2-16-7472/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-16-7472 Tsiviilasi E.P. hagi L.P. vastu elatise suurendamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 720 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. septembri 2016 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L.P. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja): L.P. (isikukood: XXX); lepinguline esindaja Annika Murulaid Vastustaja (hageja): E.P. (isikukood: XXX); seaduslik esindaja S.S. RESOLUTSIOON
3. Rahuldada L.P. apellatsioonkaebus osaliselt.
4. Tühistada Tartu Maakohtu
5. septembri
6. a otsus osaliselt kostjalt hageja kasuks väljamõistetava elatise suuruse osas.
7. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista välja L.P.lt hageja kasuks alates 11.05.
8. a elatis 130 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni.
9. Lugeda kohtuotsuse resolutsiooni p-d 1 – 3 tervikuna sõnastatuks järgmiselt: 4.
10. Rahuldada hagi osaliselt. 4.
11. Suurendada Tartu Maakohtu 21.12.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-48352 väljamõistetud elatist. Välja mõista L.P.lt E.P. kasuks elatis 130 eurot kuus alates 11.05.2016 kuni E.P. täisealiseks saamiseni XXX. 4.
12. Resolutsiooni p-s 4.2 nimetatud elatis tasuda iga kalendrikuu eest ette S.S.i kontole nr XXXXX.
13. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
14. E.P. (hageja) esitas 11.05.2016 hagi L.P.i (kostja) vastu elatise suurendamiseks miinimumsummani alates 01.01.
15. Hagiavalduses põhjendas hageja oma nõuet miinimumpalga tõusuga. 21.06.2016 seisukoha järgi elab hageja koos emaga, ema on osaliselt töövõimetu ja hageja kulud on kasvanud. Lisaks hagejale on tema emal ka alla 3-aastane laps. Hageja läheb XXX. a sügisel kooli. Kostja pere sissetulekut (vähemalt 842,25 eurot) arvestades ei ole põhjendatud elatise maksmine alla perekonnaseaduses ettenähtud miinimumi.
16. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja vastuse kohaselt on hageja nõue põhjendamatu, sest kostjal on püsiva iseloomuga osaline töövõimetus (60 %), tema varaline seisund ei võimalda taotletud elatist maksta ja lisaks peab ta üleval kostjaga koos elavat poega. Kostja igakuine sissetulek on 582,94 eurot (töötasu 391,71 eurot, millest on maha arvatud hagejale makstav elatis 70,30 eurot) ja töövõimetuspension 191,23 eurot); peretoetus on 50 eurot. Ainus vara on sõiduauto väärtusega 2000 eurot, mis on maal elamiseks hädavajalik. Hageja veedab suved ja talvevaheajad kostja juures, tekivad lisakulud vaba aja veetmiseks ja riiete ostmiseks. Kostja külastab hagejat vastavalt võimalustele ka XXX ja suhtleb temaga telefoni teel.
17. Maakohus jättis 10.06.2016 määrusega hagi osaliselt läbi vaatamata elatise suurendamiseks perioodil 01.01.2016–10.05.
18. 2 MAAKOHTU LAHEND
19. Tartu Maakohus rahuldas 02.09.2016 otsusega hagi osaliselt. Maakohus suurendas Tartu Maakohtu 21.12.2009 otsusega väljamõistetud elatist 190 euroni kuus alates 11.05.2016 kuni E.P.i täisealiseks saamiseni XXXX. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohus leidis, et arvesse tuleb võtta küll miinimumelatise suurenemist, kuid ainuüksi sellest hagi rahuldamiseks ei piisa ning tuvastada tuleb ka muude eelmise kohtulahendi ajal esinenud asjaolude muutumine. Hageja elas nii 21.12.2009 maakohtu otsuse tegemise ajal kui ka praegu koos oma emaga. 