← Eesti

2-14-21952/46

Obsah (11)§ 231§ 658§ 50§ 238§ 162§ 167§ 165§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30. september 2016. a, Tallinn, kohtu kan

) § 449 lg 3 sätestab, et kohus võib teha vaheotsuse muu hulgas aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. 4

(9)2-14-21952 Käesolevas asjas on kostjad esitanud aegumise vastuväited mõlemale nõudele. Tänase otsusega lahendab kohus kostjate kõnealused vastuväited. Kuna kohus leiab, et hagejate nõuded on aegunud, siis teeb kohus lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
  1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 näeb ette, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostjad on taotlenud aegumise kohaldamist. Kohtul tuleb esmalt kvalifitseerida hagejate nõue ja siis võtta seisukoht aegumise vastuväite kohta (Riigikohtu
  2. mai
  3. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-14, p 13 esimene lõik). Kohus peab aegumist kontrollima eraldi kõikide nõuete korral (Riigikohtu
  4. novembri
  5. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11). Nõuete kvalifitseerimiseks tuvastab kohus need asjaolud, mis võimaldavad otsustada nõude õigusliku aluse üle.
  6. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei ilmnenud tema avaldustest, mistõttu kohus saab need lugeda

§ 231

lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: − Xxxxmaaüksus tunnistati Harju Maavalitsuse

  1. aprilli
  2. aasta otsusega omandireformi objektiks olevaks õigusvastaselt võõrandatud varaks ja õigustatud subjektiks loeti Xxxx(õigustatud isik, I kd tl 15–17); − maaüksusel paiknevad hooned kuulusid kaasomandisse – ½ mõttelist osa õigustatud isikule ja ½ mõttelist osa esialgsele hagejale(I kd tl 12–14 ja 19–20); − hagejad on esialgse hageja õigusjärglased (I kd tl 132–133); − nüüd kuulub Xxxxkinnistu kostjatele. Kostja I on õigustatud isiku üldõigusjärglane(I kd tl21, 48–51, 72) ja kostja II seega kinnistu osas eriõigusjärglane; −
  3. juuli 1993 teatise kohaselt loobus esialgne hageja õigusest osta või rentida tagastatavat maad ja kinnitas, et ei oma mingeid pretensioone sellele maale (I kd tl 18); −
  4. septembril 1993 tagastas Keila Vallavalitsus otsuse nr 4 alusel 1,09 ha suuruse maaüksuse maa õigustatud isikule ja otsuses on muuhulgas märgitud, et esialgne hageja ei oma mingeid pretensioone, et temale ½ mõttelisest osast kuuluvatest hoonetest jääb tagastatavale maale ning ta ei soovi osta ega rentida tagastatavat maad(I kd tl 19–20, 52); − Xxxxkinnistati
  5. aprillil 1994 ja kinnistu ainuomanikuna kanti kinnistusraamatusse õigustatud isik(I kd tl 21).
  6. Kohus kontrollib esimesena hagejate nõuet

(1), st kohustada kostjaid andma nõusolek hoonestusõiguse seadmiseks kinnistusraamatusse. 10.

§ 658

lg 2 näeb ette, et ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Kohtu hinnangul on sama põhimõte kohaldatav ka määruskaebuse läbivaatamisel. Tallinna Ringkonnakohtu

  1. juuli
  2. aasta määrusest tuleneb, et hoonestusõiguse seadmise õigust omandireformi käigus tagastatud maal asuva ehitise alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale tuleb hinnata AÕSRS §-de 13 ja 15 järgi. Seega on hagejate nõude

(1)keskne õiguslik alus AÕSRS § 15 lg
  2. Õigustatud isik kanti kinnistusraamatusse Xxxxkinnisasja omanikuna
  3. aprillil
  4. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 näeb ette, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või 5
(9)2-14-21952 tehtud enne
  1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui VÕSRS-st ei tulene teisiti. AÕSRS § 15 lg 1 nägi
  2. aprillil 1994 kehtinud sõnastuses ette, et ehitise omanikul, kes kasutab maad õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, on õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks, välja arvatud riigimaal asuv ehitis.
  3. Kohus leiab, et AÕSRS § 15 lg 1 sätestab aegumistähtaja. Seda kinnitab hiljem samale sättele lisatud kolmas lause, mis näeb ette, et kui maa omanik keeldub hoonestusõiguse seadmisest, kuid eelnevalt oli sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks, on ehitise omanikul õigus esitada ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse tunnustamist ja vastavat kinnistusraamatu kannet taotlev hagi ning mis selgelt reguleerib hagi kohtusse esitamise tähtaega. Lisatud lause sõnastuse järgi on seadusandja ilmselgelt lähtunud sellest, et kõnealune säte tervikuna reguleerib nõude kohtusse esitamise tähtaega ehk aegumistähtaega. Kuna hagi esitati enam kui aasta pärast kinnistusraamatu kande tegemist, siis oli nõue
(1)selle kohtusse esitamise ajaks aegunud ja tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. See järeldus ei sõltu sisuliselt sellest, kas esialgne hageja oli eelnevalt avaldanud tahet maad erastada või mitte. Kuna maa kinnistati õigustatud isiku nimele, siis hakkas hoonestusõiguse taotlemise tähtaeg kulgemata sellest, kas tagastamise menetlus oli korrektne. Kohus ei nõustu hagejatega, et AÕSRS § 15 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg ei peaks hakkama kulgema enne kinnistusraamatu kandest teadasaamist. Pidades silmas omandireformi eesmärke ja vajadust korrastada õigussuhted teatava kindla aja jooksul, ei ole tähtaja alguse sidumine objektiivse sündmusega vastuolus aegumise olemuse ega hea usu põhimõttega. Isegi kui lähtuda sellest, et esialgne hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 11. aprillil 2011, siis ka sel ajal kehtinud AÕSRS § 15 lg 1 järgi oli aegumistähtaeg üks aasta ning hagejate nõue oleks aegunud 11. aprillil 2012, st samuti enne hagi esitamist. Nõude
(1)osas on kostjate aegumise vastuväide seega edukas. 13. Järgmisena kontrollib kohus hagejate rahalise nõude
(2)aegumist. Hagejad toovad esile, et nad soovivad kostjatelt hüvitist omandiõiguse kaotuse eest. Kohus leiab, et rahalise nõude aluseks saavad olla vaid lepinguvälise vastutuse sätted, kuna hagejad ei tugine ühelt poolt nende ega esialgse hageja ja teiselt poolt kostjate vahelisele tehingule. Hagejatel kui esialgse hageja üldõigusjärglastel on võimalik nõuda kostjatelt hüvitist omandiõiguse kaotuse eest vaid alusetu rikastumise sätete alusel. Kahju hüvitamiseks puudub alus, kuna hagejad ei ole esile toonud kostjate tegu, st kostjate poolt kahju tekitamist.
  1. VÕSRS § 9 lg 1 teine lause näeb ette, et aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
  2. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
  3. juulit
  4. VÕSRS § 9 lg 3 näeb ette, et kui enne
  5. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne
  6. juulit 2002 kehtinud seadust. Õigustatud isiku alusetu rikastumise ajaks saab lugeda
  7. aprilli 1995, st päeva, kui möödus aasta maaüksuse kinnistamist. Kohus leiab, et hagejate hüvitise nõue aegus sellest päevast 10 aasta möödumisel ehk
  8. aprillil 2005 ja põhjendab seda järgmiselt. Enne
  9. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 179 nägi ette, et alusetu rikastumise sätetena kohaldatakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) §-de 477 ja 478 6
(9)2-14-21952 sätteid. TsÜS1994 § 113 lg 1 kohaselt oli vastava nõude aegumistähtaeg 10 aastat ning § 116 järgi algas selle tähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. TsK § 477 lg-d 1–6 nägid ette, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Samasugune kohustus tekib ka juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb. Kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Vara, mis on omandatud teise isiku arvel mitte tehingu alusel, vaid teiste, teadvalt sotsialistliku riigi ja ühiskonna huvide vastaste tegude tulemusena, kui see vara ei kuulu konfiskeerimisele, nõutakse sisse riigi tuludesse. Alusetult vara saanud isik on kohustatud samuti tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest. Need sätted laienevad ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta. Kohus leiab, et viidatud sätete mõttega on hõlmatud ka omandireformi käigus tekkinud erandlik olukord, kus maa tagastamise ja kinnistamise tagajärjel muutus esialgse hageja omand õigustatud isiku omandiks. AÕS § 55 lg 1 esimene lause sätestab, et kinnistusraamat on avalik. AÕS § 55 lg 2 kohaselt ei või keegi end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Neist sätetest järeldab kohus, et kui alusetu rikastumine toimus viisil – nii nagu käesoleval juhul, et rikastuja omandi kohta tehti kanne kinnistusraamatusse, siis ei saa isik, kelle arvel rikastumine toimus – käesoleval juhul esialgne hageja – tugineda sellest mitteteadmisele. Alusetult rikastumise sündmust ega ka sellega seonduvat aegumistähtaja kulgema hakkamist ei mõjuta sama varaeseme omandiõiguse hilisem üleminek – käesoleval juhul õigustatud isikult kostjatele. 15. Hagejad tuginevad teise võimalusena siiski sellele, et esialgne hageja sai teada oma õiguste rikkumisest, st ka tema arvel alusetust rikastumisest alles 11. aprillil 2011. Kuigi eelmise punkti viimases lõigus märgitud kaalutlustel ei tarvitse selle olla tähtsust, kontrollib kohus nõude
(2)aegumist täiendavalt
  1. aprillil 2011 kehtinud VÕS ja TsÜS järgi. Ka sel juhul on hagejate hüvitise nõue aegunud enne hagi esitamist, nimelt
  2. aprillil 2014 ja põhjendab seda järgmiselt. VÕS § 1028 lg 1 ja lg 2 nägid ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus; õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud või tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Sarnaselt varem kehtinud õigusega hõlmaks need normid omandireformi käigus ühe isiku vara alusetu omandamise teise poolt. TsÜS § 151 lg-te 1 ja 2 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Seega oleks ka väidetava teadasaamise ajal kehtinud õiguse järgi hagejate nõue
(2)enne hagi esitamist aegunud nii teadasaamisest arvestatava kolme aasta möödumise tõttu
  1. aprillil 2014 või ka rikastumise sündmusest 10 aasta möödumise tõttu nii nagu leitud eelmises p-s
  3. Kohus nõustub kostjatega, et TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega oleks võimalik kohaldada juhul, kui esialgsel hagejal või hagejatel oleks varasem hoonestusõigus. Kuivõrd aga 7
(9)2-14-21952 käesolev vaidlus käib hoonestusõiguse seadmise üle, siis ei saa TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud 30 aastast aegumistähtaega kohaldada.
  1. Kohus ei nõustu hagejatega, et kostjate tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lisaks eespool p 12 kolmandas lõigus märgitule tõdeb kohus, et aegumise regulatsiooniga järgitav õiguskindluse saavutamise huvi on olulisem hagejate huvist saada endile õigus või hüvitis, millele vastava kohustuse täitmisest kostjad käesoleval juhul aegumisele tuginedes keelduvad. Ka omandireformi teel omandi saanud isikud, sh sellise maa tagastamise õigustatud subjektid, kelle maale jäi võõras ehitis, pidid saavutama teatava aja möödumisel kindluse, et nende omandisuhe on selge. Seadusandja valis AÕSRS § 15 lg-s 1 selleks tavapärasest veelgi lühema tähtaja.
  2. Seega on hagejate mõlemad nõuded
(1)ja
(2)aegunud, mistõttu hagi jääb rahuldamata. 19. Kohus ei rahulda hagejate taotlust protokolli parandamiseks.

