lg 1 alusel mõisteti välja Pavel Jakovlevilt kannatanu S AS kasuks tsiviilhagi summas 6 395 eurot 21 senti. Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja tsiviilhagiga seonduv. APELLATSIOON:
Käesolevaga on apellant seisukohal, et Harju Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusnorme jättes Pavel Jakovlevi kohtumenetluses antud ütlused tõendite hulgast kõrvale. Seega on rikutud
Samas 2 leiab apellant, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. 3.2 Pavel Jakovlevi tegevuses puuduvad omastamise objektiivsed ja subjektiivsed kuriteo tunnused. Antud kriminaalasjas lasub põhiline vaidluskese asjaolul, kas süüdistuse aluseks olev tegevus, mida Pavel Jakovlevile ette heidetakse, on karistusseadustiku mõttes käsitletav omastamisena või mitte. Kohtuistungil Pavel Jakovlev end süüdi ei tunnistanud ning esitatud tsiviilhagi süüdistatav omaks ei võtnud. Kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita aga seda fakti, et Pavel Jakovlev soovis jätta sõiduki endale või võõrandada selle kolmandatele isikutele. Arvestades asjaolu, et Pavel Jakovlev oma initsiatiivil suhtles korduvalt pangaga ja proovis leida mõlemat poolt rahuldavat kompromissi, pole võimalik väita, et Pavel Jakovlevi tegevuses esinevad omastamise objektiivsed tunnused. Kusjuures võib nõustuda sellega, et tõepoolest mingil määral HL omandiõigused olid rikutud, aga samas pole tõendamist leidnud omastamistahte manifesteerimine. Pavel Jakovlev pole kunagi rääkinud sellest, et soovib autot endale jätta, pole kunagi väitnud, et tahab seda maha müüa kolmandatele isikutele ja saada müügist raha. Vastupidiselt soovis ta sõiduki tagastada, milleks pidas läbirääkimisi liisinguga, tellis hindamisakti ja hiljem andis auto remonti. Pavel Jakovlev on ühendust võtnud S-ga ja teavitanud liisingufirmat sellest, et liisingu vara, s.o sõiduauto Lexus registreerimisnumbriga XXXXXX, on teinud avarii ning sõiduki kohta on tehtud uus hindamisakt peale avariid, samuti, et on olemas kolmas isik, JB, kes sooviks sõidukit välja osta. S AS on edastanud selle kohta ka vastavasisulise kirjavahetuse. Ütluste kohaselt oli Pavel Jakovlevil alati soov antud probleem pangaga lahendada. 3.3 Kaitsja on seisukohal, et antud asjas tuleks kindlasti piiritleda kriminaalõiguslikud aspektid tsiviilõiguslikest suhetest. Antud juhul H oleks pidanud õigeaegselt pöörduma tsiviilkohtusse ja suure tõenäosusega oleks kohus tsiviilhagi rahuldanud. Siin tekib küsimus, miks H ei ole õigeaegselt kohtusse pöördunud oma omandiõiguse kaitseks, koheselt pärast liisingulepingu ülesütlemist nagu tavapraktikas tehakse? Või miks ei pöördunud liisingfirma kohtu poole vähemalt peale seda, kui ei saadud abi ka C OÜ-lt? Kaitsja ei ole saanud ühtegi vastust küsimusele miks pidas liisingufirma vajalikuks alles 4 aastat peale liisingulepingu ülesütlemist pöörduda politseisse, aga mitte kasutada õigeaegselt kiiret ja reaalset võimalust oma vara tagastamiseks pöördudes tsiviilkohtusse? 3.4 Analüüsides kohtuistungitel ülekuulatud tunnistajate ütlusi selgub, et prokuröri võtmetunnistaja IJ pole Pavel Jakovlevi varem näinud. Vastupidiselt prokuratuuri versioonile sellest, et sõiduki tõi autolammutusele Pavel Jakovlev, andis IJ ütlusi mis seda versiooni ei kinnita. Teine tunnistaja SA pole samuti kunagi Pavel Jakovlevi näinud ja väitis kohtus, et seonduvalt vaidlusaluse Lexusega pole kunagi Pavel Jakovleviga suhelnud ning ka selle tunnistaja ütlused ei kinnita samuti prokuratuuri versiooni sellest, et Pavel Jakovlev soovis jätta sõiduki endale või käitus selle auto omanikuna. 3.5 Kohus on alusetult jätnud Pavel Jakovlevi eeluurimisel ja kohtuistungil antud ütlused, kui ebausaldusväärse tõendi tervikuna kogumist kõrvale, millega on rikkunud
