← Eesti

3-15-1853/53

Obsah (6)§ 184§ 182§ 116§ 77§ 108§ 118

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-15-1853 4. juuli 2016 Kadri Palm APe kaebus

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-15-1853 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Viru Vangla otsustas
  2. aprilli
  3. a käskkirjaga nr 6-3/477-D paigutada APe kartserisse kokku 14 ööpäevaks. Samas käskkirjas otsustati piirata kartserikaristuse kandmise ajaks APele vangistusseaduse (VangS) §-st 30 tulenevaid õigusi, võimaldades kinnipeetavale tema vastavasisulise taotluse alusel vaid vangla ajalehtede lugemine (I kd, tl-d 64-65).
  4. Viru Vangla otsustas
  5. aprilli
  6. a käskkirjaga nr 6-3/481-D paigutada APe kartserisse kokku 20 ööpäevaks. Samas käskkirjas otsustati piirata kartserikaristuse kandmise ajaks APele VangS §-st 30 tulenevaid õigusi, võimaldades kinnipeetavale tema vastavasisulise taotluse alusel vaid vangla ajalehtede lugemine (I kd, tl-d 71-72).
  7. Viru Vangla otsustas
  8. aprilli
  9. a käskkirjaga nr 6-3/484-D paigutada APe kartserisse 9 ööpäevaks. Samas käskkirjas otsustati piirata kartserikaristuse kandmise ajaks APele VangS §-st 30 tulenevaid õigusi, võimaldades kinnipeetavale tema vastavasisulise taotluse alusel vaid vangla ajalehtede lugemine (I kd, tl-d 81-82).
  10. Viru Vanglas registreeriti
  11. mail 2015 APe kahjunõuded, milles ta nõudis Viru Vangla
  12. aprilli
  13. a käskkirjade õigusvastaseks tunnistamist ja käskkirjadega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (I kd, tl-d 49, 51-52, 56).
  14. Viru Vangla jättis
  15. juuli
  16. a otsusega nr 6-16/67-4, 6-16/68-4, 6-16/69-4 APe nõuded rahuldamata (I kd, tl-d 24-26). Viru Vangla otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised: 1) Käskkirjade nr 6-3/477-D, 6-3/481-D ja 6-3/484-D vaidemenetluses on Viru Vangla leidnud, et käskkirjad on õiguspärased. 2) AP ei allunud
  17. märtsil ja
  18. märtsil 2015 vanglaametniku seaduslikule korraldusele tulla kambri ukse juurde, et ta saaks kinnipeetavale käerauad asetada, väljendas end ebatsensuurselt ning osutas vanglaametnikele vastupanu. Ametnikud kasutasid kinnipeetava suhtes füüsilist jõudu, mis on VangS § 71 lg-st 2 tulenevalt õiguspärane. Füüsilise jõu ning erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise kohta koostati protokollid, millest nähtub, et kinnipeetava terviseseisundit on kontrollinud medõde. Kinnipeetav ise
  19. märtsil 2015 meditsiinilist abi ei soovinud ning
  20. märtsil 2015 tervise osas kaebusi ei esitanud. Kinnipeetava suhtes ei ole vangla kahjustanud kaebaja tervist suuremal määral, kui see antud juhtumite puhul oli vältimatu. 3) Viru Vangla psühhiaatri hinnangul väidetavat posttraumaatilist stressihäiret APel diagnoositud ei ole. Arstide poolt ei ole kinnipeetavale määratud peale Sup. Doloprocti 1ml/40 mg rektaalsete küünalde muid valuvaigistava või rahvustava toimega ravimeid. Seega kinnipeetava väited arsti poolt näidustatud ravimite andmata jätmise kohta on alusetud. 4) Kinnipeetavale pakuti
  21. märtsi 2015 õhtul madratsit, kuid kinnipeetav ise ei soovinud madratsile järele minna. Seega jäi kaebaja enda käitumise tagajärjel madratsist ilma. Vanglaametnikud ei saa sundida kinnipeetavat madratsile järele minema.
