← Eesti

3-4-1-7-17

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine 3-4-1-7-17

  1. juuni 2017 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris, Jüri Põld, Paavo Randma ja Malle Seppik Heldur-Valdek Seedri
  2. märtsi
  3. a kaebus tuvastamaks, et on rikutud tema õigusi, mis tulenevad põhiseaduse §dest 48 ja 60 Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tagastada Heldur-Valdek Seedri kaebus läbivaatamatult. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Heldur-Valdek Seeder töötas Keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo analüüsitalituses analüütikuna.
  5. detsembril 2014 teatas kaebaja enda vahetule juhile, et ta on astunud erakonda ja kandideerib Riigikogu valimistel.
  6. detsembril 2014 astus kaebaja erakonnast välja, kuid otsustas jätkata kandideerimist Riigikogu valimistel. Võimalike huvide konflikti vältimiseks valimiste ajal suunati kaebaja Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)
  7. jaanuari
  8. a käskkirjaga nr 1.9-5/27t ajavahemikuks
  9. jaanuar 2015 kuni
  10. märts 2015 majanduskuritegude büroo menetlustalituse juhi käsutusse ning sel viisil sai kaebaja kandideerida nii Riigikogu valimistel kui ka jätkata töötamist PPA-s.
  12. septembri
  13. a teatisega nr 1.9-3/1678-1 teavitati H-V. Seedrit tema ametikoha koondamisest alates
  14. detsembrist
  15. Teatise kohaselt oli koondamine tingitud PPA teabehaldusja menetlusosakonna keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo analüüsitalituse töö ümberkorraldamisest. Otsust koondada just H-V. Seeder põhjendati sellega, et teised sarnast tööd tegevad analüüsitalituse teenistujad on laiemate õigustega politseiametnikud, lisaks oli teistel sarnast tööd tegevatel analüüsitalituse teenistujatel alaealised lapsed. PPA väitel ei olnud võimalik pakkuda H-V. Seedri töökogemusele ja kvalifikatsioonile vastavat teist vaba ametikohta.
  16. H-V. Seeder esitas
  17. novembril 2015 halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada vastustajat hoiduma koondamise jätkamisest, ja esialgse õiguskaitse taotluse. Tallinna Halduskohus tagastas
  18. novembri
  19. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel, sest kaebusega ei olnud võimalik saavutada selle eesmärki. H-V. Seeder esitas Tallinna Ringkonnakohtule halduskohtu määruse peale kaebuse, mille kohus jättis
  20. jaanuari
  21. a määrusega rahuldamata. Apellatsioonikohus selgitas, et isikul on võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse pärast teenistusest vabastamise käskkirja saamist.
  22. Kaebaja koondati PPA peadirektori
  23. novembri
  24. a käskkirjaga nr 1.9-2/1630p alates
  25. novembrist
  28. veebruaril 2016 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse PPA peadirektori
  29. novembri
  30. a käskkirja nr 1.9-2/1630p õigusvastasuse tuvastamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja leidis, et vaidlustatav käskkiri oli nõuetekohaselt põhjendamata ja kaebaja ametikoha kaotamine ei olnud sisuliselt põhjendatud. Kaebaja hinnangul oli tema teenistusest vabastamise tegelikuks põhjuseks kaebaja kandideerimine Riigikogu valimistel ja tegelikult asendati kaebaja teise ametnikuga, pakkumata talle vastu teist ametikohta.
  31. septembril 2016 tegi Tallinna Halduskohus otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt, tunnistas PPA peadirektori
  32. novembri
  33. a käskkirja nr 1.9-2/1630p õigusvastaseks ja mõistis PPA-lt H-V. Seedri kasuks välja hüvitise tema kolme kuu keskmise palga ulatuses ning menetluskulude katteks 500 eurot. Kohtuotsuse kohaselt ei leidnud kinnitust väide, et kaebaja koondati tema poliitilise tegevuse tõttu. Küll pidas kohus õigusvastaseks seda, et PPA ei pakkunud kaebajale temale sobivaid teisi ametikohti.
  34. H-V. Seedri individuaalkaebuse läbivaatamise ajal on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses PPA apellatsioonkaebus, milles PPA taotleb halduskohtu
  35. septembri
  36. a otsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuse kohaselt selgitati kaebajale suuliselt, et koondamisprotsessis kaaluti kõiki sel hetkel vabu ametikohti, hinnates vastustaja haridust ning senist töökogemust PPA-s. Menetluses on ka H-V. Seedri vastuapellatsioon, milles ta taotleb muu hulgas koondamise õigusvastaseks tunnistamist argumendil, et see oli motiveeritud ainuüksi tema astumisest erakonda ja kandideerimisest Riigikogu valimistel.
  38. oktoobril 2015 registreeris Riigiprokuratuur H-V. Seedri kuriteokaebuse, milles taotleti kriminaalmenetluse alustamist Mati Ombleri vastu karistusseadustiku (KarS) § 162 tunnustel. Kaebaja leidis, et teda sunniti erakonnast välja astuma ning sellega rikuti tema PS §-s 48 kaitstud ühinemisvabadust. Riigiprokurör koostas
  39. oktoobril 2015 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate, milles asus seisukohale, et M. Ombleri tegevuse eesmärgiks ei olnud valimisvabaduse rikkumine KarS § 162 mõttes.
  40. Kaebaja esitas
  41. oktoobril 2015 Riigiprokuratuurile kaebuse, milles kordab ja täpsustab varasemas kuriteoteates toodud asjaolusid ning lisab, et võivad esineda ka KarS §-des 155, 344 ja 345 sätestatud kuriteo tunnused. Riigiprokuratuur jättis
  42. detsembri
  43. a määrusega H-V. Seedri kaebuse rahuldamata.
  44. H-V. Seeder vaidlustas Riigiprokuratuuri
  45. detsembri
  46. a määruse kriminaalmenetluse seadustiku § 208 alusel Tallinna Ringkonnakohtus. Ta taotles määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist alustama kriminaalmenetlust M. Ombleri vastu.
  47. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  48. veebruari
  49. a määrusega kaebuse rahuldamata ja leidis, et eelnevad menetlejad on jätnud õigesti kriminaalmenetluse alustamata ning sedastanud põhjendatult kriminaalmenetluse aluse puudumise.
  50. Apellatsioonikohus märkis muu hulgas, et KarS § 155 kriminaliseerib ainult ühinemisvabaduse piiramise, kui takistatakse nt poliitilise ühenduse asutamist või sunnitakse inimest astuma sellise organisatsiooni liikmeks või takistatakse tema astumist sellisesse organisatsiooni või lahkumist sellest. Ühtegi nimetatud tunnust praegusel juhul ei ole. H-V. Seeder oli erakonna liige, kui väidetav kuritegu tema vastu toime pandi. Seega ei ole alust rääkida KarS § 155 koosseisu täitmisest. Samuti ei olnud M. Ombleri sooviks rikkuda kaebaja ühinemisvabadust, kuivõrd M. Ombler tegutses oma struktuuriüksuse huvidest lähtuvalt ning tal ei olnud ametivälist subjektiivset huvi kaebaja poliitilise ühenduse liikmelisuse fakti vastu. KAEBUSE ESITAJA PÕHJENDUSED
  51. H-V. Seeder esitas
  52. märtsil 2017 Riigikohtule individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuse. Kaebaja leiab, et erakonnast õigusvastaselt väljaastumisele sundimisega jäeti ta ilma PS §-s 48, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsiooni) art-s 11 ja inimõiguste ülddeklaratsiooni art-s 20 sätestatud kodaniku põhivabadusest: õigusest olla seaduslikult tegutseva erakonna liige. Seda õigust oleks saanud piirata ainult seaduse alusel. Kaebaja hinnangul kaitseb seda õigushüve KarS §-s 155 sätestatud kuriteokoosseis. Nii Riigiprokuratuur kui ka Tallinna Ringkonnakohus leidsid, et kaitstud on liikmelisus ainult erakonna liikmeks astumise ajal ja selle möödudes ei ole erakonna liikmelisusele karistusõiguslikku kaitset.
  53. Kaebaja hinnangul sunniti teda õigusvastaselt Riigikogu valimistelt enda kandidatuuri maha võtma ja ähvardati koondada. Sellega püüti teda ilma jätta konventsiooni esimese lisaprotokolli art-s 3 ja PS §-s 60 kaitstud passiivsest valimisõigusest. Faktist, et ta oma valimisõigust siiski realiseeris, ei saa järeldada, et tema valimisvabadust ei riivatud.
  54. Kaebaja väidab, et tal ei ole võimalik enda põhiõigusi kaitsta tsiviil- või halduskohtumenetluses. H-V. Seeder on seisukohal, et PS §-ga 48 ja konventsiooni art-ga 11 on vastuolus sellise õigustloova akti puudumine, mis kaitseks tema aktiivset ja passiivset valimisõigust ning PS §-ga 60 on vastuolus säärase karistusõigusliku normi puudumine, mis kriminaliseeriks erakonnast välja astuma sundimist. Kaebaja soovib, et tuvastatakse tõhusa õiguskaitsevahendi puudumine sellise põhiõiguste rikkumise eest. Ka soovib kaebaja, et tuvastataks konventsiooni art 11 eestikeelse tõlke (RT II 2010, 14, 54) ebaadekvaatsus. Eeltoodud põhiõiguste rikkumiste korvamiseks soovib kaebaja saada õiglast hüvitist. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
  55. Justiitsminister leiab, et H-V. Seedrile ei tulenenud seadustest ühtegi erakonda kuulumise ega Riigikogu valimistel kandideerimise piirangut. Seega ei ole tema õigusi õigustloova aktiga rikutud. Kui isikule piirangud ei kehti, ei saa talle ka tingimusi seada ja nõuda temalt erakondliku staatuse lõpetamist või Riigikokku kandideerimisest loobumist. Kuivõrd isikul oli võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda halduskohtusse õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral, võib asuda seisukohale, et isik on saanud enda õigusi piisavalt kaitsta.
  56. Õiguskantsler on seisukohal, et H-V. Seedri taotlus tuleb jätta läbi vaatamata ja esitajale tagastada. Tegemist ei ole juhtumiga, mil kaebuse esitaja käsutuses ei ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. Teenistusalaste korralduste ja käskkirjade (haldusaktide) õiguspärasus on vaidemenetluses ja kohtulikult kontrollitav. Individuaalkaebuse ja selles viidatud kohtuasjade asjaoludest nähtub, et kaebajat ei jäetud ilma tõhusast õiguskaitsevahendist.
  57. Riigikogu hinnangul ei ole kaebuse läbivaatamine Riigikohtu pädevuses. Kaebajal on olnud võimalus saada teenistusalast õiguskaitset halduskohtus, vaidlustades enda koondamise korruptsioonikuritegude büroo analüüsitalituse teenistuja ametikohalt. Seega on kaebajal olnud võimalus saada õiguskaitset ka võimalike põhiõiguste riivete eest (erakonnast välja astuma sundimine ja nõue loobuda Riigikokku kandideerimast) ja see menetlus on praegu pooleli. Seega ei saa väita, et kaebajale ei ole tagatud PS §-s 15 ette nähtud kohtulik kaitse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  58. H-V. Seeder leiab Riigikohtule esitatud kaebuses, et rikutud on tema PS §-s 48 tagatud põhiõigust kuuluda erakonda (ühinemisvabadus) ja PS §-s 60 tagatud põhiõigust kandideerida Riigikogu valimistel (passiivne valimisõigus). Kaebaja leiab, et tal puudub tõhus vahend oma õiguste kaitseks, ning palub tunnistada põhiseaduse vastaseks sääraste õigusaktide andmata jätmine, mis näeksid ette karistuse selliste põhiõiguste rikkumise eest.
  59. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalset põhiseaduslikkuse järelevalve kaebust. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (alates Riigikohtu üldkogu
  60. märtsi
  61. a otsusest asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  62. mai
  63. a määrus asjas nr 3-4-1-4-17, p 15). Seetõttu hindab kolleegium esmalt, kas Riigikohtule esitatud kaebus on lubatav.
  64. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt on Riigikohtule esitatav individuaalkaebus lubamatu, kui asjas tuvastatakse, et kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks, sõltumata asjaolust, kas kaebaja seda kasutab või mitte (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  65. aprilli
  66. a määrus asjas nr 3-4-1-34-15, p 28;
  67. juuni
  68. a määrus asjas nr 3-4-1-4-10, p 9).
  69. Seadusandja on karistusseadustikus näinud ette kuriteokoosseisud nii ühinemisvabaduse (KarS § 155) kui ka passiivse valimisõiguse (KarS § 162) rikkumise puhuks. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja pöördus kuriteokaebusega Riigiprokuratuuri poole, taotledes kriminaalmenetluse alustamist nii KarS § 162 kui ka § 155 tunnustel. Kaebaja vaidlustas Tallinna Ringkonnakohtus Riigiprokuratuuri määrused, millega jäeti kriminaalmenetlus alustamata. Tallinna Ringkonnakohtu lahend, millega jäeti Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud H-V. Seedri kaebus rahuldamata, on jõustunud.
  70. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei hinda järelevalve korras kohtulahendite põhiseaduspärasust (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  71. mai
  72. a määrus asjas nr 3-4-1-4-17, p 16). Kaebajal oli piisavalt tõhus võimalus kaitsta PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt oma põhiõigusi ja taotleda varasemate menetluste käigus muu hulgas, et alustataks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust kohaldatava seaduse või seaduse lünga üle (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  73. novembri
  74. a määrus asjas nr 3-4-1-21-11, p 12). Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna alust väita, et kaebaja on jäetud ilma PS §-s 15 sätestatud põhiõigusest kohtulikule kaitsele, tema põhiõigusi on rikutud ja sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
  75. juuli
  76. a määrus asjas nr 3-4-1-24-15, p 14; viimati
  77. mai
  78. a määrus asjas nr 3-4-1-4-17, p 18).
  79. Kolleegium märgib, et karistusõiguse kujundamisel on seadusandjal lai otsustusruum. Järjepideva kohtupraktika kohaselt ei ole kannatanul subjektiivset õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  80. novembri
  81. a määrus asjas nr 3-1-1-96-15, p 10). Eelnev tähendab aga sedagi, et isik ei saa riigilt üldjuhul nõuda mõne konkreetse sanktsiooninormi loomist. Seadusandja saab valida, kas ja millal on põhiõiguste rikkumise korral vaja kasutada karistusõiguse kui ultima ratio meetmeid. Ühinemisvabaduse kaitseks ei nõua karistusõiguslike normide kehtestamist ei Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ÜRO kodanike- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ega ka põhiseadus. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on tunnustanud riigi positiivset kriminaliseerimise kohustust ennekõike art-te 2 ja 3 kaitsealas, muudel juhtudel on sobiva õiguskaitsevahendi valik jäänud seadusandjale (vt nt ka EIK
  82. novembri
  83. a otsus asjas Söderman vs. Rootsi, p-d 78– 85). Karistusnormi puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamisel tuleb arvestada ka seda, et kedagi ei saa süüdi mõista teo eest, mida ei tunnistanud kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal (PS § 23 lg 1).
  84. Lisaks eespool toodule pöördus H-V. Seeder oma õiguste kaitseks halduskohtu poole, paludes tuvastada tema tööalane diskrimineerimine Riigikogu valimistel kandideerimise tõttu ja tema koondamise õigusvastasus. Praegu on käimas kohtumenetlus Tallinna Ringkonnakohtus, kus hinnatakse kaebaja koondamise seaduspärasust (vt käesoleva määruse p-d 5–6). Selle menetluse keskseks vaidlusesemeks ongi just kaebaja koondamise täpsed asjaolud, seal kontrollitakse koondamise seaduspärasust ning otsustatakse vajaduse korral ka õiglase hüvitise määramine. Seega on kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta käimasolevas kohtumenetluses, sh vajaduse korral esitada hiljem kaebus Riigikohtule. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa sekkuda käimasolevasse kohtumenetlusse.
  85. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kaebajal on olemas õiguskaitsevahendid oma õiguste kaitseks ja H-V. Seedri individuaalkaebus ei ole lubatav ning tuleb jätta PSJKS § 11 lg-st 2 juhindudes läbi vaatamata ja esitajale tagastada. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle Seppik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.