Kaitsja ei saa nõustuda kohtu sellise seisukohaga ning leiab, et Pavel Jakovlevi kohtus antud ütluseid tuleb hinnata teiste tõenditega kogumis. Jättes Pavel Jakovlevi ütlused tõendite kogumist välja pidi kohus välja tooma milles seisnevad ütluste vastuolud. Kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda, mis osas on Pavel Jakovlevi ütlused vastuolulised ning miks need ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtus uuritud 3 tõenditega. Seega palub apellant uue kohtuotsuse tegemisel arvestada Pavel Jakovlevi kohtus antud ütlusi, kus tema põhjalikult selgitab muuhulgas ka panga esindajaga suhtlemist, samuti sõiduki remontimisele andmist ja hindamisakti tellimist ning hinnata neid teiste tõenditega kogumis. Seega otsuse tegemisel tuleb tugineda mh Pavel Jakovlevi poolt kohtus antud ütlustele, mis kinnitavad seda, et temal puudus igasugune tahtlust nimetatud autot omastada ning tema tegi kõik endast sõltuva, et sõiduk pangale tagastada. KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED
Kannatanu vaidleb apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu ning leiab, et see tuleb jätta rahuldamata. Harju Maakohtu 14.12.2016. a. otsus on põhjendatud ja arusaadav. Kohtu siseveendumuse kujunemine on üheselt ja õiguspäraselt jälgitav. Kohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. 4.1 Kaitsja on oma apellatsioonis väitnud, et süüdistatava tegevuses puuduvad omastamise objektiivsed ja subjektiivsed kuriteo tunnused, kuna käesoleval juhul puudub omastamistahte manifesteerimine. Kannatanu sellise seisukohaga ei nõustu. Omastamistahte manifesteerimine võib ilmneda väliselt tajutavas teos, mille põhjal saab objektiivne vaatleja järeldada, et toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid asjades nr 3-1-1-92-13 ja 3-1-1-23-14). Mõistagi ei tähenda manifesteerimine alati asja endale pidamise avalikku kuulutamist. Omastamistahet manifesteerib mh ka asja õiguslik käsutamine, sh selle müümine-. 4.2 Kriminaalasja käigus on leidnud tõendamist asjaolu, et Pavel Jakovlev teadis liisingulepingu lõppemisest ning selle tagastamise kohustusest – olles liisingulepingu ise allkirjastanud ja lepingutingimustega tutvunud, pidi isik olema teadlik, et maksetega hilinemisel või tasumata jätmisel ütleb liisinguandja lepingu üles, eelnevast tulenevalt teadis isik ka kohustusest tagastada liisinguesemeks olev sõiduk selle omanikule. Lisaks on Pavel Jakovlev väitnud, et lepingu ülesütlemisest sai ta teada telefoni teel ning seepeale võttis isik ühendust liisinguandjaga, et lepingut pikendada. On mõistetav, et liisinguandja töötajad Pavel Jakovlev’ile lepingu pikendamise osas mingeid variante ei pakkunud, kuna isik oli liisingulepingut rikkunud, jättes maksed tasumata ning liisingueseme tagastamata. Vaatamata liisinguandja nõudele tagastada auto, süüdistatav seda ei teinud. Kui Pavel Jakovlev väidab, et otsis variante olukorra lahendamiseks, jääb arusaamatuks, miks ta sõidukit ei tagastanud ning miks Pavel Jakovlev sõiduki edasi võõrandas. Eelnevast nähtub selgelt isiku pahatahtlikkus ning omastamistahte manifesteerimine nagu kohus ka oma lahendis õigesti leidnud on. 4.3 Liisingueseme omastamist kinnitavad ka tunnistajate ütlused. Kriminaalmenetluse käigus on tõendamist leidnud, et Pavel Jakovlev müüs kannatanule kuuluva sõiduki IJ’ile, mille eest viimane tasus 350 eurot. Nii IJ’i kui ka SA’i ütlustest tuleneb, et Pavel Jakovlev võõrandas kannatanule kuuluva liisingueseme. Lisaks ei teatanud Pavel Jakovlev kannatanu koostööpartnerile sõiduki asukohta ega muid vajalikke andmeid. Kriminaalmenetluse käigus on ka välja selgitatud, et sõiduk oli pärast liisingulepingu lõppemist veel aktiivses kasutuses, mis viitab samuti omastamise koosseisule. Lisaks on Pavel Jakovlev ise kinnitanud, et ta tõepoolest sõiduki tagastamise kohustust ei täitnud. 4 4.4 Kaitsja väide, et kannatanu oleks oma nõudega pidanud pöörduma tsiviilkohtusse, pole põhjendatud.
lg 1 p 2 võimaldab kannatanul esitada kriminaalmenetluse raames süüdistatava vastu tsiviilhagi – kuna kannatanule on tekitatud kahju kuriteo raames ning see on praeguseks kriminaalmenetluse käigus välja selgitatud, ei pea kannatanu oma õiguste kaitseks tingimata tsiviilkohtusse pöörduma. KANNATANU SEISUKOHT: 5. Kannatanu jääb
lg 3 alusel esitatud seisukohtade juurde ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja 14.detsembri 2016.a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-162921 muutmata. Ühtlasi nõustub ringkonnaprokuröri poolt esitatud põhjendustega. PROKURÖRI SEISUKOHT: 6. Prokurör palub juhindudes
lg 1 p 1 jätta Harju Maakohtu 14.detsembri 2016 kohtuotsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata. 6.1 Kaitsja arvates ei ole süüdistatav teinud midagi sellist, mida võiks käsitada võõra sõiduki enda kasuks pööramisena (omastamistahte manifesteerimisena). Prokurör kaitsja seisukohaga ei soostu ning nõustuvalt maakohtuga leiab, et süüdistuses kirjeldatud Pavel Jakovlevi käitumine vastab omastamise tunnustele. 6.2 Asjakohatu on kaitsja viide Riigikohtu praktikale, mille kohaselt „pole ainuüksi liisingueseme tagastamata jätmine pärast liisingulepingu ülesütlemist veel käsitatav võõra asja ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks” (RKKKo 3-1-1-109-12, p 9). Praegusel juhul ei heideta süüdistatavale ette mittetegevusetust, mis seisnes liisingueseme tagastamata jätmises, vaid tegevust, mis seisnes kokkuvõtvalt selles, et süüdistatav, teades liisingulepingu lõppemisest ja sellest tulenevast kohustusest tagastada liisinguesemeks olev sõiduk selle omanikule, s.o liisingufirmale, jätkas sõiduki kasutamist liisingulepingu lõppemise järgselt mitme aasta jooksul vähendades sellega oluliselt sõiduki väärtust, keeldus kõnealust sõidukit tagastamast ja selle asukohta nimetamast liisingulepingu lõppemise järgselt sõiduki otsimisega tegelenud liisingufirma esindajale ning lõpuks võõrandas kõnealuse sõiduki kolmandale isikule tehes seda liisingufirma teadmata ja nõusolekuta. Süüdistatava tegevuses on eristatavad kolm eraldi tegu –sõiduki pikaajaline kasutamine pärast liisingulepingu lõppemist, keeldumine sõiduk tagastada ja avaldada selle asukoht ning sõiduki võõrandamine. Kõik need teod leidsid kohtuliku uurimise tulemusena tõendamist. Oma nägemuse selle kohta, kuidas kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad Pavel Jakovlevi süüd, esitas prokurör kohtuvaidluse käigus oma lõpukõnes. Samas on oluline toonitada, et prokuröri hinnangul vastaks Pavel Jakovlevi käitumine omastamise koosseisu tunnustele ka siis, kui kolmest eelnimetatud teost heidetaks talle ette vaid ühte. 6.3 Kaitsja ei vaidlusta seda, et pärast liisingulepingu sõlmimist jätkas süüdistatav sõiduki pikaajalist kasutamist, kuid sellegipoolest leiab, et tegemist ei ole sõiduki omastamisega, refereerides Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-99-15 punkti 30. On oluline märkida, et jätkates eelviidatud arutlust osutas Riigikohus samas otsuses ja samas punktis ka sellele, et „siiski ei ole välistatud, et asja kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist väljendub otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata“. Seda mõtet selgitades märkis Riigikohus, et omastamistahte manifesteerimist võib jaatada muuhulgas siis, kui asja edasikasutamisega kaasneb selle väärtuse oluline vähenemine või tegeliku omaniku õiguste selge eitamine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 08.12.2015 kohtuotsust 5 kriminaalasjas nr 3-1-1-99-15, p 30). Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus süüdistatav, olles teadlik liisingulepingu lõppemisest ja sellest tulenevast liisingueseme tagastamise kohustusest, jätkas liisingesemeks olnud sõidukiaktiivset kasutamist mitme aasta jooksul, sõites pärast liisingulepingu lõppemist selle sõidukiga läbi üle kolmekümne tuhande kilomeetri või lastes seda teha kolmandatel isikutel, eelkõige oma abikaasal, mille tulemusena on oluliselt vähenenud sõiduki väärtus. Sellises olukorras ei saa kuidagi väita, et süüdistatav tahtis jätta liisingusõidukit enda kasutusse üksnes ajutiselt, mitte kestvalt. Prokurör on seisukohal, et säärases käitumises on selgelt ja ühemõtteliselt ilmnenud süüdistatava omastamistahe, s.o tema soov käituda liisingusõiduki faktilise omanikuna. 6.4 Apellatsioonis on väidetud, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust
Vastuseks kaitsja väitele
lg 2 p-s 7 ettenähtud rikkumise, s.o kohtuotsuses põhjenduse puudumise kohta märgib prokurör järgmist. Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Prokurör leiab, et käesoleval juhul maakohtu järelduste kujunemine on jälgitav. Apellatsioonist nähtub küll, et kaitsja ei nõustu maakohtu põhjendustega, esitades asjast oma nägemuse, kuid kaitsja mittenõustumine kohtuotsuses esitatud põhjendustega ei ole võrdsustatav kohtuotsuses põhjenduse puudumisega. Seega ei ole maakohus prokuröri hinnangul rikkunud kriminaalmenetlusõigust
6.5 Kaitsja heidab maakohtule ette ka seda, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (
Prokurör on seisukohal, et maakohtu otsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega ja seega
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 7. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 7.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu
Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav
Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (
lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes.
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
) tervikuna 6 või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 7.2 Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja nimelt
lg 1 p 8 mõttes ehk kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seejuures taotletakse apellatsioonis uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Kolleegium märgib, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule nt 3-1-146-07, 3-1-1-27-08 ja
lg 2 sättele, pole
lg 1 p 8 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võimalik ringkonnakohtu poolt sisulise otsuse tegemine. Ringkonnakohus tuvastades
lg 1 p 8 rikkumise peab vastavalt
lg 2 sättele tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Antud juhul on apellandi taotlus õigeksmõistva otsuse tegemiseks vastuolus apellatsiooni sisuga osas, milles on esitatud seisukoht
lg 1 p 8 nimetatud rikkumisest.
lg 1 p 8 ettenähtud rikkumise osas esitas apellant apellatsioonis eksliku tõlgenduse. Nimelt leidis kaitsja, et maakohus on rikkunud
lg 1 p 8 sellega, et kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt, kohtu järeldus ei vasta kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistele asjaoludele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt 31-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Pavel Jakovlev tuleb süüdi tunnistada ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Pavel Jakovlev on temale inkrimineeritud kuriteos süüdi mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida
lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte. 8. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatava õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud
Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. 7 Riigikohus on korduvalt selgitanud, et
lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel
lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Pavel Jakovlevi õigeksmõistmiseks temale inkrimineeritud kuriteos. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid
lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 8.1 Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et kohtuotsusest (kd 1 lk 97 pöördel102) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega. Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate ütlused ja teised kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Pavel Jakovlevi poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (kd 1 lk 100 pöördel-101 pöördel). Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja kaitsja esitatud versiooni. 8.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Pavel Jakovlevi ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Süüdistatava ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, on maakohus hinnanud
lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning ka siin leidnud, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega ehk tunnistajate LK, IJ ja SA ütlustega. Seejuures on maakohus viidanud millised süüdistatava ütlused on vastuolus tunnistajate ütlustega. Seega ei vasta tõele apellatsioonis toodu, et kohtuotsusest ei nähtu, mis osas on süüdistatava ütlused vastuolulised ning miks need ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seejuures on maakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-131-13 p 11-14 märgitud seisukohti.
lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest
Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Kannatanu tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud kattuvad täielikult süüdistuse alusfaktidega, mistõttu ei pea kannatanu tsiviilhagi sisaldama tõendeid nende asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Lisaks märgib kolleegium, et Pavel Jakovlevil oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-79-09). 14.1 Kolleegium ei käsitle kaitsja apellatsioonis toodud asjassepuutumatuid seisukohti, nt kannatanu oleks pidanud pöörduma õigeaegselt tsiviilkohtusse, miks ei ole pöördunud varem kohtusse omandiõiguse kaitseks, miks pöörduti politseisse alles nelja aasta pärast jne. Kuna antud seisukohad ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tooduga nr 3-1-1-44-13. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes
lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14.detsembri 2016 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 11 (allkirjastatud digitaalselt) 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.