Obsah (7)

§ 29§ 108§ 88§ 113§ 1131§ 397§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-15-1

) § 176 lg 1 järgi, millega iseseisvat kohustust ei teki). Kokkuleppes on kostjad tunnistanud nimetatud võlgnevuse suurust ja kinnitanud, et neil ei ole sellele vastuväiteid. Eeltoodust järeldub poolte tahe kinnitada olemasolevat kohustust, mis on iseloomulik deklaratiivsele võlatunnistusele. Ka uues maksegraafikus ning kohustuse rikkumise tagajärgedes ning ülesütlemise korras kokkuleppimine ei anna alust pidada kokkulepet konstitutiivseks võlatunnistuseks. Lepingut tõlgendades (

§ 29

) tuleb asuda seisukohale, et kostjad võtsid kokkuleppega (deklaratiivse võlatunnistusega) üle

1. a laenulepingust tuleneva kohustuse. Kokkuleppe tekstist nähtub üheselt, et sellega anti üle kokkuleppes nimetatud lepingust (
2. a laenulepingust) tulenev võlgnevus ning fikseeriti selle võlgnevuse suurus (62 911 eurot 20 senti). Hageja ei ole vaidlustanud, et kokkuleppe sõlmimine toimus selliselt, et laenuandja esindaja A.S. esitas kostjatele kokkuleppe allkirjastamiseks. Sellest võib järeldada, et kokkuleppe teksti koostas laenuandja. Kokkuleppes ei ole nimetatud
3. a laenulepingut. Hagejal tuli tõendada, et 4 kostjad said tegelikult lepingu sõlmimisel aru, et nad võtavad üle kogu laenusaaja kohustuse laenuandja ees. Vaidlust ei ole selles, et laenusaajal oli kokkuleppe sõlmimise ajal laenuandja ees võlgnevus kokkuleppes nimetatud summas (see võlgnevus oli tekkinud kahe laenulepingu alusel) ja kostjad olid sõlminud käenduslepingud üksnes kokkuleppes nimetatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Kokkuleppe tõlgendamisel ei saa arvestada seda, mida kostjad pidid laenusaaja (hoolsate) juhatuse liikmetena teadma (hageja leiab, et kostjad pidid aru saama, et kokkulepe hõlmas ka
4. a laenulepingust tulenevaid kohustusi), vaid seda, mida nad tegelikult teadsid. Hageja osutas ka sellele, et kostja I. Tiido kinnitas ja esitas registrile laenusaaja
5. a ja
6. a majandusaasta aruanded, kus laenukohustused on kajastatud hageja nimetatud ning kokkuleppes tunnistatud suuruses. Ühe juhatuse liikme kinnitatud majandusaasta aruanne ei saa tõendada mõlema kostja teadmist laenukohustuste suurusest. Ainuüksi majandusaasta aruannete kinnitamine ei tõenda ka kostjate teadmist, et kokkuleppes nimetatud summa näol ei saanud tegemist olla ainult
7. a võetud laenukohustusega. Nimelt ei ole majandusaasta aruannete põhjal võimalik järeldada, millises summas osaühing
8. a laenu võttis. Tõendatud ei ole, et kostjad olid täpsetest laenusummadest teadlikud ning seega ei saa järeldada nende tahet võtta üle laenusaaja kogu kohustus laenuandja ees. Asjaoludest nähtuvalt olid laenuandja ja laenusaaja omavahel seotud ettevõtted, laenulepingute ning kokkuleppe sõlmimise ajal oli A.S. mõlema osaühingu juhatuse liige ning osaühingud kasutasid sama raamatupidajat. Laenulepingud sõlmiti laenusaaja tegevuse finantseerimiseks, laen kanti üle vajaduse järgi. A.S. kinnitas vande all, et tegi laenusaaja ülekandeid ja tegeles arvete tasumisega. See nähtub ka Swedbank AS-i tõendist. Samuti nähtub Swedbank AS-i tõendist, et A.S. tegi laenusaaja nimel ka laenu tagasimakseid. Kostjate ning laenusaajale raamatupidamist teinud raamatupidaja vande all antud ütlustest nähtub, et kostjad ei tegelenud raamatupidamisega ega teadnud eelmistest lepingutest. Arvestades, et kostjad tagasid käendusega üksnes
9. a laenulepingu alusel tekkinud kohustuste täitmist, on usutav, et kostjad soovisid isiklikult üle võtta ning ajatada üksnes
10. a laenulepingu alusel tekkinud võlgnevuse tasumist. Kostjad ei ole tõendanud, et laenusaaja kohustused kaenuandja ees olid enne nõude loovutamist täidetud laenusaaja kaupade laojäägi üleandmisega või on vähenenud 35 077 euro 5 sendi võrra. Hagejal on õigus nõuda kostjatelt

