KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse tegemise aeg ja koht 4. mai 2017, Tallinn Haldusasja number 3-16-1637 Haldusasi L.K.i kaebus tuvastada Maksu- j

) § 46 ja § 67 lg 2, millest kumbki ei reguleeri kolmandalt isikult teabe nõudmist. Kuigi vaideotsuses selgitab MTA kaebajalt suulise teabe küsimist, siis kaebaja sellega ei nõustu. Kui isikut kohustatakse 21.07.2016 korraldusega ilmuma maksuhalduri ruumidesse teabe esitamiseks, siis peaks korraldusest nähtuma ka õigusnorm, mis võimaldab sellist kohustust määrata. Hoolimata sellest, et MTA hinnangul on tegemist 13.06.2016 korralduses nimetatud kohustuse täitmiseks uue tähtaja määramisega. 8.

1. Kaebajal ei ole võimalik sõita Eestisse üksnes selleks, et maksuhaldur saaks küsida küsimusi, mida võiks edukalt küsida ka e-kirja teel. Korralduses ei ole välja toodud mitte ühtegi põhjendust, miks ei saaks kaebaja anda vastused kirjalikult, millise ettepaneku ta on varasemalt revidendile teinud. E-kirja teel küsimustele vastamine oleks ka menetlusökonoomikast lähtuvalt mõistlik, kuna korraldusest jääb arusaam, et Tallinnas tegutsev revident sõidab isikuga vestlemiseks Saaremaale. Seda olukorras, kus isik ei viibi Saaremaal, vaid töökohustuste tõttu pikemalt Rootsis. Ka kirjalike vastuste andmise eelduseks on revidendi poolt sisuliselt ja õiguslikult põhjendatud korralduse esitamine. Praegusel juhul ei selgu ebamäärasest ja paljasõnalisest korraldusest isegi see, kas L.K.il on üldse mingisugunegi puutumus kontrollitava perioodi või muude asjaoludega. Kui seos puudub, siis ei saa ka kolmandalt isikult teavet nõuda.
2. Vastustaja seisukoht 9.
3. Vaidlustatud MTA toimingud on õiguspärased ning need on nii faktiliselt kui ka õiguslikult põhjendatud, mistõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja jääb vaideotsuses toodud seisukohtadele. Vaideotsuse põhjendused on järgmised. 9.1.1.

sätestab maksuhalduri uurimispõhimõtte ning selle kohaselt on maksuhaldur kohustatud välja selgitama kõik maksustamisel olulised asjaolud, sealhulgas nii maksukohustust suurendavad kui vähendavad ning maksuhalduril on kohustus vajadusel ka vastavad asjaolud ise välja selgitada. Uurimispõhimõttest tuleneb ka maksuhalduri õigus valida maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajadus, toimingute liigid ja ulatus.

§-st 11 tuleneva uurimiskohustusega on hõlmatud ka maksuhalduri kohustus kontrollida 3

§ 61

ning

§ 67

lg 1 kohaselt võib maksuhaldur kolmandalt isikult teabe ja dokumentide nõudmise korralduses kohustuse täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse, et korralduse täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Seejuures piisab sunniraha õiguspäraseks määramiseks asjaoludest, et haldusakti adressaadile on tehtud sunnivahendi rakendamise hoiatus ning et haldusakti adressaat ei ole haldusaktis märgitud kohustust ilma mõjuva põhjuseta täitnud. Kui kaebajale olid teada objektiivsed asjaolud, mis takistasid korraldust tähtaegselt täitmast, oleks kaebaja saanud taotleda korralduse täitmise tähtaja pikendamist. Sellisest võimalusest oli kaebaja ka teadlik, kuna maksuhaldur pikendas kaebaja taotluse alusel korralduse täitmist kaebaja pakutud ajani, s.o kuni 18.07.

1. Ka sellel enda poolt pakutud tähtajal kaebaja korraldust ei täitnud. Kuigi kaebaja on korralduse täitmata jätmist põhjendanud enda puhkusel viibimisega, ei ole ta lisanud dokumentaalseid tõendeid oma väite tõendamiseks. Vaidele on lisatud küll laevapiletite broneeringu koopia, kuid sellest nähtub, et vaide esitaja on 13.07.2016 tulnud Rootsist Eestisse ning 25.07.2016 läinud tagasi Rootsi, seega on ta vastupidiselt enda väidetule olnud 18.07.2016 Eestis, mitte välismaal. 9.1.
2. 21.07.2016 korraldus vastab

nõuetele ning selles on selgitatud sunniraja määramist 13.06.2016 korralduse täitmata jätmise eest. Samuti on välja toodud korralduse koostamise faktiline alus ehk korralduses on esitatud põhjendused selle kohta, miks ja millega seoses nõutakse kaebajalt suulise teabe andmist. 9.

1. 13.06.2016 korralduse (MTA vastuse punktis 4 on läbivalt märgitud ekslikult 2016 aasta asemel 2017) täitmise tähtpäev oli 28.06.2016 ning 27.06.2016 saabus kaebaja MTA ametiruumidesse 13.06.2017 korralduse tähtaja pikendamist taotlema. Kaebaja taotles uue tähtpäeva määramist 18.07.
2. MTA rahuldas 29.06.2016 otsusega kaebaja taotluse ja lükkas korralduse täitmise tähtpäeva edasi. 4

-ga, kohaldades muu hulgas

§s 11 sätestatud uurimispõhimõtet.

§ 11

kohaselt on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1). Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega, vaid võib vajalike tõendite kogumiseks pöörduda menetlusväliste isikute poole (lg 2). 13.

§ 61

lg 1 võimaldab maksuhalduril kolmandalt isikult nõuda igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses ja kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks on sobiv teabe seos läbiviidava maksumenetlusega (vt Riigikohtu 24.05.2011 otsus nr 3-3-1-24-11, p 13). Lisaks on kohtupraktikas märgitud, et

§ 61

lg 2 ei määratle ammendavalt olukordi, mil saab eelnevalt maksukohustuslase poole pöördumata kolmanda isiku käest teavet nõuda (vt nt Tallinna halduskohtu 21.09.2015 otsus 3-15-423) ning eelnevalt maksukohustuslaselt ja seejärel menetlusväliselt isikult nõutav teave ei pea kattuma kokkulangevate küsimuste tasandil, vaid peab käima samade tehingute kohta (Riigikohtu 30.03.2011 otsus nr 3-3-1-98-10). Lisaks on kohtupraktikas aktsepteeritud, et kolmanda isiku poole pöördumise alused võivad tuleneda maksukohustuslase antud teabest ning kui teavet valdab 5

§ 42

, § 61 ja § 62 lg-s 4 sätestatud vormi- ja sisunõuetele ning täidetud on kolmanda isiku poole pöördumise eeldus. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et

§ 61

annab maksuhaldurile õigus maksumenetluses teabe küsimiseks kolmandalt isikult (menetlusväline isik) ning 13.06.2016 korraldusega maksuhaldur seda ka tegi. Maksuhalduri poolt kolmandalt isikult (menetlusväliselt isikult) teabe nõudmise eeldusteks on nõutava teabe seos maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemisega (

§ 61

lg 1, § 62 lg 1), eelnev teabe nõudmine maksukohustuslaselt (

§ 61

lg 2) ning teabe nõudmine

§-le 46 vastava korralduse vormis, milles tuleb muu hulgas märkida kolmanda isiku poole pöördumise põhjus (

§ 61

lg 3, § 62 lg 4 p 1).

§ 46

sätestab üldnõuded maksuhalduri haldusaktidele, sh nõude, et haldusaktis peavad sisalduma selle andmise faktiline ja õiguslik alus (

§ 46lg 3 p 5).

