← Eesti

3-15-1748/15

Obsah (6)§ 45§ 90§ 41§ 50§ 94§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1748 Haldusasi J.K.i kaebus Tallinna Va

) § 4 lg-s 1 lubatud piiridest ja rikuvad ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni (EIÕK) art-s 3 nimetatud õigusi. 1.

  1. Tallinna Vangla tagastas 22.06.2015 vastusega nr 5-37/15/10-4 kahjunõude riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud kolmeaastast kaebetähtaega ületavas osas ning jättis kahjunõude ajavahemikku 19.07.2012-16.01.2015 jäävate perioodide osas rahuldamata (tl 8–12). 1.
  2. Tallinna Vangla põhjendas taotluse rahuldamata jätmist järgmiselt. Taotlejale oli Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-s 6 sätestatud ulatuses põrandapinda (2,52–3,36 m2). Isegi juhul, kui taotlejale oleks olnud tagatud tema poolt viidatud 3 m2, ei oleks ta saanud teha midagi tema heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandavat, mida ta ei saanud teha kambrites, kus ta viibis. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, seega ei ole vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine õigusvastane. Tallinna Vangla kambrites on sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis ei takista õhu liikumist. Kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku, mistõttu ei ole taotleja väited väidetava niiskuse kohta kambris usutavad. Tallinna Vangla kambrites on kunstlik valgustus vastavalt

§ 45lg 1 sätestatule.

Taotleja ei väida, et kambris oli ainult kunstlik valgustus ja loomulik valgustus puudus. Kaebaja oli Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. Talle oli igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus. Vangla lähtus

§ 90lg-st 3.

Vangistustingimused ei olnud sellised, et ületada kahju tekkimiseks nõutavat minimaalset raskusastet, vangla tegevus polnud õiguspärane. Kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks.

  1. J.K. esitas 09.07.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju (1910 eurot) hüvitamiseks ja viivise (8,05% aastas põhinõudest) nõudes. Kaebaja taotleb ka vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. Kaebuse kohaselt tekkis väidetav kahju kaebaja kinnipidamisel Tallinna Vanglas õigusvastastes ja inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebaja väitel on inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud talle stressi ja hingelist ahastust, teda vaevas liikumispuudus ja abitustunne. Kaebus hõlmab ajavahemikku 19.07.2012–16.01.
  3. Vastustaja on esitanud vastuse kaebusele 30.10.2015 ja täiendava seisukoha ning vastuväited menetluskulude taotlusele 29.12.
  4. 2

(13)3-15-1748 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  1. Kaebaja on taotlenud talle väärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamist, väites järgmist. 4.
  2. Kaebaja viibis väärikust alandavates tingimustes Tallinna Vanglas ajavahemikus 19.07.2012–16.01.2015, mis tekitas talle hingelist ahastust ja stressi. 4.
  3. Kaebaja kannatas ruumi- ja liikumisvõimaluste puuduse tõttu. Kuuekohalistes kambrites on üldpinda enamasti umbes 2,5m2 või natuke vähem ühe inimese kohta. Vaba pinda, kust on maha arvutatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, on aga vähem kui 1,5m2 ühe inimese kohta. Ka vähestes suuremates kambrites ei ületa üldpind 4m2 ühe inimese kohta. Kambri sisustust vastavalt ümber kujundamata ei leevenda kambrisse paigutatud isikute arvu vähendamine ühe võrra oluliselt isikliku ruumi vähesust. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Päevas oli ette nähtud 1-tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15m2 ja mida jagati kõigi kambrikaaslastega. 4.
  4. Kannatusi põhjustasid ka muud kinnipidamistingimused. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu on seal pidevalt niiske. Paljude kambrite seintel on hallitus, mis viitab puudulikule ventilatsioonile. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud Vang S § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. 4.
  5. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas Tallinna Vangla üht 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt kahte dušikorda nädalas. 4.
  6. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka vanglas kinnipeetavatele. EIÕK art 3 sätestab piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise keelu. 4.
  7. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. 3-4 m2 suuruse põrandapinna puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid. Asjas Tunis vs Eesti on EIK hinnanud isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas kaebajaga sarnastes tingimustes. 4.
  8. Probleemidele Tallinna Vanglas on tähelepanu juhitud ka Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportites. Kaebuse esitaja arvas kuni kohtulahendist Tunis vs Eesti teada saamiseni heauskselt, et kannatused ja ebameeldivused mis talle osaks said, ongi need mida