§ 108lg 1 järgi 2013.

a laenulepingust tuleneva kohustuste täitmist.

1. a laenulepingu alusel võlgnevad kostjad 7600 eurot ja see summa tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Kostjad on teinud
2. a küll tagasimakseid kokku 4000 eurot, kuid seda summat ei ole alust arvestada
3. a laenulepingust tulenevate kohustuste katteks. Vaidlust ei ole selles, et laenusaajal oli laenuandja ees varasem,
4. a laenulepingust, tulenev kohustus, millest tuleneva nõude
5. a lõpu seisuga jääk oli 48 000 eurot. Lepingu kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg
6. detsember
7. Tulenevalt

§ 88

lg 6 p-st 1 tuleb tasutud summad lugeda varem sissenõutavaks muutunud laenukohustuse katteks. Hageja intressinõue (11 311 eurot 20 senti) jääb rahuldamata. Hageja ei ole eristanud oma nõudes

1. a ja
2. a laenulepingute alusel tasutavat intressi.
3. a laenulepingu alusel tasutava intressi osas tuleks hagi jätta rahuldamata.
4. a laenulepingu p 2 järgi on intressi määr 0,1% laenusummalt päevas ja laenusaaja kohustus maksma laenuandjale intressi tagastamata laenusummalt kuni laenusumma täieliku tagastamiseni igakuiselt kuu
5. kuupäevaks. Lepingu p 4 kohaselt oli laenusumma täieliku tagastamise tähtaeg
6. juuni
7. a, milleks lepingu p 5 kohaselt oli laenusaaja kohustatud laenusumma ja intressi tagastama. Laenusumma 7600 eurot on laenusaajale üle kantud pärast laenu tagastamise tähtaega (
8. ja
9. septembril 2013 vastavalt 6500 eurot ning 1100 eurot). Hageja nõue viivise saamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt summas 4446 eurot (tasumisega viivitamine alates
10. aprillist kuni
11. augustini 2015) ja see summa tuleb kostjatelt hageja kasuks 5 solidaarselt välja mõista. Kokkuleppe p 9 järgi on viivisemäär 0,5% kalendripäevas iga graafikujärgse makse tasumisega viivitatud päeva eest. Kuna viivis mõistetakse välja väiksemas summas kui põhinõue, ei ole selle vähendamine

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 järgi kostjate väljatoodud asjaoludel põhjendatud.

Tulenevalt

§ 1131

lg-st 1 on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude katteks 40 euro hüvitamist sõltumata sellest, kas ta on nimetatud ulatuses kulusid kandnud. Hagejal on õigus nõuda võla sissenõudmisega seotud kulude katteks 40 euro hüvitamist igalt solidaarvõlgnikult eraldi, kuid võlgnikud ei vastuta sissenõudmiskulude hüvitamise eest solidaarselt. Võla sissenõudmiskulude osas vastutavad kostjad osavõlgnikena kumbki 40 euro ulatuses. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostjatelt solidaarselt põhivõlgnevuse 44 000 eurot, intressi 11 311 eurot 20 senti ning viivise 32 562 eurot 80 senti saamiseks, ning uue otsusega hagi täielikult rahuldada. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ka osas, millega rahuldati kostjate taotlus ja võeti asja materjalide juurde
2. märtsil 2016 esitatud täiendav tõend, ning jätta uue otsusega kõnealune kostjate taotlus rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas ja jätta kõik menetluskulud mõlemas kohtuastmes solidaarselt kostjate kanda. Maakohus võttis ebaõigesti asja juurde kostjate hilinenult esitatud Swedbank AS-i kinnituse ja tugines otsuse tegemisel lubamatule tõendile. Hageja esitas maakohtu sellekohasele tegevusele vastuväite, kuid kohus ei põhjendanud, miks ta sellega ei arvesta. Maakohus tegi üllatusliku otsuse, kui väljendas kogu menetluse jooksul seisukohta, et hageja nõue on kokkuleppe alusel põhjendatud ja tõendatud, kuid leidis otsuses, et kokkuleppega võeti üle üksnes
3. a laenulepingust tulenev kohustus 7600 eurot. Maakohus rikkus

§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid, kui ei tõlgendanud lepingut nii nagu tehingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, vaid asus välja selgitama kostjate tegelikku tahet. Maakohus jättis lepingu tõlgendamisel arvestamata kõik asjaolud ja tõendid, millest nähtub poolte tahe sõlmida kokkulepe mitte üksnes

1. a laenulepingu, vaid ka
2. a laenulepingu osas (võlgnevus 62 911 eurot 20 senti). Maakohtu järeldused kokkuleppe tõlgendamisel on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjad ei esitanud laenuandjale kui endisele võlausaldajale kokkuleppe kohta ühtegi vastuväidet ja lasid kuni praeguse kohtuvaidluseni endisel võlausaldajal ja hagejal uskuda, et kokkulepe kehtib täies ulatuses. Maakohus ei põhjendanud, miks ta hageja eeltoodud väidetega kokkuleppe tõlgendamisel ei arvestanud. Kuivõrd maakohus rikkus

§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid, tuvastas ta valesti kokkuleppe õigusliku olemuse. Kokkuleppe alusel tekkis kostjatel võlausaldaja ees iseseisev ja senistest aluslepingutest sõltumatu kohustus (konstitutiivne võlatunnistus) summas 62 911 eurot 20 senti. Maakohus ei arvestanud seda, et sõltumata sellest, millise võlatunnistusega on tegemist, tuleks hagi rahuldada, kuna ka deklaratiivsel võlatunnistusel on võlga kinnitav toime. Kostjad on kokkuleppes kinnitanud võlgnevust, samuti seda, et neil ei ole nimetatud võlgnevusele vastuväiteid. Maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja kohaldas valesti

§ 397lg-t 1, kui jättis hageja intressinõude rahuldamata.

Kostjad vastutavad kõigi kokkuleppes nimetatud võlakohustuste tasumise eest ning oluline ei ole see, kuidas nõuded jagunevad erinevate laenulepingute vahel. Kui ka kokkuleppega ei võetud üle

1. a laenulepingust tulenevat võlgnevust, ei olnud põhjendatud jätta intressinõue täies ulatuses rahuldamata. Oluline ei ole see, et laenusummad kanti üle laenulepingus sätestatud laenu tagastamise tähtajale järgneval perioodil, 6 kuna kokkulepe sõlmiti hiljem ning selles sisaldus ka
2. a väljastatud laenusummadelt arvestatud intress. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui rahuldas viivisenõude üksnes 4446 euro ulatuses. Viivisearvestus ei ole õige ka juhul, kui kokkuleppest tuleneks kostjate kohustus üksnes 7600 euro põhivõlgnevuse osas. Maakohus arvestas viivist perioodi
3. aprill kuni
4. august 2015 eest ning ei põhjendanud, miks ta ei arvesta viivist kokkuleppe lisaks oleva maksegraafiku osamaksetega tasumise viivitamise eest. Kui kohus pidas kostjaid vastutavaks ainult
5. a laenulepingust tulenevate kohustuste eest, oleks kohus pidanud välja arvutama ka viivise maksegraafiku esimeselt neljalt osamakselt ja osaliselt viiendalt osamakselt. Viivis oleks sellisel juhul 15 897 eurot 72 senti ja viivisenõue tulnuks rahuldada vähemalt kohtu tunnustatud põhivõla 7600 eurot ulatuses. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust menetluskulude jagamisel, kui ei põhjendanud, miks ta hageja seisukohtadega ei arvesta. Menetluskulude jagamisel tuli arvestada, et kostjad esitasid menetluses valeandmeid ja käitusid pahauskselt.
6. Kostjad hageja apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu
8. juuni 2016 otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ning mõistab välja solidaarselt Imre Tiidolt ja Rait Metsamardilt osaühingu ProInkasso kasuks põhivõlgnevuse 51 600 eurot, intressi 11 311 eurot 20 senti, viivise 37 008 eurot 80 senti ja sissenõudmiskulu 80 eurot (kummagilt 40 eurot).
9. Vastavalt § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles hagi jäeti rahuldamata (resolutsiooni p 4) ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
10. Apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks ei ole järgmised hageja väited. 8.
11. Hageja on apellatsioonkaebuses eelkõige vaidlustanud maakohtu poolt kostjate taotluse asja juurde võtta 28.03.2016 esitatud täiendav tõend rahuldamist (otsuse resolutsiooni p 1). Hageja väitel esitasid kostjad tõendi hilinenult ning tegemist on lubamatu tõendiga. Hageja esitas maakohtu sellekohasele tegevusele vastuväite, kuid kohus ei põhjendanud, miks ta sellega ei arvesta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigustatult rahuldanud kostjate taotluse ja tõendina vastu võtnud Swedbank AS-i kinnituse selle kohta, et A.S. omas juurdepääsu laenusaaja kontole Swedbank AS-is koos väljavõttega tehingutest, mille on laenuandja kontolt teinud A.S. (tl 188195). Maakohus ei ole siinjuures rikkunud menetlusnormi ning on õigesti kohaldanud TsMS § 331 lg-t 1 asudes seisukohale, et tõendi menetlemine ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist. Vastavad põhjendused on maakohus esitanud vaidlustatud otsuse p-s 1 ning ringkonnakohus ei pea neid vajalikuks korrata. Hageja on saanud esitada maakohtule oma seisukoha tõendi kohta. 8.
12. Hageja väite kohaselt tegi maakohus üllatusliku otsuse, sest väljendas kogu menetluse jooksul seisukohta, et hageja nõue on kokkuleppe alusel põhjendatud ja tõendatud, kuid leidis otsuses, et kokkuleppega võeti üle üksnes 01.01.2013 sõlmitud laenulepingust nr 20130101/01 tulenev kohustus 7600 eurot. 7 TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja poolte nõuded ning sama paragrahvi lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Seega seadusest tulenevalt lahendab kohus tsiviilvaidluse otsusega ning seetõttu on alusetu hageja väide, et kuna hagi ei rahuldatud täielikult, siis oli otsus üllatuslik. Asjaolu, et hageja arvates oli tema hagi põhjendatud ja tõendatud, ei eelda, et kohus nõustuks hageja arvamusega. TsMS § 442 lg 5 ja lg 8 kohaselt lahendab kohus vaidluse otsusega. See, et kohus on püüdnud menetluse kestel suunata pooli kompromissile ning selgitanud kostjatele õiguslikku olukorda, ei näita, et kohus pidas hageja nõuet täies ulatuses põhjendatuks. Hageja poolt viidatud 17.03.2016 kohtuistungi protokollist ei tulene maakohtu seisukohta, et hagi on täies ulatuses tõendatud ja põhjendatud. Eeltoodu alusel on põhjendamatu hageja väide, et maakohus tegi üllatusliku otsuse. 8.
13. Hageja väitel tuvastas maakohus ebaõigesti, et 07.04.2014 kokkulepe (I kd tl 8-10) on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Ringkonnakohus ei nõustu hageja nimetatud väitega ning sarnaselt maakohtuga on seisukohal, et 07.04.2014 kokkulepe on vaadeldav deklaratiivse võlatunnistusena. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 6, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.
14. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada järgmistel põhjustel. Hageja seisukoha kohaselt rikkus maakohus

§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid, kui asus seisukohale, et kostjad võtsid üle üksnes 01.01.2013 sõlmitud laenulepingust nr 20130101/01 tulenev kohustuse. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga ning leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud seadust ja hinnanud tõendeid, asudes seisukohale, et kostjad on

1. aprilli 2014 kokkuleppega üle võtnud ainult 01.01.2013 sõlmitud laenulepingust nr 20130101/01 tuleneva Stock 4 Offer OÜ kohustuse. 9.
2. Kokkuleppe p-s 1.1 lepiti kokku Lumira OÜ ja Stock 4 Offer OÜ vahel 01.01.2013 sõlmitud laenulepingust nr 20130101/01 tuleneva võlgnevuse üleandmises ning selle tasumise ajatamises. Kokkuleppe p 1.2 kohaselt oli lepingust tulenev nõude põhisumma jääk kokkuleppe sõlmimisel 51 600 eurot ning sissenõutavaks muutunud, kuid tähtaegselt tasumata, kasutusintressi summa suuruseks oli kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga 11 311,20 eurot. Kokkuleppe p 2 järgi oli kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga võla üleandja koguvõlgnevus võlausaldaja ees 62 911,20 eurot. Kokkuleppe punkti 3 kohaselt kostjad avaldasid, et soovivad solidaarvõlgnikena võtta üle võla üleandja kohustuse võlausaldaja ees summas 62 911,20 eurot. Kokkuleppe p-s 4 kostjad kinnitasid, et nad tunnistavad tingimusteta võlgnevust võlausaldaja ees summas 62 911,20 eurot ega oma võlgnevuse osas ühtegi vastuväidet ning kinnitavad, et nad kohustuvad tasuma nimetatud võlgnevuse võlausaldajale. Kokkuleppe p-s 5 lepiti kokku võlgnevuse ajatamine ning tasumine vastavalt maksegraafikule. Kokkuleppe p-s 6 lepiti kokku võla ennetähtaegse tasumise korral nõudest osaline loobumine ja p-s 7 viivisemäär 0,5% kalendripäevas. Kokkuleppe tekstist nähtub üheselt, et kokkuleppega anti kostjatele üle Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevus 61 911 eurot 20 senti Lumira OÜ ees ning nimetatud summas on kostjad ka võlga tunnistanud. Kuigi kokkuleppe p-s 1.1 on koguvõlgnevuse 62 911 eurot 20 senti alusdokumendina nimetatud 01.01.2013 sõlmitud laenulepingut nr 20130101/01, ei tähenda see, et kokkuleppe alusel üleantud võla alusdokumendiks ei ole ka
3. aastal sõlmitud laenuleping. Kostjad on üle võtnud võlgniku kohustuse, kuid tegemist ei ole lepingu ülevõtmisega, ning seetõttu ühele ülevõetud kohustuse aluseks olevale lepingule viitamata jätmine ei vabasta kohustuse täitmisest, vaid kohustusest vabanemiseks ja võlausaldaja hagi rahuldamata jätmiseks peab võlgnik tõendama, et 8 võlatunnistusega tunnistatud võlga ei ole (s.o et Stock 4 Offer OÜ-l ei ole Lumira OÜ ees võlga summas 61 911 eurot 20 senti) või see on lõppenud. 9.
5. aprilli 2014 kokkuleppega on kostjad üle võtnud Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevuse 61 911 eurot 20 senti Lumira OÜ ees (

§ 175

), tunnistanud võlga summas 62 911 eurot 20 senti ja allkirjastanud maksegraafiku võla tasumise kohta. Kostjate käitumine näitab, et kokkulepet sõlmides oli nende tahe üle võtta Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevus Lumira OÜ ees (s.o nii 2012. a kui 2013. a lepingutest tulenev võlgnevus). Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka kokkuleppe tõlgendamine ja asjas olevad tõendid.

§ 29

lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lg 4 järgi kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb

§ 29

lg 5 kohaselt arvestada mh lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastavalt tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust. Antud juhul vaidlevad pooled selle üle, milline oli lepingupoolte ühine tahe kokkuleppe sõlmimisel. Kostjate väitel soovisid nad vaidlusaluse kokkuleppega üle võtta

1. a laenulepingust tulenevat kohustust, mille täitmise eest nad vastutasid ka käenduslepingute alusel (käenduslepingud sõlmitud 01.01.2013). Hageja vastuväite kohaselt olid kostjad teadlikud 01.01.2013 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste suurusest ning said aru, et 07.04.2014 kokkulepe ei hõlma üksnes
2. a, vaid ka
3. a laenukohustusi. 9.
4. Iseenesest ei ole kostjad vaidlustanud asjaolu, et Stock 4 Offer OÜ-l oli kokkuleppe sõlmimise ajal võlgnevus Lumira OÜ ees kokkuleppes nimetatud summas ning nimetatud võlgnevus oli tekkinud kahe laenulepingu alusel. Samas aga on kostjad seisukohal, et nendel ei olnud kokkuleppe sõlmimisel tahet üle võtta Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevus Lumira OÜ ees. Ringkonnakohtu arvates on kokkuleppe alusel tuvastatav lepingupoolte ühine tahe Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevuse ülekandmiseks kostjatele. Kokkuleppe punkti 3 kohaselt kostjad avaldasid, et soovivad solidaarvõlgnikena võtta üle võla üleandja kohustuse võlausaldaja ees summas 62 911,20 eurot. Kokkuleppe p-s 4 kostjad kinnitasid, et nad tunnistavad tingimusteta võlgnevust võlausaldaja ees summas 62 911,20 eurot ega oma võlgnevuse osas ühtegi vastuväidet ning kinnitavad, et nad kohustuvad tasuma nimetatud võlgnevuse võlausaldajale. Kokkuleppe p-s 5 lepiti kokku võlgnevuse ajatamine ning tasumine vastavalt maksegraafikule. Järeldust, et kokkuleppe sõlmimisel oli kokkuleppe osaliste ühine tahe see, et kostjad võtavad üle Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevuse OÜ Lumira ees summas 62 911 eurot 20 senti, kinnitab ka lepingu eesmärk.

§ 29

lg 5p 4 alusel tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada muuhulgas lepingu olemust ja eesmärki. Antud juhul oli kokkuleppe eesmärgiks Stock 4 Offer OÜ võlgnevuse Lumira OÜ ees summas 62 911 eurot 20 senti ülekandmine kostjatele. Kuigi kokkuleppe p-s 1.1 on nimetatud vaid üks leping (01.01.2013 sõlmitud laenuleping nr 20130101/01), ei välista see poolte ühist tahet Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevuse ülekandmiseks kostjatele. 9.