13.06.2016 korraldus sisaldab viidet selle õiguslikule alusele (

§ 46

, § 61 lg-d 1 ja 3) ning korraldusest nähtub, et maksuhaldur kontrollib Pirita tee 26-68, Tallinn, asuva korteriomandi kasutamist OÜ Niidu Apteek ettevõtluses. Maksuhaldur on selgitanud, et kontrolli käigus on ilmnenud, et kaebaja on kasutanud Pirita tee korteris pakutavat majutusteenust ning sellest tulenevalt võib kaebajal olla maksustamise seisukohalt olulist teavet. Ehkki 13.06.2016 korraldusest ei nähtu otsesõnu, et maksuhaldur on eelnevalt nõudnud teavet maksukohustuslaselt, siis nähtub see korralduse sõnastusest tervikuna.

1. Kohus nõustub kaebajaga, et ehkki vaideotsuses on maksuhaldur selgitanud, et Niidu Apteek OÜ suhtes läbiviidavas kontrollimenetluses tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemisel võivad kaebaja poolt antavad vastused aidata maksuhalduril maksukohustuslase esitatud väidete ja tõendite õigsust kontrollida (sh nende võrdlemise teel), siis 13.06.2016 korralduses ei ole kaebaja poole pöördumist täiendavalt selgitatud. Samas ei too see kohtu hinnangul kaasa 13.06.2016 otsuse õigusvastasust, kuna korraldusest ei pea nähtuma, mida konkreetselt maksuhaldur kolmanda isiku teabega soovib tõendada või milliseid kahtlusi ta soovib kõrvaldada. Maksuhaldur ei pea kolmandale isikule tehtud korralduses detailselt selgitama maksukohustuslase suhtes läbiviidava maksumenetluse asjaolusid ega seda, mida nõutud teabe ja dokumentide abil tõendatakse (Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2011 otsus asjas nr 3-10-293, p 15).
2. Halduskohtule ei nähtu, et 13.06.2016 korraldusega oleks kaebajat palutud ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse teabe andmiseks, millel ei saa olla ilmselgelt tähtsust Niidu Apteek OÜ maksumenetluses või andma teavet, mida ilmselgelt kaebajal ei saaks olemas olla. Ka kaebaja ise ei väida, et ta ei ole Pirita teel asuvat korterit kasutanud. Kolmanda isiku poole pöördumisel tuleb näidata ära temalt teabe nõudmise vajalikkus, kuid 13.06.2016 korralduses ongi seda tehtud. Kaebajalt nõutud teabe maht ja olemus ei ole kohtu hinnangul ebaproportsionaalne võrreldes maksumenetluse eesmärgiga.
3. Maksumenetluse eesmärgiks on muu hulgas maksustamisega seotud tõe väljaselgitamine, siis lubavad

-is sätestatud uurimispõhimõte ja maksuhaldurile antud kaalutlusõigus maksuhalduril valida asja õigeks otsustamiseks vajalike tõendite liigi kõrval ka nende kogumise viisi ning maksuhaldur otsustab ainuisikuliselt kuidas ta talle seadusega pandud kohustusi täidab ning millised tõendid ja asjaolud on maksustamise seisukohalt olulised ning kellelt ja kuidas ta maksustamise seisukohalt vajalikke tõendeid kogub. Seega ei ole menetlusosalistel (

§ 43) 6

§ 61

) õigust öelda maksuhaldurile ette, milliseid tõendeid kellelt ja kuidas ta peab koguma ning kuidas menetlust üldiselt läbi viima. 18.

§ 10

lg 3 sätestab, et maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Eelnimetatud paragrahvis sätestatud menetluse lihtsus, kiirus ja efektiivsus tähendab seda, et maksuhaldur ei peaks lähenema lihtsalt lahendatavatele juhtumitele keerulisi lahendusteid kasutades. Näiteks, kui on võimalik saada maksustamisel vajalikke dokumente maksukohustuslase käest, ei tohiks neid nõuda kolmandate isikute käest. Sellega põhjustataks üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi nii maksuhaldurile kui kolmandatele isikutele. Samas on siinkohal maksuhalduril õigus lähtuvalt §-des 11 ja 12 sätestatust ka teisiti otsustada, s.t. kui ta peab uurimispõhimõttest ja kaalutlusõigusest lähtuvalt teatud asjaolude tõttu vajalikuks ebamugavama ja kulukama menetlustoimingu valimist, siis võib maksuhaldur toimida ka teisiti (vt seletuskiri

eelnõu (886 SE I) juurde)1. Eeltoodust tulenevalt peab maksuhaldur teabe ja dokumentide nõudmisel ühelt poolt küll vältima üleliigsete kulutuste ja ebamugavuste põhjustamist kolmandale isikule, kuid teiselt poolt peab maksuhalduril olema võimalik konkreetseid asjaolusid arvestades otsustada menetlustoimingute sooritamise vajaduse, liigi ja ulatuse üle (

§ 11lg 2, § 12).

Maksuhaldur peab menetluse läbiviimisel lisaks menetlusosaliste õiguste arvestamisele lähtuma ka avalikust huvist menetluse tulemuslikkuse suhtes. 19. Maksuhalduri ametiruumidesse ilmumiseks kohustamiseks annab õigusliku aluse

§ 61

lg 1 ning kuigi sätte kohaldamine eeldab kaalumist, kas kolmanda isiku kohustamine maksuhalduri ametiruumidesse ilmumiseks on vajalik, piisab sellist kohustust ette nägeva korralduse põhjendamiseks eriti teabe samalt isikult esmakordse nõudmise korral vaid üldisest põhjendusest koos viitega õiguslikule alusele (vt Riigikohtu 14.04.2014 otsus nr 3-3-1-90-13, punkt 11; 30.03.2011 otsus nr 3-3-1-98-10, punktid 14-16). Kaebaja maksuhalduri ametiruumidesse ilmumiseks kohustuse osas on korralduses selgitatud, et vahetu suhtlus on kirjavahetusest efektiivsem viis teabe kogumiseks, sest sellisel moel saab vältida vääritimõistmist, lahendada vastuolud ja saada küsimustele ammendavad vastused. Ehkki nõustuda tuleb kaebajaga, et tegemist on maksuhalduri korralduses oleva suhteliselt standardse sõnastusega, siis ei saa sellest järeldada sellel põhjusel maksuhalduri juurde ilmumise kohustamise õigusvastasust. Sel põhjusel kolmanda isiku kohustamist teabe andmiseks maksuhalduri ametiruumides aktsepteerib ka olemasolev kohtupraktika. 20. Vastuseks kaebaja väidetele, et 13.06.2016 korralduses ei ole selgitatud, miks konkreetset teavet maksuhalduril vaja on, märgib kohus, et maksuhalduri kaalutlusõigus (

§ 12

) ja maksuhalduri haldusakti motiveerimiskohustus (

§ 46

lg-d 2-4) on väga tugevalt seotud maksuhalduri maksusaladuse hoidmise kohustusega (

§ 26

), mistõttu ei saagi olla maksumenetluses tehtud korraldused teabe andmiseks väga üksikasjalikud ning need ei saagi sisaldada kõiki kaalutlusi, kuivõrd see seaks ohtu maksusaladuse kaitse. Ka Riigikohus on selgitanud, et kolmandale isikule ei pea põhjendama, kuidas on nõutav teave ja dokumendid seotud konkreetse maksukohustuslase kontrollimisega (Riigikohtu 14.04.2014 otsus nr 3-3-1-90-13, punkt 11). Seega ei esine korralduses põhjendamispuudusi, mis annaks aluse lugeda korraldust õigusvastaseks. 1 Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9ad19551-e825-355e-a92cb9ebda028f0b/Maksukorralduse%20seadus (§ 10 kommentaar; lk 46). 7

-ist ja HMS-ist ei tulene, et menetlusväline kolmas isik saaks otsustada milline info on vajalik maksuhalduri oma ülesannete täitmiseks ning kas maksuhalduril on

§ 61alusel õigus tema poole pöörduda või mitte.

Maksumenetluse läbiviimine ja selle juhtimine on maksuhalduri pädevuses ning menetlusosalised (

§ 43

mõttes) ja menetlusvälised kolmandad isikud (

§ 61

mõttes) ei saa võtta üle maksuhalduri juhtrolli ning asuda maksuhalduri asemel ise otsustama, kuidas maksumenetlust läbi viia ja/või missuguseid tõendeid ja millisel viisil koguda. Seda kinnitab ka

§ 59lg 1 teine lause.

1. Ka kohus ei saa otsustada, millist teavet maksuhaldur maksumenetluse läbiviimiseks vajab ning HKMS § 158 lg 3 välistab kohtu õiguse hinnata kaalutlusõiguse otstarbekust. Seda, milline teave on maksustamise seisukohalt vajalik ning millise teabe alusel on võimalik välja selgitada maksukohustust suurendavad ja vähendavad asjaolud, otsustab maksuhaldur temale antud kaalutlusõiguse alusel ning kooskõlas volituse piiridega ning kohus ei saa sellesse sekkuda (HKMS § 158 lg 3).
2. Eelnevast tulenevalt on kohus veendunud, et 13.06.2016 korraldus on õiguspärane. Maksuhaldur on piisava põhjalikkusega ära näidanud, miks ja millega seoses ta kolmandalt isikult teavet vajab ning kaebusest ei nähtu, et selline korraldus kaebajat kuidagi õigusvastaselt koormaks. Et korraldus kaebajat õigusvastaselt koormaks, ei tajunud ka kaebaja ise, kui ta esimest korda maksuhalduri poole pöördus ning 13.06.2016 korralduse täitmise tähtaega pikendada palus (toimiku lk 12). Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et 13.06.2016 korraldus on õiguspärane, selle puhul on täidetud HMS §-st 54 tulenevad haldusakti õiguspärasuse eeldused, maksuhaldur on vaidlustatud korralduses täitnud haldusakti põhjendamise üldnõuded (HMS § 56) ning korraldus ei ole vastuolus

§ 10lg-s 3 sätestatud põhimõttega.

1. Mis puudutab aga maksuhalduri 15.07.2016 e-kirja, siis märgib kohus, et otsustus millega keeldutakse haldusaktis antud tähtaja pikendamisest, on samuti haldusakt (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.07.2016 määruse nr 3-15-3183, punkt 11). Seega on 15.07.2016 kiri vormivea tõttu küll õigusvastane, kuid see ei muuda õigusvastaseks 15.07.2016 e-kirjas tehtud otsust, mille kohaselt keeldus maksuhaldur kaebajale 13.06.2016 korralduse täitmiseks uue tähtaja määramisest. Maksuhaldur leidis, et kaebaja puhkusel viibimine ei ole käsitatav 13.06.2016 korralduse täitmisest keeldumise mõjuva põhjusena. Kohus nõustub selles osas maksuhalduriga. Kohtu hinnangul võib maksuhalduri korralduse täitmisest keeldumise mõjuva põhjusena käsitada ettenägematuid ning kaebaja mõjusfäärist väljapoole jäävaid korralduse täitmist takistavaid objektiivseid asjaolusid. Puhkusel viibimine ja selle korraldamine on kaebaja enda mõjusfääris ning puhkust kavandades pidi kaebaja arvestama 13.06.2016 korralduse täitmiseks enda määratud tähtajaga. Kaebaja ei väida, et ta ei viibinud 13.06.2016 täitmise ajal (s.o 18.07.2016) Saaremaal ning et maksuhalduri juurde ilmumine oleks olnud talle ebamõistlikult koormav. Olukorras, kus isik on palunud korralduse täitmise edasi lükata välismaal viibimise argumendil ning ka pärast 18.07.2016 ei saa kaebaja korraldust täita välismaal viibimise tõttu, on Eestis viibimise aeg (isegi kui see ühtib puhkusel viibimise ajaga) 13.06.2016 korralduse täitmiseks sobilik. Maksuhaldur ei ole kohustanud kaebajat saabuma 18.07.2016 Eestisse üksnes 13.06.2016 korralduse täitmiseks, mida võiks pidada ebaproportsionaalseks.
2. Õiguspärane on ka 13.06.2016 korralduse täitmata jätmise järgselt sunniraha rakendamine ning 13.06.2016 korralduse täitmiseks uue tähtaja määramine, s.t 21.07.2016 otsus. 8

§ 67

lg 1 sätestab, et maksuhaldur võib

§-des 60–62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt

§-dele 128–

2. Sunniraha kohaldamise kohta selgitab Riigikohus 22.04.2015 otsuses nr 3-3-1-72-14 selgitanud, et sunniraha tasumise nõudega teavitatakse adressaati sellest, et tema vastu on alustatud sunniraha rakendamise menetlust ning et sunniraha tasumata jätmise korral pöördub vastustaja sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole (punkt 11). Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 punkti 11 mõttes on ettekirjutus koos hoiatusega (punkt 12). Sunniraha maksmise kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (asendustäitmise ja sunniraha seadus (edaspidi ATSS) § 2 lg 1). Seetõttu pole sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks tarvis vormistada sunniraha määramise otsust (punkt 13). Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse (punkt 14). Sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (haldusmenetluse seaduse § 60, ATSS § 8 lg‑d 1 ja 3). Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu.
3. Seoses sunniraha kohaldamisega on pooled eri meelt küsimuses, et kas sunniraha kohaldamise eeldused olid täidetud ning kas sunniraha rakendamine oli lubatav olukorras, kus kaebaja on maksuhaldurit teavitanud, et ta viibib puhkusel ning et tal ei ole kokkulepitud kuupäeval võimalik maksuhalduriga kokku saada. ATSS § 8 lg 3 p 1 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud. Pooled ei vaidle selle üle, et: − 13.06.2016 korraldus ning 29.06.2016 otsus, millega määrati 13.06.2016 korralduse täitmiseks kaebaja soovitud tähtaeg olid kaebajale teatavaks tehtud ning kehtivad; − 13.06.2016 korralduses oli tehtud sunniraha hoiatus korralduse täitmata jätmisel sunniraha rakendamiseks (sh oli korralduses välja toodud sunniraha suurus); − Vaidlust ei ole, et korralduse täitmise tähtpäev 18.07.2016 kell 10.00 on kaebaja enda määratud (toimiku lk 12); − MTA ei pikendanud kaebaja 14.07.2016 e-kirja alusel 13.06.2016 korralduse täitmise tähtaega; − Kaebaja viibis 18.07.2016 Eestis; − kaebaja 13.06.2016 korraldust 18.07.2016 ei täitnud. Seega jättis kaebaja täitmata talle 13.06.2016 korraldusega pandud kohustuse ning korralduses märgitud kohustuse tähtaja möödumisel tekkis maksuhalduril õigus alustada toimingutega kaebajalt sunniraha sissenõudmiseks. Kohtule ei nähtu ka muid ATSS § 8 lg-s 3 toodud asjaolusid, mis oleks võinud välistada sunnivahendi kohaldamise.
4. Kaebaja väitel takistas 13.06.2016 korralduse täitmist tema puhkusel viibimine. Kohus nõustub maksuhalduri vaideotsuses tooduga, mille kohaselt ei saa pidada kaebaja puhkusel viibimist selliseks asjaoluks, mida saaks lugeda korralduse täitmata jätmise mõjuvaks põhjuseks. Vaidlust ei ole, et kaebaja ise palus muuta 13.06.2016 korralduse täitmise tähtajaks 18.07.2016, 9

§-le 46 ja §-le 67 ning sellest ei nähtu õiguslikud alused kolmandalt isikult teabe nõudmiseks, siis märgib kohus, et 21.07.2016 korraldus ei ole kaebajale uue kohustuse panemine vaid 13.06.2016 korraldusega määratud kohustuse täitmiseks uue tähtaja määramine. Õiguslikud alused teabe nõudmiseks tuleneb 13.06.2016 korraldusest.

1. Eelnevast tulenevalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust kohtule esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda 10