KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2017. a Tartu Tsiviilasja number 2

§ 5

lg 1 kohaselt toimub hagimenetlus poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 329

lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada.

1. Ringkonnakohtu arvates ei ole praegusel juhul alust heita maakohtule ette menetlusnormi rikkumist seoses sellega, et maakohus ei asunud omal algatusel täpsustama kostjate esitatud andmeid hagejale ajavahemikul mai 2006 kuni jaanuar 2008 töötasuna teostatud väljamaksete täpse koosseisu kohta. Keegi menetlusosalistest ei viidanud võimalusele, et väljamaksed ei koosnenud ainuüksi töötasust, vaid need võisid sisaldada ka muid sissetuleku liike. Kuigi konkreetsed väljamaksed teostas OÜ Bedding (hageja tolleaegne tööandja), oli ka teistel kostjatel võimalik esitada taotlusi väljamaksete sisu täpsustamiseks. Muuhulgas olid kõigile menetlusosalistele äratuntavad asjaolud, et hagejal esines ajutise töövõimetuse perioode ning et
2. a septembris ja oktoobris olid hagejale väljamakstud töötasud märkimisväärselt suuremad kui ülejäänud arvesse võetavatel kuudel. Seega oli ka kostjal I võimalik juba varasemas menetluses põhistada, et hagejale tehtud väljamaksed võisid sisaldada ka teisi sissetuleku liike peale töötasu; vajadusel saanuks taotleda kohtult kaasabi tõendite kogumisel. Kostjad II ja III on ka asja teistkordse apellatsioonimenetluses läbivaatamise staadiumis jäänud sõnaselgelt seisukohale, et hüvitise arvutamise aluseks tuleb võtta hageja keskmine indekseerimata töötasu summas 490,07 eurot, mis põhineb kostja II poolt 28.11.
3. a menetlusdokumendis esitatud andmetel. Kui välja arvata september ja oktoober
4. a, olid hagejale väljamakstud tasud ca pooleteise aasta vältel suhteliselt ühtlase suurusega; nt septembri
5. a ja jaanuari
6. a töötasud olid peaaegu ühesuurused; ülejäänud
7. a vältel olid töötasud suurusjärgus ca 7500 krooni (ca 480 eurot). Kohtul ei pidanud seetõttu endal tekkima kahtlust, et hagejale väljamakstud tasud koosnesid olulises ulatuses erinevatest sissetulekuliikidest ning et nende arvessevõtmine tooks kaasa hageja põhjendamatu rikastumise. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus tähelepanuta kostja I taotluse kohustada kostjat II esitama kohtule hageja palgaandmed enne kutsehaiguse diagnoosimist 2006 – 2008 hagejale arvutatud palga suuruse ja koostisosade kohta.
8. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on põhjendatud võtta hüvitise määramise aluseks hageja keskmine kuusissetulek 490,07 eurot, mis põhineb ajavahemikul mai 2006 kuni jaanuar 12 2008 väljamakstud töötasudel nende kuude arvestuses, millal hageja töötas kõigil tööpäevadel. Ükski menetlusosaline ei ole väitnud ega põhistanud, et 12-kuulise perioodi arvestamine ei oleks põhjendatud ning arvestada tuleks lühemat ajavahemikku. Hageja jätkas kogu arvesse võetava perioodi vältel töötamist samal töökohal ning tema teenimisvõimalused selle perioodi kestel ei muutunud. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud lähtuda hüvitise määramisel summast 627,26 eurot, kuna tegemist ei ole töötasuga, mida hageja oleks tervisekahjustuse tekkimisele eelnenud ajal tegelikkuses saanud. Tegemist on indekseerimise teel saadud summaga, mis põhineb keskmisel kuusissetulekul 490,07 eurot ja mida on
9. a sissetuleku osas korrutatud nn miinimumpalkade suhte indeksiga 1,45 ja
10. a sissetuleku osas indeksiga 1,
11. Ehkki indekseerimisel lähtus maakohus Ajutise korra p 1 alapunktist 3 ning selle alusel kinnitatud „Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutisest juhendist“, ei ole selline mehaaniline indekseerimine kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 1). Ajutine kord ja selle alusel kinnitatud õigusaktid saavad olla kohaldatavad üksnes niivõrd kuivõrd need ei lähe vastuollu seaduses sätestatud kahju hüvitamise üldpõhimõtetega. Hageja töötasu aastatel 2006 – 2008 ületas Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud töötasu alammäära. Aastal 2006 oli töötasu alammääraks 3000 krooni (191,73 eurot),
12. aastal 3600 krooni (230 eurot) ja
13. aastal 4350 krooni (278 eurot). Töötasu alammäär püsis
14. aasta tasemel kuni
15. aastani. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt tegelikult saadud töötasu puhul puudub alus kohaldada nn miinimumpalkade suhte indeksit. Praegusel juhul ei ole esile toodud niisuguseid asjaolusid, mis õigustaksid hageja keskmise töötasu automaatset indekseerimist nn miinimumpalga kasvu indeksiga. Indekseerimise tulemusel kujuneks hageja arvestuslik keskmine töötasu suuremaks, kui ta oleks ilma tervisekahjustuseta teeninud. Asja materjalidest nähtub, et hageja keskmise kuusissetuleku määramisel arvesse võetud 12 kuust vaid kahel kuul ületas hageja tegelik kuutasu indekseeritud keskmist kuutasu, kuid kõigil ülejäänud kuudel jäi oluliselt sellest madalamaks.
16. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on võimalik lähtuda kas hageja sissetulekust vahetult kahju tekkimisele eelnenud ajal või hageja eeldatavast sissetulekust tulevikus (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-15-16 p 36 ja nr 3-2-1-17-15 p 15), so aluseks tuleb võtta see, millises suuruses sissetuleku hageja tervisekahjustuse tõttu tegelikult kaotas või millist sissetulekut oleks ta olemasolevatel andmetel tervisekahjustuseta tõenäoliselt saanud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt tuleks hageja poolt
17. ja
18. aastal teenitud töötasusid juba kutsehaiguse eelse keskmise kuupalga väljaarvestamisel n-ö
19. aasta palkadeks teisendada (korrigeerida). Selle tulemusena on hageja leidnud mai 2006 – jaanuari 2008.a 12 kuu keskmise töötasu suuruseks 615,52 eurot, ehkki tegelikkuses sai hageja nimetatud kuudel palka keskmiselt 490,07 eurot. Ringkonnakohtu arvates on hageja käsitluse puhul sisuliselt tegemist töötasu suuruse täiendava indekseerimisega, mida ta nimetab teisendamiseks. Selline nn teisendamine ei vasta seadusele ega väljakujunenud kohtupraktikale. Põhjendatud ei ole ka eeldus, justkui oleksid töötasud igal ajal (sh ka majanduslanguse ajal) pidevalt suurenenud. Nagu nähtub kohtule esitatud tekstiilitööstuse keskmiste brutokuupalkade statistikast, on nt
20. aastal palgad valdkonnas hoopis langenud.
21. Apellatsioonimenetluses on peamine vaidlus selle üle, kas ja missuguse indeksiga on põhjendatud hageja poolt enne tervisekahju tekkimist teenitud keskmist töötasu indekseerida. Indekseerimise eesmärk on kooskõlas VÕS § 127 lõikega 1 võtta hüvitise suuruse määramisel arvesse seda, kuidas oleks hageja teenitav sissetulek aja möödudes prognoositavalt muutunud. Indekseerimist saab kohaldada juhul, kui hüvitise suurust potentsiaalselt mõjutavad asjaolud on 13 juba hüvitise väljamõistmise aja seisuga piisavalt teada ning nendega on võimalik arvestada. Indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi. Hüvitise suurust mõjutavateks asjaoludeks on eelkõige nt kannatanu töövõime, tegelikult saadavad ja arvesse võetavad sissetulekud, samuti sissetulekud, mida oleks kannatanu võinud teenida tervisekahjustuseta. Riigikohus on märkinud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas. Selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-15-16 p 42, nr 3-2-1-106-14 p 11; nr 3-2-1-19-15 p 13). Indekseerimise puhul tuleb seega lähtuda hüpoteetilisest olukorrast, kus tervisekahjustust ei oleks tekkinud ning kannatanu oleks jätkanud töötamist oma senisel töökohal, saades sellele töökohale vastavat töötasu.
22. Senises menetluses on võimalike indeksitena kõne all olnud

§-ga 4 (menetlusõiguste käsutamise põhimõte) ei ole vastuolus niisuguse lahendi kehtimajäämine, kus kostjad on nõustunud maakohtu otsusega kindlaksmääratud suuruses hüvitist tasuma. 31. Seega jääb maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles hagi rahuldati, kuna kostjad I-III seda ei vaidlustanud. Maakohtu otsusega mõisteti hageja kasuks välja saamata jäänud sissetuleku katteks ajavahemiku

1. oktoober 2008 kuni
2. detsember 2014 eest kostjalt I 1626,28 eurot, kostjalt II 506,16 eurot ning kostjalt III 2940,53 eurot. Kostjad esitasid asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtule dokumendid, mille kohaselt on nad maakohtu otsuse selle jõustunud osas täitnud. Kostja I (Mivar-Viva AS) on täitemenetluses tasunud hagejale 2063,29 eurot (sh tulumaks 259,06 eurot, mis on tasutud Maksu- ja Tolliametile); vahetult hagejale on tasutud 1804,23 eurot. Kostja III (Toom Tekstiil) on täitemenetluses tasunud hagejale 2984,61 eurot. Eeltoodut kinnitavad nii kohtutäituri koostatud täitemenetluse lõpetamise otsused kui ka hageja (apellant) 18 oma
3. jaanuari
4. a seisukohtades. Seega tuleb maakohtu otsus lugeda vastavas osas täidetuks.
5. Apellant on vaidlustanud ka maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse, mille kohaselt jäeti menetluskuludest hageja kanda 54,27 %, kostja I kanda 14,66 %, kostja II kanda 4,56 % ja kostja III kanda 26,51 %. Maakohus on märkinud, et menetluskulud jaotatakse

§ 163lg 1 alusel lähtuvalt hagi rahuldamise ulatusest.

Riigikohus märkis oma otsuse nr 3-2-1-15-16 punktis 62, et kostjad ei osale sõltumata menetlustulemusest üksteise kulude hüvitamises (

§ 165lg 2), mis peab selgelt väljenduma ka lahendi resolutsioonis.

Seega olnuks korrektne mõista hagi rahuldamisel kostjatelt I – III eraldi välja hageja menetluskuludest nende vastutusele vastav osa; kostjate I – III enda menetluskulud tulnuks aga jätta nende endi kanda. Samuti tulnuks arvestada, et hagi kostja IV (s.o Eesti Vabariigi) vastu jäi tervikuna rahuldamata, mistõttu pidanuks kostja IV menetluskulud jätma

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Samas kostja IV maakohtu otsust ei vaidlustanud. 33. Ringkonnakohtu arvates puudub alus heita maakohtule ette menetlusnormi rikkumist menetluskulude proportsioonide jaotamisel, kuid maakohtu otsust tuleb täpsustada selles osas, missuguses ulatuses menetlusosalised üksteise menetluskulusid peavad kandma. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis on põhjendatud jätta kostjate menetluskulud nende endi kanda; hagejal ei tule osaleda kostjate menetluskulude kandmises. Hagi osalise rahuldamise tõttu jääb hageja menetluskuludest 54,27 % tema enda kanda. Asja materjalidest nähtub, et maakohtu määratud menetluskulude jaotus vastab hagi rahuldamise ulatusele. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse menetluskulude jaotust puudutavas osas muutmata. Kostjal I tuleb hagejale hüvitada 14,66 % menetluskuludest, kostjal II 4,56 % menetluskuludest ja kostjal III 26,51 % maakohtus kantud menetluskuludest. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus muuta maakohtu otsust osas, milles kohus jättis arvestamata hagi kostja IV suhtes rahuldamata jätmisega, kuna kostja IV (Eesti Vabariik) ei vaidlustanud maakohtu otsust ning asja materjalidest ei nähtu, et Eesti Vabariigil oleks tekkinud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid. 34.

§ 171

lg 1 alusel tuleb jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda, kuna apellatsioonkaebus jääb lõpptulemusena rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja 19 /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp