KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-14-5

) § 78 lg 2 alusel tühine, kuna sellega piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult.

1. Kostja nõustus abielu lahutamisega, kuid elatise nõude palus jätta rahuldamata. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud abivajadust ja on võimeline end ise ülal pidama. Kostjat eksitati 2
2. a lepingu sõlmimisel, sest tegelikult oli tal hagejaga sõlmitud juba
3. a leping, mille järgi ei ole pooltel õigusi teineteise varale. Kostja on täitnud hageja ees
4. a lepingust tuleneva kohustuse ning maksnud hagejale 69 000 eurot, mis on piisav kompensatsioon äraelamiseks.
5. a lepingu p-s 3.4 on pooled leppinud kokku, et kostja kohustub tasuma hagejale elatist 50 eurot kuus. Seega puudub hagejal nõue kostja vastu. Kostja on pensionär, kes ei tööta. Kostja sissetulek on Eestis 28 eurot ja Soomes 1500 eurot kuus. Hageja esitatud kuludokumendid ei tõenda tegelikke kulutusi. MAAKOHTU LAHEND
6. Tartu Maakohus rahuldas
7. mai 2015 otsusega hagi osaliselt, lahutas poolte abielu, jättis hageja perekonnanimeks pärast lahutust H. ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 280 eurot kuus abielulahutuse jõustumisest kuni hageja abivajaduse äralangemiseni. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb poolte abielu lahutada, sest see on mõlema poole tahe. Kohus tuvastas, et hageja terviseseisundist tulenev töövõimetus oli olemas juba abielu kestel ja on ka abielu lahutamise ajal. Hageja abivajadus on tingitud tema tervislikust seisundist. Esinevad

§ 73lg-s 1 sätestatud alused kostjalt elatise väljamõistmiseks.

Pooled on sõlminud kaks abieluvaralepingut. Kuna poolte elukoht oli Eestis, kohaldub poolte suhtele rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 58 lg 3 ja § 57 kohaselt Eesti õigus.

1. a lepingu kohta on abieluvararegistrisse tehtud kanne 28.08.
2. Seega on
3. a lepingu sõlmimisega
4. a leping lõppenud ning kehtib viimati sõlmitud leping. Hageja ei ole tõendanud, et
5. a leping oleks heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Elatisnõude olemasolu kindlaksmääramisel tuleb arvestada hageja osalist töövõimet (20%), mis võimaldab hagejal saada lisasissetulekut. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks tööd otsinud, kuid sellele vaatamata ei ole seda saanud või töö saamine oleks põhimõtteliselt välistatud. Hageja sissetulek on 376,69 eurot kuus, kuid igakuised tavapärased vajalikud kulutused on umbes 725 eurot kuus, mistõttu jääb hagejal iga kuu puudu 348,31 eurot. Puudujäävast summast tuleb 20% jätta hageja kanda, kuna hageja on võimeline töötama 20% ulatuses. Arvestades kostja sissetulekut ja vara, on kostjal võimalik tasuda hagejale elatist. Kuna kostja tasub hagejale
6. a lepingu kohaselt elatist 50 eurot kuus, mille kohus on arvestanud hageja sissetuleku hulka, tuleb kostjal tasuda hagejale täiendavalt elatist 280 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mille tõttu tuleks elatis välja mõista ühekordse summana. Kohus ei tuvastanud, et hageja oleks kostja vara omastanud ning esineks

§-s 76 sätestatud alused. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. V.H. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. mai 2015 otsuse tühistamist elatise väljamõistmise osas ning uue otsuse tegemist, millega jätta elatisnõue rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõige maakohtu seisukoht, et pelgalt terviseseisund on kriteeriumiks elatisnõude põhjendatusele. Kohus on vääralt jätnud kohaldamata

§ 16

lg 1 ja § 74 lg 2; 2) ei ole kohus hinnanud 25.08.2014 abieluvaralepingu õiguslikku tähendust. Abieluvaralepingust tuleneb, et hageja on saanud kostjalt enne abielu lahutamist 69 000 eurot ja pooled on kokku leppinud elatises 50 eurot kuus. Hageja on väljendanud lepingus oma tõelist tahet ega ole seda vaidlustanud. Kostja täidab lepingust tulenevaid kohustusi. Kohus on vääralt jätnud kohaldamata

§ 75lg 1; 3 3) on hagejal piisavalt vara.

Hageja sai kostjalt 69 000 eurot. Hagi tagamise taotluse menetlemise ajal, s.o seisuga 09.10.2014, oli hageja pangakonto jääk kasvuhoiuse kontol 26 381,45 eurot; 4) on kohus jätnud hindamata sõiduauto omamise vajaduse hagejal tulenevalt tema tervislikust seisundist. Kohus ei põhjenda, miks olukorras, kus hagejal puudub võimalus ja vajadus sõiduauto omamiseks, ei ole põhjendatud selle võõrandamine enda ülalpidamiseks; 5) ei ole kohus arvestanud, et nii kõrges eas kostja, kelle sissetulekuks on pension, ei peaks, ilma ennast kahjustamata, täitma elatise maksmise kohustust; 6) ei ole põhjendatud kulutused toidule ja hügieenitarvetele ning lähtuda tuleks riiklikult kehtestatud toimetulekupiirist; 7) ei ole põhjendatud kulutused transpordile 25 eurot kuus; 8) ei ole põhjendatud kulutused meelelahutusele, riietele ja muudele kulutustele 80 eurot kuus. 5. S.H. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et kostjal on kohustus anda hagejale ülalpidamist pärast abielulahutust. Kostja hinnang, et hageja tervislik seisund ei ole ülalpidamiskohustuse hindamisel oluline, on ekslik; 2) on kohus hinnanud abieluvaralepingu õiguslikku tähendust ja fakti, et kostja täidab lepingust tulenevat kohustust tasuda 50 eurot kuus. 25.08.2014 sõlmitud kokkulepe on tühine

§ 78

lg 2 järgi, sest sellega on ebamõistlikult piiratud lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustust. Hageja sõlmis ühisvara jagamise ja elatise kokkuleppe olukorras, kus kostja kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet ja tervislikku seisundit; 3) on kostja

§ 75lg 1 tõlgendus ekslik.

Ülalpidamiskohustus

§ 75

lg 1 mõistes on täidetud siis, kui kostja on tasunud hagejale

§ 74

lg-s 1 nimetatud suuruses ehk vajadusepõhiselt elatist; 4) on hageja selgitanud ja tõendanud oma varalist seisukorda; 5) ei ole asjakohane kostja hinnang, et hagejal ei ole sõidukit vaja; 6) palub hageja jätta tähelepanuta kostja uue väite, et tal puuduvad võimalused hagejale ülalpidamist anda ja tema ainsaks sissetulekuks on pension 1500 eurot kuus.

1. S.H. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, milles tema elatisnõue jäeti rahuldamata, ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada elatisnõue tervikuna kas 800-eurose kuumakse või ühekordse makse 220 000 eurot osas ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. V.H. vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
3. Hageja taotlusel kohustas Tartu Ringkonnakohus
4. septembri 2015 määrusega kostjat tasuma hagejale iga kuu elatist 195 eurot kuni asjas lõpplahendi jõustumiseni. 4
5. Tartu Ringkonnakohus jättis
6. veebruari 2016 otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi.
7. Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas
8. septembri 2016 otsusega V.H. kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu
9. veebruari 2016 otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu
10. mai 2015 otsuse osas, milles maakohus mõistis V.H.lt S.H. kasuks välja elatise 280 eurot kuus alates abielulahutuse jõustumisest kuni S.H. abivajaduse äralangemiseni, ning jättis rahuldamata V.H. apellatsioonkaebuse, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tsiviilkolleegium saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tartu Ringkonnakohtu
11. veebruari 2016 otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis S.H. vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Maakohtu
12. mai 2015 otsuse muutmata osas, milles maakohus lahutas S.H. ja V.H.
13. juulil 2007 sõlmitud abielu, jättis S.H. perekonnanimeks pärast abielulahutust H. ning jättis S.H. elatisnõude osaliselt rahuldamata. Kohtud on tuvastanud, et hageja töövõime kaotus on 80% (ringkonnakohus on märkinud, et hiljem 90%) ja et hageja ei ole oma terviseseisundi tõttu võimeline ise piisavat töist sissetulekut teenima. Kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, mis võiksid

§ 76

järgi olla aluseks kostja vabastamisele ülalpidamiskohustusest, ja kassatsioonkaebuses ei ole kostja seda vaidlustanud.

§ 74

lg 1 esimese lause järgi on üldjuhul elatise määramisel aluseks konkreetsete isikute elatustase. Maakohus leidis, et hageja igakuised tavapärased vajalikud kulutused on 725 eurot, ja võttis selle ka arvestusel aluseks. Kulutuste arvestuse vaidlustasid apellatsioonimenetluses nii hageja kui ka kostja, kuid ringkonnakohus nende väidetele ei vastanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kostja apellatsioonkaebuse väiteid hinnata. Maakohtu otsuse järgi on hageja kulude hulka arvatud ka tema kulud alaealisele tütrele elatise minimaalmääras, s.o 195 eurot kuus. See ei pruugi olla põhjendatud. Ringkonnakohus on ebatäpselt ja põhjendusteta kajastanud otsuses hageja sissetulekut. Asja uuel läbivaatamisel tuleb see selgeks teha. Ringkonnakohus ei ole hageja majandusliku olukorra hindamisel arvestanud ka kasvuhoiuse konto jääki 26 381,45 eurot. Hagejale tuleb anda võimalus selgitada, kas ta saab kasutada kontol olevat raha oma vajaduste rahuldamiseks. Tulenevalt

§ 74

lg 2 esimesest lausest tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel põhjendada, miks ei saa majanduslikult otstarbekaks pidada ülalpidamise eesmärgil korteri ja auto võõrandamist ning nt odavama elamispinna ja auto soetamist või üürimist. Samuti tuleb hinnata auto kasutamise vajadust, mille kostja seadis kahtluse alla ka apellatsioonkaebuses. Maakohus vähendas elatise suurust 20% võrra, eeldades, et 80% töövõime kaotusega on hageja võimeline töötama 20% ulatuses. Kui abikaasa on töövõime kaotanud vaid osaliselt ja terviseseisundist tulenevalt on tal töövõime ulatuses võimalik oma vajaduste rahuldamiseks hankida lisaks elatusvahendeid, peab kohus tuvastama, kas hageja oleks võimeline hankima täiendavalt piisava sissetuleku, nii et tema abivajadus terviseseisundi tõttu oleks välistatud. Abivajaduse seostamine üksnes töövõime kaotamise protsendiga on meelevaldne. Hindamaks, kas

1. a lepingu 50-eurone elatiskokkulepe piirab hageja seadusjärgset ülalpidamisõigust ebamõistlikult, tuleb esmalt tuvastada, kas ja millises ulatuses oleks hagejal nõudeõigus elatisele seaduse järgi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul põhjendada, kas ja millistest kaalutlustest lähtuvalt piirab vaidlusalune elatiskokkulepe ülalpidamiskohustust ebamõistlikult. Kostja on tuginenud asjaolule, et elatise määramisel tuleks arvestada ka seda, et lisaks igakuisele elatisele maksis ta
2. a lepingu alusel hagejale ühekordselt 69 000 eurot. Kumbki kohus ei ole selle kohta mingit seisukohta võtnud. Kui tegu oli hüvitisega ühisvara eest, saab seda raha ja selle arvel omandatut arvesse võtta hageja majandusliku olukorra hindamisel. 5 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et

§ 78

lg-st 2 tuleneb, et lahutatud abikaasa elatisnõuet ebamõistlikult piirava kokkuleppe tühisus tähendab seda, et tühine on ka kokkulepe juba lepingus kindlaksmääratud elatise summa kohta. Kokkulepe saab olla tühine osas, milles see välistab seadusjärgse elatise, st õigustatud pool saab kohustatult nõuda elatist juurde, kuid kohus ei pea täiendavalt välja mõistma seaduse alusel seda osa elatisest, milleks tal on õigus lepingu alusel, iseäranis kui leping allub selles osas kohesele sundtäitmisele. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja nõuet ja otsuse resolutsiooni täpsustada ka elatise väljamõistmise aja osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

1. Vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu 28.09.2016 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 22.02.2016 otsus osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata samas asjas tehtud Tartu Maakohtu 05.05.2015 otsuse osas, milles maakohus mõistis V.H.lt S.H. kasuks välja elatise 280 eurot kuus alates abielulahutuse jõustumisest kuni S.H. abivajaduse äralangemiseni, ning jättis rahuldamata V.H. apellatsioonkaebuse, samuti menetluskulude jaotuse osas. Nimetatud osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Riigikohtu otsusest tulenevalt kontrollibki ringkonnakohus maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ülalmärgitud osas, st üksnes V.H. apellatsioonkaebuse alusel. Tartu Ringkonnakohtu 22.02.2016 otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis S.H. vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning muutmata Tartu Maakohtu 05.05.2015 otsuse osas, milles maakohus lahutas S.H. ja V.H. 27.07.2007 sõlmitud abielu, jättis S.H. perekonnanimeks pärast abielulahutust H. ning jättis S.H. elatisnõude osaliselt rahuldamata.
2. Ringkonnakohus leiab, et V.H. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis V.H.lt S.H. kasuks välja elatise 280 eurot kuus alates abielulahutuse jõustumisest kuni abivajaduse äralangemiseni ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab S.H. hagi V.H. vastu elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Ühtlasi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.
3. Hageja nõuab kostjalt elatist alates poolte abielu lahutamisest kuni hageja abivajaduse äralangemiseni, hageja uuesti abiellumiseni või hageja või kostja surmani. Tartu Maakohtu 05.05.2015 otsus, millega lahutati poolte abielu, jõustus 05.06.2015 ning seega on võimalik hagi rahuldada alates 05.06.2015.

§ 73

lg 1 esimese lause kohaselt võib lahutatud abikaasa nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt, kui ta ei suuda oma vanuse või terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus on abielu lahutamise ajaks olemas. Riigikohus on 13.03.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-10-13 asunud seisukohale, et lahutatud abikaasa ei saa nõuda igal juhul oma endiselt abikaasalt enda tavapäraste eluvajaduste rahuldamiseks elatist, vaid ka lahutatud abikaasa elatisnõude esmaseks eelduseks on tema abivajadus, s.o võimetus oma sissetuleku ja vara arvel end ülal pidada. Lahutatud abikaasa enese ülalpidamise põhimõtet kinnitab ka

§ 74

lg 2, mille järgi peab lahutatud abikaasa mh oma vara enda ülalpidamise eesmärgil võõrandama, kui see on majanduslikult otstarbekas. Eelnevast tulenevalt tekib lahutatud abikaasal õigus nõuda oma endiselt abikaasalt elatist üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei 6 saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks, sest ta ei suuda seda oma vanuse või terviseseisundi tõttu teha. Riigikohus märkis käesolevas asjas tehtud otsuses, et lahutatud elatise nõude lahendamisseks tuleb välja selgitada väidetavalt abivajava abikaasa sissetulek ja vara ning vajaduste rahuldamiseks vajalikud kulud.

1. Hageja on töövõimetuspensionär ning tema töövõime kaotuse protsent on 19.01.2017 otsuse nr 1428421 järgi 100%. Maakohus tuvastas, et hagiavalduse esitamise aja seisuga oli hageja ühe kuu sissetulek 286,64 eurot (sh pension, sotsiaaltoetus, peretoetus) ja alates
2. a aprillist 376,69 eurot (sh lepingu järgi saadav elatis 50 eurot kuus). Hageja poolt ringkonnakohtule 02.02.2017 esitatud täiendavate tõendite kohaselt tema pensioni suuruseks käesoleval ajal 286,85 eurot kuus, sotsiaaltoetus 53,70 eurot kuus ja peretoetus 50 eurot kuus ning seega on hageja sissetuleku suuruseks koos lepingu alusel saadava elatisega kokku käesoleval ajal 440,55 eurot kuus. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et vastuapellatsioonkaebuses märgitud igakuise sissetuleku suurus 379,69 eurot (koos lepingu alusel saadava elatisega) on ebaõige ning õigeks sissetuleku suuruseks on maakohtu poolt tuvastatud 376,69 eurot kuus. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kuigi praegusel juhul vaatab ringkonnakohus asja läbi kostja apellatsioonkaebuse alusel, ei ole hageja ka vastuapellatsioonkaebuses tuginenud väitele, et hageja sissetulekuna ei ole käsitletav talle makstav peretoetus 45

§ 74

lg 2 esimese lause kohaselt peab ülalpidamist saama õigustatud abikaasa enda ülalpidamise eesmärgil võõrandama oma vara ulatuses, mis mõlema abikaasa varalist seisundit arvestades vastab õigluse ja otstarbeks majandamise põhimõtetele. Asja materjalidest nähtuvalt maksis kostja hagejale 2014. a lepingu alusel ühekordselt 69 000 eurot, millest hageja kulutas 43 000 eurot korteri ostmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui igakuisest sissetulekust ei piisanud hagejale tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, on nii õiglusest kui otstarbeka majandamise põhimõttest lähtudes põhjendatud korteriomandi müük ning saadud rahast korteri üürimine. Hageja esitatud kinnisvaraportaal KV.ee väljavõttest nähtuvalt on XXX asuva 3-toalise korteriomandi üürikulu kuus 340 eurot. Samas on hageja vastuses apellatsioonkaebusele kinnitanud, et kui ta võõrandaks korteri ja asuks eluaset üürima keskmise üürikuluga 300-400 eurot kuus, saaks ta selle eest üürida eluaset ca 15 aastat. Maakohus tuvastas, et hageja sissetulek oli kohtuotsuse (abielu lahutamise) aja seisuga 376,69 eurot kuus ning vajalikud kulud 725 eurot (sh kommunaalkulud ja elekter 120 eurot) kuus. Arvestades igakuiste kulude hulka eluaseme üürikulud 340 eurot, on igakuiste vajalike kulude suuruseks 1065 eurot. Seega jääb kulude katmiseks puudu ca 688 eurot (1065-376,69=688,31). Ringkonnakohus ei nõustu siinkohal maakohtu seisukohaga, et kuna hageja oli kaotanud üksnes 80% töövõimest, siis on ta võimeline töötama 20% ulatuses ja teenima vastavas ulatuses sissetulekut. Asjas puuduvad tõendid, et hageja oleks võimeline säilinud 20% töövõimega 8 teenima sissetulekut 69,66 eurot. Maakohtu sellekohane järeldus ei ole õige. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja käesoleval ajal 100% töövõimetu. Maakohus tuvastas, et hagejal ei ole tervislikust seisundist tulenevalt vajalik kasutada transpordivahendina sõiduautot. Seetõttu on põhjendatud ja

§ 74lg 2 esimeses lauses sätestatuga kooskõlas hageja poolt sõiduauto võõrandamine.

Korteriomand väärtusega 50 000 eurot, sõiduauto väärtusega 2796 eurot ja hageja kontol olnud rahalised vahendid summas 32 382,98 eurot tõendavad, et hageja ei ole abivajav isik

§ 73lg 1 tähenduses.

Hageja on võimeline oma igakuised 1065 euro suurused kulutused katma oma igakuise sissetuleku (376,69 eurot) ja vara (korteriomand ja sõiduauto väärtus kokku 52 796 eurot) ning tema kontol olnud 32 382,98 euro arvel ning seetõttu puudub alus kostjalt elatise väljamõistmiseks. Maakohtu otsus, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja elatis 280 eurot kuus, tuleb tühistada.

1. Maakohus tuvastas, et
2. a leping, millega kohustus kostja maksma hagejale elatist 50 eurot kuus, ei ole tühine. Kostja ei ole nimetatud asjaolu apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab samuti, et
3. a leping, millega kostja kohustus maksma hagejale elatist 50 eurot kuus, ei piira lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustust ebamõistlikult ega ole seetõttu tühine

§ 78lg 2 järgi. 18. Ts

MS § 386 lg 4 esimese lause kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Tartu Ringkonnakohtu 17.09.2015 määrusega kohustati V.H.t maksma S.H.le ülalpidamiseks elatist igakuiselt 195 eurot kuni käesolevas asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Seoses elatise nõude rahuldamata jätmisega tuleb tühistada eelmärgitud Tartu Ringkonnakohtu 17.09.2015 hagi tagamise määrus. 19. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kaks nõuet, s.o lahutada poolte abielu ning mõista kostjalt välja elatis. Abielu lahutamise nõudele kostja vastuväidet ei esitanud ning maakohtu otsus jõustus selles osas apellatsioonkaebust esitamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse elatise väljamõistmise osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Seega rahuldati hagi osaliselt ning tühistada tuleb maakohtu otsus, millega jäeti kõik menetluskulud poolte endi kanda. Arvestades seda, et abielu lahutamisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 164 lg 1 alusel poolte kanda ning elatise nõude läbivaatamisega seotud poolte õigusabikulude maht moodustas ringkonnakohtu hinnangul maakohtus 90%, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel kostja menetluskuludest (õigusabikuludest) maakohtus 90% hageja kanda ning hageja menetluskulud maakohtus hageja enda kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja