alljärgnevatest tingimustest: 1) isiku elukoht on Eestis; 2) isik viibis Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeva; 3) isik on välisteenistuses viibiv Eesti riigiteenistuja. Maksukohustuslaste registri andmetel on I.S. Eesti resident ja tema alaline elukoht on Eestis, mis nähtub ka deklareeritud andmetest. 3) Maksuhaldur võttis 22.04.2015 I.S.iga ühendust. Selgus, et I.S. töötab meremehena Saksamaa äriühingus. Tulumaksu töötasult kinni peetud ei ole. Maksuhaldur selgitas välismaalt saadud tulude deklareerimise põhimõtteid meremehena töötamisel ja välistulu maksustamist ning palus esitada

  1. a tuludeklaratsiooni paranduse või välisriigi maksuhalduri tõendi välistulu maksustamise kohta. Põhjusel, et I.S. palutud dokumente või parandatud andmetega tuludeklaratsiooni ei esitanud, tegi maksuhaldur 04.09.2015 korralduse nr 9-1/5386, millega kohustas I.S.i esitama välisriigi maksuhalduri tõendi selle kohta, et saadud tulu on maksustatud või esitama parandatud andmetega
  2. a tuludeklaratsiooni ja deklareerima välistulu tabelis 8.
  3. Maksuotsuse koostamise ajaks I.S. tõendit ega parandatud andmetega tuludeklaratsiooni ei esitanud. 4) Rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus maksustada oma residente kogu maailmatulu osas (residentsuspõhimõte). Samuti on igal riigil õigus maksustada tulusid, mida mitteresidendid on tema tuluallikast teeninud (tuluallika põhimõte). Kui Eesti resident lahkub pikemalt kui 183 päevaks tööle teise riiki, mis võib kaasa tuua maksuresidentsuse selles teises riigis, võib rakenduda tuluallika põhimõte. Olukorrad, kus konkureerivad residentsuspõhimõte ja tuluallika põhimõte, on reguleeritud riikidevaheliste maksulepingutega. Käesoleval juhul kohaldub I.S.i välisriigis saadud tulude maksustamisel Eesti Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vaheline tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu art 15, mis reguleerib palgateenistuse maksustamisõigust Eesti ja Saksamaa vahel. Viidatud artikkel annab Eesti riigile maksustamise õiguse juhul, kui Eesti resident töötab väljaspool riiki, kus asub tema tööandja.
  4. I.S. esitas 27.10.2015 MTA-le vaide MTA 28.09.2015 maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks.
  5. MTA jättis 10.11.2015 vaideotsusega I.S.i vaide rahuldamata. 1) Kuna I.S. töötab Gibraltari lipu all sõitval laeval, tuleb lugeda seda töötamiseks välisriigis s.o Gibraltaril, mis võib kaasa tuua ka tema maksuresidentsuse Gibraltaril ning laeval töötamise eest saadud töötasu maksustamise tulumaksuga Gibraltaril. Samas ainuüksi asjaolu, et Eesti residendil on tekkinud maksuresidentsus ka välisriigis, mis võimaldab saadud tulu maksustada selles välisriigis, ei lõpeta Eesti maksuresidentsust ega välista selle tulu maksustamist Eestis. 2

(7)3-15-3001 I.S. ei vaidlusta vaides, et tema elukoht on Eestis ning et seetõttu tuleb lugeda ta Eesti residendiks sõltumatult tulu saamisest välisriigist. Kuigi

§ 13

lg 4 sätestatud esimese tingimuse täidetuses vaidlust ei ole, siis I.S.i puhul on Eestis maksuvabastuse saamiseks täitmata

§ 13

lg 4 sätestatud teine tingimus – s.t hoolimata maksuhalduri 04.09.2015 korraldusega esitatud õiguspärasest nõudest välisriigi maksuhalduri tõendi esitamiseks ei ole I.S. sellist tõendit maksuhaldurile esitanud, kusjuures seda ei ole esitatud ka vaidemenetluse käigus. Vaidemenetluse käigus esitatud Gibraltaril tegutseva advokaadibüroo Ellul & Co õiguslik arvamus Gibraltari lipu all sõitvatel laevadel töötavate meremeeste maksustamise kohta ei asenda

§ 13lg 4 p-s 2 nimetatud välisriigi maksuhalduri tõendit.

2) I.S.i viited Eesti Vabariigi Valitsuse ning Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi Valitsuse vahel sõlmitud tulu- ja kapitali juurdekasvu maksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingule (ühendkuningriigiga sõlmitud maksuleping) ei ole asjakohased, kuna see leping ei laiene Gibraltarile. Euroopa Kohus on 19.12.2008 otsuses kohtuasjades T-211/04 ja T-215/04 märkinud, et Ühendkuningriik on endale Gibraltaril jätnud äärmisel juhul kasutatava vähetähtsa seadusandliku pädevuse, kuid seda on kasutatud vaid erandjuhtudel ja mitte kunagi maksustamise valdkonnas. Gibraltaril ei kohaldata ega ole kunagi kohaldatud ühtegi Ühendkuningriigi maksualast õigusnormi. Tulenevalt eeltoodust puudub selles asjas välisleping, mis näeks ette maksustamiseks soodsamad tingimused või erineks välislepingu alusel määratud residentsus tulumaksuseaduse alusel määratud residentsusest. Seega on ebaõige vaide esitaja väide, nagu oleks I.S.i välisriigist saadud töötasu maksustamine Eestis välislepingu alusel välistatud ning nagu poleks seetõttu vaja esitada tõendeid Gibraltaril toimunud maksustamise kohta. Kuigi I.S.i viidatud välisleping ei ole vaatlusalusel juhtumil kohaldatav, ei võimalda ka kõnealune leping saada välisriigist tulu saanud Eesti residendil Eestis tulumaksuvabastust ilma, et isik esitaks välisriigi maksuhalduri tõendi selle kohta, et saadud tulu on maksustatud välisriigis. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 4. I.S. esitas 01.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 28.09.2015 maksuotsuse tühistamiseks. 1) Kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik, kes töötab meremehena laeval, mis sõidab Gibraltari lipu all. Kaebaja tööandjaks on Saksamaa äriühing Reederei F. Laeisz GmbH. Kaebaja viibib eelnimetatud laeval töötades aastas ca 10 kuud (so rohkem kui 183 päeva aastas) väljaspool Eesti Vabariigi piire. 2) Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja elab peamiselt väljaspool Eesti Vabariiki, sest laeval töötades viibib kaebaja rohkem kui 183 päeva aastas väljaspool Eesti Vabariigi piire. Seega ei ole kaebaja elukoht TSÜS § 14 lg 1 kohaselt Eestis ning kaebaja näol on tegemist mitteresidendiga.

§ 6

lg 3 kolmanda lause kohaselt mitteresident maksab tulumaksu ainult Eesti tuluallikast saadud tulult. Kaebaja ei ole aga saanud tulu Eesti tuluallikast, vaid välismaal töötamisest, mistõttu on maksusumma määratud valesti. 3) Eesti Vabariik on ühinenud ÜRO mereõiguse konventsiooniga. Konventsiooni art 91 kohaselt laeval on selle riigi riikkondsus, kelle lipu all tal on õigus sõita. Kuna laev on oma lipuriigi riikkondsuses, siis meremees, kes töötab rahvusvahelistes vetes sõitval laeval, mis ei ole Eesti lipu all, töötabki reeglina välisriigis (sama seisukohta on avaldanud ka MTA oma 3

(7)3-15-3001 13.09.2007 kirjas MTÜ-le Eesti Maksumaksjate Liit). Vaidlust ei ole selles, et kuna kaebaja töötab Gibraltari lipu all sõitval laeval, tuleb seda lugeda töötamiseks välisriigis s.o Gibraltaril. See on ühtlasi kaasa toonud kaebaja maksuresidentsuse Gibraltaril ning kaebaja tulumaksuga maksustamine toimub Gibraltaril, mitte Eestis. Ka Gibraltaril tegutseva advokaadibüroo Ellul & Co õigusliku arvamuses on rõhutatud, et juhul kui isik töötab Gibraltari lipu all sõitvas laevas rohkem kui 183 päeva aastas, siis kuulub tema tulu maksustamisele Gibraltaril. Kaebaja tulu täiendav maksustamine ka Eesti Vabariigis tooks kaasa topeltmaksustamise. 4) Ebaõige on vastustaja seisukoht, et ühendkuningriigiga sõlmitud maksuleping ei hõlma Gibraltarit. Nimetatud välislepingu art 3 lg 1 p b kohaselt mõiste «Ühendatud Kuningriik» tähistab Suurbritanniat ja Põhja-Iirimaad, sealhulgas väljaspool Ühendatud Kuningriigi territoriaalmerd asuvaid alasid, mida kooskõlas rahvusvahelise õigusega on määratletud või võidakse määratleda Ühendatud Kuningriigi mandrilava käsitlevate seaduste alusel kui alasid, kus Ühendatud Kuningriigil võivad olla õigused merepõhja ja maapõue ning neis leiduvate loodusvarade suhtes. Nimetatud sättes on üheselt mõistetavalt viidatud Ühendatud Kuningriigi meretagustele aladele, milliseks on ka Gibraltar. Vastustaja poolt vaideotsuses viidatud Euroopa Kohtu lahend ei ole eelviidatud küsimuses asjakohane, kuna selles ei käsitleta küsimust, kas Gibraltar on maksulepinguga hõlmatud või mitte. Seejuures on nimetatud Euroopa Kohtu lahendist nähtuvalt jätnud ühendkuningriik endale Gibraltaril seadusandliku pädevuse, mis annab ühendkuningriigile õiguse sõlmida välislepinguid, mis kehtivad ka Gibraltari suhtes. Seda on Eesti Vabariigiga sõlmitud lepingu puhu eelnevast nähtuvalt ka tehtud. 5) Ühendkuningriigiga sõlmitud maksulepingu art 15 lg 1 kohaselt juhul kui töö on toimunud välisriigis (Ühendatud Kuningriigis), siis on võimalik sellist töötasu maksustada Ühendatud Kuningriigis, s.o ka Gibraltaris. Maksulepingu art 15 lg 3 kohaselt võidakse välisriigi (Ühendatud Kuningriigi ja Gibraltari) ettevõtte poolt rahvusvahelises transpordis kasutatavatel meresõidukitel toimunud teenistuse eest saadud tasu maksustada selles riigis (Ühendatud Kuningriigis ja Gibraltaris). I.S.i tööandjaks oleval Saksamaa äriühingul on Gibraltari lipu all sõitvat laeva opereerides tekkinud n.ö „püsiv tegevuskoht“ Gibraltaril. Seega toimub maksulepingu eelviidatud sätete alusel kaebaja maksustamine Gibraltaril. Välisleping on ülimuslik siseriikliku õiguse osas. Maksulepingus ei ole sätestatud, et ühes riigis maksustamise vältimiseks tuleks esitada teise riigi maksuhalduri tõend, seega on vastustaja vastav nõue põhjendamatu. Kuna maksustamine Eestis on välislepingu alusel välistatud, siis ei ole MTA-le vaja esitada ka tõendeid Gibraltaril toimunud maksustamise kohta. 5. Maksu- ja Tolliamet palub 04.01.2016 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebus kordab sisult vaiet, väljendades vaideotsuse põhjenduste osas üksnes mittenõustumist. Maksuhaldur on jätkuvalt vaideotsuses toodud seisukohtadel ja palub kohtul otsuse tegemisel nimetatud seisukohtadest lähtuda. Maksuotsus on lõppjäreldustes õige. KOHTU PÕHJENDUSED 6. Kohus leiab, et I.S.i kaebus ei anna alust MTA 28.09.2015 maksuotsuse tühistamiseks. 7. Vaidlustatud maksuotsusega määrati kaebajale maksustamisperioodi 2014. a eest

§ 12

lg 1 alusel tulumaksu 9160,67 eurot väljaspool Eestit saadud tulult.

§ 12

lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu.

§ 12

lg 1 alusel füüsilise isiku tulu maksustamise eelduseks on seega isiku Eesti residentsus.

§ 6

lg 1 kohaselt füüsiline isik on resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Isik loetakse residendiks alates 4

(7)3-15-3001 tema Eestisse saabumise päevast. Samuti on resident välisteenistuses viibiv Eesti diplomaat. Residendist füüsiline isik maksab tulumaksu kõikidelt nii Eestis kui väljaspool Eestit saadud, nii

§-des 13–22 loetletud kui ka loetlemata tuludelt. a) Kaebaja residentsus 8. Ebatäpne on MTA seisukoht, mille kohaselt kaebus kordab oma sisult vaiet. Kaebuses on I.S. seisukohal, et tema elukoht TsÜS § 14 lg 1 kohaselt ei ole Eestis ning kaebaja näol on tegemist mitteresidendiga. Vastaval seisukohal kaebaja vaidemenetluses ei olnud (ka vaideotsuses on märgitud, et I.S. ei ole enda elukohta Eestis vaidlustanud). Seega on I.S. esitanud kohtumenetluses uue seisukoha, mis seondub otseselt küsimusega, kas tema tulu kuulub Eestis maksustamisele. Olgugi, et MTA ei ole antud küsimuses seisukohta väljendanud, leiab kohus, et kaebuse põhjendused I.S.i elukoha ja residentsuse puudumise kohta ei anna alust maksuotsuse muutmiseks. 9.

§ 6

lg 6 sätestab, et füüsiline isik teavitab maksuhaldurit oma residentsuse muutumisega seotud asjaoludest ning täidab residentsuse määramise vormi. I.S. ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks pöördunud Eesti maksuhalduri poole seoses enda residentsuse staatuse muutumisega (

  1. a osas) ning et maksuhaldur oleks teinud selles osas otsuse. I.S. ei ole esitanud ka mõne teise riigi pädeva ametiasutuse residentsustõendit, mis annaks aluse järeldada tema residentsust mõnes teises riigis. I.S. on esitanud maksustamisperioodi
  2. a kohta MTA-le residendist füüsilise isiku tuludeklaratsiooni, käsitades ennast seega Eesti residendina. I.S. ei ole maksu- ega vaidemenetluses esitanud seisukohta, et tal ei olnud
  3. a Eestis elukohta ja ta ei olnud Eesti resident. Maksukorralduse seaduse § 102 lg 1 p 2 kohaselt maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, millest järelduks, et seisukohta residentsuse puudumisest ei olnud võimalik esile tuua maksumenetluses kehtiva kaasaaitamiskohustuse raames või et vastav asjaolu oleks ilmnenud alles pärast vaidemenetlust. Seega ei ole kohtumenetluses mitteresidentsuse argumendi esiletoomine selliseks asjaoluks, mis annaks aluse maksuotsuse tühistamiseks.
  4. Kohus märgib siiski, et I.S.i seisukoht enda elukoha ja residentsuse puudumise kohta Eestis ei ole ka sisuliselt põhjendatud. TsÜS § 14 kohaselt isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas. Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis
  5. a rohkem kui 183 päeva (ca 10 kuud) väljaspool Eesti Vabariigi piire. Samas ei saa ainuüksi nimetatud asjaolust järeldada, et I.S.il ei oleks
  6. a-l olnud Eestis elukohta. Isikul võib olla ka mitu elukohta ning eelkõige seondubki mitme elukoha omamine olukordadega, kui isiku elukorraldusest tulenevalt jaguneb tema füüsiline viibimine teatud ajavahemikul mitme püsiva asukoha vahel (näiteks elukoht Eestis ja välismaal / kodu ühes kohas ja elukoht distantsil töötamise ajal teises kohas). Mitme elukoha puhul on tsiviilõiguslikult tegemist olukorraga, mil ei saa määrata, et isik elaks alaliselt või peamiselt ühes kohas. Samas, kui isikul on mitu elukohta, siis igal elukohal on sama tähendus nagu elukohal, mis on ainuke. Kaebaja on nii vaides kui kaebuses selgitanud, et on Eesti Vabariigi kodanik, kes viibib aastas ca 10 kuud väljaspool Eesti Vabariigi piire. Nimetatust on kohtu hinnangul põhjendatud 5

(7)3-15-3001 järeldada, et kaebaja viibib aastas ca 2 kuud Eestis. See annab omakorda aluse järelduseks, et vastaval perioodil on ka kaebaja elukoht Eestis. Vastavat järeldust toetab asjaolu, et ca 10 kuu kestel väljaspool Eestit viibides viibib kaebaja enda kinnitusel Gibraltari lipu all sõitval laeval. Kohtu hinnangul ei saa laeva pidada kaebaja elukohaks, eriti ajal, kui ta sellel ei viibi (ja viibib Eestis). Elukohaks tuleb pidada isiku elu ruumilist keskpunkti, s.o kohta kus on isiku kodu ning millega on isik kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Kaebaja ei ole esitanud veenvat põhjendust ega tõendeid, et tema koduks tuleb aastaringselt (2014. a-
  1. l)pidada Gibraltari lipu all sõitvat laeva või mõnda muud asukohta väljaspool Eestit. Lisaks eeltoodule märgib kohus, et residentsuse määratlemist (topeltresidentsuse vältimist) reguleerivad ka maksulepingud. Kui andmed isiku elukoha (kodu), eluliste huvide keskuse ja tavalise viibimiskoha osas ei võimalda residentsust selgelt määratleda, lähtutakse isiku kodakondsusest (vt OECD mudellepingu art 4 või ka näiteks ühendkuningriigiga sõlmitud maksulepingu art 4). Käesolevas asjas ei ole küll üheselt selge, kas mõni maksuleping kaebaja suhtes kohaldub, samas ei ole vaidlust selles, et kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik, mis on üheks residentsuse määratlemise tunnuseks.
  2. b)Maksuvabastus

§ 13lg 4 alusel 11.

Erinevalt vaidest ei tugine I.S. kohtule esitatud kaebuses

§ 13

lg-le 4, mille kohaselt ei maksustata välisriigis töötamise eest saadud tulu Eestis tulumaksuga, kui on täidetud kõik alljärgnevad tingimused: 1) isik on viibinud töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul; 2) välisriigis on nimetatud tulu olnud isiku maksustatav tulu ning see on dokumentaalselt tõendatud ja tõendil on näidatud tulumaksu summa (ka juhul, kui summa on null). Arvestades samas, et kohtu hinnangul tuleb kaebajat käsitada maksustamisperioodi 2014. a osas Eesti residendina, hindab kohus

§ 13lg 4 kohaldumist kaebaja suhtes.

Tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (132 SE) seletuskiri selgitab nimetatud normi osas järgmist: paragrahvi 13 lõike 4 lisamisega tulumaksuseadusesse vabastatakse residendist füüsiline isik välismaal teenitud palgatulult Eestis tulumaksu tasumisest juhul, kui ta on 12 järjestikuse kuu jooksul vähemalt 183 päeval viibinud töötamise eesmärgil välisriigis. Lisaks peab välismaal töötamise eest saadud tulu olema maksustatav tulu välisriigis, mis tähendab seda, et välisriigil peab olema olnud õigus ja võimalus sellist tulu maksustada. Asjaolu, et välismaal saadud palgatulu on tulu tekkimise riigis juba maksustatud, tuleb maksumaksjal dokumentaalselt tõendada. Kohus leiab, et kaebaja puhul ei ole täidetud

§ 13lg-le 4 p 2, st kaebaja ei ole tõendanud asjaolu, et tema 2014.

a väljaspool Eestit saadud tulu on mõnes välisriigis maksustatav ja maksustatud (sh 0%-lise tulumaksumääraga). Vastavat asjaolu ei tõenda Gibraltaril tegutseva advokaadibüroo arvamus Gibraltari lipu all sõitvatel laevadel töötavate meremeeste maksustamise kohta. c) Maksulepingu kohaldatavus 12. Rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus maksustada oma residente kogu maailmatulu osas (residentsuspõhimõte). Vastaval põhimõttel tugineb ka

§ 12lg 1.

Samuti on igal riigil õigus maksustada tulusid, mida mitteresidendid on tema tuluallikast teeninud (tuluallika põhimõte). Viimatinimetatud põhimõttel tugineb kaebaja seisukoht, et tema tulu kuulub maksustamisele väljapool Eestit. Välistada ei saa, et konkreetse isiku puhul rakenduvad mõlemad põhimõtted, st tulu maksustatakse mitmekordselt (topeltmaksustamine). Topeltmaksustamist olukorras, kus konkureerivad residentsuspõhimõte ja 6

(7)3-15-3001 tuluallika põhimõte, püütakse siiski vältida riikidevaheliste maksulepingutega, mis on ülimuslikud siseriikliku õiguse suhtes.
  1. Kaebaja leiab, et tema suhtes kohaldub ühendkuningriigiga sõlmitud maksuleping, mille art 15 lg-d 1 ja 3 välistavad tema maksustamise Eestis. Vastustaja leiab, et ühendkuningriigiga sõlmitud maksuleping ei hõlma Gibraltarit ning ei kuulu seetõttu kohaldamisele. Kui ka vastav leping kuuluks kohaldamisele, ei võimaldaks see vastustaja hinnangul rakendada kaebaja suhtes maksuvabastust ilma, et isik esitaks välisriigi maksuhalduri tõendi tulu maksustamise kohta välisriigis.
  2. Kohus leiab, et küsimus, kas kaebaja suhtes kohaldub ühendkuningriigiga sõlmitud maksuleping, ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast määrav. Maksuleping ei annaks kaebaja maksustamisel maksuotsusega tuvastatust erinevat tulemust, seega ei saa pidada ka vajalikuks analüüsida, kas see kaebaja suhtes kohaldub ning kas Gibraltar on vastava lepinguga hõlmatud. Kõnealuse maksulepingu art 15 lg-test 1 ja 3 ei tulene kaebaja poolt viidatud järeldust, et palgatulu maksustamine Eestis on välistatud. Viidatud sätetest tuleneb vastupidi, et palgatulu osas on aktsepteeritud topeltmaksustamine, st palgatulu maksustamine toimub üldreeglina residentsusriigis (Eesti), kuid seda võib täiendavalt maksustada ka tuluallika riigis (ühendkuningriigis). Küll aga sätestab lepingu art 23 lg 1, et kui Eesti resident saab tulu või omab kapitali juurdekasvu, mida vastavalt samale lepingule võidakse maksustada Ühendatud Kuningriigis, ja kui tema kodumaises seadusandluses puudub enamsoodustatud käsitlus, siis võimaldab Eesti mahaarvestuse selle residendi tulumaksust summas, mis vastab Ühendatud Kuningriigis makstud tulu- või kapitali juurdekasvu maksule. Järelikult nii residentsusriigil kui tuluallika riigil on õigus palgatulu maksustada, kuid Eesti peab residentsusriigina võimaldama ühendkuningriigis makstud tulumaksu Eesti tulumaksust maha arvata. Maksulepingu järgi on seega topeltmaksustamise vältimise kriteeriumiks tulumaksu reaalne maksmine Ühendatud Kuningriigis ning põhjendatuks ei saa pidada kaebaja seisukohta, et vastav asjaolu ei pea olema tõendatud. Seega on ühendkuningriigiga sõlmitud maksulepingu regulatsioon palgatulu puudutavas osas analoogne

§ 13lg-ga 4.

Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks tasunud enda 2014. a palgatulult tulumaksu ühendkuningriigis (Gibraltaril), seega puudub nii

§ 13

lg 4 kui maksulepingu alusel õigus tulumaksukohustust Eestis (

§ 12lg 1) vähendada.

d) Kokkuvõte ja menetluskulude jaotus

  1. Eeltoodust tulenevalt on MTA tuvastanud 28.09.2015 maksuotsusega põhjendatult, et kaebaja on saanud maksustamisperioodil
  2. a väljaspool Eestit tulu, mida ei ole välisriigis maksustatud ja millelt kuulub Eestis tasumisele tulumaks summas 9160,67 eurot.
  3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Kruusvee Kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.