  22. AP esitas
  23. juulil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Viru Vangla
  24. aprilli
  25. a käskkirjad nr 6-3/477-D, 6-3/481-D ja 6-3/484-D, Viru Vangla
  26. juuni 2015 vastused nr 6-12/97-2, 6-12/98-2 ja 6-12/99-2 ning Viru Vangla
  27. juuli 2015 2 3-15-1853 haldusaktid nr 6-16/67-4, 6-16/68-4 ja 6-16/69-4 õigusvastaseks, samuti palus kaebaja välja mõista mittevaralise kahju hüvitise kokku summas 4300 eurot (I kd, tl-d 2-5).
  28. Tartu Halduskohus jättis
  29. oktoobri
  30. a määrusega kaebuse selles esinevate puuduste kõrvaldamiseks käiguta (I kd, tl-d 17-18).
  31. detsembri 2015 määrusega andis Tartu Halduskohus kaebajale uue tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks (I kd, tl-d 9192).
  32. Tartu Halduskohtusse saabus
  33. detsembril 2015 kaebaja puuduste kõrvaldamise avaldus (I kd, tl-d 96-99). Nimetatud avalduse kohaselt esitab kaebaja üksnes mittevaralise kahju hüvitamise nõude.
  34. Tartu Halduskohus vabastas
  35. jaanuari 2016 määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla, kohustas vastustajat kaebusele vastama ja kaebajat täpsustama kahjuhüvitise kujunemist. Kohus tõlgendas, et kaebaja tegelik tahe on nõuda kartserisse paigutamise aluseks olevate Viru Vangla
  36. aprilli
  37. a käskkirjadega nr 6-3/477-D, 6-3/481-D ja 6-3/484-D tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (I kd, tl-d 105-106).
  38. Tartu Halduskohtusse saabus
  39. veebruaril 2016 kaebaja täpsustus kahjuhüvitise kujunemise osas (I kd, tl 113).
  40. Vastustaja esitas
  41. veebruaril 2016 vastuse, milles andis nõusoleku asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (I kd, tl 133). Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  42. Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla
  43. aprilli
  44. a käskkirjadega nr 6-3/477-D, 6-3/481-D ja 6-3/484-D on talle tekitatud mittevaraline kahju summas 4300 eurot, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 1) Valvurid peksid kaebajat jalgadega vastu pead, pärast mida tekkisid kaebajal probleemid mäluga. Selliselt kahjustati kaebaja tervist. Kaebajale on välja kirjutatud ravimid, s.h mälu parandamiseks, kuid valvurid jätsid kaebajale väljakirjutatud ravimid andmata. Seepärast ei mäleta kaebaja solvanguid, mille tõttu määrati talle kartserikaristused. 2) Valvurid jätsid kaebaja ilma madratsist koos voodipesuga. Seega jäi kaebaja ilma täisväärtuslikust unest. 3) Vangla kaebajale kartserikaristuse käskkirju vene keelde ei tõlkinud ning seega kaebaja ei tea, mis seal kirjutatud on. 4) Vangla kohaldas distsiplinaarkaristusi koheselt, jättes kaebaja täielikult ilma võimalusest kasutada kõiki efektiivseid õiguskaitsevahendeid. Selliselt rikkus vangla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art
  45. 5) Käskkirjade alusel kohaldatud kartserikaristused rikkusid kaebaja õigusi, alandades tema inimväärikust, solvasid au ja tekitasid kahju kaebaja vaimsele tervisele. Kaebajat hoiti kinni 3 3-15-1853 ebainimlikes tingimustes ning teda allutati pidevalt solvangutele, alandamistele ja mõnitamistele.
  46. Vastustaja märgib, et jääb
  47. juulil
  48. a otsuses nr 6-16/67-4, 6-16/68-4 ja 6-16/69-4 väljendatud seisukohtade ja põhjenduste juurde, paludes kohtul nendega arvestada. Vastuses kaebusele esitas vastustaja järgmised väited. 1) Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt inspektor-kontaktisikud ei selgita kinnipeetavatele arusaadavas keeles haldusaktide sisu. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 lg-st 1 on haldusmenetluse keeleks Eesti Vabariigis eesti keel. Vanglaametnikud, tutvustades eesti keelt mittevaldavatele kinnipeetavatele haldusakte, teevad seda kinnipeetavatele arusaadavas keeles, mistõttu ei pea vangla vajalikuks omal initsiatiivil tõlki menetlusse kaasata. Seega võõrkeelt emakeelena kasutavate kinnipeetavate õigused on haldusmenetluses tagatud. 2) Kaebaja näol on tegemist isikuga, kes on võimeline enda tegusid juhtima. Sellest tulenevalt olid kaebaja distsiplinaarrikkumised süülised ning vaidluse esemeks olevad karistused õiguspärased. Kaebaja väited, et „keda ja millal ta solvas“, on esitatud ennastõigustavalt. Ei ole eluliselt usutav, et keskmise elukogemusega täiskasvanud inimene ei adu, et sülitamine ja ropendamine ei ole ühiskonnas aktsepteeritavad tegevused. Kaebaja on vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvunud ning sellest tulenevalt ei saa talle määratud distsiplinaarkaristused tulla üllatusena. 3) Nõue, et määratud distsiplinaarkaristus, s.h kartserikaristus, pööratakse täitmisele koheselt, tuleneb VangS § 65 lg-st
  49. 4) Vastustajale ei ole teada ühtegi tõendit kinnitamaks asjaolu, et valvurid peksid kaebajat jalgadega vastu pead. Kaebaja keeldub järjepidevalt täitmast erinevaid vanglaametnike korraldusi ning tema suhtes on tarvilik kasutada ohjeldusmeetmeid, s.h füüsilist jõudu. Jõu kasutamine on olnud õiguspärane ning ei ole ületatud konkreetse situatsiooni lubatud taset. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  50. Kohtu menetluses on APe kaebus talle Viru Vangla
  51. aprilli 2015 käskkirjadega nr 63/477-D, 6-3/481-D ja 6-3/484-D tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4300 eurot. Nimetatud käskkirjadega karistas Viru Vangla kaebajat distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega. Kaebaja leiab, et talle tekkis kartseris viibides kahju, mis kuulub hüvitamisele.
  52. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustajate seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
  53. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või 4 3-15-1853 taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
  54. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Kuigi vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevaid avalik-õiguslikke ülesandeid, on kohtu hinnangul kahju hüvitamise nõude eeldused käesolevas asjas täitmata.
  55. Kaebajat karistati selle eest, et ta käitus ebaviisakalt ja kasutas vanglaametnike suhtes korduvalt ebatsensuurseid väljendeid. VangS § 67 p 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla kodukorra p-i 1.12.8 kohaselt on kinnipeetaval keelatud käituda ebaviisakalt ning kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid või žargooni. Kaebaja selgitas, et tema agressiivne ja ebaviisakas käitumine oli tingitud psüühikahäiretest, mis vallandusid ametnike poolt füüsilise vägivalla kasutamisest ja ravimite väljastamata jätmisest. Seega kaebaja nõustub, et käitus agressiivselt ja ebaviisakalt, kuid leiab, et sellise käitumise tingis psüühikahäire, mis omakorda vallandus vanglateenistuse ametnike käitumisest. Asjas kogutud tõendid kaebaja sellist väidet ei toeta.
