← Eesti

3-14-52678/52

Obsah (8)§ 41§ 45§ 14§ 50§ 90§ 94§ 93§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 06. mai 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52678 Haldusasi A.S.i kaebus Tallinna Vangl

) § 4 lg-s 1 lubatud piiridest ja rikuvad ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni (EIÕK) art-s 3 nimetatud õigusi. 1.

  1. Tallinna Vangla tagastas 01.10.2014 vastusega nr 5-18/14/19728-2 kahjunõude riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud kolmeaastast tähtaega ületavas osas (23.12.2008– 14.07.2011) ning jättis kahjunõude ajavahemiku 15.07.2011-14.07.2014 osas rahuldamata (I kd, tl 30–32). 1.
  2. Tallinna Vangla põhjendas taotluse rahuldamata jätmist järgmiselt. Vangistustingimused ei olnud sellised, et ületada väärikuse alandamise läbi kahju tekkimiseks nõutavat minimaalset raskusastet, vangla tegevus polnud õigusvastane ning kahju tekkimine ei ole tõendatud. Mitte igasugune ebamugavus ei kujuta endast veel väärikuse alandamist. Taotlejale oli Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud ühe inimese kohta vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-s 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) sätestatud ulatuses põrandapinda. Alates 01.01.2014 kuni taotluse esitamiseni ei olnud pinda vähem kui 3,19 m
  3. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, seega ei ole vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine õigusvastane. Igapäevaseid hügieenitoiminguid saab teha ka külma veega või soojendada vette veekeetjaga. Tallinna Vangla kambrites on sundventilatsioon. Julgeoleku tagamiseks on akendel ees piirded, mis ei takista õhu liikumist. Vangla teeb ka palaval suvisel ajal kõik endast sõltuva, et tagada värske õhk: mõõdetakse sisetemperatuuri ja õhuniiskust, parema õhuringluse tagamiseks eemaldati osa üldkasutatvate koridoride aknaklaase, hoiti lahti toiduluuke ning kinnistesse kambritesse anti ventilaator.
  4. A.S. esitas 03.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks vanglale esitatud kahju hüvitamise nõude ulatuses. 2

(14)3-14-52678 Kaebuse kohaselt tekkis väidetav kahju kaebaja kinnipidamisel Tallinna Vanglas õigusvastastes ja inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebus hõlmab ajavahemikku 26.12.2008– 14.07.
  2. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 15.01.2015 määrusega menetlusse ning 23.02.2015 määrusega jättis kaebuse läbi vaatamata ajavahemiku 26.12.2008-14.07.2011 osas ning kambrite ebapiisava valgustuse ja müra osas, kuna selles osas on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, ning jätkas asja menetlust kirjaliku menetluse määramisega 15.07.2011– 14.07.2014 osas. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas osaliselt kaebaja määruskaebuse ning leidis 18.12.2015 määruses, et kaebust tuleb menetleda ka ajavahemiku 20.09.2010–14.07.2011 osas seonduvalt ebapiisava põrandapinna, pesemisvõimaluste ja õhuvahetusega. Ülejäänud osas nõustus ringkonnakohus kaebuse osalise läbi vaatamata jätmiseganing ringkonnakohtu määrus jõustus Riigikohtu 04.02.2016 määrusega.
  3. Vastustaja on esitanud vastuse kaebusele 16.02.2015 ja täiendava seisukoha 18.03.
  4. Kaebaja on esitanud oma täiendavad seisukohad (01.04.2016), mh taotleb ta välja mõistetava hüvitise kandmist tema poolt märgitud isiku arvele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  5. Kaebaja on taotlenud talle väärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamist, väites järgmist. 5.
  6. Kaebaja viibis väärikust alandavates tingimustes Tallinna Vanglas ajavahemikus 26.12.2008–14.07.2014, kus ta kannatas ruumipuuduse ning ebapiisavate pesemisvõimaluste ja halva ventilatsiooni tõttu. Kaebaja pidi suletud kambris viibima 23 tundi ööpäevas ning puudus igasugune võimalus omaette olekuks. Ruuminappus ja pidev mitmekesi kambris viibimine põhjustab agressiivsust. 5.
  7. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas Tallinna Vangla üht 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras kus kambrites on ainult külm vesi. 5.
  8. Kambrite õhuvahetust takistavad akende ette seatud metallplaadid. 5.
  9. Kaebaja väitis ka kambrite ebapiisavat valgustust ja liigset müra kambrites. 5.
  10. Kaebaja selgitab 01.04.2016 seisukohas (II kd, tl 1–17) täiendavalt, et lisaks ebapiisavale põrandapinnale tuleb arvestada kinnipidamistingimusi tervikuna, märkides järgmist. Jalutusboks ei ole piisava suurusega, nt kuuel inimesel ei ole võimalik 12,69 m2 suuruses boksis jalutada. Kehakultuuriga tegelemise võimalused ei olnud piisavad. Ventilatsioon kambrites ei ole piisav. Avatud eluosakonnas sundventilatsiooni puudumist ei korva akende kaudu õhutamise võimalus ja vangla loetletud täiendavad abinõud ei ole piisavad. Metallkonstruktsioonid akende ees takistavad nii õhu kui valguse juurdepääsu. Kambris oli ka niiske ja kanalisatsioonisüsteemist levis ebameeldiv lõhn.
  11. Vastustaja palub vastuses kaebusele ja täiendavas seisukohas jätta kaebus rahuldamata, väites järgmist. 3
(14)3-14-52678 6.
  1. Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev lahend jõustus 18.04.2012 ning sellest ajast alates oli talle teada, kui kaua ta minimaalselt vangistuses (sh väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes) peab viibima ning ei ole täiesti välistatud, et primaarsete õiguskaitsevahendite abil oleks kaebaja saanud kahju vähendada. 6.
  2. Perioodil 15.07.2011-14.07.2014 viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas kokku 1096 päeva, millest 606-l päeval (55,3 % ajast) oli talle tagatud suurem põrandapind kui 3m2 (vahemikus 3,18-9,8 m2). Seejuures oli juba alates 10.05.2013 kaebuse esitajale igapäevaselt tagatud suurem põrandapind kui 3 m2 (lisatud andmed tabelina). Kogu perioodi 20.09.2010 – 14.07.2011) oli A.S. paigutatud kambrisse nr 436, millise täituvuseks oli 6 isikut. Kambri kogupindalaks on mõõdetud 16,4 m2, millest tualettruumi pind moodustab 1,5 m
  3. Seega oli vaidlusalusel ajavahemikul isikule tagatud 2,73 m2 isiklikku ruumi, millest ei ole maha arvestatud tualettruumi ega inventari alla jäävat pinda. Kaebuse esitajale oli kasutada põrandapind kooskõlas VSKE § 6 lg-ga
  4. Tema kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele, mistõttu puudub Tallinna Vangla tegevuses õigusvastasus kui üks kahju hüvitamise eeldustest. 6.
  5. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Tualeti pindala ega mööblialuse pinna mahaarvamine kambripinnast ei ole põhjendatud. See oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. 6.
  6. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning sundventilatsioon, kunstliku ja loomuliku valguse koostoimes oli tagatud piisav valgustus. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. 6.
  7. Vahistatutele ja süüdimõistetutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Lühiajalistel kokkusaamistel viibis kaebuse esitaja korduvalt. Umbes kord iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. 6.
  8. Kaebuse esitaja suhtes tehtud süüdimõistev otsus jõustus 18.04.2012, misjärel rakendati vangistusseaduse (

) § 14 lg-t 3 ja kinnipeetav viibis VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. Alates 04.06.2012 on A.S. viibinud avatud eluosakonnas, kus kambrid olid lukustatud üksnes öörahu ajal ja tagatud oli võimalus lisaks elukambrile viibida ka kogu päevase aja jooksul oma elusektsioonis. Kaebajal on olnud võimalus ühel korral nädalas kasutada spordisaali, üldfüüsiliseks treeninguks. Kaebaja on Tallinna Vanglas viibimise ajal 4

(14)3-14-52678 olnud hõivatud ka taasühiskonnastava tegevusega (vihajuhtimise sotsiaalprogramm, riigikeele õpe). Ka nimetatud tegevustes osalemine tagas kaebuse esitajale võimaluse viibida väljaspool oma elukambrit ja leevendas seega võimalikust ruumikitsikusest tekitatud ebamugavustunnet. 6.
  1. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded“ punktist 6 peab eluruumis olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja -ringluse. Tallinna Vangla kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev osaliselt avatav aken võimaldab ruume hõlpsasti ventileerida. Palavatel suvepäevadel on vangla võtnud kasutusele erinevaid meetmeid hoonetes värske õhu ja palavusest tingitud probleemide lahendamiseks: eemaldas suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, hoidis kambri toiduluugid vahistatute jalutamise ajal ja ka õhtusel ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, andis üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori, võimaldas üks kord nädalas hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäigu, lubas võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis), andis üks kord nädalas igale kinnise kambri vahistatule 1,5 liitrit mineraalvett. 6.
  2. Ebapiisava valgustuse ning kambrites valitseva müra osas on kaebuse esitajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. 6.
  3. Tallinna Vangla tegevus duši kasutamise võimaldamisel on kooskõlas õigusaktide nõuetega. Lisaks on kinnipeetaval igapäevaselt võimalus ennast pesta ka kambris, soojendades selleks veekeetjaga vett või tehes esmaseid hügieenitoiminguid külma veega. 6.
  4. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja ei ole Tallinna Vanglale varasemalt esitanud mitte ühtegi pöördumist seoses ebarahuldavate kinnipidamistingimustega. 6.
  5. Täiendavas seisukohas märgib Tallinna Vangla, et kaebus on esitatud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega rikkudes ja tuleks jätta läbi vaatamata. KOHTU PÕHJENDUSED
  6. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikus 20.09.2010–14.07.
  8. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on ka menetlusse jäänud osas esitatud RVastS §18 lg-s 2 sätestatud tähtaega rikkudes ning menetlus tuleb lõpetada. RVastS § 18 lg 1 kohaselt peab haldusorgan taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. 8.
  9. Kaebaja kahju hüvitamise taotlus registreeriti Tallinna Vanglas 14.07.
  10. Vangla taotlust tähtaegselt lahendada ei jõudnud, vastus taotlusele on koostatud 01.10.
  11. Kaebaja on vastuse kätte saanud 03.10.2014 (I kd, tl 32p) ning kaebuse halduskohtusse esitanud 03.11.
  12. 8.
  13. RVastS § 18 lg 2 tulenevalt peab isik pöörduma kohtusse hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ette nähtud kahekuulise tähtaja möödumisest. Seega 5
(14)3-14-52678 pidanuks kaebaja esitama kohtule kaebuse hiljemalt 14.10.
  1. Samas on kaebaja enne selle kaebetähtaja lõppemist saanud vanglalt, kuigi hilinenult, vastuse oma kahju hüvitamise taotlusele. Vastuses on ka vaidlustamisviide („Käesoleva Tallinna Vangla vastusega mittenõustumisel on kaebuse esitajal õigus pöörduda kohtusse 30 päeva jooksul käesoleva otsuse kättesaamisest halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras“). 8.
  2. Kohus möönab, et näiteks ebaõige vaidlustamisviide ei anna veel isikule õigust kohtusse pöörduda juhtudel, kui isikul seda seaduse järgi ei ole. Praegusel juhul peab kohus aga põhjendamatuks kaebajale kui väheste õigusteadmistega isikule ette heita, et ta ei esitanud kaebust kohtule 30 päeva jooksul hetkest, mil möödus vangla jaoks seadusest tulenev kahekuuline taotluse läbivaatamise tähtaeg (s.o hiljemalt 14.10.2014), kui samaaegselt oli ta 03.10.2014 saanud vangla vastuse koos vaidlustamisviitega, millest nähtus võimalus vastusega mittenõustumisel pöörduda halduskohtusse 30 päeva jooksul vastuse kättesaamisest (viimane päev kaebust esitada oli esmaspäeval 03.11.2014 ning sel päeval kaebus kohtusse ka laekus). Kujunenud olukorras ei pidanud kaebaja mõistma, et tal on kohustus kaebus ära esitada siiski hiljemalt 14.10.
  3. Vastustaja viidatud lahendid (Tartu Ringkonnakohtu otsused haldusasjades nr 3-14-51464 ja 3-14-51791) ei käsitle kronoloogia mõttes samasuguseid olukordi. 8.
  4. Eelnevat arvestades peab kohus kaebust tähtaegselt esitatuks ning kaebuse sisulist läbivaatamist 20.09.2010–14.07.2014 osas võimalikuks.
  5. Kaebaja väitel seisnes väärikuse alandamine tema õigusvastases kinnipidamises ebapiisava kambripinna tingimustes ning puudusid piisavad pesemisvõimalused ja ventilatsioon. Käesolevas otsuses ei käsitle kohus ajavahemikku 23.12.2008 kuni 19.09.2010 ning kahju väidetavat tekkimist seoses müra ja ebapiisava valgustusega, kuna selles osas on kohus kaebus jätnud läbi vaatamata ja vastav kohtumäärus on jõustunud Riigikohtu 04.02.2016 määrusega.
  6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega.
  7. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

§ 41

lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes. 12. EIK on leidnud värskemas praktikas (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs. Leedu, kaebused nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13, p-d 118-123), et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid alati tuleb täiendavalt arvestada muude 6

(14)3-14-52678 kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Siiski loob alati vähemalt tugeva eelduse, et tegemist on EIÕK art 3 tähenduses alandava kohtlemisega, juba ainuüksi ühe järgmise nõude rikkumine:
  1. a)igal kinnipeetaval peab kambris olema isiklik magamisase;
  2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;
  3. c)kamber peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda. Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14-15). 13.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.

  1. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (VSKE v.r) lõige 6 sätestas: "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m
  3. Riigikohus on viidatud otsuses nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat vähemalt 3 m2 või soovitatavalt 4 m2 suurust põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata. Seega tuleb ka praeguses vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, võttes aluseks kambrite, milles ta viibis, kogupindala.
  4. Vastustaja selgitustest (I kd, tl 81–86) nähtuvalt viibis kaebaja esmalt vanglas vahistatuna. Tema suhtes tehtud süüdimõistev otsus jõustus 18.04.
  5. Jõustunud otsusest teada saades rakendati A.S.i suhtes

§ 14

lg-t 3 (paigutamine vastuvõtuosakonda) ja tema liikumisõigust piirati vastavalt VSKE § 8 lg-le

  1. Alates 04.06.2012 viibis A.S. avatud eluosakonnas, kus kambriuksed oli avatud kogu päevase ajal jooksul ajavahemikul 06.0022.
  2. Seega ei vasta tõele kaebaja väide nagu oleks ta kogu kaebusega hõlmatud perioodi pidanud viibima lukustatud kambris, kus oli vaid ühe tunni ulatuses võimalik väljuda jalutuskäiguks. Vastustaja selgitustest ja ka vangiregistri infosüsteemi väljavõttest (I kd, tl 87) nähtub, et kaebajat on vanglas kinni peetud erineva režiimi alusel.
  3. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (perioodi 15.07.2011–14.07.2014; I kd, tl 88–89). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodidel kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. Täiendavalt on vastustaja 7

(14)3-14-52678 selgitanud, et ajavahemikus 20.09.2010 – 14.07.2011 oli A.S. paigutatud kambrisse nr 436, mille täituvuseks oli 6 isikut. Kambri kogupindalaks on mõõdetud 16,4 m2, millest tualettruumi pind moodustab 1,5 m
  1. Seega oli vaidlusalusel ajavahemikul isikule tagatud 2,73 m2 isiklikku ruumi, millest ei ole maha arvestatud tualettruumi ega inventari alla jäävat pinda (I kd, tl 195– 197p). 16.
  2. Ajavahemikus 10.05.2013 -14.07.2014 on kaebaja viibinud sellistes kambrites, kus põrandapinda on olnud alati vähemalt 3,19 m2 inimese kohta ning sageli rohkem, ulatudes vahel isegi üle 4 m
  3. 16.
  4. Ajavahemikus 04.06.2012 – 09.05.2013 on kaebaja viibinud oludes, kus isikute arv kambris varieerus ning sellest sõltuvalt ka ühe inimese kohta jääv põrandapind (erinevatel päevadel 2,61–3,19 m2). Kõnealusel perioodil on olnud 255 päeva, mil kaebaja viibis kambris, kus ühe inimese kohta ei olnud pinda küll 3 m2 nagu seda eeldab ülal viidatud EIK praktika, kuid täidetud oli VSKE § 6 lg 6 v.r nõue (2,5 m2) ning seda sageli miinimumnõuet oluliselt ületades. Samas 77 päeval selles ajavahemikus oli täidetud ja ületatud ka 3 m2 künnis. 16.
  5. Ajavahemikus 20.09.2010–03.06.2012 viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna ja perioodi viimase osa vastuvõtuosakonnas (lukustatud kambris) kokku 622 päeva. Ka sellel ajavahemikul oli inimeste hulk ja vastavalt isikliku ruumi suurus erinev (2,61 m2 kuni isegi üksikutel päevadel 4,4 m2). Valdavalt (kokku 525 päeva, so 84 % ajast) oli isiklikku ruumi alla 3 m2 ja seejuures pikki perioode – 20.09.2010-18.09.2011 (363 päeva) ja 02.12.2011– 29.04.2012 (150 päeva) seejuures vaid mõne üksiku ühe- või paaripäevase erandiga vahepeal (kokku 12 päeva), mis ei saanud üldist olukorda märkimisväärselt paremuse suunas mõjutada.
  6. Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole ka põrandapind 2,5 m2 vanglas kinni peetava inimese kohta sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m
  7. Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul. (Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p-d 37 ja 38; halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 18 ja asjas nr 3-3-1-68-15, p 17–19). 17.
  8. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on suhtelise õigusmõistega, mis sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks ei ole EIK pidanud EIÕK art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida (nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13). 17.
  9. Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle 8
(14)3-14-52678 füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41).
  1. Kohtupraktikas (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-68-15, p 18 ja seal viidatud EIK-i ning siseriiklik praktika) kohaselt võivad väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Oluline on, kas kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab. Oluline on ka tähele panna, kas esines suures ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25).
  2. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks väitnud kahju põhjustanud probleemidena ebapiisavaid pesemisvõimalusi ja ebapiisavat ventilatsiooni. 19.
  3. Vastustaja on vastuses kaebusele (I kd, tl 85, vastuse p 49) selgitanud, et lisaks duši kasutamisele vastavalt vangistusseaduses sätestatule oli kinnipeetaval võimalus end kambris pesta soojendades selleks vett veekeetjaga või teha esmaseid hügieenitoiminguid külma veega ning seega saab isik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles.

§ 50

lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti, kui hüve on võimaldatud vähemalt kehtivas õiguses sätestatud minimaalses ulatuses. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et

§ 50

lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama. Samas ei saa leevendavaks abinõuks pidada elektrilise veekeetjaga vee soojendamist, kuna tegemist pole olnud kinnipeetavatele ühetaoliselt võimaldatava hüvega. 19.2. Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja (vastus kaebusele p 43–45), et lisaks Tallinna Vangla kambrites toimivale sundventilatsioonile on kambris viibijatel võimalik õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Kinnise osakonna kambrite akendele on küll julgeolekukaalutustel lisatud piirded, kuid need ei takista õhuvahetust. Kohtu hinnangul õigustab julgeoleku tagamise eesmärk mõistlikke abinõusid ning vastustaja kirjeldatud ventilatsioonivõimalusi ei saa sellel taustal pidada kinnipidamistingimusi õigusvastaselt halvendavaks. Vastustaja on ka kirjeldanud abinõusid, mida vangla on täiendavalt tarvitusele võtnud õhutus- ja temperatuuriprobleemide lahendamiseks kuumal suvisel ajal (vt ka otsuse p 6.7). Kuigi kaebaja arvates pole need leevendust pakkunud, viitavad kirjeldatud tegevused sellele, et vastustaja on püüdnud vältida õigusvastast kohtlemist ja kinnipidamistingimustest tulenevaid negatiivseid mõjutusi. 9

(14)3-14-52678 Väited niiskuse ja ebameeldiva lõhna kohta esitab kaebaja alles kohtumenetluses täiendavates seisukohtades. Kuigi selles osas kahju tekitamisega ei ole läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust peab kohus kinnipidamistingimuste kui terviku hindamisel siiski võimalikuks neil väidetel peatuda. Senises rohkes kohtupraktikas Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamise asjades ei ole taoliste mõjutuste olemasolu vähemalt sellises ulatuses, et see halvendaks kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti, tuvastamist leidnud. Kohtu hinnangul ei saanud väidetav niiskus ja ebameeldiv lõhn kambris halvendada kaebaja heaolu ajal, mil ta on avatud eluosakonnas viibinud. Kohus möönab nende mõjutuste võimalikkust suletud kambris viibimisel, kuid asjaolu, et kaebaja toob need väited välja alles kohtumenetluse hilises faasis (mitte kaebuses ega kohtueelses menetluses) ei veena, et need probleemid oleksid olnud ajendiks kahju huvitamise nõudega esmalt vangla ja seejärel kohtu poole pöördumisel. 19.
  1. Vastustaja on kaebaja kinnipidamistingimusi iseloomustades märkinud veel omaette voodikoha olemasolu ja regulaarset voodipesu vahetamist ning piisavat puhkamisvõimalust öörahu ajal. Omaette voodikoha tähtsust on ka EIK rõhutanud (näiteks asjas Logothetis jt vs. Kreeka (kaebus nr 740/13), 25.09.14; Murśić vs Horvaatia (kaebus nr 7334/13), 12.03.2015). Öisel ajal puhkamisvõimaluse olulist mõju kinnipidamistingimuste kogumile rõhutas ka Riigikohus asjas nr 3-3-1-68-15 (otsuse p 19). 19.
  2. Seega ei ole ilmnenud, et olmetingimused vanglas olnuks sellised, mis ebapiisava põrandapinna väidetavalt negatiivset mõju kaebajale oleks suurendanud.
  3. Arvestades eelnevalt kirjeldatud kaebaja paigutusi nii pindala kui ajalisest aspektist, asjaolu, et pole tuvastatud kinnipidamistingimusi halvendavaid muid olmetingimusi ning teisalt asjaolu, et kaebaja vahistatu staatusest tingitud vähesed võimalused kambriväliseks liikumiseks ja suhtlemiseks ei leevendanud ebapiisavast isiklikust ruumist tingitud mõjutusi, leiab kohus, et kaebaja nõue on osaliselt põhjendatud. Õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast põrandapinnast tingitud mõju vahistatu suhtes on tugevam võrreldes nende vanglas kinni peetavate isikutega, kellele võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt. Vahistatu staatus tingib oma olemuse tõttu kinnipeetavaga võrreldes piiravama kohtlemise, mis selle seisundiga paratamatult kaasneb. Seetõttu tuleb ka praeguse kaebaja puhul eristada kinnipidamist vahistatuna ja süüdimõistetuna.
  4. Õigusvastaseks ei saa pidada kaebaja kinnipidamist ajavahemikus 10.05.2013 -14.07.2014, mil kaebaja viibis süüdimõistetuna kambrites, kus põrandapinda oli tagatud rohkem nii siseriiklikult kehtestatud miinimumist kui ka kooskõlas eelnevalt viidatud EIK-i lahenditega. Ilmnenud ei ole ka selliseid asjaolusid, mis võiksid kinnipidamise muuta õigusvastaseks hoolimata nõuetekohasest põrandapinna suurusest. Kaebaja on elanud avatud eluosakonnas saanud kogu selle aja (väikeste vaheaegadega kursuste vahel) käia riigikeele õppes ning alates 19.05.2014 osaled eluviisitreeningul (tl 100) ning kohtunud üheksal korral lühiajaliselt oma tuttavatega (tl 101p). Samuti pole vaidlust, et talle poleks olnud tagatud vastustaja kirjeldatud võimalused, mida on refereeritud eelnevalt otsuse p-s 6.5 ja 6.
  6. Õigusvastaseks ei saa kohtu hinnangul pidada ka kaebaja kinnipidamist süüdimõistetuna ajavahemikus 04.06.2012 – 09.05.2013, kuigi selles ajavahemikus viibis kaebaja vahelduvalt nii olukorras, kus eelnimetatud piirmäär oli täidetud, kuid vahepeal ka olukorras, kus tagatud oli küll siseriiklik miinimummäär, kuid mitte EIK praktikas rõhutatud 3 m2 nõue (vt ka eelpool p 16.2). 10
(14)3-14-52678 22.
  1. Riigikohus leidis 3-3-1-68-15 (p 19), et ka suhteliselt pikaajalist viibimist alla 3 m2 tingimustes (kokku 814 päeva, sh ka järjestikune 465 päeva pikkune ajavahemik) tingimustes ei ole põhjust pidada õigusvastaseks, kui on tagatud piisav võimalus kambriväliseks liikumiseks ja tegevuseks ning põrandapinna nappusest tingitud negatiivset mõju ei võimenda muud minetused olmetingimustes. 22.
  2. Praegusel juhul on kaebaja sarnastes tingimustes viibinud kokku 255 päeval ning isikliku ruumi suurus varieerus pidevalt, sh perioodidega, mil ruuminappust pole põhjust väita. Kuigi sel perioodil võib tuua välja ka pikemaid ajavahemikke, mil kambripinda oli pidevalt alla 3 m2 (14.06.2012–28.11.2012; 03.01.2013–26.02.2013; 24.03.2013–15.04.2013), oli kogu aeg tagatud vähemalt siseriikliku õigusega sätestatud nõue. Oluliseks tuleb pidada ka, et kaebaja viibis kogu selle aja avatud elusektsioonis, kus vastustaja väitel suleti kambriuksed vaid öörahuks. Samuti pole vaidlust, et kaebaja sai kasutada igapäevast ühe tunni pikkust jalutuskäiku värskes õhus. Süüdimõistetuna karistust kandes on kaebaja viibinud sel ajal 4 korda lühiajalisel kokkusaamisel ( I kd, tl 101p) ning alates 14.01.2013 kuni 30.
  3. 2013 on ta saanud osaleda riigikeele kursusel (I kd, tl 100). Vastustaja on selgitanud, et riigikeele kursuse õppetöö toimus kolmel korral nädalas 2x45 minutit korraga (Vastustaja vastuse p 42, tl 84p). Samuti on vastustaja selgitanud, et üks kord nädalas oli tagatud graafikujärgne võimalus üldfüüsiliseks treeninguks spordisaalis. Vastustaja on kirjeldanud ka muid võimalusi tegevusteks ja meelelahutuseks (raamatukogust raamatute laenutamine, ajalehtede lugemine, raadio- ja telesaadete jälgimine, võimalus sisseoste teha jm (vt ka otsuse p 6.5 ja 6.6). 22.
  4. Seega kompenseeris sel ajavahemikul mõningast võimalikku ebamugavust piisav võimalus kambriväliseks liikumiseks ja tegevuseks. Sarnaselt Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-68-15 oli ka kaebaja sel ajavahemikul olukorras, kus ruuminappus sai negatiivset mõju avaldada vaid ööajal, kui kinnipeetavad pidi olema kambris, kuid selles osas kompenseerivad isikliku ruumi vähesuse nõuetekohased magamistingimused, mida vastustaja on 16.02.2015 vastuse p-s 37 ka kirjeldanud (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p 19).
  5. Kohtu hinnangul saab pidada õigusvastaseks kaebaja kinnipidamist 500 päeva ulatuses mil ta viibis vanglas kas vahistatuna või tema suhtes rakendati piiranguid seoses vastuvõtuosakonda paigutamisega (

§ 14

lg 3, VSKE § 8 lg 4) ning ta viibis alla 3 m2 tingimustes pikki järjestikuseid ajavahemikke 20.09.2010-18.09.2011 (363 päeva) ja 02.12.2011–29.04.2012 (150 päeva) seejuures vaid mõne ühe- või paaripäevase erandiga, mis ei saanud üldist olukorda märkimisväärselt mõjutada (vt ka eelpool otsuse p 16.3). 23.1.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama

§ 45

lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (

§ 90lg 4).

Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires vähemalt nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (

§ 94

lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida 11

(14)3-14-52678 vabas õhus (

§ 93lg 5).

Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. 23.

  1. Vahistatuna on kaebaja viibinud käesoleva menetlusega hõlmatud ajavahemikus kahel lühiajalisel kokkusaamisel oma tuttavatega (I kd, tl 101). Vahistatu staatuses vanglas viibides on ta läbinud lühiajalise vihajuhtimise programmi (10 osalemiskorda) 07.06.2011 – 29.06.2011 (I kd, tl 100 ja 198). Need tegevused ei saa kuigivõrd korvata suletud kambris viibimisel ruuminappusest tingitud ebamugavusi. Samuti ei paku olulist leevendust võimalus selles samas kambris lugeda raamatuid ja ajalehti või jälgida raadio- või televisiooniprogramme. Kambrivälist suhtlust ei asenda kuigivõrd ka vahistatu võimalus saada pakke. 23.
  2. Kaebaja ei eita, et ta sai igapäevast ühe tunni pikkust jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab, et olukorras, kus korraga kuus inimest viibivad 12,69 m2 suuruses jalutusboksis, ei ole tegelik jalutamine võimalik. Kohus nõustub, et sellise jalutamisvõimalusega on küll täidetud

§ 93

lg-s 5 sätestatud miinimumnõue, kuid see piiratud võimalus viibida väljapool kambrit ei ole piisav ruumikitsikuse neutraliseerimiseks. Sama on leidnud ka Riigikohus otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 (p 22), viidates seejuures ka EIK-i asjakohastele seisukohtadele. 23.

  1. Seega pole vastuvõtuosakonnas ja vahistatuna vanglas viibimise aja osas ilmnenud, et kaebajal oleks olnud märkimisväärseid võimalusi täiendavaks liikumiseks või suhtluseks, mis võiks pakkuda leevendust ebapiisava kambripinna oludes ning välistaks EIK art 3 rikkumise. 23.
  2. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et 500 vahistatuna või vastuvõtuosakonnas viibitud päeva osas on kaebajat peetud kinni õigusvastaselt tingimustes, millega on tema väärikust alandades tekitatud mittevaralist kahju, mis väärib rahaliselt hüvitamist.
  3. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muu hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada nii kinnipidamise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi (Riigikohtu 10.10.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, p-d 21, 23). Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (halduskolleegiumi
  4. septembri
  5. asjas nr 3-3-1-24-09, otsus, p 9). Kogu kõnealuse perioodi jooksul ei ole kaebaja aga päevagi viibinud tingimustes, kus pinda oleks olnud alla kehtivas õiguses (VSKE § 6 lg 6 v.r) kehtestatud määra.
  6. Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses peab kohus põhjendatuks hüvitada kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju rahas 500 päeva ulatuses ajavahemikel 09.10.2012–13.11.2012 ja 20.11.2012– 06.01.2013 kinnipidamise eest.
  7. Hüvitisena väljamõistetav summa kujuneb õigusvastase kinnipidamise erinevaid aspekte arvestades kohtu kaalutlusõiguse alusel. Riigikohus on pidanud asjakohaseks võrdlust tavapäraselt alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitistega ning ka riigi üldise elatustaseme taustal (silmas pidades keskmist palka ja keskmist pensionit) ning pidanud 12

(14)3-14-52678 põhjendatuks näiteks hüvitist konkreetse vaidluse puhul suuruses 2 eurot päeva kohta (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Praeguses vaidluses sarnanevad nõude aluseks olevad asjaolud suuresti haldusasjas nr 3-3-142-15 välja tooduga ning õigusvastase kinnipidamise kestus oli ajaliselt isegi pikem. Arvestades praeguses asjas õigusvastaselt väikese põrandapinna tingimustes viibimise aega ning selle osakaalu kinnipidamisajast tervikuna, samuti eelnevalt käsitletud olmetingimusi tervikuna ning liikumis- ja suhtlemisvõimaluste ebapiisavust vahistatuna vanglas viibides, peab kohus põhjendatuks mõista 500 õigusvastastes tingimustes viibitud päeva eest hüvitist iga päeva kohta 2 eurot, s.o kokku 1000 eurot.
  1. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt. MENETLUSKULUD
  2. Kuna kaebus jääb läbi vaatamata kaebaja taotletud ajavahemikust (23.12.2008–14.07.2014) kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu läbi vaatamata ajavahemiku 23.12.2008– 19.09.2010 ning müra ja valgustust puudutavas osas, tuleb kaebaja tasutud riigilõiv HKMS § 104 lg 5 p 3 alusel selles osas tagastada. Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu 70 eurot ning kaebuse läbi vaatamata jääv osa moodustab hinnanguliselt 1/3 kaebusest, tuleb tagastada ka riigilõiv samas ulatuses, so 23 eurot.
  3. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. 29.
  4. Kaebaja nõuet menetleb kohus ligikaudu 2/3 ulatuses, seega 23 133 euro suuruse nõude osas (kaebuse kohaselt oli hüvitamisnõue 34 174 euro ulatuses). Kohus rahuldab kaebuse 1000 euro ulatuses, seega on kaebuse rahuldatav osa umbes 4,3 % nõudest. Kuna riigilõiv tagastatakse kaebajale 21 euro ulatuses, moodustab vastustajalt välja mõistetav menetluskulu kaebuse rahuldamisele kuuluvat osa arvestades 4,3 % ülejäänud riigilõivust (47 eurot), so 2 eurot. 29.
  5. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.
  6. Kaebaja taotleb talle hüvitise väljamõistmisel kanda see tema poolt näidatud isiku (R. M.) pangakontole (II kd, tl 16–17). Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele (otsus haldusasjas nr 3-31-42-15, p 31 ja seal viidatud lahendid) on kinnipidamisasutuses viibival isikul õigus käsutada talle haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning

§ 44ei piira vastavat käsutusõigust.

Kohtupraktikas on võimaldatud kanda ka kohtumenetluses haldusorganilt välja mõistetud menetluskulud kinnipeetava vanglavälisele arvelduskontole või kolmanda isiku arvelduskontole. Seega rahuldab kohus taotluse kanda väljamõistetav hüvitis kaebaja poolt nimetatud isiku kontole. Kuna kohus mõistab sama kohtuotsusega kaebaja kasuks välja osaliselt ka menetluskuluna riigilõivu, tõlgendab kohus kaebaja taotlust nii, et ta soovib nimetatud kontole kanda kogu kohtuotsusega välja mõistetava summa. 13

(14)3-14-52678 31. Seoses kaebuse osalise läbi vaatamata jätmisega tagastatav riigilõiv 23 eurot kantakse (tagastatakse) selle tasunud isiku (K. K.) pangakontole. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.