2-14-57417/37

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere, Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2016. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-57417 Tsiviilasi SI, MI ja KI hagi PI vastu väljamõistetud elatise suurendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 6. mai 2016. a otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 1451 eurot ja 25 senti Kaebuse esitaja ja kaebuse liik SI, MI ja KI apellatsioonkaebus Menetlusosalised esindajad Menetluse liik ja nende Hageja I SI (isikukood XXXXXXXXXX), Hageja II MI (isikukood XXXXXXXXXXX), Hageja III KI (isikukood XXXXXXXXXX), hagejate seaduslik esindaja TI (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Äili Rodi Kostja PI (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Ivo Kallas Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON: 1. Tühistada Harju Maakohtu 6. mai 2016. a otsus osas, milles maakohus mõistis PIlt välja elatise SI, MI ja KI kasuks seaduses sätestatud miinimummäärast väiksemas ulatuses, ning menetluskulude jaotuse osas. 2. SI, MI ja KI apellatsioonkaebus rahuldada. 3. Lugeda Harju Maakohtu 6. mai 2015. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt: 1. Rahuldada SI, MI ja KI hagi PI vastu väljamõistetud elatise suurendamiseks. 2. Muuta Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 213-56211 väljamõistetud elatise suurust. 3. Välja mõista PI-lt SI kasuks alates 6. maist 2016. a igakuine elatis 215 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni SI täisealiseks saamiseni 18. august 2017. a. 4. Välja mõista PI-lt MI kasuks alates 6. maist 2016. a igakuine elatis 215 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni MI täisealiseks saamiseni 19. august 2026. a. 5. Välja mõista PI-lt KI kasuks alates 6. maist 2016. a igakuine elatis 215 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni KI täisealiseks saamiseni, 20. mai 2029. a. 6. PI-l tuleb elatis tasuda TI arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is, märkides selgitusse: „elatis lastele“. TI-l on õigus tasutavat elatist käsutada. 7. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 1. SI, MI ja KI (hagejad) esitasid 16. septembril 2016. a hagi PI (kostja) vastu igakuise elatise suurendamiseks. 2. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt on hagejad kostja ja hagejate seadusliku esindaja lapsed, kes elavad koos hagejate seadusliku esindajaga. Kostja tasub igale hagejale elatist Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a määruse tsiviilasjas nr 2-13-56211 alusel 133 eurot kuus, mis ei kata laste vajadusi. Hagejate seaduslik esindaja ei tööta, sest õpib XXX ja tema igakuiseks sissetulekuks on lastetoetus ning tasutav elatis. Kostja igakuine sissetulek on üle 1100 euro. 3. Hagejad paluvad suurendada kostjalt väljamõistetud elatist hagejate kasuks igakuise elatise miinimummäärani alates hagi esitamisest kuni iga hageja täisealiseks saamiseni või vajaduste muutmiseni. Iga hageja igakuine vajadus on kahekordse miinimumelatise määr. Hagejad paluvad määrata elatise tasumise kord nii, et kostja tasub elatise iga kuu 10. kuupäevaks hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is, märkides selgitusse: „elatis lastele“ ning märkida, et hagejate seaduslikul esindajal on õigus elatise käsutamiseks. Samuti paluvad hagejad jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt välja hagejate menetluskulud 3762,50 eurot. Kostja vastuväited 4. Kostja vaidles hagile vastu. 2 5. Kostja selgitas, et ta tasub elatist vastavalt kehtivale kohtumäärusele ning sellest enamgi, kokku 400 eurot kuus. Samuti peab kostja hagejaid vahetult üleval. Hagejate vajadused on ülepaisutatud, kuna peres on korraga ülalpidamisel kolm alaealist tüdrukut, kelle kulud on osaliselt kattuvad. Kostja ei ole võimeline tasuma nõutavas määras elatist. Samuti palub kostja jätta menetluskulud hagejate kanda ning mõista hagejatelt välja kostja menetluskulud 4488 eurot. Maakohtu otsus 6. Harju Maakohus rahuldas 6. mai 2016. a otsusega hagi osaliselt ja muutis Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-56211 väljamõistetud elatise suurust. Maakohus mõistis kostjalt välja iga lapse ülalpidamiseks elatis 37,5% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates kohtuotsusest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. 7. Maakohtu põhjenduste kohaselt on pooled eri meelt selles, kas pärast Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a kompromissmäärust tsiviilasjas nr 2-13-56211 on hagejate vajadused muutunud sellises määras, mis tooks kaasa väljamõistetud elatise suuruse muutmise vajaduse. Maakohus märkis, et nimetatud määrusega oli iga hageja kasuks kostjalt välja mõistetud 75% tolleaegsest miinimummäärast (133 eurot 177,50 eurost). Maakohus luges üldteadaolevaks asjaoluks Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE poole koostatud uuringu „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ p-s 6.1 sedastatu, et ühe täiskasvanu ja kolme alaealiselapsega leibkonnas on ühe lapse ülalpidamisekulu väiksem mastaabisäästu kaudu sh riided, toit, eluase. Seda olid pooled ka kompromissilepingu sõlmimisel arvesse võtnud. 8. Kuivõrd nii praeguses asjas kui ka tsiviilasjas nr 2-13-56211 taotlesid hagejad elatise väljamõistmist miinimummääras, siis hagejate vajaduste suurus ei ole muutunud ajavahemikul 2014-2016, kui mitte arvestada miinimumelatise määra tõusu. Maakohus märkis, et kuna hagejad esitasid nõude PKS § 101 lg 1 sätestatud määras, siis ei ole neil vaja tõendada vajaduste olemasolu miinimumnõude korral. 9. Maakohus kontrollis, kas võrreldes kompromissilepingu allkirjastamise seisuga 18. veebruaril 2014. a on lapsevanemate varaline seisund muutunud, ja leidis, et hagejate seadusliku esindaja majanduslik olukord ei ole halvenenud, pigem paranenud seoses riiklike toetuste suurenemisega. Maakohus tuvastas, et hagejate esindaja igakuiseks sissetulekuks on jätkuvalt igakuine lastetoetus, mis oli hagejate osas kokku 2014. aastal 57,45 eurot ja 2016. aastal 200 eurot. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hagejate seaduslik esindaja ei töötanud 2014. aastal ega ole asunud tööle ka 2016. aastal. Ainuüksi asjaolu, et hagejate seaduslik esindaja ei ole jätkuvalt asunud tööle ning tema püsivaks sissetulekuks on vaid toetus, ei anna alust hagi rahuldamiseks. Hagejate seaduslik esindaja on täistöövõimeline isik, kes ei ole asunud õpingute kõrvalt tööle ka mitte osakoormusega. 10. Maakohus tuvastas, et kostja töötas 2014. aastal XXX ning XXX ning on jätkanud seda ka 2016. aastal. Kostja igakuine sissetulek on sarnane varasemaga. Kostjale kuulub kaks korteriomandit, s.o elukoht, ning lisaks korter XXX tänaval Tallinnas. Seega on kostja majanduslik olukord paranenud. Nimetatut kinnitab mh asjaolu, et kostja on lisaks kohtumääruse alusel tasutavale elatisele pidanud hagejaid ka vahetult üleval. Eelnenut arvesse võttes pidas maakohus põhjendatuks muuta elatise suurust nii, et see vastaks 75% kehtivale elatise alammäärale iga hageja osas, s.o 2016. aastal 161,25 eurot (75% 215 eurost). Kostja majanduslik olukord võimaldab nimetatut ka tasuda, kuna ta on ise möönnud selle võimalikkust (vt nt II kd tl 86 pöördel, III kd tl 79). 3 11. Võttes arvesse asjaolu, et kostja on kehtiva kohtumääruse alusel elatist korrektselt tasunud, lisaks on ta hagejaid vahetult üleval pidanud, siis pidas maakohus põhjendatuks muuta kehtivat elatise suurust otsuse tegemise ajast, s.o alates 6. maist 2016. a. Apellatsioonkaebus 12. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse ning paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi osaliselt rahuldamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. 13. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaseaduslikult tuginenud hagejate nõude täies ulatuses rahuldamata jätmisel kohtuotsuses viidatud RAKE uuringule ja jätnud kohaldamata PKS § 101 lg 1, mille kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Kohus ei arutanud menetluses ka asjaolu, et kohus võiks hagejate vajadusi hinnata lähtuvalt RAKE uurimustööst, mis hindab hagejate perekonnakoosluse järgi nende vajadused veel madalamaks. 14. Vanuseliselt on hageja I vanusegrupis, milles on kulutused tulenevalt vanusest pea kõige kõrgemad. Hageja I ja hageja II vanusevahe on väga suur, mistõttu tema riided ei ole säilitatud teiste laste tarbeks. Samuti ei ole temale vajalikud kulutused võrreldavad nooremate laste kulutustega ja need ei ühti teiste hagejatega. Kohus on jätnud tähelepanuta hagejate täiendavad vajadused, mis seonduvad hageja I põhikooli lõpetamisega, hagejal II lasteaia lõpetamise ja kooli asumisega. 15. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, millisel määral on kostja hagejaid toetanud vahetult. Hagejate seaduslik esindaja esitas kohtule ülevaate, millal ja millises mahus kostja hagejat II ja hagejat III on enda juurde võtnud või viinud lapsed Paidesse vanaema juurde. 16. Vaba aja veetmisel on kostja kulutused lastele suures osas piirdunud ebatervislike snäkkidega, mida ei saa lugeda normaalseks laste toitlustamiseks. Selle arvelt väita, et laste ülalpidamise kulud on täidetud, on äärmiselt ebaõiglane. Kohtuotsuse tegemisele eelnenud perioodil ostis kostja hagejatele ühekordselt mõned talveriided. Hageja I ei soovinud, et kostja talle asju ostab, ta soovib ise neid osta ja valida koos emaga, kuid oli sunnitud alluma kostja survele. Kohus ei arutanud menetlusosalistega küsimust, et haginõue võib jääda rahuldamata alates hagiavalduse esitamisest seetõttu, et kostja on kohtumenetluse ajal teinud lastega kohtumisel rahalisi kulutusi. Peale kohtuotsuse kuulutamist on jätkunud olukord, kus kostja ei võta lapsi enda juurde ega toeta neid vahetult vajalikul määral ehk hagejad peavad hakkama saama väljamõistetud elatisega. 17. Kohtuotsus on vastuoluline. Maakohus on ühelt poolt põhjendanud perekonna kulutuste vähenemist kolme lapse ja ühe vanemaga perekonnas võrreldes kulutustega kahe ja ühe lapsega perekonnas, kuid kohelnud hagejaid sarnaselt kolme lapse ja ühe täiskasvanuga perena ka siis, kui hagejad ükshaaval täisealiseks saavad. 18. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud PKS § 102 lg 1 ja 2. Maakohus ei ole põhjendanud kostja PKS §-s 101 lg 1 sätestatud määras elatise maksmisest osalist vabastamist kostja majandusliku seisukorra liigse halvenemisega. Kohtulahendist ei ole aru saada, kas hagejate ema peab tööle minema selleks, et kanda kostja kohustusi puudujäävas mahus. Hagejate seaduslik esindaja on kohtule selgitanud, et ta asub tööle pärast päevasõppes õpingute lõpetamist. 19. Maakohus on põhjendamatult lugenud kõik kostja kulutused, mis ta tšekkidena esitas, panusena hagejate vahetule ülalpidamisele. Hagejad ei ole sellega nõus, kuna tšekid ei ole seotud hagejate viibimisega kostja juures ega saa olla nendele tehtud kulutused. 20. Hindamata on jäetud hagejate põhjendused, miks sõlmiti kompromiss alla miinimummäära. Hagejate seaduslik esindaja selgitas, et kokkuleppe sõlmimise ajal elasid 4 hagejate vanemad koos ja kostja kandis eluasemega seotud kulusid. Hagejate seaduslik esindaja nõustus kokkuleppega, sest kostja lubas ka edaspidi kanda kõik hagejate eluasemega seotud kulud lisaks elatisele. Hagejad esitasid kohtule tõendina kokkuleppe sõlmimist kajastava kohtuistungi protokolli, milles nähtuvad menetlusosaliste väited, sh see, et kostja ei saa rohkem maksta, kuna ta kannab üksinda eluasemega seotud kulud, lasteaia maksud, ostab söögi ja riided. Käesolevas asjas asus maakohus meelevaldselt seisukohale, et tegelikult arvestati kokkuleppe sõlmimisel asjaoluga, et hagejate kulud ongi vaid 75 % miinimummäärast. Vastus apellatsioonkaebusele 21. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 22. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis hagejate kasuks kostjalt välja elatise seaduses sätestatud miinimummäärast väiksemas ulatuses. Samuti tuleb otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium saab teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 23. Esmalt märgib kolleegium, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on TsMS § 459 lg 1 järgi üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku(

1. te)varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Olukorras, kus kohtulikku kompromissi kinnitavast kohtumäärusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud ülalpidamisnõude aluseks olevad asjaolud, tuleb elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-119-15, p 12). 24. Praeguses asjas esitasid hagejad nõude kohtumäärusega kinnitatud kompromissis summaliselt kokkulepitud elatise suurendamiseks, kuna vahepealsel perioodil on hagejate vajadused muutunud, samuti on seaduses sätestatud elatise miinimummäär suurenenud. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes eelkõige selle üle, kas kohus saab laste vajadusi tuvastamata ja vanemate võimalusi hindamata mõista vanemalt lapse kasuks välja elatise alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. 25. Vaidlust ei ole selles, et 20. veebruaril 2014. a sõlmitud kompromissi järgi kohustus kostja iga hageja ülalpidamiseks tasuma kuni iga hageja täisealiseks saamiseni hagejate ema kontole elatist 133 eurot kuus, mis oli 75% tollal kehtinud elatise miinimummäärast PKS § 101 lg 1 tähenduses (2014. a 177,50 eurot). Igal järgneval aastal on kuupalga alammäär ja ühes sellega ka elatise miinimummäär suurenenud. Käesoleval aastal on elatise miinimummäär 215 eurot. Seega on elatise miinimummäär võrreldes kohtumääruse tegemise ajaga oluliselt muutunud, kuid hagejate ülalpidamiseks kostja makstav elatis ei ole suurenenud. 26. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, annab lisaks lapse vajaduste ja/või vanema(
2. te)varalise seisundi muutumisele ka seaduses sätestatud miinimumelatise muutumine alust nõuda kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmist. 5 27. Elatise suurendamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumini ei ole vaja üldjuhul tõendada, et lapse vajadused on suurenenud, nagu maakohus õigesti ka leidis. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Riigikohtu hinnangul kehtib selline tõendamiskoormis lisaks elatise esmakordsele väljamõistmisele ka kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmise korral (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Seega olenemata sellest, kas esmakordse elatise vaidluse menetluses hinnati laste vajadusi või mitte, ei pidanud maakohus praegusel juhul hindama hagejate muutunud vajadusi, kuivõrd hagejad nõudsid elatist miinimumsuuruses. 28. PKS § 102 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vanemad ei vabane sama sätte lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 29. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 7; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-12 rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Lisaks on Riigikohus märkinud, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard (Riigikohtu 12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). 30. Kolleegium on maakohtus kogutud tõenditega tuvastamist leidnud asjaolude alusel seisukohal, et maakohtu järeldus, mille kohaselt esinevad käesolevas asjas erandlikud asjaolud, mis annaksid aluse elatise vähendamiseks alla miinimummäära, on ebaõige. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et antud juhul esineb mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra (s.o alla alammäära). 31. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja majanduslik seis on seoses XXX asuva korteri ainuomanikuks saamisega paranenud võrreldes ajaga, kui sõlmiti kompromiss hagejate ülalpidamiseks. Kinnistusraamatu andmetel omab kostja kahte korteriomandit (III kd, tl 98-100), mis mõlemad on koormatud hüpoteekidega. 6 Puudub vaidlus, et ühte neist korteritest kasutab kostja enda elamispinnana, kuid kostja ei ole selgitanud, milleks ta kasutab Tallinnas XXX asuvat korterit või kas selle korteri omamine kuidagi tema sissetulekuid mõjutab. Lisaks märgib kolleegium, et olukorras, kus kostjal puuduvad enda sõnul piisavad vahendid laste ülalpidamiskohustuse täitmiseks, ei ole põhjendatud kulutuste tegemine täiendava kinnisvara omandamiseks. Riigikohtu seisukohti arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et kui kostjal ülalpidamise andmiseks piisavat sissetulekut ei ole, on tal võimalik kaaluda elamiseks mittevajaliku kinnisvara müüki või selle välja üürimist, et vajalikke vahendeid leida. 32. Elatise väljamõistmiseks alla alammäära ei anna põhjust ka asjaolu, et lapsed viibivad isaga kehtiva suhtluskorra alusel vähemalt 7 päeva kuus, millal kostja annab oma panuse laste vahetusse ülalpidamisse. Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1165-13, p 13). Vaatamata suurele tšekkide hulgale, mida kumbki lapsevanem on kohtule esitanud, ei ole pooled esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks teha järelduse, et kostja kannab vahetult lastele kulutusi määras, mis põhjendaks elatise väljamõistmise alla seaduses ettenähtud miinimummäära. 33. Lõpetuseks peab kolleegium vajalikuks veelkord rõhutada, et kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis. Seega tuleb oma kohustust täita ka hagejate seaduslikul esindajal. Seetõttu on asjakohane ka maakohtu seisukoht, et olukorras, kus kostjal on kaks töökohta ja hagejate seaduslik esindaja ei ole aastaid käinud tööl, on hagejate etteheide kostjale ebapiisavate pingutuste tegemise kohta ebaõiglane kostja suhtes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja kostjaga selles, et hagejate ema ei käitu oma laste parimates huvides, kui ei ole püüdnud leida võimalust kooli kõrvalt tööle minemiseks vähemalt osalise tööajaga ja on jätnud sellega omapoolse seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmata. 34. Tsiviilasja hinna määramise kohta märgib kolleegium, et seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral on TsMS § 129 lg 2 järgi hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Maakohus on otsuses märkinud asja hinnaks 400,50 eurot iga hageja kohta (44,50 x 9) tulenevalt hagi esitamise ajal kehtinud elatise seaduses sätestatud miinimummäärast (177,50-133=44,50). 2016. a on seaduses sätestatud elatise miinimum 215 eurot. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, s.o mõistis elatise välja iga hageja kohta 161,25 eurot (75% 215-st). Hagejad vaidlustavad maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata (215-161,25=53,75). Seega on apellatsioonkaebuse hind kõigil hagejatel kokku 1451,25 eurot (53,75 x 3 x 9). 35. Apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuivõrd maakohus ei ole hagejate menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust on vaja hinnata diskretsiooniõiguse alusel ja seepärast peab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine toimuma tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21). 7 (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Margo Klaar Tühistatud osaliselt Riigikohtu 09.06.2017 otsusega RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-57417 osas, milles ringkonnakohus tühistas samas asjas 6. mail 2016 tehtud Harju Maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ja hagi täiendavas osas rahuldas. 2. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 3. Otsus on jõustunud osas, milles:  muudeti Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-56211 väljamõistetud elatise suurust selliselt, et P. I-lt mõisteti välja S. I, M. I ja K. I ülalpidamiseks igakuine elatis iga hageja kasuks 37,5% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast 6. maist 2016 kuni iga hageja täisealiseks saamiseni;  nähti ette elatise maksmise viis T. I pangakontole koos selgitusega ja T. I õigusega elatist käsutada;  jäeti rahuldamata haginõuded osas, mis puudutavad elatise suurendamist 16. septembrist 2014 kuni 5. maini 2016. 4. Rahuldada P. I kassatsioonkaebus osaliselt. 5. Tagastada P. I-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. 8