§ 50

lg 1 näeb ette, et menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus leiab, et protokoll vastab eelviidatud tingimustele ja vajadus protokolli parandamiseks puudub. 20. Kohus jätab

§ 238

lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata kohaliku omavalitsuse teate esialgsele hagejale (I kd tl 73) ja dokumendid käekirja ekspertiisi läbiviimiseks (tl 144–154), millest ei selgu asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. 21.

§ 162lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kõik menetluskulud hagejate kanda. Vastavalt

§ 167

lg-le 2 jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.

§ 165

lg 1 esimene lause sätestab, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kohus märgib, et hagejad vastutavad solidaarselt kostjate ees. Kostjad on hagejate suhtes solidaarvõlausaldajad. Pooled olid menetluskulude jaotust taotledes üksmeelsed, et vastaspoolel osalevad isikud peaksid vastutama solidaarselt. Kohtu hinnangul on see omandisuhteid arvesse võttes ka põhjendatud. 22. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Kohus rahuldab kostjate taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Hagejate taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks jääb tulenevalt kulude jaotusest rahuldamata. Kostjate menetluskulu on õigusabikulu 4 298,31 eurot 27 t ja 33 min eest tunnihinnaga 156 eurot (koos käibemaksuga). Kostjad kinnitavad, et kõik kulud on seotud käesoleva tsiviilasjaga ja kostjad ei ole käibemaksukohustuslased. Kostjad taotlevad menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kostjad nõuavad kulusid hagejatelt solidaarselt kui solidaarvõlausaldajad. Vastavalt

§ 175

lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et kostjate menetluskulude nimekiri on kooskõlas tsiviilasja käiguga. Siiski ei ole kostjate esindaja ajakulu nende kvalifikatsiooni ja vaidluse keerukust arvestades kõigis positsioonides põhjendatud. 23. Kostjate esindaja tasumäär on 156 eurot tunnis (käibemaksuga). Riigikohus on pidanud advokaadist esindaja puhul mõistlikuks tasumääraks ka veel 153 eurot ilma käibemaksuta (vt nt 11. veebruari 2015. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14 teine lõik ja samas 8

(9)2-14-21952 esimeses lõigus viidatud varasem praktika). Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb siiski hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (ibid). Kohus leiab, et kostjate esindaja tasumäär on põhjendatud. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu
  1. juuni
  2. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kostjad kinnitasid, et nad ei ole käibemaksukohustuslased. Seega arvestab kohus hüvitatavate menetluskulude summa kindlaksmääramisel õigusabikulu summa koos käibemaksuga. Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal hagile vastuse koostamiseks 13,37 t. Kohus leiab, et kostjate esindaja ajakulu seoses hagile vastuse koostamisega on põhjendatud 7 t ulatuses arvestades hagiavalduse sisu, sellele lisatud tõendeid, kostja vastuse sisu ning lisatud tõendeid. Muus osas on kostjate esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalik. Kohus määrab kostjate vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 3 304,08 eurot (lepingulise esindaja tasu 21,18 t eest tasumääraga 156 eurot). Rahuldamata jääb kostjate taotlus 994,23 euro saamiseks õigusabikulude osas ( = 4 298,31 – 3 304,08). Kohus leiab, et rahuldatud ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluslikku käiku arvestades põhjendatud.
  3. Lähtudes kostjate taotlusest ja

§ 177

lg-st 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. 25.

§ 178

lg 1 näeb ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

§ 178

lg 2 alusel edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.