← Eesti

2-16-6296/7

Obsah (9)§ 442§ 469§ 470§ 238§ 162§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 2. september 2016. a, Tallinn, kohtu kant

) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: − hageja ja kostja on vend ja õde, kelle ema (pärandaja) suri

  1. mail 2009 ning tegi
  2. oktoobril 1998 testamendi (tl 33–35); − testamendi kohaselt on kostja pärija ja testamendis sisalduva korralduse kohaselt on hagejale antud ruumide tasuta kasutusõigus; − hageja ega kostja pole loobunud neile testamendiga määratud hüvedest.
  3. Testamendi p 1.1 kohaselt kohustas pärandaja hagejat selleks, et ta võimaldab kostjal ainuisikuliselt eluaegselt tasuta kasutada ehitiste asukohaga Xxxx/xxxx koosseisus oleva elamu teisel korrusel asuvat suuremat tuba, koos kõigi kõrvalhoonete ja-ruumide kasutamise õigusega. Kostjal ei ole õigust paigutada sinna kolmandaid isikuid.
  4. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Olemuselt on isiklik kasutusõigus servituut ja seega AÕS § 5 lg 1 järgi piiratud asjaõigus.
  5. Hageja tugineb hagis väitele, et pärandaja testamendis isikliku kasutusõiguse kohta tehtud korraldus on annak. Kostja leiab, et kuna kasutusõigus ei ole selgelt testamendis määratud annakuna, siis võib järeldada, et pärandaja ei teinud seda korraldust annakuna.
  6. Kehtiva pärimisseaduse (PärS) § 56 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist. Annakuks võib olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve. Ka
  7. aasta pärimisseaduse § 54 lg 1 nägi ette, et kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võis annak olla õigus. Kohus leiab, et kostja vastuväide ei ole põhjendatud ja testamendis sisalduv korraldus kasutusõiguse kohta on annak (vt ka notari teade tl 5–6).
  8. Kostja leiab, et testament on osaliselt kehtetu, kuna testamentaarne korraldus hageja kasuks polnud kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud õigusega. Annak ei olnud suunatud maatükile kui kinnisasjale. Kasutuseelis hõlmab tervet kinnisasja aga maa oli testamendi tegemise ajal kinnistamata, siis on vastuolu testamendi ja seaduse vahel ning pole hagejal õigust maad kasutada.
  9. Kohtu hinnangul maa hilisem kinnistamine ei välista varasema annakuga ette nähtud isikliku kasutusõiguse sissekandmist kinnistusraamatusse. Nii kehtiva AÕS § 227 kui ka testamendi tegemise ajal kehtinud AÕS § 227 regulatsiooni kohaselt koormab isiklik kasutusõigus elamule kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa. Kuna kasutusõigus koormab kinnisasja tervikuna sõltumata sellest, kui suurt elamuosa võib õigustatud isik kasutada, siis ei esine vastuolu testamendi ja seaduse vahel. Kostja sellekohased vastuväited ei ole põhjendatud.
  10. Kostja leiab, et testament on vastuoluline ka seetõttu, et testamendi kohaselt ei ole kostjal õigus majutada teisi isikuid. Kohus lahendab hagi vastavalt hagiavalduse resolutsioonile.

§ 442lg 5 ja § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida 4

(7)2-16-6296 ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded (Riigikohtu
  1. oktoobri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07, p 14). Hageja nõuab kostja nõusoleku asendamist, mis on vajalik kasutusõiguse sissekandmiseks kinnistusraamatusse ja hagis sõnastatud kostjalt nõutava tahteavalduse sisu järgi soovib hageja kasutusõiguse seadmist ainult enda kasuks. AÕS § 227 lg-s 1 sätestatud õigus majutada teise perekonnaliikmeid saab eeldatavasti realiseeruda vaid siis, kui õigustatud isikul (käesolevas asjas hagejal) on käsutustehingust tulenev selline õigus. Kohtule esitatud testamendist nähtuvalt sellist õigust hagejal pole. Järelikult ei ole testament siinkohal uuritud osas vastuolus hageja nõudega.
  3. Eelnevast tuleneb kokkuvõtvalt, et kostja vastuväited testamendi kehtetuse osas ei ole põhjendatud. Samuti ei tuvasta kohus ise asjaolusid, mis annavad alust kahelda testamendi kehtivuses.
  4. Testament on seega kehtiv ja selles hageja kasuks antud korraldus kasutusõiguse kohta on annak. Järelikult on hageja annakusaaja ja saab kostjalt kui pärijalt nõuda tahteavalduse andmist, mis on vajalik annakuna määratud isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks. Õigusliku alusel selliseks nõudeks moodustavad testament, PärS § 56 lg 1, AÕS § 641, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ning KRS § 341 lg 1 ja lg 2 p
  6. KRS § 341 lg 1 ja lg 2 p 1 näeb ette, et kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, on puudutatud isikuks eelkõige asjaõiguse kinnistusraamatusse kandmisel koormatava kinnisasja omanik või koormatava asjaõiguse omaja. AÕS § 641 kohaselt kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Testamendiga saab kinnisasja või kinnisasjaõiguse määrata konkreetsele isikule ka annakuna, mis annab annakusaajale võlaõigusliku nõude pärijate vastu, kes peavad annakuesemeks olevat kinnisasja annaku täitmiseks AÕS § 641 alusel käsutama. Isikliku kasutusõiguse seadmisel tuleb eristada isikliku kasutusõiguse seadmiseks kohustavat tehingut (kausaaltehing), millest tuleneb isikliku kasutusõiguse seadmise kohustus sh õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist ja asjaõiguslepingut, mille raames lepivad kinnisasja omanik ja piiratud kinnisasja omaja kokku selles, et kinnisasi koormatakse isikliku kasutusõigusega (Varul, P. jt. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2014, § 641 p 3.13.1.2, lk 233; Varul, P. jt. Asjaõigusseadus II kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2014, § 225 p 3.2, lk 55). TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Käesoleval juhul on hagejal õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist testamendi alusel.
  7. Kostja leiab, et hagi ei saa rahuldada, kuna kinnistusraamatu kohaselt ei ole kostja kinnistu omanik (tl 31-32). Kinnistu omanik on jätkuvalt pärandaja. AÕS § 56 lg 1 näeb ette, et kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Kuigi kinnistu käsutusõigus on eelduslikult kinnisasja omanikuna või õiguse omajana kinnistusraamatust nähtaval isikul, siis see eeldus on AÕS § 56 lg 1 järgi ümberlükatav. Kinnisasja surnud omaniku pärija võib kinnisasja käsutada ka selleta, et ta vahepeal kantaks omanikuna kinnistusraamatusse (eespool viidatud AÕS kommentaaride I osa, § 641 p 3.3.4.1 alapunkt a, lk 212–213; vt ka Riigikohtu
  8. septembri
  9. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14, p 15). Kohtule esitatud testamendist nähtub, et hageja päris pärandajalt kinnistu. Kostja ei ole pärandist loobunud. Kohus tuvastab, et kostja on kinnistu omanik ning hagejal on õigus nõuda kostjalt nõusolekut. 5
(7)2-16-6296
  1. Kostja tugineb lisaks sellele, et hageja on kaotanud nõudeõiguse hea usu põhimõttest tulenevalt, sest pärandi avamisest on möödunud juba seitse aastat. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning § 139 näevad ette, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti.
  2. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks ainuüksi pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23,
  5. juuni
  6. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13, ja
  7. novembri
  8. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-06, p 13). TsÜS § 155 lg 1 näeb ette, et omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja ei ole toonud ette selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid jätta hagi rahuldamata tulenevalt hea usu põhimõttest.
  9. Kohus leiab, et kostja vastuväide, et hageja pole tõendanud oma soovi hakata kinnisasjal asuvat elamut kasutama elamiseks, ei välista hagi rahuldamist. Nimetatud asjaolu ei puutu asjasse, kuna nõude lahendamisel ei ole vaja nimetatud asjaolu tuvastada.
  10. Kohtu hinnangul hageja nõude sõnastus on piisavalt selge ja arusaadav. Kohus peab hagi vajalikuks resolutsiooni arusaadavuse ja täidetavuse huvides märkida resolutsiooni, et kasutusõigus seatakse vastavalt
  11. oktoobri
  12. aasta testamendi p-le 1.
  13. Pooled ei ole selle vastu vaielnud.
  14. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele.
  15. Hageja taotleb kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist.

§ 469

lg 1 esimene lause ja lg 2 näevad ette, et kohus tunnistab otsuse poole taotlusel viivitamata täidetavaks tingimusel, et see pool annab täitmise tagatise. Viivitamatu täitmise tagatis peab katma kahju, mis võib võlgnikule tekkida otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise tõttu. Hageja kohtu määratud tähtajaks ei avaldanud seisukohta tagatise suuruse osas. Kohus määrab hagejale tänase määrusega tasumiseks tagatise summa ja juhindudes

§ 470

lg-st 1 lahendab kohus otsuse viivitatama täidetavaks tunnistamiseks pärast tagatise maksmiseks antud tähtaja möödumist. Kuna kohus lahendas asja kirjalikus menetluses, siis ei ole ka taotluse lahendamiseks vajalik istungi pidamine. 23. Kohus jätab

§ 238

lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse (tl 41-44), millest ei selgu asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. 24.

§ 162lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kõik menetluskulud kostja kanda. 25. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja nõuab õigusabikuluna 810 euro hüvitamist, mis menetluskulude nimekirja kohaselt koosneb riigilõivust 300 eurot ja esindajatasust 510 eurot tasumääraga 85 eurot tunnis 6 t eest. 26. Vastavalt

§ 175

lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et hageja menetluskulude nimekiri on kooskõlas tsiviilasja käiguga. Siiski ei ole hageja esindajate ajakulu nende kvalifikatsiooni ja vaidluse keerukust arvestades kõigis positsioonides põhjendatud. 6

(7)2-16-6296
  1. Hageja esindaja tasumäär on 85 eurot tunnis, taotlusest ei nähtu, et see sisaldaks käibemaksu. Riigikohus on pidanud advokaadist esindaja puhul mõistlikuks tasumääraks ka veel 153 eurot ilma käibemaksuta (vt nt
  2. veebruari
  3. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1115-14, p 14 teine lõik ja samas esimeses lõigus viidatud varasem praktika). Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb siiski hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (ibid). Kohus leiab, et hageja esindaja tasumäär on põhjendatud. Kohus võtab siinjuures arvesse, et hagejat ei esindanud advokaat, aga taotletav tunnitasu määr on ligi kaks korda väiksem advokaadi lubatavast tasumäärast. Seega arvestab kohus, tunnihinnaga 85 eurot.
  4. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud kokku 4 t ulatuses: hagiavalduse ettevalmistamine 2 t arvestades hageja nõuet, hagile lisatud tõendeid ja hagiavalduse sisu; hageja arvamuse ettevalmistamine ja koostamine samuti 2 t arvestades kostja vastuväiteid hagile ja hageja arvamuse sisu. Hageja taotlus riigilõivu 300 eurot väljamõistmiseks on põhjendatud ja kohus rahuldab selle. Kohus rahuldab hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks seega osaliselt. Kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks jääb rahuldamata.
  5. Kohus määrab hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 640 eurot (340 eurot lepingulise esindaja tasu 4 t eest tasumääraga 85 eurot ja riigilõiv 300 eurot). Rahuldamata jääb hageja taotlus 170 euro saamiseks õigusabikulude osas ( = 810 – 640 eurot). Kohus leiab, et rahuldatud ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluslikku käiku arvestades põhjendatud.
  6. Lähtudes hageja taotlusest ja

§ 177

lg-st 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. 31.

§ 178

lg 1 näeb ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

§ 178

lg 2 alusel edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Seega saab menetluskulude kindlaksmääramisele kaevata ainult kostja. 32. Vastavalt

§ 178lg-le 4, menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.