3-15-1953/11

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1953 Otsuse kuupäev

1. jaanuar 2016 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Raivo Sillaste kaebus Keskkonnainspektsiooni
2. mai 2015 ettekirjutuse nr 13001715 ja
3. juuli 2015 vaideotsuse tühistamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – Raivo Sillaste Vastustaja – Keskkonnainspektsioon Resolutsioon
4. Jätta Raivo Sillaste kaebus rahuldamata.
5. Tühistada
6. augusti 2015 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu.
7. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
8. veebruar
9. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
10. Keskkonnainspektsioon tegi
11. mail 2015 ettekirjutuse nr 13001715, millega kohustas Raivo Sillastet
12. septembriks 2015 likvideerima Helme vallas Möldre külas Sitermäe maaüksusel Helme jõe kalda ehituskeeluvööndist varjualuse ja saunamaja ning taastama võimalikult ligilähedase ehitustegevuse eelse olukorra. Ühtlasi hoiatati R. Sillastet ettekirjutuse täitmata jätmise korral sunniraha rakendamisega. R. Sillaste esitas ettekirjutuse peale vaide, mis jäeti Keskkonnainspektsiooni
13. juuli 2015 vaideotsusega rahuldamata.
15. augustil 2015 saabus Tartu Halduskohtusse R. Sillaste kaebus, milles ta nõuab Keskkonnainspektsiooni
16. mai 2015 ettekirjutuse ja
17. juuli 2015 vaideotsuse tühistamist. Ühtlasi taotles ta esialgse õiguskaitse korras Keskkonnainspektsiooni
18. mai 2015 ettekirjutuse täitmise peatamist.
19. Tartu Halduskohus peatas
20. augusti 2015 määrusega esialgse õiguskaitse korras Keskkonnainspektsiooni
21. mai 2015 ettekirjutuse täitmise, võttis kaebuse menetlusse ning andis Keskkonnainspektsioonile tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.
22. Keskkonnainspektsioon palus
23. augusti 2015 kirjalikus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata.
25. septembri 2015 kirjaga andis Tartu Halduskohus R. Sillastele tähtaja täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks.
26. R. Sillaste esitas
27. oktoobril 2015 oma täiendavad seisukohad.
28. Tartu Halduskohus määras
29. novembril 2015 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis tähtaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks
30. detsembrini 2015 ning täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks
31. detsembrini
32. Ühtlasi teatas kohus, et asjas tehakse kohtuotsus teatavaks
33. jaanuaril
36. detsembril 2015 esitas R. Sillaste menetluskulude nimekirja. Kaebuse põhjendused
37. R. Sillaste selgitab, et omandas
38. oktoobri 1996 lepinguga Sitermäe kinnistul asuvad hooned, milleks lepingu kohaselt olid elamu, ait, laut, saun ning küün. Ta on krundi korrastanud ning renoveerinud hooned. Kinnistul asuvate ehitiste põhjendamatu kõrvaldamine rikub talu üldmuljet ja toob endaga kaasa lisakulutusi. Looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lõike 3 kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Kuni
39. juulini 2015 kehtinud ehitusseadustiku (EhS) § 2 lg 6 ning praegu kehtiva EhS § 4 lg 3 eristavad ehitise püstitamist ning rekonstrueerimist. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-90-07 järeldub, et LKS § 38 lg 3 ei keela olemasolevate ehitiste taastamist. Tööde käigus taastas ta sauna ning kujundas küünist varjualuse. Mõlema ehitise pindala ja maht rekonstrueerimise käigus ei suurenenud. Tegemist oli olemasolevate ehitiste rekonstrueerimisega, mis ei olnud keelatud. Keskkonnainspektsiooni väide, et varem talus küüni ja sauna ei olnud, on arusaamatu, kuna
40. aasta aprillini ei olnud Keskkonnainspektsiooni töötajad kordagi kinnistul olukorraga tutvunud.
41. Kaebaja märgib, et Keskkonnainspektsiooni esitatud plaanid ehitiste paiknemise kohta on ebatäpsed ja neil ei kajastu tegelik olukord. Katastrikaardil aastatest 1930-1944 on märgitud neli hoonet, samas kui aastate 1978-1989 kaardil on vaid üks hoone. Samas on kinnistul ajalooliselt alati olnud 4-5 ehitist. Taolises olukorras ei ole võimalik lähtuda ainuüksi plaanimaterjalist, kuna selle ebatäpsus on ilmselge. Ajalooliselt rajati taludes saunahoone tuleohutuse kaalutlustel teistest ehitistest mõnevõrra eemale ning võimalusel veekogu lähedusse. Sitermäe kinnistul paiknenud sauna ja praeguse saunamaja asukoht vastavad eelnimetatud tingimustele. Helme valla ehitusnõuniku õiendist nähtuvalt ei ole Sitermäe kinnistul asuvaid hoonete lammutamiseks luba taotletud. See tõendab, et
42. aastal kinnistul asunud hooned on käesoleva ajani alles. Tööde käigus on muutunud ehitiste pindala ning käesoleval ajal eksisteeriv saunamaja on väiksem varasemast ehitisest, kuid sellele vaatamata toetub see osaliselt varasemale vundamendile. Samuti on muutunud küüni ehk varjualuse pindala, kuid ka see paikneb varasemas asukohas ning osaliselt vanal vundamendil. R. Sillaste selgitab, et kuigi ta kasutas esialgses selgituses Keskkonnainspektsioonile tõepoolest sõna „ehitamine“, on niivõrd mahukate renoveerimistööde nimetamine ehitamiseks tavapärane. Vastustaja vastuväited
43. LKS § 34 järgi on kalda kaitse eesmärk kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. LKS § 38 lg 1 p 4 järgi on Helme jõe ehituskeeluvööndi ulatus 50 meetrit ja sama seaduse § 38 lg 3 alusel on ehituskeeluvööndis keelatud ehitustegevus. Veeseaduse (VeeS) § 29 lg 1 alusel moodustatakse vee kaitsmiseks hajureostuse eest ja veekogu kallaste uhtumise vältimiseks veekogu kaldaalal veekaitsevöönd. VeeS § 29 lg 2 p 2 alusel on Helme jõe veekaitsevööndi ulatus tavalisest veepiirist 10 meetrit. Saunamaja asub Helme jõe põhikaardile kantud veekogu piirist 7,5 meetri kaugusel ning varjualune 9,8 meetri kaugusel, asudes seega Helme jõe ehituskeelu- ja veekaitsevööndis. 2
44. Keskkonnainspektsioon märgib, et
45. oktoobri 1996 lepingus on määratletud kinnistul asuvate hoonete arvuline ja liigiline koosseis, mitte aga hoonete asukohad kinnistul. Ajaloolistel katastrikaartidel ei tuvastatud ehitisi asukohtades, kus paiknevad käesoleval ajal likvideerimisele kuuluvad saunamaja ja varjualune. Helme vallavalitsus ei ole väljastanud luba ehituskeeluvööndis paikneva hoone ehitamiseks ning ka Keskkonnaamet ei ole andnud nõusolekuid ega kooskõlastusi ehitise püstitamiseks Sitermäe maaüksusele ehituskeeluvööndisse. R. Sillaste esitas menetluse käigus
46. märtsil 2015 omapoolsed seletused, milles on selgelt kirjeldanud saunamaja ja varjualuse ehitamise viisi ning otstarvet. Ta ütleb oma selgitustes, et ehitised on ehitatud maaüksusele selleks, et vargusi ära hoida. Oma seletustes on R. Sillaste välja toonud täpsed ehitusaastad (varjualune
47. aastal ning saunamaja
48. aastal) ning ta kirjeldab täpselt ehitiste rajamisel kasutatud materjale. Seletustes ei ole R. Sillaste viidanud asjaolule, et Helme jõe kaldal paiknevad saunamaja ja varjualune on ehitatud vanade taluhoonete kohtadele ega maininud algupäraste vundamentide olemasolu ehituskohtadel. Keskkonnainspektsiooni poolt läbi viidud paikvaatluse käigus ei tuvastatud, et ehitised oleks ehitatud vanadele vundamentidele. Kohtu seisukoht
49. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajale kuuluval Sitermäe kinnistul (kin.reg.nr 1394640), Möldre külas, Helme vallas, Valgamaal asuvad saun ja varjualune paiknevad Helme jõe ehituskeelu- ja veekaitsevööndis. Seda kinnitab ka Keskkonnainspektsiooni
50. mai 2015 paikvaatluse protokoll (tl 32), milles on fikseeritud ehitiste asukohad Helme jõe suhtes. Menetlusosalised on eri meelt selles, kas hooned on nende ajaloolisel kohal ümberehitamise kaudu oma praeguse kuju saanud ehitised või on tegemist õigusvastaselt kaebaja poolt ehituskeeluvööndisse rajatud ehitistega.
51. Kaebaja
52. märtsi 2015 kirjaliku seletuse (tl 39) kohaselt on varjualune rajatud
53. ja saun
54. aastal. Seejuures ei ole kaebaja väitnud, et ehitamine oleks toimunud kohaliku omavalitsuse väljastatud ehitusloa alusel või väikehoonena kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul. Helme Vallavalitsuse
55. märtsi 2015 kirja (tl 30) kohaselt ei ole Sitermäe maaüksuse kagupoolses osas ehituskeeluvööndis asuva ehitise ehitamiseks ehitusluba väljastatud. Kaebaja ei ole vaidlustatud ettekirjutuse andmisele eelnenud haldusmenetluses ega kohtumenetluses esitanud vaidlusaluste hoonete (ümber)ehitamise dokumentatsiooni vaatamata sellele, et
56. septembri 2015 kirjaga juhtis kohus kaebaja tähelepanu tõendite esitamise kohustusele. Seetõttu võib arvata, et ehitamist ei ole dokumenteeritud. Samuti ei ole kaebaja esitanud muud liiki tõendeid (näiteks fotosid) ehitiste varasema olemasolu ja ümberehitamise kohta.
57. Keskkonnainspektsiooni poolt haldusmenetluses kogutud tõendid viitavad aga sellele, et vaidlusaluste ehitiste paiknemise kohas varem hooned ei asunud. Vaidlusaluse maaüksuse katastrikaartidel (tl 27, 28, 29), mis kajastavad hoonete paiknemist ajalooliselt ja tänapäeval, ei nähtu, et ettekirjutuses nimetatud sauna ja varjualuse paiknemise kohas (vt kaart tl 33) oleks varem ehitisi olnud. Kohus peab nimetatud tõendeid oluliseks. Kuigi kaebaja võis ühes maatükil asuva elamuga omandada ka kõrvalhooned nagu need on nimetatud
58. novembril 1992 koostatud koondaktil (tl 6) ja
59. oktoobril 1994 koostatud üldpinna määramise ja hindamise aktil (tl 7, 8), siis ei saa olemaolevate tõendite alusel eeldada, et abihooned asunuksid vaidlusalusel kohal elumajast eemal Helme jõe kaldal. Vastupidi, ajalooline katastrikaart aastatest 1930-1944 (tl 27) näitab hoonete paiknemist suhteliselt lähestikku ettekirjutuses nimetatud hoonete asukohast eemal. Kohtu seisukohta ei muuda ka kaebaja väide selle kohta, et kaardid on ebatäpsed. Kohus osutab, et katastriüksuse kehtiv kaart (tl 29) on koostatud
60. jaanuaril 2000, s.o ajal, mil Sitermäe kinnistul asuvad hooned kuulusid kaebajale, kuid ka sellel ei ole kajastatud hoonete paiknemist Helme jõe kaldal ning õuealana tähistatud osa maatükist jääb vaidlusalustest hoonetest eemale. Isegi, kui kaardil ei ole näidatud kõiki maatükil asuvaid hooneid, ei ole see tõendiks varasemast hoonete paiknemist sauna ja varjualuse 3 kohal. Hoonete puudumine katastrikaardil osutab koostoimes teiste tõenditega siiski, et hooneid nendes kohtades varasemalt polnud.
61. Samuti on kohus juba
62. septembri 2015 kirjas väljendatud seisukohal, et asjas kogutud muud tõendid ei kinnita sauna ja varjualuse paiknemist varasemate hoonete asemel. Nimelt nähtub Keskkonnainspektsiooni
63. mai 2015 paikvaatluse protokollist (tl 43), et hooned on toetatud fibo plokkidele ja varjualune osaliselt ka maakividele. Seega ei ole kinnitust leidnud kaebaja väide, et hooned toetuvad endisaegsetele vundamentidele, kuna vundamendid vaidlusaluses kohas puuduvad. Hoonete kirjeldustest ja fotodest (tl 33 pöördel) ei nähtu ka, et nende ehitamisel oleks kasutatud varasemate hoonete osi või materjali.
64. Lisaks erineb sauna (11,47 m2) ja varjualuse (28,62 m2)pindala oluliselt
65. oktoobril 1994 koostatud üldpinna määramise ja hindamise aktil märgitud sauna (38,6 m2) ja küüni (20,7 m2) pindalast. Selle erinevuse kohta ei ole kaebaja kohtu palvele vaatamata selgitust esitanud. Sauna pindala olulise vähenemise tõttu ei kataks see vundamenti enam terves ulatuses ja vundament peaks vähemalt osaliselt maastikul vaadeldav olema, pidades silmas kaebaja kinnitust, et ta ei ole taotlenud maaüksusel asuvate hoonete lammutamiseks luba. Keskkonnainspektsiooni paikvaatlusel vundamendi olemasolu aga ei tuvastatud.
66. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja
67. märtsi 2015 seletusest ei ilmne, et saun ja varjualune oleksid saanud praeguse kuju varasemate hoonete ümberehitamise kaudu. Vastupidi, R. Sillaste on kinnitanud varjualuse ja sauna rajamist ehitamise teel, näidates ära ka ehitamiseks kasutatud materjali. Kohus ei pea usutavaks kaebaja hilisemat selgitust, et kasutas mõistet „ehitamine“ põhjusel, et tööd olid mahukad ja hoonete maht ja välimus muutusid oluliselt. Olukorras, kus hooned rajati ümberehitamise teel võib eeldada, et sedavõrd detailse seletuse andmisel oleks kaebaja nimetanud ka varasemate hoonete lammutamist. Hoonete praeguse ja varasema mahu ja konstruktsiooni põhjal saab järeldada, et varasema saunahoone ja küüni lammutamine ja saadud materjali utiliseerimine pidi moodustama olulise osa kogu töödest. Lammutustööde nimetamata jätmine on taas kaudne tõend selle kohta, et ettekirjutuses nimetatud sauna ja varjualuse asemel varasem hoonestus puudus.
68. Nii
69. aastal kehtinud ranna- ja kaldakaitseseaduses, kui ka käesoleval ajal kehtivas looduskaitseseaduses (LKS) on veekogu kaldal ehituskeeluvööndi laius sätestatud ühetaoliselt. Seega on Helme jõe kallastel ehituskeeluvööndi laiuseks ranna- ja kaldakaitseseaduse § 9 lg 3 p 3 ja LKS § 38 lg 1 p 4 järgi 50 meetrit. Veekaitsevööndi laiuseks tulenevalt veekaitseseaduse § 29 lg 2 p-st 2 on 10 meetrit. Ka selles osas ei ole regulatsioon
70. aastast muutunud. Kuna sauna kaugus Helme jõe tavapärasest veepiirist on 7,5 meetrit ja varjualuse kaugus 9,8 meetrit, siis asuvad mõlemad ehitised nii ehituskeelu-, kui ka veekaitsevööndis. Seejuures on LKS § 38 lg 4 p 1 kohaselt erandina lubatud ehitamine ehituskeeluvööndis olemasoleval õuemaal väljaspool veekaitsevööndit. Käesoleval juhul ei paikne ehitised Sitermäe maaüksuse õuemaal ning asuvad vähemalt osaliselt Helme jõe veekaitsevööndis. Seega on tegemist õigusvastaselt püstitatud ehitistega.
71. Pooltel ei ole vaidlust selles, et Keskkonnainspektsioonil oli LKS § 702 lg-st 1 ja korrakaitseseaduse § 28 lg-st 1 tulenevalt pädevus lammutusettekirjutuse ja sunniraha kohaldamise hoiatuse tegemiseks. Ettekirjutusest nähtuvalt on vastustaja kaalunud kaebaja huvi eraomandi säilitamiseks olemasolevas kohas ja selle kasutamise jätkamiseks ning looduskaitseseaduse §-s 34 nimetatud kalda kaitse eesmärke ning leidnud, et erahuvi ei ole sedavõrd kaalukas, et õigustaks õigusvastaselt rajatud ehitiste püsimajäämist. Kohtu hinnangul ei ole Keskkonnainspektsioon eksinud vaidlustatud korralduse andmisel kaalutlusõiguse teostamisel. Põhjendatult on kaalukamaks peetud vahetult looduskaitseseaduses 4 sätestatud avalikku huvi olukorras, kus erahuvi on teostatud õigusvastaselt ning vaidlusaluste hoonete lammutamine ei ole kaebajale ülemääraselt koormav, kuna tegemist ei ole vahetult eluhoonetega ning nende lammutamine ei takista maaüksuse sihipärast kasutamist. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et ehituskeeluvööndis ehitamine iseenesest on vastuolus seaduses sätestatud looduskaitseliste eesmärkidega, mistõttu ei ole vaja enam täiendavalt hinnata, kas ehituskeeluvööndisse õigusvastaselt püstitatud hoonete kasutamine nende asukohas toob kaasa loodusele kahjulikke tagajärgi või on hoonete kasutamine võimalik looduskeskkonda täiendavalt kahjustamata. Kaebaja ei ole haldusmenetluses ega kohtumenetluses esile toonud asjaolusid, millest nähtuks võimalus vaidlusalused hooned seadustada või kaebaja erakorraline huvi, mille tõttu tuleks siiski aktsepteerida sauna ja varjualuse paiknemist ehituskeelu- ja veekaitsevööndis. Seega puuduvad kaalukad argumendid, mis õigustaksid hoonete püsima jäämist ja mille arvestamata jätmise tõttu võiks ettekirjutus osutuda õigusvastaseks. Ehitiste lammutamist või teisaldamist on pidanud vajalikuks ka Keskkonnaamet (tl 37).
72. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Keskkonnaisnpektsiooni
73. mai 2015 ettekirjutus nr 13001715 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Vastavalt HKMS § 253 lg-le 3 tühistab kohus
74. augusti 2015 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu.
75. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 5