3-4-1-6-17

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine 3-4-1-6-17

1. juuni 2017 Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle Seppik Vabariigi Presidendi
2. jaanuari
3. a käskkirjaga nr 13 kinnitatud “Armuandmispalvete läbivaatamise komisjoni töökorra” punkti 2 esimese lause põhiseaduspärasuse kontroll Anatoli Nikolajevi
4. märtsi
5. a taotlus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tagastada Anatoli Nikolajevi taotlus läbivaatamatult. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Kohtla-Järve linnakohus tunnistas
7. novembri
8. a otsusega Anatoli Nikolajevi süüdi ja karistas teda kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 punktide 5 ja 6 järgi eluaegse vabadusekaotusega, KrK § 207 lõike 1 järgi üheaastase vabadusekaotusega ja KrK § 207 lõike 2 järgi samuti üheaastase vabadusekaotusega. Liitkaristuseks mõisteti A. Nikolajevile eluaegne vabadusekaotus. Karistuse kandmise alguseks loeti
9. aprill
11. Viru Ringkonnakohus tegi
12. jaanuari
13. a otsusega Kohtla-Järve Linnakohtu
14. novembri
15. a otsusesse täpsustused A. Nikolajevi alaealise poja edasise elu korraldamise ja kannatanu tsiviilhagi kohta. Sisuliselt jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kannatanu apellatsioon rahuldati osaliselt, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata.
16. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis
17. aprilli
18. a otsusega Viru Ringkonnakohtu
19. jaanuari
20. a otsuse muutmata ja selle peale esitatud kassatsioonid rahuldamata.
22. septembril 2012 esitas A. Nikolajevi kaitsja teistmisavalduse, milles taotles Kohtla-Järve Linnakohtu
23. novembri
24. a, Viru Ringkonnakohtu
25. jaanuari
26. a ja Riigikohtu
27. aprilli
28. a otsuste tühistamist ning kriminaalasja saatmist Viru Maakohtule uueks arutamiseks.
29. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis
30. novembri
31. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-2-9-13 A. Nikolajevi teistmisavalduse rahuldamata.
32. A. Nikolajev kannab eluaegset vangistust praeguse ajani. Ta on esitanud kahel korral Vabariigi Presidendile armuandmispalve, mis on jäetud rahuldamata. KAEBAJA TAOTLUS
33. Kaebaja palub tunnistada Vabariigi Presidendi
34. jaanuari
35. a käskkirjaga nr 13 kinnitatud ja Vabariigi Presidendi
36. veebruari
37. a käskkirjaga nr 47 muudetud “Armuandmispalvete läbivaatamise komisjoni töökorra” (edaspidi kord) punkti 2 esimene lause põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks.
38. Korra punkti 2 esimene lause sätestab, et Vabariigi Presidendi juures tegutseva armuandmispalvete läbivaatamise komisjoni (edaspidi komisjon) koosseisu kutsutakse Riigikohtu ja Riigiprokuratuuri esindajad, kelle määravad vastavalt Riigikohtu esimees ja riigi peaprokurör.
39. Taotlus on lubatav, sest kaebajal puudub võimalus vaidlustada halduskohtumenetluses või muus kohtumenetluses Vabariigi Presidendi otsuseid, millega talle armu ei antud, ja samuti korda. Kuigi kord on formaalselt pealkirjastatud käskkirjana, on see materiaalselt sisult üldakt, mis lisaks Vabariigi Presidendi ametkonnale mõjutab ka neid isikuid, kes armu paluvad, sh ka kaebajat.
40. Kohtumenetluses on omaks võetud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõte. Haldusmenetluses kehtib hea halduse põhimõte. Nende põhimõtete kohaselt peab menetlus näima objektiivsele kõrvaltvaatajale ausa ja õiglasena.
41. Võimude lahususe ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetest ning PS § 65 punktist 16 tuleneb, et riigivõimu harud ning põhiseaduslikud institutsioonid peavad olema neile põhiseadusega antud pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed.
42. Kaebaja leiab, et armuandmise menetlus ei näi ausa ega õiglasena, kui selles osalevad Riigikohtu ja Riigiprokuratuuri esindajad. Avalikkuses on korduvalt kritiseeritud õiguskaitseorganite, sealhulgas prokuratuuri ja kohtute otsuseid kaebaja kriminaalasjas. Samade asutuste esindajad on osalenud aga ka kaebaja armuandmispalvete läbivaatamisel.
43. Tähendust ei ole asjaolul, et korra punkti 11 kohaselt on komisjoni ettepanekud Vabariigi Presidendile soovituslikud ja neid ei avalikustata. Eesti Televisiooni
44. oktoobri
45. a saates „Pealtnägija“ esinenud isikute poolt väidetule tuginedes saab öelda, et Vabariigi President on seni alati aktsepteerinud komisjoni otsust. Kuigi komisjoni ettepanekud on formaalselt soovituslikud, kinnitab pikaajaline praktika seega, et sisuliselt on need Vabariigi Presidendile siduvad. Samuti viidati eelnimetatud telesaates, et Vabariigi Presidendiga arutatakse läbi need juhtumid, mil otsustatakse isikule armu anda. Sellest võib järeldada, et keelduvaid soovitusi Vabariigi Presidendiga läbi ei arutata.
46. Õiguskorras peab olema sätestatud võimalus vabastada edasise karistuse kandmisest isik, kelle puhul on ilmne, et muutunud menetlusreeglite tõttu poleks olnud hilisemas muutunud õigusolukorras võimalik menetluslikku tõde tuvastades teha teda süüdimõistvat kohtuotsust. Kuna Riigikohus on tuvastanud, et praeguses kriminaalasjas teistmise alust ei esine, peaks sellise otsuse vastu võtma riigipea armuandmise korras. Praktikas on Vabariigi President varem langetanud õiguspoliitilisi otsuseid, vabastades armuandmise korras edasise karistuse kandmisest isiku eesmärgil, et vabaneks samadel alustel Venemaa Föderatsioonis süüdi mõistetud kaitsepolitseiametnik. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Vabariigi President
47. Vabariigi President on seisukohal, et A. Nikolajevi vaidlustatud korra sätte põhiseadusvastasuse tuvastamine ei ole individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse alusel lubatav.
48. Korra eesmärgiks on täpsustada, kuidas Vabariigi President teostab oma põhiseaduslikku armuandmise pädevust. Kellelgi ei ole subjektiivset õigust Vabariigi Presidendilt nõuda, et talle armu antaks. Samuti on riigipeal õigus ise valida endale nõuandjaid eeldusel, et armuandmispalve lahendamine jääb presidendi ainuotsuseks. Seetõttu on komisjoni koosseisu määramise puhul tegemist Vabariigi Presidendi ametkonna sisemise organisatsioonilise küsimuse otsustamisega. See otsus ei avalda mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele, mistõttu vaidlustatud sätte põhiseadusvastasuse tuvastamine individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuse lahendamise teel ei ole lubatav.
49. Kui Riigikohus siiski leiab, et kaebus on lubatav, leiab president järgmist. Kaebusest on tuletatav, et kaebaja arvates on kord vastuolus tema PS §-st 15 tuleneva õigusega ausale kohtupidamisele ja PS §-st 14 tuleneva õigusega heale haldusele.
50. Vaidlustatud säte ei riiva kaebaja õigust õiglasele ja ausale kohtupidamisele, sest armuandmise otsus on riigipea poolt erandlikel asjaoludel antav individuaalne halastusakt, mille kohaldamise menetluse põhimõtted ei ole võrreldavad kohtumenetluse põhimõtetega.
51. Kuigi armuandmise otsus on käsitatav haldusotsusena, mille tegemine peab toimuma kooskõlas hea halduse põhimõttega, ei tähenda see, et kord riivaks kaebaja subjektiivset õigust heale haldusele. Korra vaidlusalune säte ei käsitle armuandmise menetlust, vaid üksnes täpsustab riigipea armuandmise pädevuse teostamise sisemist korraldust. Sellel sättel puudub õiguslik välismõju, sh mõju kaebaja õigustele tema armuandmispalvete läbivaatamisel.
52. Väär on kaebaja väide, et komisjoni soovitused on küll formaalselt soovituslikud, ent tegelikult riigipeale siduvad. Vabariigi Presidendi senine praktika armuandmisasjades kinnitab, et tema otsused ei lange alati kokku komisjoni seisukohtadega. Õiguskantsler
53. Õiguskantsler leiab, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata ja esitajale tagastada. Kaebuses vaidlustatud norm ei tingi kaebuse esitaja põhiõiguste kaitseta jäämist ning kuulub presidendi isekorraldusõiguse valdkonda. Väide, et kaebaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi teist tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset tema armuandmispalvete läbivaatamisel toimunud väidetavate põhiõiguste rikkumiste eest pole veenev ka põhjusel, et kaebaja ei ole üritanud sellist kaitset kohtult taotleda.
54. A. Nikolajevi kaebusest ei selgu, millise oma subjektiivse õiguse kaitsmiseks tal kohtusse pöördumise õigust ei olnud. PS §-st 15 tulenev õigus kohtulikule kaitsele tuleb isikule tagada tema õiguste ja vabaduste rikkumise korral. Kaebaja väidetest võib järeldada, et tal on subjektiivne õigus saada armu, mille kaitseks ta soovib kohutusse pöörduda. Kuid sellist õigust põhiseadus või muud õigusaktid kaebajale ei anna. Kaebusest nähtub, et Vabariigi President on tema armuandmispalved läbi vaadanud.
55. Kaebus on sisuliselt suunatud kaebaja suhtes tehtud lõpliku kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhistatuse kontrollimise saavutamisele riigipea poolt. Kaebaja sellise sooviga ei saa nõustuda. Presidendi armuandmismenetlus ei ole osaks õigusemõistmisest ning selle kaudu ei saa toimuda kohtuotsuse õiguspärasuse uut hindamist.
56. Kaebaja on taotlenud eelnevalt nii enda suhtes langetatud süüdimõistvate kohtuotsuste tühistamist kui ka kohtuasja teistmist. Riigikohus on jätnud kaebaja teistmisavalduse rahuldamata. Riigikohtu otsusest saab järeldada, et A. Nikolajevi soovitud teistmisaluse puudumine seadusest ei kahjustanud tema õigust kohtulikule kaitsele. Kaebajal on olnud tõhus võimalus oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks eelnenud kohtumenetluse käigus. Muuhulgas pole põhjust kahelda, et Riigikohus on hinnanud teistmisavalduse läbivaatamisel nende õigusnormide põhiseadusele vastavust, mille põhiseaduspärasuse kaebaja kahtluse alla seadis. Asjaolu, et Riigikohus ei pidanud A. Nikolajevi soovitud alusel teistmist võimalikuks, ei tähenda, et kaebajal peaks olema võimalus saavutada samadel argumentidel karistusest vabastamine armuandmismenetluses.
57. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast võib järeldada, et kui presidendi armuandmismenetlus toimib koostoimes kohtumenetluses otsustatava tingimisi enne tähtaega vabastamise võimalusega, nagu see on Eestis, ei pea armuandmismenetlusele esitatavad nõuded olema põhiõiguste tagamise seisukohalt samaväärsed nendega, mis kehtivad tõhusale õiguskaitsevahendile Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 mõttes.
58. Armuandmismenetluse korraldamine kuulub Vabariigi Presidendi isekorraldusõiguse valdkonda. Presidendil on põhiseaduse kohaselt õigus ise valida endale nõuandjaid, see tähendab ka õigust moodustada armuandmispalvete läbivaatamiseks nõuandvaid organeid. Arvestades, et armuandmise otsustab Vabariigi President ning see otsus ei ole seotud hinnangu andmisega süüdimõistva otsuse õiguspärasusele, ei kahjusta Riigikohtu ja Riigiprokuratuuri esindaja kuulumine nõuandvasse komisjoni kuidagi presidendi otsuse sõltumatust.
59. Kaebaja väide, et tal ei ole olnud võimalik kaitsta oma armuandmismenetluse käigus rikutud subjektiivseid õigusi halduskohtumenetluses, on paljasõnaline, sest ei nähtu, et ta oleks üritanud oma õigusi halduskohtu poole pöördumisega kaitsta. Justiitsminister
60. Justiitsminister on seisukohal, et A. Nikolajevi individuaalkaebuse läbivaatamiseks puudub alus. Seetõttu tuleb kaebus põhiseaduslikkuse järelevalve kohutumenetluse seaduse (PSJKS) § 11 lõikest 2 juhindudes jätta läbi vaatamata ja esitajale tagastada.
61. Põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustatud akt peab oma õiguslikult olemuselt olema õigustloov akt. Kord ei ole käsitatav õigustloova aktina, sest see ei loo õigusi ega pane kohustusi haldusvälistele isikutele. Vaidlustatud säte näeb ette üksnes selle, keda president komisjoni koosseisu kutsub. Asjaolu, et presidendi enda määratud nõuandjate koosseis võib mõjutada tema siseveendumuse kujunemist, ei ole käsitatav ametkonnavälise mõjuna ega muuda käskkirja materiaalselt üldaktiks. Eeltoodud põhjustel on presidendi kehtestatud kord käsitatav halduse siseaktina ega ole põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustatav. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
62. A. Nikolajev on esitanud Riigikohtule individuaalkaebuse, milles taotleb Vabariigi Presidendi käskkirjaga kinnitatud armuandmispalvete läbivaatamise korra punkti 2 esimese lause põhiseadusvastaseks tunnistamist.
63. PS § 15 kohaselt on igaühel õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebust. Vaatamata sellele on Riigikohtu üldkogu oma praktikas siiski erandjuhul – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – tunnustanud õigust pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu üldkogu
64. märtsi
65. a otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, punkt 17; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
66. jaanuari
67. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-14-16, punkt 22).
68. Kolleegium on märkinud, et ka juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, saab ta individuaalkaebusega Riigikohtu poole pöörduda vaid enda põhiõiguste kaitseks ja ainult siis, kui ta viitab enda õiguste tegeliku riive võimalusele (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
69. jaanuari
70. a määrus asjas nr 3-4-1-43-13, punkt 10).
71. Armuandmist reguleerib Eesti õiguskorras PS § 78 punkt
72. See säte näeb ette Vabariigi Presidendi pädevuse vabastada süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või kergendada karistust. Vabariigi President teostab seda õigust oma põhiseadusliku enesekorraldusõiguse alusel. Subjektiivse õigusena on põhiseaduse eelnimetatud sättest tuletatav õigus esitada armuandmispalve ja saada Vabariigi Presidendilt palve kohta otsus.
73. Kaebaja vaidlustatud kord on kehtestatud Vabariigi Presidendi käskkirjaga. Vabariigi Presidendi töökorra seaduse § 18 lõigete 1 ja 3 järgi on Vabariigi Presidendi käskkiri üksikakt, mille president annab riigikaitse kõrgeima juhina või oma kantselei tegevuse korraldamiseks. Kolleegiumi hinnangul on kord Vabariigi Presidendi kantselei sisemist töökorraldust reguleeriv akt, mis üldjuhul haldusvälise isiku subjektiivseid õigusi riivata ei saa (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
74. aprilli
75. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-3-98, punkt IV).
76. Kaebaja vaidlustatud korra punkti 2 esimese lause kohaselt kutsutakse komisjoni koosseisu Riigikohtu ja Riigiprokuratuuri esindajad, kelle määravad vastavalt Riigikohtu esimees ja riigi peaprokurör. Kohtuniku kuulumine teise võimuharu juures asuvasse nõuandvasse organisse pole vastuolus PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe põhimõttega. Ka prokuröri kuulumine komisjoni pole selle põhimõttega vastuolus.
77. Korra punkti 11 kohaselt on komisjoni ettepanekud Vabariigi Presidendi jaoks armuandmispalve lahendamisel soovituslikud, mitte kohustuslikud. Korra punkti 10 kohaselt esitatakse komisjoni ettepanekud ja komisjoni liikmete eriarvamused presidendile koos armuandmispalvega, kuid komisjoni arvamuse andmine ei ole armuandmispalve lahendamise eelduseks Vabariigi Presidendi poolt.
78. Neist sätetest nähtuvalt ei ole komisjoni tehtavad ettepanekud Vabariigi Presidendi jaoks õiguslikult siduvad. Komisjon ei saa armuandmispalve läbivaatamist Vabariigi Presidendi poolt ka välistada ega peatada. Kaebaja õiguste riivamist ei ole võimalik järeldada üksnes asjaolust, et Vabariigi President võib komisjoni esitatud ettepanekut või selles esitatud motiive armuandmispalve lahendamisel arvesse võtta. Nagu Vabariigi President on oma arvamuses armuandmispalvete lahendamise senist praktikat aluseks võttes kinnitanud, ei lange presidendi otsused alati kokku komisjoni esitatud ettepanekutega (määruse punkt 20). Seega ei saa ka väita, et komisjoni ettepanekud oleksid Vabariigi Presidendile faktiliselt siduvad või piiraksid muul viisil riigipea sõltumatust armuandmispalve lahendamisel. Otsustuse armu anda või mitte anda teeb Vabariigi President ise oma enesekorraldusõiguse alusel.
79. Ka juhul, kui korda tervikuna või kaebaja vaidlustatud korra sätet poleks kehtestatud, ei takistaks miski Vabariigi Presidenti võtmast oma otsuse tegemisel soovi korral arvesse Riigikohtu esimehe või riigi peaprokuröri nimetatud isikute arvamust.
80. Eeltoodud põhjustel ei saa korra punkti 2 esimene lause riivata kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu ei ole A. Nikolajevi individuaalkaebus lubatav ning tema taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lõikest 2 juhindudes läbi vaatamata ja esitajale tagastada. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle Seppik