← Eesti

2-16-116320/8

Obsah (15)§ 142§ 187§ 178§ 322§ 407§ 444§ 436§ 438§ 367§ 468§ 163§ 138§ 139§ 144§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Heiki Kolk Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 13. aprillil 2017, Võru kohtumaja Hagi ese I

§ 142lg 2).

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja (

§ 187lg 6).

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (

§ 178lg 1, 2).

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED, TEHTUD JÄRELDUSED

  1. ITM Inkasso OÜ esitas Tartu Maakohtusse hagi Placet Group OÜ ja kostja vahel 31.08.2015 sõlmitud laenulepingu nr SR446716 alusel tekkinud võlgnevuse väljamõistmiseks. Kostja kohustus laenu 1000 euro tagastama 25.08.2016, 12 osamaksega. Kostja ei tagastanud laenu kokkulepitud viisil. Placet Group OÜ loovutas 03.05.2016 hagejale laenulepingust tuleneva kostja vastase nõude. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja välja mõista kostjalt laenulepingu järgne põhivõlgnevus 702,31 eurot; intress 174, 54 eurot; võla sissenõudmisega tekkinud kahju 44 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised perioodi 26.08.2016-27.09.2016 eest summas 5,08 euro ning alates 28.09.2016 viivis põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses; § 94 sätestatud määras tasumata summalt päevas.
  2. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale kätte toimetatud

§ 322lg 1 sätestatud viisil 29.01.2017.

Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta kohtu poolt määratud tähtajaks. 2

(5)

§ 407

lg 1, 3 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks ning tagaseljaotsuse võib sel juhul teha kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et ei esine ka teisi

§ 407lg-s 5 märgitud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid.

Neil asjaoludel lahendab kohus

§ 407lgtes 1, 3, 5 ja 51 sätestatut arvestades asja tagaseljaotsusega.

3. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

§ 407

lg 6 alusel rahuldamata.

§ 444

lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa, põhjendab hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulude kindlaksmääramist. Esialgne võlausaldaja on kostjale laenu andes tegutsenud oma majandustegevuse raames ja asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 436

lg 7 ja

§ 438

lg 1 on kohtul kohustus tarbija vastu esitatud nõude puhul kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ei ole ise sellele tuginenud. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kohtu hinnangul tuleb 31.08.2015 sõlmitud laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Lepingu lahutamatuks lisaks olevate üldtingimuste ja hinnakirja näol on tegemist tüüptingimustega. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimiseviisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. 4. Hagiavalduse kohaselt on võla sissenõudmisega seotud kulu 44 eurot. Hagist nähtub, et võla sissenõudmisega seotud kulu on Placet Group OÜ poolt lepingu kehtivise ajal kostjale e-posti vahendusel saadetud (20.01.2016, 17.02.2016, 18.03.2016) võla sissenõudmisega seotud võlateatiste (20+12+12 eurot) kulu, mille tasumise kohustus ja suurus tuleneb lepingu lahutamatuks osaks olevatest Placet Group OÜ üldtingimuste p 8.3 ja hinnakirjast. Laenuandja Placet Group OÜ poolt kinnitatud hinnakirja kohaselt tarbimislaenu kliendile esimene ja teine meeldetuletuskiri 12 eurot ja kolmas meeldetuletuskiri 20 eurot. Kohus leiab, et nimetatud tüüptingimus on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel, kuna sellega nõutakse tarbijalt ebamõistlikult suurt hüvitist võlgnevuse sissenõudmiskulude eest, arvestamata seejuures kulu tööajale ja –jõule ning samas ka asjaolu, et saadetud teated on sisu poolest 3

(5)tüüpkirjad. Kohus leiab, et mõistlik ja põhjendatud meeldetuletuskirjade maksumus on 5 eurot. Kohus on sissenõudekulude hindamisel aluseks võtnud ka alates 01.10.2015 kehtima hakanud VÕS § 1132 lg 1, mille kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kostjalt välja võla sissenõudmiseks kantud kuluna 15 eurot (3 x 5 eurot). Ülejäänud 29 euro osas jätab kohus nõude rahuldamata. 5. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõude osaliselt 896, 93 euro ulatuses, millest põhivõlgnevus 702, 31 eurot; intress 174, 54 eurot, võla sissenõudmisega tekkinud kahju 15 eurot; seisuga 27.09.2016 sissenõutavaks muutunud viivis 5,08 eurot.

§ 367

alusel alates 28.09.2016 alates tasumata põhinõudelt viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude, so 702,31 euro tasumiseni, kusjuures viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega 5,08 eurot ei tohi ületada põhinõude 702, 31 euro suurust. Võla sissenõudmise kahju 29 euro väljamõistmise osas tuleb jätta hagi rahuldamata. 6.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSKULUD 7.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hagiavalduse järgi on hagihind 982, 12 eurot, aga kohus rahuldas hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 953, 12 eurot (896, 93 eurot+ 56,19 eurot ühe aasta lisanduvad viivised), jätab kohus menetluskulud 97 % ulatuses kostja ning 3 % ulatuses hageja kanda. Hageja on taotlenud kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõiv hagiavalduse esitamisel, mis vastavalt hagihinnale on 175 eurot ja esindajale makstud tasu õigusabi eest 100 eurot.

§ 138

lg-test 1, 2 ning

§ 139

lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 175 eurot. Kohtuväline kulu on

§ 144p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Tulenevalt

§ 175

lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Antud hagi näol on tegemist nn masshagidega, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud vaid tüüphagiavalduses andmete vahetamisega ning selle kohtusse esitamisega. Samuti ei saanud keeruline olla esitatud tõendite kogumine. Arvestades hagihinda, avalduse vormi, tõendeid ning asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja poolte vahel ei olnud vaidlust, asi lahendatakse tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 70 eurot. Seega on hageja menetluskulude suuruseks 245 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 237, 65 eurot. Kostja ei ole esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude hüvitamist hagejalt. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust. 4

(5)/allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.