§ 41lg 1 käsitleb vangistuse või arestiga paratamatult kaasnevatena.

4.

  1. Hüvitise suuruse hindamisel tuleks lähtuda kaebuses mainitud EIK praktikast ja Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-10-
  2. 4.
  3. Viivise nõudmisel lähtub kaebuse esitaja mh Riigikohtu lahenditest asjades nr 3-3-1-47-08 (p 27) ja nr 3-3-1-83-10 (p 22) ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-test 3 ning
  4. Viivise protsendi kindlaksmääramisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lg-st 1 ning § 94 lg-st
  6. Vastustaja palub vastuses kaebusele ja täiendavas seisukohas jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja palub arvestada ka 22.06.2015 vastuse nr 5-37/15/104 põhjendustega ning täiendavalt märgib järgmist. 5.
  7. Kaebaja viibis kambrites, mis vastasid siseriikliku õiguse nõuetele. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebajale vaidlusalusel perioodil kuni 27.01.2013 tagatud vähemalt 2,5 m2 ning hiljem vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruum ja mööblialune pind. Kambri osadeks on WC kui see on kambris sees ning mööbel, mis on igapäevaeluks vajalik. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, asuvad WC-d kambris ning on seinte ja uksega eraldatud ruumid, tagades kinnipeetavale privaatsuse. Isikute arv kambris muutus pidevalt ja sellega seonduvalt muutus 3

(13)3-15-1748 ka põrandapind isiku kohta. Kaebaja ei viibinud vangistuses ühe jätkuva perioodi jooksul, vaid viibis vahepeal vabaduses. 5.
  1. EIK on leidnud, et kuigi isiklik ruum alla 3 m2 tõstatab arvestatava eelduse EIÕK ar 3 rikkumise kohta, välistab teatud juhtudel muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju artikli 3 rikkumise. 5.
  2. Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi-) õigusi. Vaidlusalustel ajavahemikel oli kaebajale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal ca 15 m2 suuruses jalutusboksis. Kaebaja sai viibida väljaspool eluosakonda ka lühiajaliste kokkusaamiste ajal lähedastega ning kokkusaamistel ametiisikutega. 5.
  3. Tallinna Vangla tingimused ei olnud sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning lisaks sundventilatsioon. Kinnise osakonna kambrite akendele on küll lisatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust ning neid paigaldatakse julgeolekukaalutlustel. Akna olemasolu tagas ka kambrite loomuliku valgustatuse ning kambrites oli nõuetekohane kunstlik valgustus. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kinnise osakonna kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati vanglas viibivatele isikutele graafiku alusel duši kasutamist ühel korral nädalas, millega olid tagatud miinimumnõuded isiklike hügieeninõuete täitmiseks (

§ 50lg 2).

Vahistatutele ja süüdimõistetutele oli kambris lubatud seep ning juurdepääs voolavale veele, seega said nad ennast elementaarses määras pesta. Vett sai soojendada ka veekeetjaga. 5.

  1. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, s.t iga isik sai korralikult välja puhata. 5.
  2. Vahistatutele ja süüdimõistetutele, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. 5.
  3. Kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale ühtegi pöördumist (v.a praeguse vaidluse ajendanud kahjunõue), millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kinnipidamistingimused talle kaebuses kirjeldatud kannatusi oleks põhjustanud. 5.
  4. Vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, seega puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. 5.
  5. Viivise nõue oleks põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud rahas hüvitatav kahju. Praegusel juhul sellised alused puuduvad. 5.
  6. Eesti riik sai alles
  7. aastal teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse muutmiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. 4

(13)3-15-1748 5.
  1. Täiendavas seisukohas (29.12.2015) selgitab vastustaja vastuseks kohtu järelepärimisele, et kaebaja liikumisvõimalused väljaspool elukambrit piirdusid igapäevaste värskes õhus jalutuskäikudega vähemalt ühe tunni jooksul ning lühiajaliste kokkusaamistega lähedastega ja erinevate ametiisikutega. 5.
  2. Vastustaja hinnangul on menetluskulude väljamõistmise nõue põhjendamatu. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikus 19.07.2012–16.01.
  5. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega.
  6. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

§ 41

lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes. 9. EIK on leidnud värskemas praktikas (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs. Leedu, kaebused nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13, p-d 118-123), et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid alati tuleb täiendavalt arvestada muude kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Siiski loob alati vähemalt tugeva eelduse, et tegemist on EIÕK art 3 tähenduses alandava kohtlemisega, juba ainuüksi ühe järgmise nõude rikkumine:

  1. a)igal kinnipeetaval peab kambris olema isiklik magamisase;
  2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;
  3. c)kamber peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda. Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14-15). 10.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri 5

(13)3-15-1748 sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.
  1. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (VSKE v.r) lõige 6 sätestas: "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m
  3. Riigikohus on viidatud otsuses nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat vähemalt 3 m2 või soovitatavalt 4 m2 suurust põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata. Seega tuleb ka praeguses vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, võttes aluseks kambrite, milles ta viibis, kogupindala.
  4. Vastustaja selgitustest (tl 104–109, p 12) nähtuvalt oli kaebaja kaebusega hõlmatud perioodidel paigutatud Tallinna Vanglasse kahe erineva vangistuse jooksul (22.06.2015 vastuskirjas nr 5-37/15/10-4 on ekslikult märgitud vangistuste arvuks viis) - 19.07.201219.09.2012, 03.10.2012-09.01.2013 ja 16.01.2013-28.01.2013 ning perioodil 07.10.201416.01.2015 vahistatuna.
  5. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (praeguse otsusega hõlmatud osas tl 110–112 pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodidel kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. 13.
  6. Ajavahemikus 07.10.2014–16.01.2015 (kokku 102 päeva) ei ole kaebaja päevagi viibinud kambris, kus põrandapinda oleks kehtivas õiguses sätestatud piirmäärast (3 m2) vähem. 13.
  7. Ajavahemikus 16.01.2013–28.01.2013 (kokku 13 päeva) viibis ta 12 päeva oludes, kus pinda ühe inimese kohta oli vastavalt sel ajal kehtinud siseriiklikule määrale (2,65–2,80 m2) ning ühel päeval 3,98 m
  8. 13.
  9. Ajavahemikus 03.10.2012–09.01.2013 (kokku 98 päeva), sellest 18 päeva oludes, kus pinda ühe inimese kohta oli üle 3 m2 ning 80 päeval oli tagatud pinda vastavalt sel ajal kehtinud siseriiklikule määrale (2,58–2,93 m2). 13.
  10. Ajavahemikus 19.07.2012–19.09.2012 (kokku 63 päeva) oli järjekindlalt tagatud pinda ühe isiku kohta üle 3 m
  11. Seega on kogu kõnealusel perioodil 92 päeva, mil kaebaja viibis kambris, kus ühe inimese kohta ei olnud pinda küll 3 m2 nagu seda eeldab ülal viidatud EIK praktika, kuid täidetud oli VSKE § 6 lg 6 v.r nõue (2,5 m2) ning seda sageli miinimumnõuet oluliselt ületades. Kõnealused 92 päeva moodustavad kaebusega hõlmatud ajavahemikust umbes 1/
  12. Vastustaja viitab põhjendatult kinnipidamises olnud vaheaegadele, kus kaebaja viibis vabaduses hoopis teistsuguse elukorralduse juures.
  13. Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole ka põrandapind 2,5 m2 vanglas kinni peetava inimese kohta sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m
  14. Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul. 6
(13)3-15-1748 (Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p-d 37 ja 38; halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 18). 14.
  1. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on suhtelise õigusmõistega, mis sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks ei ole EIK pidanud EIÕK art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida (nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13). 14.
  2. Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41).
  3. Oluline on tähele panna, kas esines suures ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine(vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25). Kaebaja viibis alla 3 m2 tingimustes 36 järjestikust päeva (09.10.2012–13.11.2012, sh vaid ühe erandiga 08.11.2012 osas) ning 47 järjestikust päeva (20.11.2012–06.01.2013, sh erandiks kaks vahepealset päeva 10.–11.12.2013). Ka sel juhul oli tagatud rohkem pinda ühe isiku kohta, kui nägi ette kehtiva õiguse järgne kohustuslik miinimum (2,5 m2). Pärast kuuepäevast vahet kahe Tallinna Vanglas viibitud perioodi vahel peeti kaebajat veel kinni 12 päeva jooksul (16.01.2013-28.01.2013) tingimustes, kus ühe isiku kohta oli pinda 2,65 m2–2,8 m
  5. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kõnealustel ajavahemikel vanglas vahistatuna.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama

§ 45

lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (

§ 90lg 4). 7

(13)3-15-1748 Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (

§ 94

lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (

§ 93lg 5).

Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Seetõttu on väidetavalt õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast põrandapinnast tingitud mõju vahistatu suhtes tugevam võrreldes nende vanglas kinni peetavate isikutega, kellele võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt. Vahistatu staatus tingib oma olemuse tõttu kinnipeetavaga võrreldes piiravama kohtlemise, mis vahistatu seisundiga paratamatult kaasneb.

  1. Vaidlust ei ole, et vahistatud staatuse tõttu oli kaebaja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kus talle oli kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus (vastuse p 13, tl 106; täiendav seisukoht, tl 126). Kaebaja ei eita, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab jalutusboksi väiksuse üle. Vaidlust jalutusboksi suuruse (15 m2) üle ei ole, samuti selle üle, et jalutusruumi jagati kambrikaaslastega.
  2. Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlus- ja tegevusvõimalusi. Kaebaja puhul on sellised võimalused olnud samuti piiratud tema kui vahistatu seisundist tulenevalt. Vastustaja on selgitanud, et vahistatutel, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine. Neile oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga samuti suhelda vangla sotsiaaltöötajate, psühholoogide ning meditsiinipersonaliga. Vastustaja on 29.12.2015 täiendavas vastuses (tl 126) kinnitanud, et kaebaja liikumisvõimalus väljaspool kambrit piirdus igapäevaste ühe tunni pikkuse jalutuskäiguga värskes õhus ning lühiajaliste kokkusaamistega lähedaste ning vanglaametnikega. Kohtule esitatud kinnipeeturegistri infosüsteemi väljatrükist (tl 113 ja pöördel) nähtub vaid üks lühiajaline kokkusaamine tuttavaga kõnealusel perioodil (15.08.2012) ning kaheksal korral kohtumine ametnikuga, neist kuus kohtumised advokaadiga. Kohtu hinnangul tähendab õigusvastaselt väikesele kambripinnale lisaks kambrivälise liikumisvõimaluse ja tegevuse puudumine ka väiksemat suhtlemisvõimalust ja sotsiaalseid kontakte. Praegusel juhul pole ilmnenud, et kaebajal oleks olnud märkimisväärseid võimalusi täiendavaks liikumiseks või suhtluseks, mis võiks pakkuda leevendust ebapiisava kambripinna oludes ning välistaks EIK art 3 rikkumise (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 22).
  3. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega (ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; niiskus (riideid pestakse ja kuivatatakse samas elukambris); vaid kord nädalas sooja veega pesemise võimalus duši all ning seda olukorras, kus kambris on vaid külm vesi). 19.
  4. Vastustaja on vastuses kaebusele (tl 104–109) selgitanud, et kambris, kus taotleja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega ning kambris on lubatud seep. Seega saab isik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles.

§ 50lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. 8

(13)3-15-1748 Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et

§ 50

lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama. 19.

  1. Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja (vastus kaebusele p 15, tl 106), et lisaks Tallinna Vangla kambrites toimivale sundventilatsioonile on kambris viibijatel võimalik õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Kinnise osakonna kambrite akendele on küll julgeolekukaalutustel lisatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust. 19.
  2. Vastustaja on selgitanud, et piisav valgustus tagatakse loomuliku ja kunstliku valgusega üheskoos. Vastustaja vastuse kohaselt on Tallinna Vangla kambrites reeglina 2 laelampi (elektripirnid võimsusega 75 W). Tualetis on 1 lamp võimsusega 40 W ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 25 W. Päevasel ajal lisandub aknast tulev loomulik valgus. Akna ees on küll trellid, kuid mitte muid tõkkeid ega piirdeid, mis takistaks loomuliku valguse sissepääsu kambrisse. Akna olemasolu üle asjas vaidlust ei ole. Vastustaja on ka selgitanud, et vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Oma raha eest täiendava valgusti hankimine ei saa kohtu hinnangul küll asendada vastustaja kohustust piisava valgustuse tagamisel, kuid eelnevast nähtuvalt on ka vangla oma kohustuse täitnud.

§ 45

lg-st 1 tulenevalt tuleb kambris piisav valgustatus tagada kunstliku ja loomuliku valgustuse koostoimes. 19.

  1. Vastustaja on kaebaja kinnipidamistingimusi iseloomustades märkinud veel omaette voodikoha olemasolu ja regulaarset voodipesu vahetamist ning piisavat puhkamisvõimalust öörahu ajal. Omaette voodikoha tähtsust on ka EIK rõhutanud (näiteks asjas Logothetis jt vs. Kreeka (kaebus nr 740/13), 25.09.14; Murśić vs Horvaatia (kaebus nr 7334/13), 12.03.2015).
  2. Seega ei ole ilmnenud, et olmetingimused vanglas olnuks sellised, mis ebapiisava põrandapinna negatiivset mõju kaebajale oleks suurendanud.
  3. Praeguses vaidluses asjakohasel perioodil on kaebaja viibinud sellistes kambrites, kus kambri koosseisu on kuulunud ka tualettruum (see nähtub kohtule esitatud paigutamiste tabelist, tl 110–112 pöördel ning seda kinnitab ka vastustaja oma kirjalikes seisukohtades). Seetõttu ei ole asjakohased väited selle kohta, et ajal, mil kamber on lukustatud, tuleb üldkasutatavasse tualettruumi pääsemiseks oodata sageli pikka aega.
  4. Arvestades eelnevalt kirjeldatud kaebaja paigutusi nii pindala kui ajalisest aspektist, asjaolu, et pole tuvastatud kinnipidamistingimusi halvendavaid muid olmetingimusi ning teisalt asjaolu, et kaebaja vahistatu staatusest tingitud vähesed võimalused kambriväliseks liikumiseks ja suhtlemiseks ei leevendanud ebapiisavast isiklikust ruumist tingitud mõjutusi, leiab kohus, et kaebaja nõue on osaliselt põhjendatud. Kohtu hinnangul on kaebaja õigusvastastes tingimustes kinnipidamisega tekitatud hüvitamisele kuuluvat kahju 80 päeva ulatuses ajavahemikel 09.10.2012–13.11.2012 ja 20.11.2012– 06.01.2013 (vt ka eelpool otsuse p 15). Kohtu hinnangul ei saanud kaebaja hoidmine 12 päeva vältel ajavahemikul 16.01.2013 –27.01.2013 põhjustada talle hüvitamisele kuuluvat kahju. Kohtu veendumust ei kummuta ka kaebaja poolt viidatud ning kohtule esitatud CPT
  5. a ja
  6. a raportite (tl 13–80) seisukohad kinnipidamistingimuste ja kinni peetavate isikute paigutamise kohta. Kaebaja paigutuste kronoloogiast nähtub, et ta on viibinud lühemaid või pikemaid perioode oludes, kus tagatud on vähemalt 3 m2 isiklikku ruumi ka enne, kui alates 01.01.2014 kehtestati uus piirmäär (3 m2) ning pärast seda pole vastustaja seda nõuet kordagi 9

(13)3-15-1748 rikkunud. Seega on nii riik tervikuna õiguslikku regulatsiooni muutes kui ka vastustaja oma tegevusega kaebaja paigutamisel tegutsenud isiku õiguste rikkumist vältides.
  1. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muu hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Arvestada tuleb nii kinnipidamise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi olla kogu aeg samasugused ja ühesuguse mõjuga isiku õigustele (Riigikohtu 10.10.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, p-d 21, 23). Kohtupraktikast tulenevalt tuleb selleks, et otsustada, kas kinnipidamistingimused põhjustasid väärikuse alandamist ning tõid kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada ka olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (halduskolleegiumi
  2. septembri
  3. asjas nr 3-3-1-24-09, otsus, p 9). Kogu kõnealuse perioodi jooksul ei ole kaebaja aga päevagi viibinud tingimustes, kus pinda oleks olnud alla kehtivas õiguses (VSKE § 6 lg 6 v.r) kehtestatud määra.
  4. Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses peab kohus põhjendatuks hüvitada kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju rahas 80 päeva ulatuses ajavahemike 09.10.2012–13.11.2012 ja 20.11.2012–06.01.2013 eest. Ajavahemik 16.01.2013 –27.01.2013 on eraldi võetuna lühike ning sellele eelneb 6 päeva pikkune eemalolek Tallinna Vanglast ning enne seda kolmel päeval (07.01.2013–09.01.2013 on kaebaja viibinud oludes, kus pinda kambris ühe inimese kohta oli üle 3 m
  5. Seega ei järgne see kinnipidamine vahetult eelnevalt käsitletud pikematele ajavahemikele (09.10.2012– 13.11.2012 ja 20.11.2012–06.01.2013). Pärast 28.01.2013 ei viibinud kaebaja enam Tallinna Vanglas. Kohtu hinnangul ei ole selline kinnipidamine napist kambripinnast hoolimata saanud tekitada kahju, mis tuleks hüvitada RVastS sätete järgi rahas või teha HKMS § 44 lg 5 järgi kindlaks vangla tegevuse õigusvastasus.
  6. Hüvitisena väljamõistetav summa kujuneb õigusvastase kinnipidamise erinevaid aspekte arvestades kohtu kaalutlusõiguse alusel. Riigikohus on pidanud asjakohaseks võrdlust tavapäraselt alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitistega ning ka riigi üldise elatustaseme taustal ning pidanud põhjendatuks näiteks hüvitist konkreetse vaidluse puhul suuruses 2 eurot päeva kohta (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Arvestades praeguses asjas õigusvastaselt väikese põrandapinna tingimustes viibimise aega ning selle osakaalu kinnipidamisajast tervikuna, samuti eelnevalt käsitletud olmetingimusi tervikuna ning liikumis- ja suhtlemisvõimalusi, peab kohus põhjendatuks mõista 80 õigusvastastes tingimustes viibitud päeva eest hüvitist iga päeva kohta üks euro, s.o kokku 80 eurot. 10
(13)3-15-1748
  1. Rahuldamata tuleb jätta kaebaja nõue viivise saamiseks. Kaebajal on õigus selles, et viivisenõue avalik-õiguslikes suhetes ei ole iseenesest välistatud (nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-10, p 22; otsus asjas nr 3-3-1-81-13). RVastS § 7 lg 4 orienteerib eraõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamisele, kui need pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kohaselt kohaldub viivis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Kohus nõustub vastustajaga, et alust viivise nõudmiseks pole tekkinud (vastustajal pole olnud kohustust avalik-õiguslikus suhtes, mille täitmisega ta oleks viivitanud, ta ei ole hilinenud raha väljamaksmisega ega ole ka alusetult isiku raha kinni pidanud).
  2. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt. MENETLUSKULUD
  3. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 28.
  4. Kaebaja esindaja on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks (sh 414 eurot õigusabikuludele ja riigilõiv 57 eurot 30 senti). Kohtule on esitatud Advokaadibüroo Magnusson OÜ arve õigusabikulude tasumiseks MTÜ-le Auxilio ning kassa sissetuleku order, mille kohaselt on MTÜ Auxilio tasunud 414 eurot sularahas Advokaadibüroo Magnusson OÜle (tl 122–123). Riigilõivu tasumist MTÜ Auxilio poolt tõendab maksekorraldus (tl 124). 28.
  5. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. 28.
  6. Vastustaja palub jätta kaebaja esindaja vandeadvokaat D. Piskunovi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata. Vastustaja on vastuseks menetluskulude väljamõistmise taotlusele leidnud, et nõue on põhjendamatu. Esindaja on põhjendanud õigusabi summat kaebuse ettevalmistamisega ja esindamisega halduskohtumenetluses. Arvestades, et esindamine on seisnenud üksnes kaebuse koostamises ja kaebus on sisuliselt identne kõikide teiste D. Piskunovi poolt esitatud kaebustega analoogsetes põrandapinna vaidlustes, ei pea vastustaja märgitud ajakulu tõepäraseks ja nõuet sellises summas kuidagi põhjendatuks. Vastustaja viitab sarnastele kohtuasjadele, kus Tartu Halduskohus ei pidanud mõistlikuks vastustajalt menetluskulude väljamõistmist (26.08.2015 otsus asjas nr 3-14-52447 ja 25.09.2015 otsuses asjas nr 3-14-52452) ning märkis, et ei pea trafaretsete kaebuste esitamisel põhjendatuks sedavõrd suurt ajakulu õigusabiteenuse osutamisele, arvestades, et esindaja (D. Piskunov) on kaebuste esitamisel suhtunud oluliste andmete esitamisse pealiskaudselt. Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks menetluskulude väljamõistmist advokaadibüroo arveldusarvele olukorras, kui kõik menetluskulud on kassa sissetuleku orderi kohaselt eelnevalt sularahas advokaadibüroole tasutud, leides, et see tekitab kahtlust, et õigusabikulusid ei ole vaatamata esitatud sularahaarvele kaebaja poolt üle kantud. 28.
  7. Kuna Tallinna Vangla on jätkuvalt seisukohal, et J.K.i kaebus on põhjendamatu, puudub alus vastustaja arvates ka alus Tallinna Vanglalt riigilõivu väljamõistmiseks.
  8. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. 29.
  9. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (kahju hüvitamine rahas ca 4,18% ulatuses) tuleb kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 2 eurot 40 senti. 29.
  10. Kohus nõustub osaliselt vastustaja vastuväidetega menetluskulude väljamõistmise taotlusele. On õige, et kaebaja esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov on paljudes haldusasjades esitanud kohtule sisult ja sõnastuselt sarnaseid kaebusi. Ka käesolevas asjas esitatud kaebust iseloomustab sõnastuse poolest nn kambripinna vaidlustele omane 11
(13)3-15-1748 universaalne lähenemine ning kaebuses ei ole piisavalt keskendutud konkreetse kaebaja olukorraga. Taotluses on märgitud, et osutatud õigusabi 3 tunni ulatuses seisneb kaebuse ettevalmistamises ja halduskohtumenetluses esindamises. Tegelik esindamine on piirdunud kaebuse ja menetluskulude taotluse esitamisega ning vastuseks kaebuse käiguta jätmise määrusele riigilõivu tasumises. 29.
  1. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus võib vastavalt HKMS § 108 lg-le 11 jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hoolimata kaebuse trafaretsest sisust on kaebuse esitamine menetlustoiminguna olnud vajalik selleks, et algatada kohtumenetlus kaebaja õiguste kaitseks. Samas ei pea kohus aga kulutusi sellise kaebuse koostamisele ega esitamisele põhjendatuks ning peab, arvestades kaebaja esindaja pealiskaudset suhtumist, nende väljamõistmist vastustajalt (isegi kaebuse rahuldatud osa ulatuses) ebamõistlikuks. Kaebaja esindaja pealiskaudse suhtumise all peab kohus silmas nii esindaja tegevust kaebuse teksti koostamisel, kaebaja väidete tõendamisel kui ka suhtlemisel esindatavaga. Kaebuse tekst ei erine põhiosas paljudest teistest sama esindaja poolt sarnastes asjades esitatud kaebustest (nt haldusasjad nr 3-14-52447, nr 3-14-52452, nr 3-14-52783, nr 3-14-52785, nr 314-52786, nr 3-14-52789, nr 3-15-451 jpt) ega keskendu konkreetse kaebajaga seotud asjaoludele, näiteks tualetiga seonduva väite kajastamine kaebuses (vt eelpool otsuse p 21), Eelnev viitab kaebuse koostaja pealiskaudsele suhtumisele ning konkreetse vaidluse asjaoludesse süüvimata jätmisele esindaja kohustuste täitmisel. Valdavalt on taotletud kohtult tõendite väljanõudmist vastustajalt ning kaebuse lisana on esitatud vaid teabenõude koopia, millega on üritatud vastustajalt tõendeid küsida. Samas on varjatud isikute nimed ja isikukoodid, kelle kohta andmeid küsiti (tl 81) ning kohtu jaoks ei selgu, kas seda tehti ka praeguse asja tarbeks. Suhtlemist esindatavaga iseloomustab aga see, et kaebaja on pöördunud kohtu poole kaebuse teksti koopia saamiseks, kuna esindaja seda talle andnud ei ole (tl 96–101). Senine kohtupraktika näitab, et kaebajad on sarnastes kohtuvaidlustes ka ise edukalt ilma advokaadi abita suutnud oma õigusi kaitsta (nt haldusasi nr 3-14-52725). 29.
  2. Arvestades eeltoodut tuleb taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kuna õigusabikulusid ei ole tasunud mitte kaebaja ise, vaid taotlusele lisatud kassa sissetuleku orderi nr 24 (tl 123) kohaselt MTÜ Auxilio, ei ole õigusabikulude välja mõistmata jätmine kohtu hinnangul ebaõiglane ka kaebaja suhtes, kes ei ole ise menetluskulusid kandnud. Kuna menetluskulude väljamõistmise taotlus jääb õigusabikulude osas rahuldamata, ei võta kohus seisukohta, kas kõnealuse orderi alusel on üldse sularaha sissemakse teostatud. Sarnaselt vastustaja viidatud kohtuasjadega, peab kohus ka praeguses asjas kaheldavaks, kas tegelikkuses on täidetud halduskohtumenetlusele iseloomulik menetluskulude kantuse nõue. Sarnase skeemi kasutamine mittetulundusühingu ja advokaadibüroo suhtluses rohketes kohtuasjades loob kahtluse, et sularahatehinguid pole tegelikult toimunud. Kaebaja esindaja ei ole ka vastustaja 29.12.2015 vastavatele seisukohtadele vastu vaielnud.
  3. Vastustajalt välja mõistetav menetluskulu (riigilõiv 2 eurot 40 senti) tuleb vastavalt esindaja 17.12.2015 avaldusele (tl 120-121) kanda Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE822200221058296933 (Swedbank). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 12
(13)3-15-1748 MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 28.02.2017 KOHTUOTSUSEGA 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.