21.12.2009 otsuse järgi olid hageja hädavajalikud kulud 3300 krooni (210,91 eurot) kuus. Arvestades, et elatiste saajal tuli maksta tulumaksu, mõistis kohus kostjalt välja elatise 1100 krooni (70,30 eurot). Kuna alates 01.01.2011 ei ole elatis enam tulumaksuga maksustatav, oli alates sellest ajast võimalik kostja makstavast rahast kasutada lapse ülalpidamiseks senisest rohkem, s.o 55,60 euro asemel 70,30 eurot. Hageja väitis 21.06.2016 seisukohas, et tema kulud on kasvanud, kuid ei toonud välja konkreetseid andmeid. Ainult pere eluasemekulude kohta märkis hageja, et need on kokku ca 250-450 eurot. Maakohus leidis, et seoses lapse kasvamise ja kooliminekuga on kulud ilmselgelt suurenenud. Hageja ei ole oma ema pere sissetulekut ja kulutusi praeguse seisuga selgelt välja toonud. Hageja on avaldanud vaid, et tema ema on osaliselt töövõimetu ning arvel töötuna. Hageja ema 3-liikmelise pere igakuine netosissetulek praegu kokku on keskmiselt ca 857 eurot, st 285,68 eurot isiku kohta. Kostja netosissetulek, arvestades ka hagejale makstavat elatist, on kokku 653 eurot. Maakohus märkis, et kostja 2-liikmelise pere sissetulek on kostja enda andmetel kokku 771,95 eurot, kuid kulud 913 eurot (430 eurot kostja äraelamiseks; 483 eurot poeg E ülalpidamiseks). Selle põhjal on alust arvata, et kostja sissetulek võib olla avaldatust mõnevõrra suurem ning põhjendatud võivad olla hageja väited, et kostjal on täiendav sissetulek mesilastarude pidamisest ja õlgkatuse vihkude valmistamisest. Hageja väitel elab kostja koos oma isaga, mistõttu on ka eluasemekulud väiksed. Kostja esitatu põhjal ei saa asuda seisukohale, et hageja viibib tema juures olulise osa ajast ning et ta kannab lapse ülalpidamise kulusid vahetult ulatuses, mida tuleks arvesse võtta elatise määramisel. Maakohus leidis, et võrreldes 21.12.2009 otsusega on oluliselt suurenenud miinimumelatis, hageja vajadusteks kuluv summa ja kostja sissetulek. Hageja ema sissetulek on aga kostja sissetulekust väiksem. Põhjendatud on kostjalt hageja kasuks suurema elatise väljamõistmine, lähtudes praegu kehtivast miinimummäärast, mida tuleb siiski vähendada osa võrra, mille katab lapsetoetus. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 190 eurot kuus (215-25). Elatise suurendamist vastavalt palga alammäära tõusule ei pea kohus mõistlikuks, arvestades kostja varalist seisundit ning tema ülalpidamisel olevat poega. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
20. Kostja L.P. (apellant) esitas apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu 02.09.2016 otsuse peale, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega rahuldati hageja E.P.i hagi osaliselt ja mõisteti hageja kasuks välja elatis 190 eurot kuus. Apellant on seisukohal, et põhjendatud elatise summa on 110 eurot kuus, ülejäänud summas (80 eurot) on elatise väljamõistmine põhjendamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendatud, oluliselt on rikutud menetlusnormi. Kohus on oma otsuse rajanud asjaoludele, mida pool ei ole esitanud või ei ole tõendanud. Hageja väited eluasemekulude kohta summas kuni 450 eurot ei ole usutavad 3 ega tõendatud, arvestades, et hageja elukoht on Torma vallas, kus eluruumi keskmine üürihind on 1,70 EUR/m
21. Vaatamata kohtu nõudele ei ole hageja oma pere sissetulekut ja kulutusi praeguse seisuga selgelt välja toonud. Sellega on kohus jätnud välja selgitamata antud asjas tähtsust omavad asjaolud. Kostjale teadaolevalt on hageja seaduslik esindaja asunud peale maakohtu otsuse tegemist tööle Torma Lasteaeda kokana. Kostja palub nõuda hageja seaduslikult esindajalt välja andmed tema töökoha ja töötasu suuruse kohta. Kostja sissetulek on apellatsioonkaebuse esitamise seisuga oluliselt vähenenud. Seoses tervisliku seisundiga ei saa kostja enam täistöökohaga töötada. Kostja töövõimetuse protsent on 60 %. Alates 01.10.2016 töötab kostja poole kohaga ning tema töötasu suurus on mitte 391,71 eurot, vaid brutosummas on 215 eurot, netosummas 206 eurot. Tegemist on uue asjaoluga, mis on saanud teatavaks peale maakohtu otsuse tegemist. Kuna kostja majanduslik seisund ei võimalda tal iseennast ja teisi temalt elatist saama õigustatud isikuid kahjustamata nõutud summas elatist maksta, on kohtuotsusega määratud määras elamise väljamõistmine vastuolus PKS § 102 lg 2 kehtestatud tingimusega.
22. Hageja E.P. (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja ei pea eluliselt usutavaks apellandi järsu sissetulekute suuruse muutmist peale maakohtu 02.09.2016 otsuse tegemist. See ei vähenda kostja kohustust hankida enda ja oma alaealiste laste ülalpidamiseks sissetulekud. Apellandi esitatud põhjendus tema töövõimetusest ei ole põhjuslikus seoses töötasu vähendamisega. Vastustaja ei ole nõus apellandi sellekohase uue tõendi vastuvõtmisega menetlusse, kuna see ei ole põhjendatud. Apellatsioonkaebusest ei ole arusaadav, millist õigusnormi on maakohus oma otsuses rikkunud või missuguse asjaolu on maakohus ebaõigesti tuvastanud. Vastustaja leiab, et asjas tähtsust omavad asjaolud on eelkõige vastustaja vajadused ja apellandi võimalused, millele maakohus otsuse tegemisel tähelepanu pööras. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt ja kuulub selles osas rahuldamisele. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks alates
24. maist 2016 väljamõistetava elatise suuruse osas ning teeb uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise 130 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Maakohtu otsuses toodud põhjendused elatise suuruse määramisel põhinevad ekslikul arvutuskäigul ning see on ringkonnakohtu hinnangul toonud kaasa osaliselt ebaõige kohtulahendi tegemise. Samuti on maakohus osaliselt arvestamata jätnud asjas esitatud tõendite ja oluliste asjaoludega. Ringkonnakohus peab võimalikuks võtta asja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendi kostja töölepingu tingimuste muutmise kohta alates
25. oktoobrist
26. a. Ringkonnakohus jätab rahuldamata taotluse nõuda hageja seaduslikult esindajalt välja tõendid tema töötamise kohta, kuna taotlus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus hindab apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, peale maakohtu otsuse tegemist toimunud faktiliste asjaolude muudatusi saab arvestada üksnes erandjuhtudel.
27. Tegemist on varasema kohtuotsusega välja mõistetud elatise suurendamisele suunatud hagiga, kusjuures 21.12.2009.a otsusega mõistis kohus tsiviilasjas nr 2-09-48352 kostjalt hageja kasuks 4 välja elatise alla tol ajal kehtinud miinimummäära.
28. a detsembri seisuga oli kehtinud perekonnaseaduse § 61 lg 4 kohaselt miinimumelatise suuruseks 2175 krooni ehk 139 eurot. Tartu Maakohus mõistis 21.12.
29. a otsusega kostjalt hageja kasuks välja elatise 1100 krooni (70,30 eurot), seega vaid ca 50 % kehtinud miinimumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga (kohtuotsuse p 8), mille kohaselt olukorras, kus kohus juba varasemas lahendis on vähendanud elatist oluliselt allapoole kehtinud miinimummäära, ei piisa hagi rahuldamiseks ainuüksi asjaolust, et suurenenud on kuupalga alamääraga seotud miinimuelatis ning tuvastada tuleb ka muude eelmise kohtulahendi ajal esinenud asjaolude muutumine.
30. Maakohus on märkinud, et vastavalt
31. a kohtulahendile on kindlaks tehtud lapse vajaduste suurus 210 eurot. Kohus on seejärel ka iseenesest õigesti leidnud, et arvestades tarbijahinnaindeksi kasvu oleks
32. aastal samasuguste kulutuste tegemiseks vajalik 242 eurot (s.o 210 euro ostujõule aastal 2009 vastab 242 euro ostujõud aastal 2016). Seega kui lähtuda
33. a seisuga tuvastatud lapse vajaduste suurusest ja tarbijahinnaindeksi muutumisest, oleks
34. a seisuga samalaadsete kulutuste tegemiseks piisama 242 eurost, seda kahe lapsevanema peale kokku. Maakohus ei ole aga millegagi põhjendanud, miks tuleb saadud summat veel omakorda peaaegu kahekordistada, leides, et lapse vajadused on põhjendatud summas 430 eurot kuus. Ringkonnakohus märgib, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-74-16, p 13, nr 3-2-1-124-15, p 13; nr 3-2-1-120-14, p 14; nr 3-2-1-78-13, p 15). Kuna lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal ja vanemate kohustuse ulatus on eelduslikult võrdne (PKS § 116 lg 1), on kohtupraktikas lähtutud sellest, et PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära (
35. aastal 430 eurot,
36. aastal 470 eurot). Samas tuleneb Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
37. a novembris koostatud uurimusest „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf), et tegelikud kulud lapse ülalpidamiseks jäävad üldjuhul oluliselt madalamaks kui võiks eeldada PKS § 101 lõike 1 järgi. Arvestades tarbijahinnaindeksi muutumist võrreldes
38. aastaga on uuringu andmetel
39. a seisuga keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 287 eurot. Hageja vajaduste suurus võrreldes
40. aasta seisuga (arvestades tarbijahinnaindeksi muutumist) 242 eurot ning sotsiaalteaduslikust uurimisest tulenev keskmine lapse ülalpidamiskulu 287 eurot on võrdlemisi sarnased (erinevus 45 eurot), samas kui PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult kahel vanemal lapse ülalpidamiseks kokku kuluv 430 eurot (
41. a seisuga) on sellest oluliselt suurem. Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodust lähtudes on maakohus ebaõigesti jõudnud järeldusele, et hageja vajadused on võrreldes
42. aastaga suurenenud 242 eurolt 430 euroni ehk ca 80 % võrra. Eelviidatud sotsiaalteaduslikust uuringust nähtub muuhulgas, et vanuses 7-10 lastele tehtavad reaalsed kulutused on tegelikkuses hoopis väiksemad kui imiku- ja lasteaiaealistele (vanuses 0-6) tehtavad kulutused.
43. Nii kostja (hageja isa) kui hageja ema on menetluses väljendanud seisukohta, et ühe lapse vastuvõetava elukvaliteedi tagamiseks on vajalik vähemalt 483 eurot. Ringkonnakohus leiab, et niisugune seisukoht ei vasta reaalsusele. Millegagi ei ole põhjendatud, et hageja (ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal peaaegu 8-aastane tüdruk) vajadused oleksid oluliselt kõrgemad kui tavapärasel selles vanuses tervel lapsel. Esile ei ole toodud vajadusi suurendavaid erilisi 5 asjaolusid nagu terviseseisund vms. TsMS § 436 lg 6 kohaselt ei ole kohus perekonnaasja lahendades seotud poolte esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Seejuures jääb mõlema vanema teenitav sissetulek alla riigi keskmise. Mõlemad vanemad on osaliselt töövõimetud, mistõttu on vähenenud nende võimekus leida endale sissetulek, mis võimaldaks teha lastele kulutusi PKS § 101 lõikes 1 eeldatud mahus. Ringkonnakohus leiab, et lapsele tehtavad kulutused ei saa ületada vanema varalisest seisundist lähtuvat tavapärast määra. Põhjendatud on iseenesest ka apellatsioonkaebuses esiletoodu, mille kohaselt ei ole hageja esindaja tõendanud eluasemekulude suurust (üürikulud koos kommunaalmaksetega) kuni 450 eurot kuus. Vastustaja ei ole esitanud sellekohaseid selgitusi ka apellatsioonkaebusele vastates.
44. Kostja (apellant) on piiratud töövõimega. Asja materjalidest nähtub, et kostjale oli juba
45. a seisuga määratud eluaegselt töövõime kaotus 60 % ulatuses, seega on tal säilinud töövõime 40 % ulatuses. Kohtule esitatud dokumendist (tl 29) nähtuvalt on kostja invaliid lapseeast (mootorrattaõnnetus 12-aastasena), põhidiagnoosiga peaaju-koljutrauma järgne entsefalopaatia intellekti alanemisega. Tal on lubatud töötada kergematel töödel ilma psüühilise pingeta. Maakohtu menetluse aja seisuga sai kostja töötasu keskmiselt 457,60 eurot (netotasu, kuid tööandja pidas töötasust kinni ka elatise hagejale summas 70,30 eurot) kuus, sellele lisandus töövõimetuspension 191,23 eurot kuus. Lisaks sai kostja peretoetust ja elatist tema juures elava poja emalt (50 + 139 eurot). Kokku oli kostja kasutada igakuiselt vahendeid 837,83 eurot; arvestades hageja kasuks kinnipeetavat elatist 767,50 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsuses märgitut, et mingil määral saab ta lisasissetulekut mesindusest ja õlgkatuste vihkude valmistamisest. Ka hageja ema on enda kinnitusel osalise töövõimega (70 % töövõimetu) ning talle on määratud pension. Maakohtu otsuse tegemise ajal tegeles hageja ema tööotsingutega ning talle maksti töötuskindlustushüvitist. Kohtule esitatud andmetel oli pensioni suurus alates 01.04.
46. a 223,11 eurot kuus ja töötuskindlustushüvitis keskmiselt 191,10 eurot kuus, kuid arvestades tulumaksu kinnipidamist keskmiselt 153 eurot kuus. Sellele lisaks olid hageja ema kasutada lapsetoetused (2 × 50) ja lapsehooldustasud (19,18 + 38,35) ning kummalegi alaealisele lapsele nende isadelt laekuvad elatised (70,30 + 215). Kokku netosissetulekuna ca 869 eurot kuus. Seega olid maakohtu menetluse aja seisuga hageja mõlema vanema sissetulekud pigem sarnase suurusega, koosnedes märkimisväärses osas nii töövõimetuspensionist, lastetoetustest kui ka laste teistelt vanematelt saadavast elatisest. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kui hageja ema asuks tööle miinimumpalga eest, siis oleks tema kogusissetulek kostjaga võrreldes mõnevõrra suurem. Ka vanemate töövõime on säilinud võrreldavas ulatuses. Mõlemal vanemal on lisaks hagejale veel üks ülalpeetav. Kostja on menetluses asunud seisukohale, et vähemalt miinimumpalga ulatuses (
47. a seisuga 430 eurot kuus) tuleks tema sissetulekuid arvestada üksnes tema enda vajaduste katteks. Ringkonnakohtus nõustub iseenesest sellega, et vanema sissetulekuid ei ole põhjendatud jaotada mehaaniliselt võrdsete summadena vanema ja tema ülalpeetavate laste vahel. See ei ole kooskõlas PKS § 102 lg 2 mõttega, mille kohaselt tuleb vanemal kasutada tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Rahalised vahendid tuleb jaotada selliselt, et nii vanemale kui lastele oleks võimalik saavutada ligilähedaselt sarnane elatustase. Ringkonnakohtu arvates ei ole täisealise isiku puhul võimalik tagada mõistlikku toimetulekut sama summa eest, nagu mõistetakse elatisena välja alaealisele lapsele. Esiteks on täisealisel isikul erinevalt lapsest üldjuhul ka erinevaid rahalisi kohustusi, mille täitmisest ei pruugi tal olla võimalik loobuda. Teiseks osaleb alaealise lapse ülalpidamises ka teine vanem, mille tulemusena lapse ülalpidamiseks kättesaadavate vahendite maht sisuliselt kahekordistub (eeldades, et vanemate varaline seisund ja panus on ligikaudselt sarnane). Sama kehtib aga mitte üksnes kostja, vaid ka hageja ema puhul. Kuna mõlemad vanemad on ühtviisi kohustatud tagama sarnase elatustaseme 6 nii iseendale kui ka oma ülalpeetavatele lastele, vajaduse korral piirates iseenda tarbeks tehtavaid kulutusi, siis on ainetu kostja väide, et miinimumpalga ulatuses peaks rahalisi vahendeid jääma ainuüksi tema enda vajaduste katteks.
48. Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud väitele, et alates 01.10.
49. a ei tööta ta oma tervisliku seisundi tõttu enam täiskoormusega, vaid üksnes poole koormusega, saadav netotöötasu on vähenenud 391,70 eurolt 206 euroni. Kostja esitas ringkonnakohtule töölepingu muutmise kokkuleppe, mille kohaselt on tööandja ja kostja leppinud kokku tööaja vähendamises poolele kohale, s.o 20 tunnile nädalas. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu esitatust, et kostja tervislik seisund ja sellega seotud töövõime oleksid võrreldes varasemaga oluliselt halvenenud. Enne maakohtu otsuse tegemist oli kostja võimeline ka 60 %-lise töövõime kaotusega töötama täistööajaga, ehkki piiratud oli kostjale sobivate töökohtade valik. Samas tuleb kostja sissetuleku teenimise võimekuse hindamisel siiski arvestada tema töövõime kaotuse ulatust ja eluaegset prognoosi. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kõike eeltoodut ei ole kostja ilmselt võimeline tasuma elatist maakohtu poolt väljamõistetud määras, s.o 190 eurot kuus, mis sisuliselt vastab PKS § 101 lõikes 1 sätestatule (
50. a seisuga) ning millest on maha arvestatud pool riikliku lapsetoetuse määra (215-25). Ringkonnakohtu arvates tuleb kostjalt väljamõistetavat elatist vähendada 130 euroni kuus. Kui eeldada, et mõlemad vanemad panustavad hageja ülalpidamiseks võrdses mahus ning lisandub riiklik lastetoetus, siis on hageja vajadusteks kasutada 310 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul vastab see hageja kui terve ja tavapäraste vajadustega algklassides käiva lapse vajadustele. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab kostja sissetulek tasuda hagejale 130 euro suurust elatist. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse elatise suurendamise ulatuse osas ning rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt.
51. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega seoses jätab ringkonnakohus menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 7