← Eesti

3-14-51837/30

Obsah (5)§ 68§ 137§ 1371§ 19§ 71

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 15.02.2017, Tallinn Haldusasja number 3-14-51837 H

) § 68 lg 6, Vabariigi Valitsuse 10.12.2009 määruse nr 186 „Keskkonnaministeeriumi põhimäärus“ § 10 p 12 ning Riigikohtu 30.06.2014 otsus nr 3-1-1-14-

  2. KK esitas 22.08.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-5, 16-19, 39-43, 66-67p), milles taotles Keskkonnaministeeriumi kohustamist maksta talle: - ajavahemikul 01.07.2014-11.07.2014 saamata jäänud palka summas 1188,70 eurot; - hüvitist kasutamata puhkusepäevade eest; - viivist lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise eest ühe kuu põhipalga ulatuses summas 3350 eurot. 1) Vastustaja on kaebajat teenistusest vabastades jätnud kaebajale lõpparve välja maksmata. Vastavalt ATS § 34 lg-le 1,§ 95 lg-le 3 ja § 104 lg-le 1 on kaebajal õigus nõuda saamata jäänud palka ajavahemiku 01.07.2014-11.07.2014 eest. Teenistuses oldud aja eest tuleb maksta tasu vastavalt ATS-s ja selle alusel antud õigusaktides ja palgajuhendites sätestatule. Keskkonnaministri 24.01.2007 käskkirjaga on kaebaja teenistussuhe peatatud üksnes kriminaalmenetluse ajaks ning kriminaalmenetlus lõppes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.06.2014 otsusega nr 3-1-1-14-
  3. Alates 01.07.2014 jätkus kaebaja teenistussuhe automaatselt. KrMS §-s 141 reguleeritud kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamine on kriminaalmenetluse tagamise vahend. Kohtuotsuse jõustumisel pole enam kriminaalmenetlust, mida tagada. Vastustajal ei olnud võimalik kalduda kõrvale kohtumääruse resolutsioonist ning kohtumääruse ja käskkirja sõnastuse kohaselt oli ametikohalt kõrvaldamine ja teenistussuhte peatumine otseselt seotud kriminaalmenetlusega. Viivitus Riigikohtu otsuse tegemise ja kaebaja ametist vabastamise vahel on põhjendamatu. Vastustajale oli algusest peale teada, et süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb kaebaja teenistusest vabastada ning arvestades mh 2

(10)3-14-51837 avalikku huvi kaebaja kohtuprotsessi vastu, pidi süüdimõistev Riigikohtu otsus olema vastustajale teada päeval, mil Riigikohus otsuse tegi. Arvestades, et Maa-ameti kodulehel avaldatud andmete kohaselt on Maa-ameti peadirektori esimese asetäitja peadirektori ülesannetes põhipalk 01.04.2014 seisuga 3350 eurot, on kaebajale jäänud koos lõpparvega välja maksmata palk 11 päeva eest summas 1188,70 eurot (3350/31x11). 2) Kaebajale on välja maksmata hüvitis kasutamata jäänud puhkusepäevade eest. Käskkirjas on ilma selgitusteta viidatud

§ 68

lg-le 6, mille kohaselt aegub põhipuhkuse nõue ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Nimetatud säte ei saanud olla kohaldatav kaebajale võimaliku kasutamata jäänud puhkuse eest makstava hüvitise küsimuse lahendamisel, kuna sellel puudub regulatiivne mõju 2007. a-l ning varem tekkinud õigussuhetele. Kaebaja teenistussuhe Maa-ametis algas 14.02.1995 ning sellest hetkest algab ka puhkusearvestus. Puhkus ei saa aeguda enne, kui ametnikul on olnud võimalus puhkust kasutada või nõuda kasutamata puhkuse eest hüvitist. 01.01.2002 jõustunud puhkuseseaduse (kehtiv kuni 30.06.2009; PuhkS) § 38 kohaselt ei kohaldata aegumist enne PuhkS jõustumist tekkinud puhkusenõudele. PuhkS § 8 lg-st 1 tulenevalt kehtis puhkusenõude õigus kuni nelja viimase aasta eest antavale puhkusele. Puhkuse regulatsiooni mõtteks ei ole tekitada olukorda, kus isikul on õigus puhkusele, kuid ta ei jõua seda kasutada teenistussuhte peatamise tõttu ning tal ei ole ka õigust hüvitisele kasutamata puhkuse eest, sest teda ei ole teenistusest vabastatud. Selline olukord tooks kaasa ametiasutuse alusetu rikastumise, nagu praegusel juhul ongi juhtunud. Kaebajal ei olnud objektiivselt võimalik enne

jõustumist teenitud puhkust ära kasutada ega nõuda hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest, mistõttu ei saanud kaebaja puhkusenõue aeguda 01.07.2013, nagu sätestab

§ 137

. Seda, et kaebajal ei olnud võimalik kasutada puhkust temast sõltumatutel põhjustel, tõendab asjaolu, et kaebaja avaldas 2007. a-l puhkuse võimaldamiseks soovi, kuid seda talle ei võimaldatud (tl 51). 3) Kaebajal on

§ 1371

ja ATS § 131 lg 2 alusel õigus saada kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist perioodi 14.02.1995-01.01.2002 eest 195 päeva ulatuses (189 päeva põhipuhkust ja 6 päeva staažipuhkust). Kuivõrd PuhkS § 25 ega

§ 1371

ei täpsusta, et tegemist peaks olema nelja viimase aasta puhkusega, saab kaebaja valida, millise nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest ta hüvitist nõuab. Seetõttu nõuab kaebaja hüvitist perioodi 01.01.2002-04.10.2006 eest kokku 167 päeva ulatuses (141 päeva põhipuhkust ja 26 päeva staažipuhkust). Lisaks on kaebajal õigus nõuda hüvitist kasutamata jäänud puhkusepäevade eest perioodil 01.0711.07.2014, kuna kaebaja teenistussuhe ei olnud siis peatunud. Kuivõrd kaebaja oli 2014. a teenistuses 11 kalendripäeva, oli kaebajal 2014. a õigus ühele puhkusepäevale, mille eest tuleb maksta hüvitist 108,06 eurot (3350/31). 4)

§-d 137 ja 1371 ning PuhkS § 25 ei ole kooskõlas omandipõhiõigusega, võrdsuspõhiõigusega ega õiguspärase ootuse põhimõttega, samuti on tegemist ebasoodsa tagasiulatuva mõjuga.

§-i 137 tuleb tõlgendada selliselt, et puhkusenõue ei aegu enne töövõi teenistussuhte lõppemist.

§ 137

on põhiseadusega vastuolus ka põhjusel, et enne 01.01.2002 tekkinud puhkusenõuded ei tohiks aeguda, kuna 01.01.2002 jõustunud PuhkS § 38 sätestas selgelt, et enne PuhkS jõustumist tekkinud puhkusenõudele ei kohaldata aegumist. Seetõttu lootis kaebaja õigustatult, et enne 01.01.2002 tekkinud puhkusenõuded ei aegu. Tegemist on ebasoodsa tagasiulatuva mõjuga. PuhkS §-i 25 on võimalik koosmõjus PuhkS §-ga 38 tõlgendada põhiseaduspäraselt selliselt, et enne 01.01.2002 tekkinud puhkusenõuetele aegumist ei kohaldata. 5) Vastustaja on kohustatud maksma lõpparve maksmisega viivitamise tõttu ATS § 104 lg 2 alusel viivist 3350 eurot. 8. Keskkonnaministeerium palus jätta kaebus rahuldamata (tl 29-32p, 48-49p, 71-72p). 3

(10)3-14-51837 1) Töötasu nõue perioodi 01.07.2014-11.07.2014 eest on põhjendamatu. Keskkonnaministri 24.01.2007 käskkirja kehtivuse lõppemist ei saa siduda kriminaalmenetluse lõppemisega. See, et kaebaja oli peatamise käskkirja alusel ametist kõrvaldatud kriminaalmenetluse ajaks, ei tähenda, et peatamise käskkirja kehtivusaeg oleks kriminaalmenetluse lõppedes automaatselt lõppenud. Sõltumata kriminaalmenetluse lõppemisest, jäi kaebaja teenistussuhe peatunuks. Kriminaalmenetlus oli ametist kõrvaldamise käskkirja sisse toodud üksnes põhjusel, et see oli alus teenistussuhte peatamiseks ja ametikohalt kõrvaldamiseks, kuid ametist kõrvaldamise käskkirja kehtivusaeg ei olnud seotud kriminaalmenetlusega. Kaebaja teenistussuhe oli peatunud senikaua, kuni väljastati käskkiri, millega otsustati kriminaalmenetluse tulemusest sõltuvalt ehk süüdimõistva kohtuotsuse tõttu kaebaja teenistusest vabastamine. 2) ATS § 43 lg 1 alusel kohalduvast

regulatsioonist ei tulene, et teenistussuhte peatamise ajal tekiks puhkusenõue. Kuna kaebaja teenistussuhe oli perioodil 01.07.2014-11.07.2014 ja 04.10.2006-23.01.2007 peatunud, ei tekkinud kaebajal selle perioodi eest ka puhkusenõuet. 3) Enne

jõustumist teenitud puhkuse pidi ära kasutama hiljemalt 01.07.2013. Kui seda ei tehtud, siis puhkusenõue aegus ning töölepingu lõpetamisel see hüvitamisele ei kuulu. Alates 01.07.2009 tuli kohaldada ja lähtuda

§-s 137 sätestatud puhkusenõude aegumise ammendavast kuupäevast, s.o 01.07.2013.

§ 1371

kohaldamisperiood oli kuni 01.07.2013, mil saabus enne

jõustumist välja teenitud puhkuse nõude aegumise tähtpäev. Alates 01.07.2013 ei ole

§ 1371enam asjakohane.

4) Kaebajal ei olnud õigust saada lõpparve koosseisus mistahes hüvitisi, mistõttu on viivisenõue põhjendamatu.

  1. Tallinna Halduskohus jättis 15.01.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Kaebajal puudub õigus nõuda perioodi 01.07.2014-11.07.2014 eest töötasu, kuna tulenevalt keskkonnaministri 24.01.2007 ja 11.07.2014 käskkirjadest oli tema teenistussuhe perioodil 23.01.2007-11.07.2014 peatunud. Oluline ei ole see, et Riigikohus langetas kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14 kaebaja suhtes süüdimõistva otsuse juba 30.06.
  2. Kaebaja teenistussuhe sõltub vastustaja, mitte kohtuvõimu otsustest. Vastustaja langetas otsuse kaebaja teenistussuhte osas 11.07.2014 käskkirjaga. Viivitus teenistusest vabastamisel ei anna kaebajale alust nõuda viivitatud aja eest töötasu. Lisaks oli kaebaja teenistussuhe kuni 11.07.2014 peatunud ka faktiliselt. Kaebaja pole väitnud, et täitis nimetatud perioodil teenistusülesandeid või soovis neid täitma asuda. 2) Kaebajal ei tekkinud perioodi 23.01.2007-11.07.2014 eest puhkusenõuet, kuna ta oli sel ajal teenistusest kõrvaldatud. Alates 01.04.2013 kehtivast ega seni kehtinud ATS-st ei tulene, et põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka arvestataks periood, mil ametniku teenistussuhe oli peatunud ja ta oli teenistusest kõrvaldatud. Kaebaja puhkusenõuded varasema perioodi eest on tervikuna aegunud. Kuna tegemist on enne

jõustumist (01.07.2009) toimunud töötamisega seotud puhkusega, siis aegusid vastavad puhkusenõuded

§ 137järgi 01.07.2013 (Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat seisuga 03.05.2013.

Justiitsministeerium, 2013, lk 41).

§ 1371on kohaldatav üksnes aegumata puhkusenõude suhtes (Töölepingu seadus.

Selgitused töölepingu seaduse juurde. Sotsiaalministeerium, 2013, lk 186). Õigusaktid ei näe ette puhkusenõude aegumise peatumist ajaks, kui ametnik on teenistusest kõrvaldatud. 3) Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks puudub alus. Puhkusenõude aegumisele seatud piirangud ja üleminekusätted on proportsionaalsed ega piira ebamõistlikult kaebaja õigusi. Kaebajal ei saanud tekkida põhjendatud ootust, et tema puhkuse kasutamise õigus on piiramatu ja õiguslik regulatsioon muutumatu. Puhkuse kasutamata jätmine niivõrd pika perioodi vältel on olnud kaebaja enda valik. Samuti pole kaebajat võrreldes teiste 4

(10)3-14-51837 ametnikega ebaõiglaselt koheldud. Ametnik, kes kõrvaldati teenistusest süüdimõistva otsusega lõppenud kriminaalmenetluse tõttu, ei ole võrreldav ametnikega, kes sellises olukorras ei ole. 4) Kuna kaebajale ei kuulunud teenistussuhte lõpetamisel väljamaksmisele töötasu perioodi 01.07.2014-11.07.2014 eest ega hüvitis kasutamata puhkuse eest, pole vastustaja lõpparve maksmisega viivitanud ning viivisenõue on alusetu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 10. KK palub 15.02.2016 apellatsioonkaebuses (tl 112-116) tühistada Tallinna Halduskohtu 15.01.2016 otsus ja tema kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja palub algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus ning tunnistada

§-d 137 ja 1371 ning PuhkS § 25 põhiseadusega vastuolus olevateks. 1) Halduskohus on rikkunud HKMS § 165 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja on jätnud suures osas kaebaja väidetele vastamata. 2) Kaebaja teenistussuhe ei olnud perioodil 01.07.2014-11.07.2014 peatunud. Ainuüksi 24.01.2007 käskkirja sõnastusest nähtub, et kaebaja teenistussuhe peatati üksnes kriminaalmenetluse ajaks. Ka Harju Maakohtu 23.01.2007 määrus, millele on 24.01.2007 käskkirjas viidatud ja mis oli aluseks käskkirja tegemisele, nägi ette kaebaja ametikohalt kõrvaldamise üksnes kriminaalmenetluse ajaks. KrMS §-s 141 reguleeritud kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamine on kriminaalmenetluse tagamise vahend, millel saab olla vastav mõju üksnes kriminaalmenetluse kestel. Kohtuotsuse jõustumisel ei saanud kaebaja töötamine enam kriminaalmenetlust kahjustada. Vastustajal ei olnud võimalik kalduda kõrvale 23.01.2007 määruse resolutsioonist. 3) Halduskohus on ebaõigesti tuginenud asjaolule, et teenistussuhe oli peatunud ka faktiliselt. Kaebaja on kaebuses lähtunud olukorrast, et teenistussuhe eksisteeris ja sellest asjaolust tulenevalt oli tal õigus ka tasule. Ka vastustaja pole kohtumenetluses tuginenud väitele, et kaebaja pole asunud teenistusülesandeid täitma. Seetõttu puudus kohtul seadusest tulenev võimalus tugineda sellele väitele kohtuotsuses. Kuivõrd vastupidiseid tõendeid ei olnud esitatud, pidi kohus lähtuma sellest, et teenistussuhe eksisteeris ja sellest tulenes ka tasu maksmise kohustus. Töötasu suuruse määratlemisel tuleb lähtuda selle isiku ametipalgast, kes võeti teenistusse kaebaja asemele, sest selle isiku ametipalk kajastab kõige adekvaatsemalt teenistusülesannetele vastava tasu suurust. 4) Puhkusenõuded ei ole

§ 137alusel aegunud.

Halduskohtul oleks tulnud tõlgendada

§-i 137 põhiseadusega kooskõlas selliselt, et puhkuse nõue ei aegu enne töö- või teenistussuhte lõppemist. Kohtu viidatud käsiraamatud ei ole õiguse allikateks ega võta kohtult kohustust oma seisukohta argumenteeritult põhjendada. Halduskohus ei ole analüüsinud kaebaja väiteid sellest, et kaebajal ei olnud teenistussuhte peatumise ja ametist kõrvaldamise tõttu objektiivselt võimalik enne

jõustumist teenitud puhkust ära kasutada ega nõuda hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest.

§-s 137 ei ole aga selliste olukordadega arvestatud. Samuti ei pööranud kohus tähelepanu sellele, et kaebaja esitas 05.06.2006 avalduse tööaasta 14.06.2001 – 13.06.2002 eest puhkuse kasutamiseks (tl 50) ning 23.01.2007 avalduse talle kogu ulatuses välja teenitud, kuid seni kasutamata puhkuse võimaldamiseks (tl 51). Esimene avaldus rahuldati 06.06.2006 käskkirjaga (tl 50p), kuid teine avaldus jäi sellele tehtud märkega rahuldamata. Seega soovis kaebaja puhkust kasutada, kuid seda ei võimaldatud. 5) Kaebajal on õigus saada kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist perioodi 14.02.1995 – 01.01.2002 eest kokku 195 päeva (189 päeva põhipuhkus, 6 päeva staažipuhkus), perioodi eest 01.01.2002 kuni 04.10.2006 kokku 167 päeva (141 päeva põhipuhkus, 26 päeva staažipuhkus) 5

(10)3-14-51837 ja perioodi 01.07.2014-11.07.2014 eest 1 päev. Hüvitise suuruseks kujuneb seega kokku 39 227,41 eurot (3350/31*363). 6)

§-d 137 ja 1371 ning PuhkS § 25 ei ole kooskõlas omandipõhiõigusega, võrdsuspõhiõigusega ega õiguspärase ootuse põhimõttega. Samuti on tegemist ebasoodsa tagasiulatuva mõjuga. Kohus ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlust lahendades kaalunud kaebaja väiteid ega järginud Riigikohtu juhiseid. PuhkS § 38 kohaselt ei kohaldata aegumist enne PuhkS jõustumist tekkinud puhkusenõudele. Seega ei olnud 14.02.1995 kuni 01.01.2002 eest tekkinud kaebaja puhkusenõuded aegunud ega ole aegunud ka apellatsioonkaebuse esitamise ajaks. PuhkS §-i 25 on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt koosmõjus PuhkS §-ga 38 selliselt, et enne 01.01.2002 tekkinud puhkusenõuetele aegumist ei kohaldata. Kaebaja ei saanud ette näha, et seadusandja kehtestab regulatsiooni, mille kohaselt enne uue seaduse jõustumist välja töötatud põhipuhkuse ja lisapuhkuse nõue aegub nelja aasta jooksul arvates seaduse jõustumisest (

§ 137

), sõltumata sellest, kas isikul on võimalik puhkust kasutada või selle eest hüvitist nõuda. Kaebajale ei saa ette heita puhkuse kasutamata jätmist enne tema teenistusest kõrvaldamist, kuna seadusest tulenes otsesõnu võimalus kasutada vähemalt teatud perioodi osas puhkust aegumatult.

§ 137

on vastuolus võrdsuspõhiõigusega, kuivõrd seab ametnikud, kellel on võimalik puhkust kasutada ning kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist nõuda, paremasse olukorda, võrreldes kaebajaga, kellel sellist võimalust ei olnud. Halduskohus ei ole esile toonud, millised on võrreldavad isikute grupid. Asjakohatu on halduskohtu väide sellest, et ametnik, kes kõrvaldati süüdimõistva otsusega päädinud kriminaalmenetluse tõttu teenistustest, ei ole võrreldav ametnikega, kes ei ole sellises olukorras. Süüdimõistev kohtuotsus ei võta kelleltki õigust saada hüvitist puhkuse eest, mille ta on endale tööga välja teeninud. Kriminaalmenetluse ja puhkuse regulatsiooni eesmärgid ei ole omavahel seotud. 11. Keskkonnaministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (tl 122-126p). 1) Otsus on piisavalt põhjendatud ja selles on piisavalt kaalutud poolte seisukohti. 2) Kaebaja teenistussuhe oli peatunud kuni tema ametist vabastamiseni. Üldise haldusõiguse loogikaga oleks vastuolus seisukoht, et varasema teenistussuhte peatamise ja teenistusest kõrvaldamise käskkirja õiguslik mõju muutus olematuks ilma asjaomast haldusakti välja andmata. Keskkonnaministri 24.01.2007 käskkiri oli antud tähtajatult, s.o vajas kehtetuks muutumiseks vastavat haldusakti. Seega kehtis teenistussuhte peatamise käskkiri senikaua, kuni olukord oli n-ö uuesti reguleeritud ehk välja antud uus haldusakt, millega kriminaalmenetluse tulemustest sõltuvalt otsustati olukorra edasine areng. Määrav on asjaolu, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei täitnud perioodil 01.07.2014 kuni 11.07.2014 teenistusülesandeid ning kumbki pooltest ei eeldanud teenistusülesannete täitmist ehk pidasid teenistussuhet jätkuvalt peatunuks. Seega oli teenistussuhe perioodil 01.07.2014-11.07.2014 jätkuvalt peatunud ka faktiliselt. Kui kohus peakski rahuldama palganõude, siis tuleb aluseks võtta kaebaja viimane kinnitatud ametipalk. Palga väljamõistmise korral tuleb arvata tasumisele kuuluvast summast maha muu võimalik tulu, mida kaebaja sai vastava perioodi eest mujalt. 3)

§ 137hõlmab enne Puhk

S jõustumist välja teenitud puhkust, mis PuhkS § 38 järgi oli aegumatu. Alates 01.07.2009 hakkas kehtima uus regulatsioon ning kõik puhkusenõuded aegusid

§ 137

alusel 4 aasta jooksul arvates

jõustumisest, s.o 01.07.2013.

§ 1371

eesmärk on reguleerida olukorda, kus töötajal on töölepingu lõppemise hetkeks aegumata enam kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkus. Kui puhkusenõue on aegunud, siis ei kuulu mistahes hüvitis välja maksmisele ning vastav säte ei kohaldu. 4) Ka kasutamata lisapuhkuse nõue on aegunud. ATS § 131 lg 2, mille järgi aeguvad ATS v.r alusel teenistusstaaži eest antud kasutamata lisapuhkusepäevad hiljemalt 01.04.2017, kohaldub 6

(10)3-14-51837 üksnes sellisele lisapuhkuse nõudele, mis ei olnud ATS jõustumise hetkeks, s.t 01.04.2013, veel aegunud. Kaebaja teenistussuhe peatus 04.10.
  1. Selleks hetkeks oli kaebajal aegumata lisapuhkuse päevi kokku
  2. Õigusaktid ei näe ette, et teenistussuhte peatamise ja teenistusest kõrvaldamise korral peatuks puhkusenõude aegumine. Seega aegus PuhkS § 8 lg 2 alusel kaebaja lisapuhkuse nõue tervikuna hiljemalt
  3. a-l, mil möödus neli aastat
  4. a lisapuhkusest. 5) Teenistussuhte peatumise aega ei saa käsitada puhkuse kasutamist takistava asjaoluna. ATS viitab põhipuhkuse nõude aegumise osas üksnes

§ 68

lg-le 6, milles on eraldi reguleeritud see, millisel juhul puhkusenõude aegumine peatub. Olukorras, kus kaebaja oli kõrvaldatud teenistusest, kuna tema suhtes viidi läbi otseselt tema teenistusülesannetega seotud kriminaalmenetlust, on puhkusenõude aegumise mitte peatumine põhjendatud ja proportsionaalne. Kaebaja, jättes kuni tema ametist kõrvaldamise ajani puhkuse kasutamata, võttis endale ise riski, et puhkuse kasutamise õigus võib tulevikus muutuda. Õiguspärast ootust ei saa tekkida sellele, et puhkuse kasutamise võimalus on ajaliselt piiramatu.

§-l 137 ei ole ebasoodsat tagasiulatuvat mõju, kuna regulatsiooniga anti puhkuse kasutamiseks piisav üleminekuaeg. Rikutud ei ole ka võrdsuspõhiõigust, kuna kaebaja ei ole võrreldav teiste ametnikega, kelle teenistussuhe ei olnud kriminaalmenetluse läbiviimise tõttu peatatud. 6) Hüvitise nõue kasutamata puhkuse eest oleks

§ 1371

kohaselt igal juhul piiratud 4 aasta kasutamata puhkusega ehk maksimaalselt saaks vastustajalt välja nõuda hüvitise tema teenistusest kõrvaldamisele eelnenud viimase 4 aasta eest. Ka hüvitist kasutamata puhkuse eest tuleb arvestada kaebaja viimasest kinnitatud ametipalgast. 7) Kuna vastutaja ei pidanud kaebajale teenistussuhte lõppemisel maksma lõpparve koosseisus mistahes tasusid, ei ole vastustaja lõpparve maksmisega viivitanud. Siiski tuleks ka viivisenõude rahuldamisel lähtuda kaebaja viimasest kinnitatud ametipalgast. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on otsust piisavas ulatuses põhjendanud ning jõudnud õigele lõppjäreldusele, et kaebajal puudub õigus vastustajalt saamata jäänud palga, puhkusehüvitise ja viivise saamiseks.
  2. Kaebaja on apellatsioonimenetluses jätkuvalt seisukohal, et tema teenistussuhe ei olnud perioodil 01.07.2014-11.07.2014 peatunud ja ta on õigustatud saama selle ajaperioodi eest tasu. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et ta sai olla ametist kõrvaldatud üksnes kriminaalmenetluse ajal, s.o kuni tema suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse lõppemiseni ehk Riigikohtu 30.06.2014 otsuse nr 3-1-1-14-14 tegemiseni. Kaebaja kõrvaldati Harju Maakohtu 23.01.2007 määrusega (tl 8-8p) kriminaalasjas nr 05913000055 KrMS § 141 lg 1 p-de 1, 2 ja lg 2 alusel Maa-ameti peadirektori ametikohalt kriminaalmenetluse ajaks. ATS v.r § 108 p 8 sätestas, et teenistussuhe peatub ajaks, mil ametnik on ametist kõrvaldatud sama seaduse § 109 lg 1 või § 110 lg 1 alusel, samuti ajaks, mil ta on ametist kõrvaldatud mõnel muul seaduses sätestatud alusel. Tulenevalt ATS v.r § 108 p-st 8 koostas keskkonnaminister 24.01.2007 käskkirja nr MP8 (tl 7), millega peatas kaebaja teenistussuhte ja kõrvaldas ta kriminaalmenetluse ajaks Maa-ameti peadirektori ametikohalt alates 23.01.
  3. Lisaks ATS v.r 108 p-le 8 on käskkirja õiguslike alustena märgitud KrMS § 141 lg 1 p-d 1, 2 ja lg 2 ning Harju Maakohtu 23.01.2007 määrus. Seega nähtub käskkirja resolutsioonist ja õiguslikest alustest, et kaebaja teenistussuhte peatamine oli selgelt seotud kriminaalmenetluse kestusega ning keskkonnaministri 24.01.2007 käskkiri sai luua õiguslikke tagajärgi üksnes kriminaalmenetluse ajaks, nagu on käskkirjas selgelt märgitud. Haldusõiguse põhimõtetega ei 7

(10)3-14-51837 ole kuidagi vastuolus sellise haldusakti andmine, mille kehtivusaeg on piiritletud teatud sündmuse saabumisega (vt HMS § 61 lg 2).
  1. ATS § 95 lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest, kui ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise tulenevalt ATS § 14 lg-st 1 või 2 või §-st
  2. ATS § 15 p 1 järgi ei või võtta teenistusse isikut, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Nimetatud sätete koosmõjust tulenevalt oleks vastustajal tulnud kaebaja teenistusest vabastada tagasiulatuvalt alates 01.07.2014, s.o kaebaja suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise päevale järgnevast päevast. Ka ATS v.r § 123 nägi ette süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel ametniku teenistusest vabastamise arvates otsuse jõustumise päevale järgnevast päevast. Alates 01.04.2013 kehtiva ATS eelnõu menetlemise materjalidest ei nähtu, et seni kehtinud regulatsiooni oleks tahetud põhimõtteliselt muuta. Seega toetab ka varasemalt kehtinud regulatsiooni sisu tõlgendust, et kaebaja teenistussuhe sai kesta üksnes kuni tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni.
  3. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kaebaja on õigustatud saama ATS § 34 lg 1 alusel perioodi 01.07.2014-11.07.2014 eest palka. ATS § 34 lg 1 kohaselt on ametnikul õigus saada teenistusülesannete täitmise eest palka alates ametikohale asumise päevast kuni teenistusest vabastamise päevani. Sätte sõnastusest nähtub üheselt, et palga saamise üheks kohustuslikuks eelduseks on teenistusülesannete täitmine. Puudub vaidlus, et kaebaja ei täitnud perioodil 01.07.2014-11.07.2014 Maa-ameti peadirektorina teenistusülesandeid ega ole avaldanud ka soovi nende täitmisele asumiseks. Alusetud on kaebaja väited, et pooled ei olnud halduskohtus sellele asjaolule tuginenud, mistõttu ei saanud halduskohus sellest asjaolust lähtuda. Vastustaja on kohtule esitatud seisukohtades korduvalt rõhutanud, et kaebaja ei soovinud ise ametiülesandeid täitma asuda ning täitis samal ajal tööülesandeid teises töökohas (nt vastustaja 17.11.2014 vastuse p 2.1.8 (tl 30p) ja 05.05.2015 seisukohtade p 2.1.4 (tl 48p)). ATS § 34 lg 1 alusel palga saamise ühte kohustuslikku eeldust – teenistusülesannete täitmine – ei saa pidada täidetuks.
  4. Alusetu on ka kaebaja nõue kasutamata jäänud puhkusepäevade eest hüvitise saamiseks. ATS § 43 lg 1 kohaselt kohaldatakse ametnikule

§-des 54–71 sätestatud puhkuseregulatsiooni, arvestades ATS-is sätestatud erisusi.

§ 68

lg 1 kohaselt antakse põhipuhkust töötatud aja eest.

§ 68

lg 2 järgi arvestatakse põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka lisaks töötatud ajale ajutise töövõimetuse aeg, puhkuse aeg (välja arvatud lapsehoolduspuhkuse ja poolte kokkuleppel antud tasustamata puhkuse aeg), samuti aeg, kui töötajal on seaduse alusel õigus tööst keelduda

§ 19p-s 3 nimetatud juhul, ning muu aeg, milles pooled on kokku leppinud.

Praegusel juhul ei ole kaebaja perioodil 01.07.201411.07.2014 töötanud ning kohtule ei nähtu, et oleks esinenud mõni

§ 68lg-s 2 nimetatud olukord, mis annaks aluse kaebajale puhkuse andmiseks.

Seega ei saa kaebajal olla perioodi 01.07.2014-11.07.2014 osas õigust hüvitisele kasutamata jäänud puhkuse eest. 17.

§ 71

kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale rahas üksnes sellise kasutamata jäänud põhipuhkuse, mis ei ole aegunud. Kuigi ATS §-s 43 on tehtud otseselt viide üksnes

§-dele 54-71, kuulub kohaldamisele ka

§ 137, mis reguleerib enne 2009.

a jõustunud

-i väljateenitud puhkuste aegumist.

§ 137kohaldumise üle puudub poolte vahel ka vaidlus.

Nimetatud sätte kohaselt aegus enne

jõustumist välja töötatud põhipuhkuse ja lisapuhkuse nõue nelja aasta jooksul arvates seaduse jõustumisest. Tegemist on alates 01.07.2009 kehtima hakanud uue regulatsiooniga, mis asendas seni avalike teenistujate lisa- ja põhipuhkust reguleerinud seadusesätteid, ning millest vastustajal tuli kaebaja teenistusest vabastamisel lähtuda.

§-i 137 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et puhkusenõue ei aegu selle kohaselt enne töö- või teenistussuhte lõppemist. Nõuete aegumine on selles sättes selgelt seotud üksnes

jõustumisele järgnenud nelja aastaga. Vastupidist ei 8

(10)3-14-51837 ole võimalik järeldada ka halduskohtu viidatud Sotsiaalministeeriumi selgitustest (https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Too/Tooleping u_seadus/selgitused_toolepingu_seaduse_juurde.pdf), mida kohus on korrektselt kasutanud abimaterjalina õigusakti tõlgendamisel. Seega hakkas alates

jõustumisest 01.07.2009 kulgema kõigi kaebaja poolt seni väljateenitud aegumata põhi- ja lisapuhkuste nõuete aegumise tähtaeg ning need nõuded aegusid 01.07.2013. Vastustaja ja halduskohus on seetõttu õigesti leidnud, et kaebaja teenistusest vabastamise ajal 11.07.2014 ei olnud kaebajal aegumata puhkusenõudeid, mida vastustajal oleks tulnud

§ 71alusel hüvitada.

18. Kaebaja puhkusenõuete aegumine ei peatunud ajaks, mil ta oli ametist kõrvaldatud.

§ 68

lg 6 teine lause näeb ette, et põhipuhkuse aegumine peatub ajaks, kui töötaja kasutab rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust ning lapsehoolduspuhkust, samuti kui töötaja on ajateenistuses või asendusteenistuses. Praegusel juhul ei esinenud ühtegi eelnimetatud asjaoludest. Lisaks puudus kaebajal ka tema teenistussuhte peatamise ajal

  1. a-l alus eeldada, et tema puhkusenõuete aegumine peatub ametist kõrvaldamise ajaks. PuhkS § 8 lg-s 2 nimetatud alused, mille korral puhkusenõuete aegumine peatus, olid ammendavalt sätestatud PuhkS §-s
  2. Ka selles sättes ei olnud nimetatud ametniku teenistusest kõrvaldamist.
  3. Kaebaja on taotlenud kohtult

§-de 137 ja 1371 ning PuhkS § 25 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Normi põhiseadusevastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise eelduseks on selle asjassepuutuvus (põhiseaduse § 15 lg 1 teine lause). Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuvaks norm, mida tuleb kohtuasja lahendamisel kohaldada ja mille põhiseadusevastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu üldkogu 02.04.2013 määrus nr 3-2-1-140-12, p 18). PuhkS § 25 kohaselt oli tööandja teenistussuhete lõppemise korral kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse rahalist hüvitist kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest.

§ 1371

järgi hüvitab tööandja enne

jõustumist välja töötatud kasutamata põhi- ja lisapuhkuse töölepingu lõppemisel mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Kohus nõustub vastustajaga, et

§ 1371

reguleerib enne

jõustumist välja töötatud kasutamata ja

§ 137järgi veel aegumata põhi- ja lisapuhkuse hüvitamist töösuhte lõppemisel.

Praegusel juhul ei ole teenistussuhe kaebajaga lõpetatud ei PuhkS kehtivuse ajal ega enne 01.07.2013, mil kõik enne

jõustumist välja teenitud puhkusenõuded aegusid. Seega ei ole PuhkS § 25 ja

§ 1371

näol tegemist praeguses vaidluses asjassepuutuvate normidega, mille suhtes võiks nõuda põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. 20. Kaebaja taotlus

§ 137põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu vastavate seisukohtadega ning leiab, et

§-i 137 ei saa pidada kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt riivavaks. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust sellele, et kasutamata jäänud puhkuse aegumise regulatsiooni tulevikus ei muudeta. Õiguspärane ootus kaitseb isiku usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima (Riigikohtu 21.02.2002 otsus nr 3-3-1-6-02, p 18). Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (Riigikohtu 02.12.2004 otsus nr 3-4-1-20-04, p 14). Praegusel juhul puudub alus arvata, et kaebajal oleks tekkinud mõistlik ootus sellele, et tema poolt kasutamata jäänud puhkusepäevad saavad talle igal juhul hüvitatud, ning seda mõistlikku ootust ei oleks kaalunud üles avalik huvi seadusemuudatuseks. Lisaks ei nähtu, et kaebajat oleks

§ 137

kehtestamisega koheldud ebavõrdselt.

§-ga 137 sätestati võrdselt kõigi töötajate ja ametnike puhkusenõuete aegumine nelja aasta jooksul

jõustumisest. See, kas ametnikul oli selle aja jooksul võimalik 9

(10)3-14-51837 puhkust kasutada või nõuda hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest, ei sõltunud

§-st 137 ning oli reguleeritud muudes teenistussuhteid reguleerivates aktides.

  1. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.01.2016 otsus muutmata.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotles apellatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmist summas 1023 eurot, sh apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv summas 15 eurot. Praeguses asjas on apellatsioonkaebuse esitamine olnud riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 alusel riigilõivuvaba. Kaebajal on õigus taotleda riigilõivu tagastamist. Kaebaja esindaja kulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.