Obsah (8)

§ 96§ 97§ 100§ 101§ 105§ 91§ 106§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2017.a Tartu Tsiviilasja number 2

§ 96

kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.

§ 97

lg 1 alusel on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist.

§ 100

lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis olla ühele lapsele väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär.

§ 105lg 1 alusel annab alaneja sugulane ülalpidamist enne ülenejat sugulast.

Vastavalt

§-le 106 lg 2 juhul, kui isikult ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Sellisel juhul läheb kohustatud isiku asemel ülalpidamist andnud isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu. Hageja esitatud täitmismaterjalidest tulenevalt ei ole hageja isa A.K. olnud pikka aega võimeline oma elatisekohustust täitma. See suutmatus ei ole ajutine. Seetõttu tuleb elatis välja mõista kostjatelt kui hageja vanematelt asenduskohustusena. Maakohus leidis, et kostjate vastuväiteid ei saa võtta arvesse asenduskohustusest vabastamise alustena. Kostjate poeg A.K. on hageja isana kantud hageja sünnitunnistusele ja isadust vaidlustatud ei ole. Kostjad on tööealised ja töövõimelised inimesed. Juhul, kui nende töövõimeline poeg ei ole pikka aega olnud suuteline oma lapsele elatist maksma, peavad otsima elatise maksmiseks võimalusi tema vanemad. Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, miks nad ei ole võimelised asenduskohustust täitma. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, asenduskohustuse täitmise osas tühistada. milles paluvad Viru Maakohtu otsuse Apellatsioonkaebuse kohaselt ei arvestanud maakohus kostjate vastuväiteid nende maksevõimetuse osas. Kohtuotsuses ei ole vastuväiteid maksevõimetuse osas isegi nimetatud. N.K.i (kostja I) sõnul teavitas ta 26.05.2016 toimunud kohtuistungil kohtunikku oma raskest majanduslikust olukorrast ja asjaolust, et ta töötab täiskohaga, kuid tal jääb töötasust peale igakuiste kohustuste täitmist järele vähem raha, kui on riiklik elatismiinimum ning tal ei ole võimalik kellelegi teisele midagi maksta. Kostja I selgitas maakohtule, et tema vanuse ja tervisliku seisundi kohta on tal pidevad lisakulutused ravimitele ja abivahenditele. Samuti teavitas kostja I maakohut, et N.K. (kostja II) on asotsiaalsete eluviisidega, töötu ning maksevõimetu. Kohus oleks pidanud maksevõimetust arvestama ja vajadusel seda kontrollima. Kostja I elab üksinda ning peab oma sissetulekust tasuma iseseisvalt ja täielikult oma elamiskulud, sh elamispinna remondi, vajalike olmetarvete ja kodumasinate soetamiseks võetud laenud ning terviseseisundist tingitud ravimid ja abivahendid. Kostja I keskmine 3 kättesaadav töötasu kuus on 530 eurot. Sellest tuleb arvestada maha laenud 210 eurot kuus, lisaks kommunaalmaksed, mille keskmine kuumakse on 120 eurot, elekter 30 eurot, side- ja kommunikatsiooniteenused 25 eurot, sõidupilet 15 eurot. Seega jääb kostjal I pärast igakuiste maksete tasumist toidu, ravimite, hügieeni- ja enesehooldusevahendite ning majapidamistarvete ja muu eluks vajaliku ostmiseks kätte kõigest 130 eurot ja seda on liiga vähe.
2. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja hinnangul ei vasta apellatsioonkaebus seaduses sätestatud nõuetele, kuna ei sisalda taotlust, millises ulatuses apellant maakohtu otsust vaidlustab ja missugust ringkonnakohtu lahendit ta taotleb. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, missugust õigusnormi on maakohus otsust tehes rikkunud. Asjaolu, et apellandid ei ole vastustajaga kohtunud ega usu, et tegemist on nende lapselapsega, ei võta hagejalt õigust pöörduda kohtusse hagiavaldusega nende vastu. Hagejal ei ole kohustust tõendada kostjatele oma põlvnemist A.K.ist DNA-analüüsiga. Samuti võimaldab kostjate sissetulek neil anda hagejale ülalpidamist. Kostjad ei esitanud maakohtule tõendeid oma varalise seisundi kohta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu otsus tuleb menetlusnormi rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu hagi rahuldamise ulatuse osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt ja mõista välja asenduskohustusena N.K.ilt 35 eurot kuus K.K.i kasuks elatise katteks alates
4. veebruarist
5. a kuni
6. juunini 2028, ning mõista N.K.ilt välja asenduskohustusena 90 eurot kuus K.K.i kasuks elatisena alates
7. veebruarist
8. a kuni
9. juunini 2028.a. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse resolutsioon on vastuoluline. Kohus on mõistnud välja kummaltki kostjalt asenduskohustusena hageja kasuks elatise 100 eurot kuus, märkides samas, et elatis ei või olla väiksem kui ¼ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Aastal 2016 oleks ¼ kuupalga alammäärast moodustanud 107,50 eurot.
10. Apellandid on taotlenud hageja põlvnemise tõendamist. Maakohus tuvastas, et A.K. on kostjate poeg ning on kantud hageja isana hageja sünnitunnistusele ning isadust ei ole vaidlustatud. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt

§-le 91 lg 1 on isaduse vaidlustamise õigus mehel, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, samuti lapse emal ning lapsel. Ühe aasta jooksul lapse sünnist arvates võib isaduse vaidlustada ka mees, kes taotleb enda isaduse tuvastamist selle mehe asemel, kelle isadus on kindlaks tehtud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud. Kui lapse sünnist on möödunud rohkem kui aasta, võib enda isaduse tuvastamist taotlev mees vaidlustada teise mehe isaduse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe ning lapse ema nõusolekul. Seega ei anna

§ 91lg 1 õigust isadust vaidlustada lapse vanavanematel.

Järelikult tuleb jätta tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et apellandid ei ole hagejat kunagi näinud ning nad kahtlevad, kas tegemist on ikka nende lihase lapselapsega.

1. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, nagu ei oleks käesoleval juhul täidetud vanavanemate vastu suunatud elatise nõude esitamise eeldused. 4 Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11 (p 19), et vanavanema(te)lt asenduskohustuse korras elatise väljamõistmiseks on alust ka juhul, kui teiselt vanemalt on jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud ja kui seda lahendit on täidetud üksnes osaliselt, s.o lapse vajadusi silmas pidades ebapiisavas ulatuses. Praegusel juhul on alaealise lapse isalt A.K.ilt Viru Maakohtu
2. märtsi
3. a tagaseljaotsusega mõistetud välja elatis 200 eurot kuus. Kohtutäitur Jane Rumjantseva 11.01.
4. a õiendi kohaselt ei ole täitemenetlus võlgniku vara suhtes andnud tulemusi, jaanuari
5. a seisuga oli elatise võlgnevus 3800 eurot. Seega on lapse isalt kohtuotsusega väljamõistetud elatise saamine osutunud ülemäära raskeks. Esitatud ei ole tõendeid, nagu oleks lapse isa täitnud ülalpidamiskohustust kasvõi osaliselt. Seega esineb alus

§ 106

lg 2 kohaldamiseks ja vanavanematelt asenduskohustuse korras elatise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus möönab siinjuures, et alaealise lapse peamine ülalpidamiskohustus lasub tema vanematel ning vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-75-11). Vanavanematel ei ole muuhulgas

§ 102

lg 2 järgset kohustust hankida endale alaealiste laste ülalpidamiseks täiendavat lisasissetulekut, milline kohustus lasub lapse vanematel (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-118-12 p 15, 3-2-1-160-12 p 17).

1. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust selgitamaks, et kostjatel tulnuks oma varalist seisundit tõendada. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on kostja avaldanud „oma arvamust seoses hagiavaldusega“. Kostja (apellandi) kinnitusel selgitas ta ka maakohtule, et tema varaline seisund ei võimalda tal nõutud ulatuses elatist tasuda. Kohus ei ole andnud kostjale võimalust oma väiteid tõendada. Samuti on maakohus jätnud välja selgitamata asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud. TsMS § 230 kohaselt on mh elatise asjas võimalik kohtul endal koguda tõendeid poolte varalise seisundi kohta. Praegusel juhul on apellant I esitanud ringkonnakohtule tõendid oma varalise seisundi kohta. N.K. saab töötasu keskmiselt 530 eurot (neto), kostjal on kohustusi krediidiasutuste ees igakuiselt 210 euro ulatuses. Lisanduvad eluaseme- ja transpordikulud kokku ca 190 eurot. Toidu jm igapäevatarvete ostmiseks jääb apellandile vaid ca 130 eurot kuus. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et tema varalise seisundi juures ei saa pidada apellandile jõukohaseks tasuda igakuiselt 100 eurot lapselapse ülalpidamiseks. Tõendeid ei ole esitatud kostja (apellant) II N.K.i varalise seisundi kohta.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et asenduskohustuse puhul ei ole põhjendatud jaotada lapse vanemalt (praegusel juhul isa A.K.) välja mõistetud elatis (200 eurot kuus) mehaaniliselt vanavanemate vahel. Kuna vanavanematel ei ole esmast kohustust hankida lapselaste ülalpidamiseks vajalikke lisavahendeid ning neil ei ole ka kohustust piirata lapselapse ülalpidamise eesmärgil omaenda kulutusi ja väljaminekuid, siis on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud arvestada elatise väljamõistmisel vanavanematelt ka seda, kui suured on lapse tegelikud vajadused. Samuti ei ole ringkonnakohtu arvates asenduskohustuse puhul põhjendatud kohaldada automaatselt

§ 101

lõikes 1 sätestatud elatise määra (1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o

1. aastal 215 eurot ja
2. aastal 235 eurot). Põhjendatud ei ole eeldada, et vanematel kulub iga lapse ülalpidamiseks ühe kuupalga alammäära ulatuses vahendeid (s.o vastavalt 430 ja 470 eurot kuus, lähtudes eeldusest, et mõlemad vanemad panustavad lapse ülalpidamisse võrdses ulatuses). Selline eeldus ei vasta sotsiaalteaduslike uurimuste tulemustele ega Eesti sotsiaalmajanduslikule olukorrale. 5
3. Ringkonnakohtu istungil avaldas lapse esindaja, et hageja on tavavajadustega 6-aastane laps, erivajadusi tal ei ole. Hinnanguliselt kulub lapse ülalpidamiseks igakuiselt 350 – 400 eurot, kuid tõendeid selle kohta menetluses esitatud ei ole. Lapse ema töötab lasteaiaõpetajana, tema töötasu suurus on keskmiselt 500 eurot kuus. Osa lapse vajadustest (50 euro ulatuses kuus) on kaetud riikliku lapsetoetusega. Kostja asus seisukohale, et mõistlikud kulutused lapsele võiksid olla 200 eurot kuus. Kolleegium leiab, et olukorras, kus vanema teenitav sissetulek jääb oluliselt alla riigi keskmise ning ületab pigem vähesel määral Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, ei saa mõistlikult lähtuda sellest, et alaealisele lapsele kulub vahendeid 350 – 400 eurot. Lapsele tehtavad kulutused ei saa ületada vanema varalisest seisundist lähtuvat tavapärast määra.
5. a novembris avaldatud uurimuse kohaselt (vt Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE poolt välja töötatud materjal „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“, kättesaadav veebiaadressil http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) oli 2010 – 2012 aastatel keskmine ülalpidamiskulu ühele lapsele 280 eurot kuus. Uurimuse p 7.3 kohaselt tuleks 2012.a seisuga arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Statistikaameti kodulehekülje andmetel on perioodil 2012 – 2016 toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 2,3 %. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud 6,44 euro võrra ning
6. a lõpu seisuga sai keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 286,44 eurot. Ringkonnakohus loeb hageja esindaja hinnangut osaliselt arvestades hageja tavapäraste vajaduste suuruseks 300 eurot kuus (s.o 13,56 euro võrra üle keskmise).
7. Ringkonnakohus lähtub sellest, et osa lapse vajadustest on ilmselt kaetud riiklike toetustega (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-124-15 p 16 ja nr 3-2-1-37-11 p 16). Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 järgi on muuhulgas lastetoetuse eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Alates 01.01.
8. a kehtiva perehüvitiste seaduse § 2 kohaselt on seaduse eesmärk toetada lastega peresid ja laste kasvatamist. Alates
9. aastast on riigi poolt tasutava lastetoetuse suurus ühele lapsele 50 eurot kuus. Seega tuleb ülalpidamiskohustuse kandjatel katta täiendavalt kulud 250 euro ulatuses. Kui jätta pool sellest summast lapse ema kanda, siis tuleb vanavanematel kanda kahe peale 125 eurot. Ringkonnakohtu istungil avaldatu kohaselt oli lapse seaduslik esindaja nõus kompromissi korras vähendama elatise nõuet 150 euroni kuus, s.o kummaltki kostjalt 75 eurot. 14.

§ 105lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena.

Iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ja tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Võrdse jaotamise korral tuleks kummalgi vanavanemal tasuda hagejale asenduskohustuse korras elatist 62,50 eurot. Apellantide väitel ei ole lapselapse ja vanavanemate vahel seni olnud mitte mingeid suhteid, vanavanemad ei ole lapselast näinud, lapse ema ei pöördunud kordagi enne kohtule hagi esitamist vanavanemate poole. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 105lg 3 järgi ka seda asjaolu arvesse võtta.

Vanavanematega eelneva kontakti loomine oleks võinud ära hoida kohtusse pöördumise vajaduse või sellega kaasnevaid pingeid leevendada.

1. Praegusel juhul on apellant 1 N.K. esitanud tõendid selle kohta, et tema varaline seisund ei võimalda tal niisuguses ulatuses elatist tasuda. Ringkonnakohus leiab, et esitatud tõendeid arvestades on N.K. võimeline tasuma hagejale elatisena 35 eurot kuus. 6 Kuna N.K. ei ole kohtule oma varalise seisundi kohta ühtegi tõendit esitanud, lähtub ringkonnakohus sellest, et ta on võimeline täitma ülalpidamiskohustust temale langevas osas, s.o 90 euro ulatuses. Ringkonnakohtule nähtuvalt on N.K.i tegelik elukoht käesoleval ajal Soomes. Sellest lähtudes saab eeldada, et isikul on olemas Soome elatustasemele vastav sissetulek, mis võimaldab tal tasuda asenduskohustuse korras lapselapsele elatist 90 eurot kuus.
2. Ringkonnakohus jätab asjas kantud menetluskulud poolte endi kanda. Pooled ei soovinud ringkonnakohtule esitada menetluskulude nimekirja, kulude kandmist ei nähtu ka asja materjalidest. Seega jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ 7