  56. Vaidlust ei ole selles, et
  57. märtsil 2015 kasutati kaebaja suhtes füüsilist jõudu ja erivahendeid. Viru Vangla järelevalveosakonna vanemvalvur V. Valdre
  58. märtsi
  59. a ettekandest nr 6-20/1290-1 nähtub, et kaebaja ei allunud hommikuse loenduse ajal valvuri seaduslikele korraldustele (I kd, tl 32). Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokolli nr 19-1 kohaselt kasutati kaebaja suhtes füüsilist jõudu põhjusel, et kinnipeetav ei allunud hommikuse loenduse ajal korraldustele; oli agressiivne; tagus jalaga vastu kilpi; sõimas (I kd, tl 35). Protokolli nr 19-2 kohaselt kasutati samal põhjusel kaebaja suhtes ka ohjeldusmeetmena käeraudu (I kd, tl 36). Ka Viru Vangla arsti K. Kevato
  60. märtsi
  61. a tõendist nähtub, et samal päeval oli kaebaja suhtes kasutatud jõudu ning käeraudu (I kd, tl 37).
  62. Viru Vangla järelevalveosakonna valvur G. Andžansi
  63. märtsi
  64. a ettekandega nr 620/1308-1 on tõendatud, et
  65. märtsil
  66. a kella 12.00 paiku tahtsid valvurid jagada kaebajale lõunased rohud kätte, kuid kinnipeetav karjus, jooksis trellide juurde ja sülitas valvuri pihta (I kd, tl 38). Kinnipeetava sõnadest sai valvur aru, et ta ei soovinud tablette. Võlaõigusseaduse § 766 lg 3 järgi saab isiku ravi kui tervishoiuteenuse osutamine toimuda üldjuhul üksnes patsiendi nõusolekul. Seadusvastane isiku nõusolekuta tema kehalise puutumatuse rikkumine tahtevastase ravimite manustamise teel võib olla hinnatav ka õigusvastase kahju tekitamisena ning avalik-õiguslikus suhtes toimununa saab ka see olla aluseks riigivastutusele. Vabadusõigust ja isikupuutumatust ei tohi piirata kergekäeliselt ning seda vähemasti isikupuutumatust arvestades ka isikute puhul, kes juba viibivad vangistuses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  67. veebruari
  68. a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p-d 30 ja 70). 5 3-15-1853
  69. Viru Vangla järelevalveosakonna valvur G. Andžansi
  70. märtsi
  71. a ettekandega nr 620/1311-1 on tõendatud, et samal päeval kella 17.15 paiku tuli kaebaja kambri ukse juurde ja ähvardas valvurit, kasutas solvavaid väljendeid ja püüdis valvuri pihta sülitada (I kd, tl 69p).
  72. Viru Vangla järelevalveosakonna vanemvalvuri A. Loite
  73. juuli
  74. a õiendi kohaselt hakkas
  75. märtsil 2015 kaebaja õhtuse loenduse ajal vanglaametnikke sõimama kohe, kui tema kambri uks avati (I kd, tl 29).
  76. Kaebaja käitus agressiivselt ka
  77. märtsil
  78. Viru Vangla valvur G. Andžansi
  79. märtsi
  80. a ettekandest nr 6-20/1323-1 nähtub, et kaebaja ei allunud hommikuse loenduse ajal korraldusele tõusta püsti, öelda oma nimi ja tulla trelliukse juurde käeraudade paigaldamiseks (I kd, tl 47). Valvur pakkus kinnipeetavale jalutuskäiku, kuid kinnipeetav vastas, et esimesel võimalusel viskab ta valvurit väljaheidetega, sest ta on tema vastu vägivaldselt meelestatud. Ka õhtuse loenduse ajal oli kaebaja agressiivne. See on tõendatud Viru Vangla järelevalveosakonna vanemvalvur V. Valdre
  81. märtsi
  82. a ettekandega nr 6-20/1339-1 (I kd, tl 79p).
  83. Vaidlust ei ole selles, et ka
  84. märtsil 2015 kasutati kaebaja suhtes füüsilist jõudu ja ohjeldusmeetmena käeraudu. Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokolli nr 20-1 kohaselt kasutati kaebaja suhtes füüsilist jõudu põhjusel, et kinnipeetav ei allunud seaduslikele korraldustele, et valvurid saaksid asetada talle käerauad ja anda isiklikud asjad ära; kambrisse sisenedes muutus kinnipeetav agressiivseks ja lõi rusikaga vastu kilpi (I kd, tl 41). Protokolli nr 20-2 kohaselt kasutati käeraudu, kuna kinnipeetav ei allunud seaduslikele korraldustele ja muutus agressiivseks (I kd, tl 42).
  85. VangS § 71 lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Kuna kaebaja ei allunud vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele, kasutati tema suhtes füüsilist jõudu. Raviloost nr 329 nähtub, et jõu ja ohjeldusmeetmete kasutamise tagajärjel tekkisid
  86. märtsil
  87. a kaebajal mõned vigastused. Nii fikseeriti kaebaja paremal küünarnukil veritsev marrastus mõõtmetega 3 cm, vasaku käsivarre sisepinnal veritsev marrastus pikkusega 2 cm, kaelal paremal pool 5 cm pikkune punetav ala, kogu selg oli punetav ning muljumisjälgi täis (I kd, tl 176). Kinnipeetav ise meditsiinilist abi ei soovinud. Järgmisel päeval fikseeris arst taas füüsilise jõu ja ohjeldusmeetme kasutamise tagajärjed. Raviloost nr 331 nähtub, et kaebajal olid marrastused parema käe I sõrme nukil, randmel, küünarliigesel, õlal, lõua all, säärel, põlvel, abaluu piirkonnas ja ülahuulel (I kd, tl 176p). Kohtu hinnangul ei ole vangla kahjustanud kaebaja tervist suuremal määral, kui see antud juhtumite puhul oli vältimatu. Kohus ei pea usutavaks kaebaja väidet, et valvurid peksid teda jalgadega vastu pead. Ükski tõend seda ei kinnita.
  88. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et tema agressiivne ja ebaviisakas käitumine on tingitud psüühikahäiretest (I kd, tl-d 135-198).
  89. augusti
  90. a raviloo nr 44 kohaselt on kaebajal
  91. aastal olnud tõsine peatrauma ja peale seda on tal kerged probleemid mäluga – diagnoositi traumajärgse ajukahjustuse sündroom (I kd, tl 138p). Samas on
  92. aprilli
  93. a raviloos nr 59 kirjas, et peatrauma on olnud
  94. aastal (I kd, tl 140) ja
  95. detsembri
  96. a raviloos nr 80 on märgitud, et raske peaajutrauma on olnud
  97. aastal (I kd, tl 142p). Käesoleva asja lahendamise seisukohast ei oma trauma täpne aeg tähtsust. Kuigi
  98. augusti
  99. a raviloos nr 256 on Viru Vangla arst L. Ermos märkinud „jälgimine kahtlustatud psüühiliste ja käitumishäirete suhtes“ (I kd, tl 168p), on sama arst vaidemenetluses
  100. juunil 2015 selgitanud, et väidetavat posttraumaatilist stressihäiret kaebajal diagnoositud ei ole (I kd, 6 3-15-1853 tl 34). Eeltoodust lähtudes ei ole tõendatud, et kaebaja agressiivse ja ebaviisaka käitumise tingis psüühikahäire. Tervisekaardi väljavõttest tuleneb, et kaebaja on agressiivne olnud ka varasemalt. Ja näiteks
  101. juuli
  102. a raviloost nr 101 nähtub, et kaebaja sõnutsi on ta agressiivseks muutunud pärast suitsetamisest loobumisest (I kd, tl 145).
  103. Kaebaja heidab vastustajale ette ka seda, et valvurid jätsid ta ilma madratsist koos voodipesuga. Seetõttu jäi kaebaja ilma täisväärtuslikust unest. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja enda käitumine tingis madratsist ilmajäämise. Viru Vangla järelevalveosakonna vanemvalvuri A. Loite
  104. juuli
  105. a õiendiga on tõendatud, et kaebajale pakuti
  106. märtsi
  107. a õhtul madratsit, kuid kinnipeetav ise ei soovinud madratsile järele minna (I kd, tl 29). Kui kinnipeetav ei soovi madratsile järele minna, siis on see isiku enda valik ning sellega kaasnevad tagajärjed on tema enda tekitatud.
  108. Kaebaja väidab, et talle ei tõlgitud kartserikaristuse käskkirju vene keelde ning seega ta ei tea, mis seal kirjutatud on. Kohus ei pea seda väidet usutavaks. Vaidlusalustest käskkirjadest nähtub, et kaebajale on käskkirjade üks eksemplar kätte antud ja selle sisu on kaebajale selgitatud (I kd, tl-d 65p, 72p, 82p). Pealegi nähtub kaebaja
  109. mai
  110. a vaidest, et kaebaja on väga hästi mõistnud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade sisu. Nii on kaebaja vaides märkinud, et kaebaja sai distsiplinaarkaristuse käskkirjaga nr 6-3/477-D kartserikaristuse valvurite solvamise eest
  111. märtsil 2015 kell 12.00 ja 17.15 (I kd, tl 27, tõlge tl 28). Ka
  112. mai
  113. a vaidest nähtub, et kaebaja on mõistnud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 63/481-D sisu (I kd, tl-d 43-44, tõlge tl 44p). Samuti selgub
  114. mai
  115. a vaidest, et kaebaja on aru saanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nr 6-3/484-D (I kd, tl 49, tõlge tl 50).
  116. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja rikkus EIÕK art-t 13, kui kohaldas distsiplinaarkaristusi koheselt. Nimetatud artikli kohaselt on igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja õigusi ja vabadusi rikutud. VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Distsiplinaarsüüteo eest karistuse, s.h kartserikaristuse kohesel täitmisele pööramisel teenib see paremini oma eesmärki – karistuse mõju on suurim siis, kui karistus järgneb rikkumise toimepanemisele võimalikult kiiresti. Karistuse täitmise põhjendamatut edasilükkamist on õiguskirjanduses peetud isegi õigusvastaseks (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, § 65 komm. 2, lk 156).
  117. VangS § 65 lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametnik võib distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist, määrates katseaja ühest kuni kuue kuuni. VangS § 65 ega ka muud vangistusõiguse normid ei näe ette karistuse täitmise edasilükkamise muid aluseid. Riigikohtu
  118. märtsi
  119. a otsuses haldusasja nr 3-3-1-79-12 (p 9) on asutud seisukohale, et distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab üldjuhul edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg. Käesoleval juhtumil ei ole vangla kaebajale distsiplinaarkaristuste määramisel ühelgi juhul katseaega määranud. Pole ilmnenud selliseid asjaolusid (nt kaebaja terviseseisund), mis tinginuks üldjuhust erandi tegemise ja võinuks välistada karistuste täitmisele pööramise.
  120. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata APe kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks. 7 3-15-1853
  121. Kohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse osaliselt kinniseks, kuna haldusasja toimikus sisalduvad tõendid, mis sisaldavad andmeid kaebaja terviseseisundi kohta (I kd, tl-d 30-31, 34, 37, 77p-78, 135-198). Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Haldusasja toimikusse liidetud väljavõtted kaebaja tervisekaardist ning arsti tõendid sisaldavad endas andmeid kaebaja tervise kohta, mis on käsitletavad delikaatsete isikuandmetena isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes. Seega on selles osas asja kinniseks kuulutamine vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb

§ 77lg 1 ja Ts

MS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid puudutavas osas kuulutada kaebaja eraelu kaitseks kinniseks. Kuna ka käesolevas otsuses on kaebaja delikaatseid isikuandmeid käsitletud, tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi otsuses tema initsiaalidega. 33.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust ja menetluskulude nimekirja esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 22. jaanuari 2016. a määrusega.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.