Obsah (6)

§ 758§ 1044§ 770§ 762§ 127§ 1043

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-14

) ja valdkonnaseadused. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes. Tervishoiuteenuse osutamisest või sellest keeldumisest tekkinud vaidluste, samuti tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses. Maakohus kohaldas TTKS § 1 lg-t 1, § 2 lg-t 1 ning

§ 758lg-t 1, §-i 762 ja §-i 770.

Hageja ei ole väitnud, et kostja tegevus /tegevusetus on põhjustanud talle tervisekahjustuse, mistõttu ei tule käsitleda kostja võimalikku vastutust õigusvastaselt kahju tekitamist reguleerivate sätete järgi (

§ 1044lg 3).

Kohus määras asjas kaks kohtuarstlikku ekspertiisi.

1. jaanuari 2015 ekspertiisi järgi diagnoositi hagejal healoomulise veresoonekasvajana hemangioom. SA Tartu Ülikooli Kliinikumis diagnoositi hagejal märtsis 2015 arteriovenoosne malformatsioon. Seda arvestades on tehtud
2. aprillil 2016 teine ekspertiis. Hagejal diagnoositud haigus võis põhjustada valu ja vaevusi, kuid asjas ei ole mitte millegagi tõendatud, et hageja vaevused ja kannatused olid põhjustatud tervishoiuteenuse osutaja (kostja) kohustuste süülise rikkumise tõttu (tõendatud ei ole, et kostja oleks jätnud hagejale abi osutamata või olnud tema ravimisel hooletu, ning selline käitumine oleks suurendanud hageja kannatusi (

§ 770lg 1)).

1. aprillil 2016 eksperdiarvamuse kohaselt on arteriovenoosne malformatsioon kaasasündinud krooniline haigus, mis võib progresseeruda. Tõendatud ei ole, et hagejale kaasasündinud krooniline haigus progresseerus kinnipidamiskohas karistuse kandmise ajal vangala meditsiiniosakonna süül. Hemangioom ja arteriovenoosne malformatsioon on patomorfoloogiliselt erinevad haigused, kuid olemuselt ja tüsistuste poolest sarnased.
2. jaanuari 2015 eksperdiarvamuse kohaselt on hemangioom (hagejal diagnoositi hemangioom
3. aastal) ravitav, ravi on enamasti konservatiivne ning üldjuhul ei ole tegemist progresseeruva haigusega. Raviga alustamine sõltub kasvaja lokalisatsioonist, suurusest ja lisandunud tüsistustest. Selle haiguse diagnoosimine ei nõua kohest raviga alustamist, kuna protsess on healoomuline (ei anna siirdeid) ning võib aja jooksul ise taandareneda. Ükski asjas kogutud tõend ei viita sellele, et hageja 3 kaebuseid ei oleks fikseeritud või vajalikku abi vaevuste leevendamiseks ei oleks osutatud. Mõlemad eksperdiarvamused kinnitavad üheselt, et ei ole alust arvamuseks, nagu oleks hagejal diagnoositud haiguse ravimisega venitatud/viivitatud või tehtud raviviga. Vangla meditsiiniosakonnas raviti hagejal labajala haavandit ja sellega kaasnevat põletikku, mille aluseks on veresoonte patoloogia. Vangla tingimustes tehtud ravi oli adekvaatne ja vastas arstiteaduse üldisele tasemele. Asja materjalide hulgas ei ole tõendit, mis lükkaks ümber eksperdiarvamustes toodut. Ei ole alust kahelda ekspertide pädevuses ja nende hinnangute objektiivsuses.

§ 762

tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida patsiendile soovitud tulemust või välistada mistahes kaebuste tekkimise tulevikus. Tervishoiuteenuse osutaja vastutus tuleb siduda eelkõige küsimusega, kas ta käitus nii, nagu iga teine hoolikas sama kutseala esindaja oleks käitunud. Puudub igasugune alus väita, et kostja oli oma kohustuste täitmisel hooletu või tema osutatud tervishoiteenus ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele. Hageja

1. jaanuari ja
2. aprilli 2014 tervisekaardi kannetest nähtuvalt ei ole alust väita seda, et hageja ei mõjutanud ega saanud ise kuidagi ebasoodsalt mõjutada oma jala paranemist/ravi. Kui ka terviseprobleemi lahendamiseks võib olla mitu võimalikku raviviisi, ei tähenda see, et tervishoiuteenuse osutaja määratud ravi oleks olnud ebaõige. Kumbagi menetluses käsitletud diagnoosi ei määranud hagejale vangla meditsiiniosakond. Seetõttu on põhjendamatu kostjale ette heita ebaõige diagnoosi määramist ning sellest tulenevat vale ravi. Hageja väited, et uuringud tehti hilinemisega ning erinevate uuringute /protseduuride vahelised ajad olid põhjendamatult pikad, on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja nõue kohustada kostjat teda ravima on põhjendamatu. Kostja kohustus osutada raviteenust tuleneb VangS §-dest 49, 52 ja
3. Otsustuse, millist ravi patsiendile (sh kinnipeetavale) määrata, teeb meditsiinitöötaja, mitte kohus. Praeguseks ajaks on ära langenud vajadus võimalike ravikulude kandmiseks /hüvitamiseks Soomes, sest hagejale on tehtud operatsioon Eestis, tema seisund on paranenud ning hageja viibib uuesti kinnipidamiskohas. Hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks (

§ 127

ja § 134) ei ole põhjendatud, sest kostjale ei saa ette heita oma kohustuse rikkumist ja hagejale süülist kahju tekitamist. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada, et kostja jättis täitmata oma kohustuse (korraldada hageja haiguse põhjuse tuvastamine ja ravimine) või viivitas selle kohustuse täitmisega, samuti osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mittevaralise kahju hüvitise saamiseks. Hageja palub uue otsusega nimetatud nõuded rahuldada. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et kostja süüline rikkumine (hagejale abi osutamata jätmine või hooletus) ei ole tõendatud. Maakohus jättis tähelepanuta vangla meditsiiniosakonna dokumendid, millest nähtub, et kostja tegeles hageja haiguse tagajärgede, mitte aga selle põhjuste kõrvaldamisega (uuringutele saatmine, eriarsti võimaldamine). Eksperdid ei saanud oma arvamuses vastata sellele, kas vanglas hageja haiguse diagnoosimisega viivitati või mitte, sest haigusloos oli märgitud ainult diagnoos ja puudusid põhjendused. Hageja palub võtta asja juurde väljavõtte oma haigusloost, millest nähtuvalt tehti talle SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas
2. novembril 2015 operatsioon ning tema haigus paranes. Eeltoodu näitab, et kui vangla meditsiiniosakond oleks korraldanud hageja ravimist õigeaegselt, siis oleks saanud haiguse põhjuse kõrvaldada juba neli aastat tagasi. Hageja ei saanud esitada dokumenti varem, sest vahistati kriminaalasja raames ja on Tallinna Vanglas vahi all ning advokaadiga oli võimalik ühendust saada 2016 mais. 4 Hageja palus samuti vabastada teda apellatsioonkaebuse esitamisel tasutava riigilõivu 1000 eurot maksmise kohustusest. Hageja on vanglas ja tal ei ole sissetulekut.
3. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
5. mai 2016 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks.
6. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse taotlusest nähtuvalt ei vaidlusta hageja maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata tema nõude kohustada kostjat korraldama hageja nõuetekohane ravi, samuti osas, milles jäeti rahuldamata tema nõue kohustada kostjat tasuma hageja ravikulud Soomes. Seega lähtuvalt TsMS § 651 lg-st 1 ringkonnakohus ei kontrolli eelnevalt nimetatud osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
7. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt vaieldakse apellatsiooniastmes selle üle, kas kostja on hagejale tervishoiuteenuse osutamisel rikkunud süüliselt oma kohustust korraldada hageja haiguse põhjuse tuvastamine ja ravimine või viivitas kostja oma kohustuse täitmisega ning, kas sellest tulenevalt on kostjal hageja ees mittevaralise kahju hüvitamise kohustus. Tervishoiuteenuste osutamise korralduse ja nõuded sätestab TTKS § 1 lg 1 ja nimetatud seadust kohaldatakse ka tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest tulenevate erisustega (TTKS § 1 lg 21ja VangS § 49 lg 1). Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 esimese lause järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VangS § 52 lg 1 esimeses lauses sätestatakse, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Sama sätte lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg-te 1 ja 2 järgi tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavuse ning kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde.
8. Kannatanu saab mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel, kuid lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja

§ 1044

lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (

§ 1043jj).

Hageja on oma nõudes tuginenud lepingulisele alusele, s.o hageja nõuab kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tulenevalt, ja seega kuuluvad kohaldamisele

§ 758

jj.

§ 758

lg 1 järgi kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning 5 tulemustest. Osutatud tervishoiuteenus peab

§ 762

kohaselt vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti.

§ 770

lg 1 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. TsMS § 770 lg 3 järgi peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. TsMS § 770 lg 4 järgi, kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt leiab hageja, et kostja on rikkunud oma kohustust seeläbi, et jättis korraldamata hageja haiguse põhjuse tuvastamise ja ravimise (väljaspool vanglat) või viivitas sellega, kuna ei suunanud hagejat õigel ajal uuringutele ja eriarsti vastuvõtule. Hageja ei ole kostjale ette heitnud diagnoosi ja raviviga. Hageja väitel kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu on tal tekkinud mittevaraline kahju (haigus põhjustas hagejale valu ja kannatusi). 10. Kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, on asjas oluline tuvastada, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju ning, kas kostja vastutab selle kahju tekkimise eest. Ringkonnakohtu nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et tõendatud ei ole kostja vastutuse aluseks olevad asjaolud, s.o kostja on ole

§ 770

lg 3 kohaselt tõendanud, et kostja ei suunanud teda õigel ajal uuringutele ja eriarsti vastuvõtule (s.o jättis korraldamata või viivitas haiguse põhjuse tuvastamisega). Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et kostja ei ole jätnud hagejale abi osutamata ega olnud tema ravimisel hooletu.

1. Maakohus on oma seisukoha kujundamisel tuginenud asjas esitatud tõenditele, sh ekspertiisiaktidele (II kd tl 63-77; III kd tl 36-66). Eksperdiarvamustest nähtuvalt on nende lähteandmete põhiosaks olnud hageja tervisekaardi kanded, mis on tehtud hageja vanglas viibimise ajal (kanded, mis puudutavad hageja jalalaba olukorda ja ravi alates
2. septembrist 2008 kuni
3. oktoobrini 2014 (06.01.2015 ekspertiisiakt) ning
4. märtsini 2015 (21.04.2016 ekspertiisiakt). Lähtudes ekspertiisiaktides märgitust on alusetu hageja väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta ja hinnanguta vangla meditsiiniosakonna dokumendid. Hinnang viidatud vangla meditsiiniosakonna dokumentidele sisaldub hinnangus ekspertiisiaktidele. Maakohus on õigesti hinnanud 06.01.2015 ja 21.04.2016 ekspertiisiakte kogumis teiste tõenditega ning asunud seisukohale, et tõendatud ei ole kostjapoolne korraldamatus (viivitus) hageja haiguse põhjuse tuvastamiseks ja ravimiseks (väljaspool vanglat) ning hageja saatmata jätmine uuringutele ja eriarsti vastuvõtule. Vangala meditsiinidokumentidest (vt 16.01.2015 ekspertiisiaktis esitatud dokumentide koondloetelu II kd tl 64-69) nähtuvalt on hageja saabunud Tallinna Vanglasse
5. augustil 2007 ning esmased kaebused jalalaba haavandi kohta on fikseeritud 2008 septembris. Hageja probleemi on püütud lahendada erineva raviga, hageja on suunatud ka kirurgi juurde ja jätkatud seejärel ravi tema näidustusel. 2009 mais suunati hageja dr Paumanni juurde uuringutele, kuid hageja vabanes enne seda vanglast ja oli üle poole aasta vabaduses (vahepeal arsti juurde ei pöördunud). 2010 novembris on raviloos märgitud, et hetkel põletikku ei ole, kuid periooditi see tekib ja periooditi taandub. 2011 on hagejale tehtud dr Paumanni juures Doppler-sonograafia uuring (hemangioomi diagnoosimine 2011 mais) ning histoloogiline uuring (mis kinnitas Doppler-sonograafia vastust) ja jätkatud hageja diagnoosikohast ravi. Dokumentide kohaselt ei vajanud hageja vanglas olles erakorralist operatsiooni (kui ei teki mingit tüsistust). Meditsiinidokumentide
6. aasta 6 kannetest nähtuvalt hagejal kaebusi seoses diagnoositud haigusega ei olnud ja tervisekaardi andmetel võis hageja töötada. Taas oli hagejale määratud ravi seoses jalaprobleemiga 2013 märtsis, jalast tehti röntgengrammid, võeti külv labajalast ja haavaeritisest laboratoorseteks uuringuteks, tehti kompuutertomograafia, konsulteeriti perearstiga jm. Hageja on pöördunud hagiga kohtusse 2014 veebruaris.
7. Eeltoodust ei tulene hageja soovitud järeldust, et nelja aasta jooksul piirdus vangla meditsiiniosakond tema vaevuste vähendamisel vaid valuvaigistavate süstide, tablettide ning salvide määramisega ning, et juba aastatel 2011-2012 oli selge, et haigust ei ole võimalik vanglas välja ravida. Uuringutele või eriarsti juurde suunamise vajaduse ebaõige kindlaksmääramine saaks iseenesest olla tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks, kuid antud juhul esitatud meditsiinidokumendid ei anna alust järelduseks, nagu ei oleks hagejat suunatud uuringutele ja eriarstide juurde siis, kui ilmnesid nähud uuringute tegemise ja eriarstide vajaduse järele. 06.01.2015 eksperdiarvamuses on jõutud järeldusele, et vanglas osutatud ravi oli kohane ja adekvaatne ning hagejale tehtud uuringud olid vajalikud ja õigeaegsed. Eksperdi hinnangul ei ole objektiivset alust arvata, et hageja haiguse ravimisega oleks venitatud/viivitatud, samuti ei saa kostjale ette heita diagnoosi- ega raviviga (II kd tl 76 pöördel ja tl 77). 21.04.2016 eksperdiarvamuses jõuti samuti järeldusele, et vangla tingimustes osutatud ravi oli adekvaatne ja vastas arstiteaduse üldisele tasemele ning kostjale ei saa ette heita diagnoosi- ega raviviga (III kd tl 65). Eeltoodud järeldusi ei lükka ümber hageja osutamine apellatsioonkaebuses sellele, et eksperdid ei saanud oma 21.04.2016 arvamuse p-s 2.2 vastata, kas vanglas hageja haiguse diagnoosimisega viivitati või mitte, sest SA Tartu Ülikooli Kliinikumi haigusloos oli märgitud ainult diagnoos ja puudusid põhjendused. Tegemist on küsimusega võimalikust diagnoosiveast ning ekspert on jõudnud arvamuse p-s 2.7 ja 2.10 järeldusele, et ravi oli kooskõlas arstiteaduse üldise tasemega ning kostjale ei saa ette heita diagnoosi- või raviviga. Hageja viitab siinkohal asjakohatult sellele, nagu oleks kostja jätnud hageja haigusloo nõuetekohaselt täitmata, kuna kõnealuse eksperdiarvamuse p-s 2.2 tugineti SA Tartu Ülikooli Kliinikumi haigusloole.
8. Lähtudes eeltoodust ei saa kostjale ette heita tema kohustuse süülist rikkumist ning seega ei ole põhjendatud ka hageja nõue mittevaralise kahju hüvitise saamiseks.
9. Hageja on esitanud apellatsioonkaebuses taotluse võtta asja juurde väljavõte haigusloost, millest nähtuvalt on talle tehtud
10. novembril 2015 operatsioon ning tema tervislik seisund on paranenud. Hageja soovis selle dokumendiga tõendada, et tema õigeaegsel ravimisel saanuks haiguse põhjuse kõrvaldada õigeaegselt, s.o juba neli aastat tagasi. Ringkonnakohus jätab eeltoodud tõendi TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alusete puudumise tõttu asja materjalide juurde võtmata. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt oli kõnealune tõend olemas ajal, mis hageja viibis vabaduses (ringkonnakohtu
11. augusti 2015 määrusega kriminaalasjas nr 1-15-2821 vabastati hageja määruse jõustumisel (jõustunud
12. augustil 2015) vangistusest parandamatult raske haiguse tõttu ning peeti kriminaalasjas nr 1-16-1693 tehtud Harju Maakohtu
13. märtsi 2016 määruse järgi uuesti kinni
14. veebruaril 2016 ja vahistati eelnimetatud määruse alusel
15. märtsil 2016 (eelnevalt oli hageja kandnud ka 8-päevase aresti)). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud tõend ka ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks (TsMS § 652 lg 4). Kostja taotles hageja tõendi vastuvõtmisel omapoolsete tõendite (SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla
16. jaanuari 2016 statsionaarne epikriis ja vanglas peetava tervisekaardi väljavõte) asja juurde võtmist. Kuivõrd ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse tõendi asja juurde võtmiseks, siis jääb rahuldamata ka kostja taotlus täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks. 7
17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega taotlust hagejalt menetluskulude väljamõistmise kohta. Seetõttu jätab ringkonnakohus kostja menetluskulud apellatsiooniastmes rahaliselt kindlaks määramata. Hageja on esitanud ringkonnakohtule menetlusabi taotluse ja teatise majandusliku seisundi kohta, paludes teda vabastada apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest. Toimikust nähtuvalt on maakohus hageja majanduslikku seisu arvestades vabastanud ta
18. juuni 2014 määrusega riigilõivu ja ekspertiisitasu tasumise kohustusest (hageja majanduslikku seisundit hinnati ka
19. märtsi 2014 määrusega hagejale riigi õigusabi osutamisel). Tulenevalt TsMS § 184 lg 4 esimesest lausest eeldatakse menetlusabi jätkuvust. Ringkonnakohus jätkas hagejale menetlusabi andmist. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja majanduslikku seisundit, tuleb ta TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Maakohus määras
20. märtsi 2014 määrusega hagejale advokaadi riigi arvel riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. Ringkonnakohus jätab hageja riigi õigusabi kulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke Andra Pärsimägi Viivi Tomson 8