KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-1567 Kohtuasi S.F. kaebu

§ 59

lg 1 sätestatu kohaselt on maksumenetluses tõenditeks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt endalt, kolmandalt isikult, riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuselt saadud teave ja dokumendid. Seaduse § 11 lg-st 2 tulenevalt saab maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel otsustada, milliseid tõendeid on tal konkreetses asjas vajalik koguda ning otsustada maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse üle. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et kaebaja omandas suure koguse Eesti maksumärgiga märgistamata alkoholi, toimetas selle Tallinnast Kohtla-Järvele ja hakkas seda seal koos kolmanda isikuga viimasele kuuluvasse garaaži ladustama. Kahtlustatavana 11.03.2011 ja 01.06.2012 antud ütlustes ning 19.07.2012 ja 28.11.2012 sõlmitud kokkulepetele alla kirjutades on ta selle ise selgelt ka omaks võtnud. Seda, et ära võetud vedeliku puhul oli tegemist oli üle 96 % etanoolisisaldusega alkoholiga, kinnitab üheselt OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuses 31.03.2011 koostatud ekspertiisiakt nr 1-3/42. Seega ei saa ta nüüd enam kuidagi alkoholi edasi toimetamist ja hoidmist eitada ega väita, et tegemist polnudki etanoolpiiritusega või, et tema ei olnud alkoholi valdaja. Samuti pole tal võimalik väita, et viimati nimetatud asjaolu ei ole nõuetekohaselt tõendatud. Kaebuse vastav väide jääb täielikult arusaamatuks, sest maksuotsuse punktis 5 loetletud tõendite hulgas ei ole nimetatud ühtegi jälitustegevuse käigus tehniliste seadmetega kogutud tõendit. Niisuguste tõendite kasutamisele ei viita ka mistahes muu maksuotsuses sisalduv. 8. Maksude määramisega seotud aegumistähtajad sisalduvad maksukorralduse seaduse (

) §-s

1. Selle lõikes kaks kehtestatu näeb ette, et kui maksusumma jäi määramata või määrati valesti maksukohustuslase poolt talle seadusega pandud kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise tõttu, on maksusumma määramise aegumistähtaeg neli aastat arvates maksukohustuse tekkimise aastale järgneva aasta
2. jaanuarist. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt puudusid vaidluse põhjuseks oleval alkoholil Eesti Vabariigi maksumärgid, mis tähendab, et sellelt oli jäänud aktsiis määramata. Sellist alkoholi omandades ja edasi toimetades tekkis kaebajal kui alkoholi vallanud isikul ATKEAS § 22 lõike 1 p 4 ja § 24 lg 12 kohaselt kohustus maksta aktsiisi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt avastati rikkumine 10.03.2011 kui tema ja kolmas isik Eesti Vabariigi maksumärkideta alkoholi ladustamisel kinni peeti.

§ 99

lg 1 p-st 5 tulenevalt oli aegumine kuni Viru Maakohtu kohtuotsuse jõustumiseni 21.12.2012 peatunud.

§ 98lg-st 2 tulenev aegumistähtaeg algas seega 01.01.2013.

Kuna 3 maksuotsus on koostatud 10.03.2015, kui maksu määramise nelja aastane tähtaeg ei olnud veel möödunud ning seaduseandja ei ole kehtestanud mingeid tähtaegu selle kohta, millal täpselt peab maksumenetluse algatama, ei saanud kaebajal kuidagi tekkida lootust, et maksu ei määratagi. 9. Vaidlusalune maksuotsus lähtub alkoholile kohalduva aktsiisi kohta kehtestatud tingimustest ning on igati kooskõlas ka kõigi

§-s 46 maksuhalduri haldusaktidele kehtestatud nõuetega. Selles ära toodud faktilised ja õiguslikud alused ning maksusumma arvutamise metoodika kirjeldus, mis võimaldavad mõista otsustatu sisu ja seda ka kohtulikult kontrollida. Maksukorralduse seaduse § 150 lg-s 1 ja 2 on kehtestatud, et maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma on määratud valesti. Kaebaja ei ole seda teinud.

1. Halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 sätestatu kohaselt võib kohus kaebuse rahuldamata jätmisel lähtuda vaidlustatud haldusakti või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuse põhjendustest, kui ta nõustub neis esitatuga. Nii on põhjust toimida ka käesolevas asjas, sest alused maksuotsuse põhjenduste ja järeldustega mittenõustumiseks puuduvad. Seetõttu puudub vajadus korrata neid kõiki üle ning on võimalik piirduda ainult sellega, mis on eelnevalt juba esitatud.
2. Eeltoodud järeldustel pole Tartu Halduskohtul alust pidada vaidlustatud maksuotsust ega selle kohta esitatud vaide lahendamisel tehtud vaideotsust õigusvastaseks. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna MTA ei ole oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud, jäävad võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 4