1. Kostjate väite kohaselt olid nad sõlminud käenduslepingud üksnes kokkuleppes nimetatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks (s.o 01.01.2013 sõlmitud laenulepingust nr 20130101/01 tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks) ning see asjaolu näitab nende tahet üle võtta ainult viidatud laenulepingust tulenevad kohustused. Ringkonnakohtu arvates ei näita asjaolu, et käenduslepingud olid sõlmitud vaid 01.01.2013 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks, seda, et kostjatel puudus tahe 07.04.2014 kokkuleppega võtta üle lisaks
2. a laenulepingust tulenevatele kohustustele ka kohustused
3. a sõlmitud laenulepingust. Majandustegevuses tegutsevate isikutena pidid kostjad aru saama, et nad võtavad enda kanda äriühingu (mille juhatuse liikmed nad olid) 9 kohustuse summas 62 911 eurot 20 senti. Olles Stock 4 Offer OÜ juhatuse liikmed ning võttes üle osaühingu võlgnevuse 62 911 eurot 20 senti, pidid nad (hoolsate juhatuse liikmetena) olema teadlikud, et ülekantud kohustus ei tulene ainult
4. a laenulepingust, vaid tegemist on ka
5. a laenulepingust tuleneva täitmata kohustusega. Siinkohal on asjakohatu maakohtu seisukoht, et kuna majandusaasta aruanded on kinnitatud ühe juhatuse liikme poolt, siis ei saa need tõendada mõlema kostja teadmist laenukohustuste suurusest. Kostjad olid kokkulepet allkirjastades teadlikud osaühingu võlgnevuse suurusest, sest vastasel juhul majandustegevuses osalevate isikutena nad ei oleks kokkulepet sõlminud ega kinnitanud võlgnevust võlausaldaja ees summas 62 911 eurot 20 senti. 9.
6. Kostjad on oma vastuväites tuginenud ka asjaolule, et laenusaaja raamatupidamine oli laenuandja kontrolli all, millest tulenevalt nad
7. a laenulepingust tuleneva võlgnevuse suurust ei teadnud. Ringkonnakohus on eelnevalt asunud seisukohale, et kokkulepet sõlmides oli kostjate tahe üle võtta Stock 4 Offer OÜ koguvõlgnevus summas 62 911 eurot 20 senti Lumira OÜ ees (s.o nii
8. a kui
9. a lepingutest tulenev võlgnevus). Seega ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust asjaolu, kas kostjad teadsid või ei teadnud
10. a laenulepingust tuleneva võlgnevuse konkreetset suurust. Lisaks sellele kostjad laenusaaja juhatuse liikmetena pidid olema hoolsad ning teadlikud laenusaaja majandustegevusest (s.h laenukohustuse suurusest). Asjaolu, et A.S. tegi Stock 4 Offer OÜ nimel ülekandeid, sh laenu tagasimakseid, ei tõenda kuidagi seda, et kostjate tahe kokkuleppe sõlmimisel ei olnud üle võtta osaühingu koguvõlgnevus. 9.
11. Kokkuleppe kehtivuse seisukohalt ei oma tähtsust kostjate väide, et laenuandja esindaja A.S. võttis allkirjad kokkuleppele kummaltki kostjalt eraldi autos (R. Metsamardilt tema maja ees ning I. Tiidolt Tallinna Sikupilli parklas) ning ei võimaldanud kummalgi kokkuleppega tutvuda, ei andnud täpseid selgitusi sisu kohta ega võimaldanud juristiga nõu pidada. Nimetatud asjaolu ei ole kokkuleppe tühisuse või tühistamise aluseks. 9.
12. Kostjad on maakohtus tuginenud täiendavalt sellele, et Stock 4 Offer OÜ kohustus Lumira OÜ ees on täidetud kaupade laojäägi üleandmisega või on vähenenud 35 077,05 euro võrra, millest tulenevalt võib kokkuleppe alusel nõutav summa olla maksimaalselt 27 834 eurot 5 senti. Maakohus on asunud seisukohale (maakohtu otsuse p 8), et asjas esitatud tõendid ei anna alust väita, et Stock 4 Offer OÜ kohustused Lumira OÜ ees olid enne nõude loovutamist täidetud. Nimetatud maakohtu seisukohta ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud ning seetõttu ringkonnakohus ei võta seisukohta eelnimetatud kostjate vastuväite kohta. Kõige eeltoodu alusel tuleb hagi rahuldada ning kostjatelt välja mõista solidaarselt hageja kasuks põhivõlgnevus 51 600 eurot.
13. Lisaks põhivõlgnevusele on hageja taotlenud kostjatelt solidaarselt intressi 11 311 eurot 20 senti ja viivise 37 008 eurot 80 senti väljamõistmist. Kokkuleppe p-s 1.2 on sätestatud sissenõutavaks muutunud intressi suurus 11 311 eurot 20 senti. Kuna ringkonnakohus asus seisukohale, et kostjad on kokkuleppe kohaselt üle võtnud Stock 4 Offer OÜ võlgnevus Lumira OÜ ees summas 62 911 eurot 20 (sh intress 11 311 eurot 20 senti), siis kuulub hageja nõue intressi 11 311 eurot 20 senti kostjatelt väljamõistmise osas rahuldamisele. Kokkuleppe p-s 10 on pooled kokku leppinud viivises 0,5% päevas iga vastava makse tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja on nõudnud kostjatelt viivist 37 008 eurot 80 senti (viivisearvestus I kd tl 20). Kostjad on maakohtus viivisenõudele vastu vaielnud põhjusel, et põhinõuet ületav viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna viivis 37 008 eurot 80 senti ei ületa rahuldatud põhinõuet (51 600 eurot), siis kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele. 10
14. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda. Maakohus on tuvastanud, et hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus oli 2065 eurot 2 senti (riigilõiv 1200 eurot + õigusabikulu 865 eurot 2 senti). Maakohus on vastavad põhjendused esitanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtus olid 2065 eurot 2 senti. Ringkonnakohtus on hageja esitanud taotluse menetluskulude 1800 eurot väljamõistmiseks, sh riigilõiv 1200 eurot ja õigusabikulu 600 eurot (apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu 10 tundi tasumääraga 60 eur/h). Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja keerukust ja seda, et apellatsioonkaebuses korratakse suuresti maakohtus esitatud seisukohti, on põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks apellatsiooniastmes 1500 eurot (1200 eurot riigilõiv+300 eurot õigusabikulu (5 tundi apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu x 60 eurot)). Hageja ei ole esitanud maakohtule (I kd tl 179-180) ega ringkonnakohtule TsMS § 177 lg 4 kohast taotlust. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 11 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson