KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-16-3922

) § 93 lg-s 1 sätestatud 1-aastane tähtaeg ei oleks möödunud. Hageja on kostja 1 eest hoolitsenud alates sünnist kuni 2015. aastani, millal lõpetas elatise maksmise. Nii laste ema kui ka tunnistaja K.V. on avaldanud, et kostja 1 peab hagejat oma isaks. Kaitsta tuleb lapse huve ja tema ümber kujunenud sotsiaalset perekonda. Laps on 10-aastane ja endale teadvustanud oma vanemad ning lapse huvides ei ole selle teadmise ümberkujundamine. Hageja võttis õigeks kostjale 2 elatise maksmise kohustuse alates hagi esitamisest kuni kostja 2 täisealiseks saamiseni. Kuna kohus on tuvastanud, et hageja on kostja 1 isaduse omaks võtnud ja isaduse vaidlustamise tähtaeg on möödunud, kuulub rahuldamisele ka kostja 2 hagi elatise saamiseks alates 03.05.2016 kuni kostja 1 täisealiseks saamiseni. Elatis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Tagasiulatuv elatisnõue tuleb jätta rahuldamata. Riigikohus on selgitanud, et

§ 108

mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (3-2-1-35-16, p 19). Kohus nõustus hageja väitega, et lastele on põhjustanud kahju ema käitumine, kuna ema ei olnud nõus DNA uuringute teostamisega. Ema esitas laste nimel elatise nõude pärast seda, kui hageja vaidlustas oma isaduse. Riigikohtu seisukoha kohaselt tuleb tagasiulatuva elatise nõudes hinnata õigustatud isikute toonaseid vajadusi. Ema ei ole laste vajadusi alates

1. a aprillist esile toonud. Kohus leidis, et elatise tagasiulatuv väljamõistmine paneb hageja äärmiselt raskesse olukorda ja ema ei ole põhjendanud, miks ta koheselt
2. a elatise nõuet ei esitanud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Aja B esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu
4. septembri 2016 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis tagasiulatuva elatisnõude rahuldamata, ning uue 4 otsusega T.P.elt Aja B kasuks elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt summas 2615 eurot. Kompromissina on apellandid nõus, et sellest 1000 eurot tasutakse ühekordse maksena ja 1615 eurot ositi järgneva 23 kuu jooksul lisaks igakuisele elatisele. Kohtukulud paluvad apellandid jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole tõendatud, et hageja ei ole võimeline tagasiulatuvat elatist tasuma. Hageja oli kohtuistungil nõus maksma tagasiulatuvalt nõutud summast poole, 2615 eurot. Samuti oli ta nõus igakuise maksega 500 eurot (430 eurot elatis + 70 eurot tagasiulatuv nõue). Seega hageja oli nõus tagasiulatuvat elatist tasuma; 2) ei arvestanud maakohus tagasiulatuva elatisnõude rahuldamata jätmisel kõiki asjaolusid.

§ 108lubab elatist nõuda tagasiulatuvalt ühe aasta eest.

See aeg on jäetud pooltele omavahelisteks kompromissideks ning kostjatel on õigus seda kasutada. Kostjate raske rahaline olukord oli hagejale teada, sest laste ema rääkis sellest hagejale; 3) ootasid kostjad kohtult abi kompromissi leidmiseks, mis oli tagasiulatuvast summast pool – 2615 eurot.

1. T.P. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. septembri 2016 otsuse tühistamist osas, milles tema hagi A vastu isaduse vaidlustamiseks jäeti rahuldamata ja temalt mõisteti välja elatis A kasuks, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega tuvastada, et A ei põlvne T.P.est ja jätta A hagi T.P.e vastu elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei olnud isaduse vaidlustamise nõuet lõpetav tähtaeg hagi esitamise hetkel saabunud. K.V. on laste ema pikaaegne lähedane sõbranna. Ainult ühe emaga lähedalt seotud tunnistaja vähese detailsusega ütlustest ei piisa niivõrd olulise asjaolu, nagu seda on isaduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine, tõendamiseks. Hagejal ei olnud K.V.iga lähedast sõbrasuhet, millisel juhul võiks delikaatsete teemade arutamist eeldada. Hageja on vande all kinnitanud, et K.V.iga ei ole räägitud laste ema rasedusest. Isegi kui mingi vestlus toimus, ei kinnita tunnistaja ütlused, et hagejal olid kahtlused isaduse osas isaduse omaksvõtu ajal
3. a augustis. Tunnistaja väitel helistas hageja talle
4. a novembris ja ütles, et P. ootab last, aga laps ei ole tema oma, kuid
5. a veebruariks oli kõik lahenenud ning hageja ütles tunnistajale, et kõik on korras, lähevad eluga edasi. Telefonivestlustest mäletas tunnistaja ainult seda, et hageja kinnitas, et teab, et oodatav laps ei ole tema oma. Laste ema menetluses esitatud seisukohad on vastuolus eelnevalt hagejale esitatud väidetega. Ema kinnitas vande all, et oli juba raseduse alguses täiesti kindel, et hageja ei ole kostja 1 bioloogiline isa, mis on vastuolus hagejale 10.04.2015 saadetud sõnumiga. 30.03.–14.04.2015 sõnumivahetusest on näha, et hagejal tekkisid kahtlused isaduse suhtes peale spermauuringu teostamist, ta andis oma kahtlustest emale teada ja palus võimalust teostada DNA uuringud. Asjaolu, et ema ei toonud kordagi kogu kohtueelse menetluse jooksul välja, et hageja oli teadlik, et ta ei ole kostja 1 bioloogiline isa, viitab sellele, et hageja ei olnud sellest teadlik. Hageja selgitas kohtule, et soovis kostjale 1 enda perekonnanime panna, kuid ema ei olnud nõus. Hageja otsustas, et ei hakka perekonnaseisuosakonnas ametniku juuresolekul vaidlema; 2) muudab seisukoht, et ka enne seaduses sätestatud 1-aastase tähtaja saabumist tuleks hagi jätta rahuldamata lapse huvide või sotsiaalse perekonna kaitseks,

§ 93

lg 1 sisutühjaks; 3) kui kohus tuvastab, et kostja 1 ei põlvne hagejast, siis ei ole hagejal kohustust kostjale 1 elatist maksta. 5

1. T.P. vaidleb A ja B apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) jättis kohus põhjendatult tagasiulatuva elatisnõude rahuldamata. Laste ema ei nõudnud tagasiulatuva nõude perioodil hagejalt kordagi rahalist elatist; 2) isegi kui laste emale on elatise maksmata jätmisega kahju tekkinud, oleks ta saanud kahju ära hoida. Mõistlikult ja heas usus käituv isik oleks hageja kahtlused koheselt ümber lükanud. Soov teostada lastele DNA uuringud oli asjaolusid arvestades põhjendatud ning väide, et DNA-analüüsi võtmine tekitab lastele pingeid, ei ole põhjendatud; 3) ei ole hageja tagasiulatuvat elatisnõuet tunnistanud. Asjaolu, et pooled pidasid kompromissiläbirääkimisi, ei tähenda, et hageja oleks tagasiulatuva elatisnõude õigeks võtnud.
2. Avaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) teadis hageja kostja 1 sünni hetkel, et ta ei ole tema bioloogiline isa. Kostja 1 sünni ajal olid vanemate suhted korras, kuid lapsele pandi ema perekonnanimi, samas kostjale 2 pandi
3. a, mil vanemate suhted olid korrast ära, hageja perekonnanimi. Selle põhjuseks oli asjaolu, et hageja oli laste päritolust teadlik; 2) kinnitas tunnistaja K.V., et hageja oli juba enne kostja 1 sündi teadlik, et ta pole tema bioloogiline isa. Hageja oli kinnipidamisasutuses viibimise ajal tunnistajaga tihedas kirjavahetuses. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et K.V. pole piisavalt usaldusväärne, siis on võimalik tuua see kirjavahetus tõendiks hageja ja tunnistaja usaldusliku suhtluse kohta; 3) on hageja olnud väga huvitatud sellest, kes on kostja 1 bioloogiline isa. Selleteemalisi tülisid on olnud aastate jooksul palju. Hagejale 10.04.2015 saadetud sõnum pigem kinnitab, et ema kinnitas uuesti, et ta pole sellel teemal valetanud; 4) ei ole hageja maksnud kostjatele alates
4. aastast elatist igakuiselt ja seaduses sätestatud suuruses. Seega isaduse vaidlustamine on põhjustatud huvist raha mitte maksta; 5) leidis kohus õigesti, et hagi ei kuulu rahuldamisele ka seetõttu, et kaitsta lapse huve ja tema ümber kujunenud sotsiaalset perekonda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. A ja B esitasid apellatsioonkaebuse, milles vaidlustasid maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata nende hagi T.P.e vastu tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.4). T.P. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata T.P.e hagi A vastu isaduse vaidlustamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ning mõistis T.P.elt välja elatise A kasuks alates 03.05.2016 kuni A täisealiseks saamiseni (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.2). Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes nimetatud osas.
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata A ja B hagi T.P.e vastu tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab A ja B hagi tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks ning mõistab T.P.elt A ja B kasuks välja elatise alates 03.05.2015 kuni 03.05.2016 kokku summas 2615 eurot. T.P. on kohustatud tasuma tagasiulatuvast elatisest 1000 6 eurot ühekordse maksena ning 1615 eurot võrdsete osamaksetena 23 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. A ja B apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. A ja B nõudsid T.P.elt tagasiulatuva ülalpidamiskohustuse täitmist (mitte kahju hüvitamist). Maakohus on põhjendanud tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata jätmist eelkõige sellega, et sellise nõude rahuldamine paneb T.P.e äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Ringkonnakohus maakohtu järeldusega ei nõustu.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on 04.12.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 asunud seisukohale, et nimetatud sätte mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi ülalpidamist nõudnud, saab seda asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. Ülaltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidavalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16). Arvestades ülalmärgitud Riigikohtu seisukohti, puudus maakohtul alus jätta tagasiulatuva elatise nõue täielikult rahuldamata. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et maakohtu menetluse kestel oli T.P.el ja laste emal arutuse all küsimus tagasiulatuva elatise vähendamiseks. Nii nähtub T.P.e 20.06.2016 e-kirjast, et ta on nõus tasuma tagasiulatuva elatise katteks 2615 eurot ja sellest osa ühekordse maksena ning ülejäänud osa maksegraafiku alusel. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ongi apellandid nõus eelnimetatud 20.06.2016 ekirjas märgitud elatise summaga, samuti sellega, et osa tagasiulatuvast elatisest tasub T.P. võrdsetes osades 23 kuu jooksul. Selline apellantide seisukoht on kooskõlas TsMS § 445 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt võib kohus poole taotlusel määrata kindlaks otsuse täitmise tähtaja. Samuti on selline apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht kooskõlas eelmärgitud Riigikohtu praktikaga

§ 108kohaldamise kohta.

A ja B nõudsid elatist miinimummääras ning ajavahemiku eest 03.05.2015 kuni 03.05.2016 oleks tagasiulatuva elatise summa ca 4840 eurot (8x195x2+4x215x2). Kuna apellatsioonkaebuses nõudsid A ja B tagasiulatuvalt elatist kokku 2615 eurot, s.o ulatuses, milles maakohtu menetluses oli nõus ka T.P., siis tulebki nimetatud ulatuses tagasiulatuva elatise nõue rahuldada. TsMS § 445 lg 1 kohaselt tuleb määrata, et T.P. on kohustatud tasuma väljamõistetavast tagasiulatuvast elatise summast ühekordse maksena 1000 eurot ning ülejäänud summa võrdsete osamaksetena 23 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt on põhjendatud jätta tagasiulatuva elatise nõue rahuldamata ka seetõttu, et laste ema ei olnud koheselt nõus DNA uuringute teostamisega, on ekslik ega ole kooskõlas

§ 108mõttega.

1. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata T.P.e hagi A vastu isaduse vaidlustamiseks, muutmata. Maakohus on õigesti leidnud, et T.P.ele said isaduse vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks hiljemalt
2. a ning seetõttu puudub T.P.el õigus isadust vaidlustada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata. 7

§ 93

lg 1 kohaselt isaduse võib vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Tegemist on õigust lõpetava tähtajaga ning selle tagajärjeks on see, et isaduse vaidlustamiseks õigustatud isik kaotab aasta pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist õiguse kohtus isadust vaidlustada. Maakohus on hinnanud poolte esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 sätestatud nõudeid järgides ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et T.P.e väide, mille kohaselt sai ta isaduse vaidlustamise asjaoludest teada alles 12.03.2015, ei ole tõendatud. Seejuures arvestas maakohus lisaks P.I. vande all antud seletustele ka tunnistaja K.V.i ütluseid. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide, et ühe tunnistaja ütlustest ei piisa isaduse vaidlustamise asjaoludest teadasaamise aja tuvastamisest, ei ole õige. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et tunnistaja K.V.i ütlused (tl 74-75) on piisavalt üksikasjalikud ning vastuapellant ei ole esile toonud asjaolusid, millised võiks viidata tunnistaja K.V.i ütluste ebausaldusväärsusele. Põhjendatud ei ole vastuapellandi seisukoht, et P.I. vande all antud seletus on vastuolus tema poolt T.P.ele saadetud sõnumitega. T.P.e esitatud sõnumiväljavõtetes (tl 48, 70-71) ei ole P.I. kinnitanud, et T.P. sai teada isaduse vaidlustamise asjaoludest 2015. a. Maakohus on õigesti leidnud, et P.I. vande all antud seletuse usaldusväärsust kinnitab kaudselt ka asjaolu, et T.P. nõustus sünni registreerimisel panema tütre perekonnanimeks ema perekonnanime. Maakohtu täiendav seisukoht (maakohtu otsuse p 11.1), mille kohaselt juhul, kui isaduse vaidlustamise tähtaeg ei oleks möödunud, tuleks T.P.e hagi jätta rahuldamata lapse huvidest lähtudes, ei ole õige. Nimetatud seisukoht tuleb maakohtu otsuse põhjendustest jätta välja. Kuivõrd T.P.el polnud

§ 93

lg 1 alusel õigust isadust A suhtes vaidlustada ning vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb jätta muutmata ka maakohtu otsus, millega mõisteti T.P.elt A kasuks välja elatis.

1. Nii apellandid kui vastuapellant on kinnitanud, et on nõus menetluskulude endi kanda jätmisega ning seetõttu ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirju esitatud. Seetõttu jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
2. Ringkonnakohus võtab TsMS § 230 lg 4 alusel asja materjalide juurde koos apellatsioonkaebusega esitatud 10.06.2016 kompromissettepaneku ning 15.06.2016 ja 20.06.2016 e-kirjad, millised tõendavad maakohtu menetluse ajal toimunud läbirääkimisi tagasiulatuva elatise kohta ning milles T.P. on nõustunud maksma tagasiulatuvat elatist 2615 euro ulatuses. 01.06.2016 hagejate seisukoht, 07.06.2016 kohtuistungi protokoll, 21.06.2016 kompromiss elatise ja hooldusõiguse osas ning maakohtu vaidlustatud otsuse koopia on asja materjalide juures olemas ning seetõttu tuleb eelnimetatud tõendid P.I.le tagastada. Koos vastusega vastuapellatsioonkaebusele esitas P.I. konto väljavõtted T.P.e poolt tasutud elatise kohta aastatel 2011 kuni 2015 märts ning 2016 mai kuni 2016 november. Nimetatud tõendite lisamise vajadust asja materjalide juurde ei ole P.I. põhjendanud. Kuna konto väljavõtted perioodil 2011 kuni 2015 märts ei puuduta vaidlusalust ajavahemikku (üks aasta enne elatishagi esitamist), siis ei ole need asjakohased ning P.I. taotlus tuleb jätta rahuldamata. Konto väljavõte, mis tõendab T.P.e poolt elatise maksmist
3. a, ei ole apellatsioonimenetluses vajalik, kuivõrd tasutud elatisesummad arvatakse kohtuotsuse järgi tasutu katteks. Samuti ei ole asjakohane tõend vastuapellatsioonkaebuse vastusele lisatud 03.11.2016 sõnumi väljavõte laste külastuste kohta, kuivõrd apellatsiooniastmes ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega rahuldati osaliselt P.I. avaldus laste ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. 8 Koos vastusega vastuapellatsioonkaebusele lisatud tõendid tuleb P.I.le tagastada. T.P. on lisanud vastuapellatsioonkaebusele P.I.le 27.05.2015 saadetud e-kirja. Kuna T.P. ei ole vastuapellatsioonkaebuses uue tõendi esitamise lubatavust põhjendanud, jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta ja tagastab selle T.P.ele. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja