← Eesti

3-15-649/28

Obsah (8)§ 4§ 45§ 14§ 90§ 50§ 94§ 93§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 5. juuli 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-649 Haldusasi G.B.i kaebus Tallinna Vang

) § 45 lg 1 nõuetele ning kurnas silmi. Kinnipeetavatele mõeldud vanas osas asuvad tualetid koridoris ning on üldkasutatavad. Ajal, mil uksed on lukustatud võib tualetti pääsemise ooteaeg olla tund või enam. Taotleja sai EIK lahendist asjas Tunis vs Eesti Vabariik (nr 429/12) teada, et kannatused ja ebameeldivused, mis said talle osaks Tallinna Vanglas, väljuvad

§ 4

lg-s 1 lubatud piiridest ja rikuvad ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art-s 3 nimetatud õigusi.

  1. Tallinna Vangla tagastas 25.02.2016 vastusega nr 5-18/14/35648-2 kahjunõude riigivastutuse seaduses (edaspidi RVastS) sätestatud kolmeaastast tähtaega ületava ajavahemiku osas (30.08.2007–16.08.2010, 16.11.2010–30.11.2010 ning 20.09.2011–28.12.2011) ning jättis kahjunõude ajavahemike 28.12.2011–31.01.2014 ja 16.06.2014–29.12.2014 osas rahuldamata (tlk 7–11 pöördel).
  2. G.B. esitas 16.03.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 620 eurot (10 eurot iga päeva eest) ning kaebuse esitamisest alatest viivist. Kaebus on esitatud ajavahemike 20.09.2011–31.01.2014 ja 16.06.2014–29.12.2014 osas.
  3. Tallinna Halduskohtu 25.05.2015 määruse resolutsiooni punktiga 1 tagastati kaebaja kahju hüvitamise nõue ajavahemiku 20.09.2011–28.12.2011 osas, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2015 määrusega tühistati eelviidatud halduskohtu määruse resolutsiooni punkt
  4. Pärast kaebuse korduvaid käiguta jätmisi võeti kaebus kogu ulatuses menetlusse 08.03.
  5. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  6. Kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 620 eurot, millel lisanduks kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni viivis seadusjärgses määras. 5.
  7. Kaebaja viibis kaebuse kohaselt väärikust alandavates tingimustes Tallinna Vanglas ajavahemikel 20.09.2011–31.01.2014 ja 16.06.2014–29.12.2014 ning sel ajal tundis kaebaja end alandatuna ja allasurutuna, teda vaevasid stress, hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne. 5.
  8. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tunniks ööpäevas. Ka süüdimõistetutele on kambriuksed reeglina avatud vaid 4 tundi ööpäevas. Ettenähtud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus toimub alla 15 m2 suuruses boksis ning seda tuleb jagada kõigi kambrikaaslastega. 2

(15)5.
  1. Riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu on kamber niiske ja rõske ning seintelt võib leida hallitust. Sellest võib järeldada ventilatsiooni puudulikkust. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas Tallinna Vangla üht 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt 2 duššikorda nädalas. 5.
  2. Kambrite kunstlik valgustus ei vasta

§ 45lg 1 nõuetele, mistõttu kurnas see kaebaja silmi.

5.

  1. Vaba pinda kuuekohalistes kambrites oli inimese kohta mööblit ja inventari arvestades alla 1,5 ruutmeetri. 5.
  2. Viiviste nõudmisel lähtub kaebuse esitaja mh Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-47-08 p-s 27 ja lahendi nr 3-3-1-83-10 p-s 22 esitatud seisukohtadest. Soovides vältida tarbetuid vaidlusi hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise üle, loeb kaebuse esitaja, et nõue muutus sissenõutavaks kaebuse esitamise päevast.
  3. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Lisaks jääb vastustaja seisukohale, et ajavahemiku 20.09.2011–28.12.2011 osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. 6.
  4. Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata mööblialust ega tualeti alla jäävad pinda ning EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava kasutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m
  5. Kambri oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on kehtestatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) §-s 7 ning nende minimaalselt vajalike mööbliesemete puudumine muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Mööbli ja ruumi (tualett) pindala maha arvamine oleks põhjendatud juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. 6.
  6. Ajavahemikul 20.09.2011–29.02.2012 oli kaebaja vahistatu staatuses ja viibis suletud kambris. Kaebajale oli tagatud vähemalt tunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja osales kahel korral lühisajalisel kokkusaamisel (22.09.2011 ja 31.10.2011) Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 10.02.2012 ning ajavahemikul 01.03.2012–12.03.2012 viibis kaebaja vastuvõtuosakonnas, kus ta oli lukustatud kambris ja talle oli tagatud samuti tunnine jalutuskäik päevas. Alates 13.03.2012 paigutati kaebaja avatud eluosakonna kambritesse, kus ta viibis kuni vangistuse lõpuni (s.o 31.01.2014). Avatud eluosakonna kambri uksed olid lukustatud öörahu ajaks ning lisaks igapäevasele jalutuskäigule sai kaebaja kasutada ka iganädalaselt spordisaali. Täiendavalt oli kaebajal võimalik osaleda ajavahemikul 21.09.2012–30.11.2012 kolmel korral nädalas riigikeele õppes (tunni kestvus 45 minutit). Ajavahemikel 15.10.2012–14.01.2013 ja 15.04.2013–14.10.2013 oli kaebaja 0,5 koormusega abitööline vangla majandustöödel. Ajavahemikul 15.01.2013–14.04.2013 oli kaebaja abitööline majandustöödel täiskoormusega. Samuti oli kaebaja määratud majandustööde abitööliseks ajavahemikul 30.07.2014– 29.08.2014, kuid 11.08.2014 kõrvaldati kaebaja distsiplinaarmenetluse ajaks. Lisaks oli kaebajal võimalus osaleda eluviisitreeningutel, kus ta osales 15.07.2013–14.10.2013 (kokku 7 kohtumist ca 120 minutit), kuid jättis osalemata 21.02.2013–31.01.
  7. 3

(15)Ka võimaldati kaebajale lühiajalisi kokkusaamisi ning need toimusid 14.03.2012, 26.04.2012, 21.02.
  1. Ajavahemikul 21.05.2012–15.09.2012 oli kaebajale tagatud täiendavalt ventilaator kambris, samuti lubatud ajavahemikul 01.06.2012–31.08.2012 võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5 liitrit joogivett ning samuti anti kambrile kord nädalas lisajalutuskäik. Kinnise kambri vangile oli aga ajavahemikul 25.06.2012–22.08.2012 tagatud iganädalaselt 1,5 liitrit mineraalvett. Alates 09.06.2014 viibis kaebaja uuesti Tallinna Vanglas ning ajavahemikul 16.06.2014– 29.12.2014 oli kaebaja vahistatu staatuses ning kaebajale oli tagatud 1 tunnine jalutuskäik värskes õhus. Lisaks sai kaebaja osaleda lühiajalistel kokkusaamistel, mis leidsid aset 20.09.2014, 02.10.2014, 08.10.2014, 20.10.2014, 29.10.2014, 01.11.2014, 13.12.
  2. 6.
  3. Kokku viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas 1062 päeva. Ajal mil kaebaja viibis suletud kambrites oli kaebajale tagatud alla 3 m2 suurune põrandapind 146 päeval ning sellest 27 päeval jäi põrandapind vahemikku 2,9-2,92 m
  4. Viimane on niivõrd vähene erinevus, et seda on raske tajuda. Seejuures ei viibinud kaebaja kordagi tingimustes, kus pinda oleks olnud alla kehtivas õiguses kehtestatud määra. Avatud eluosakonnas oli kaebajale tagatud 3 m2 väiksem põrandapind 229 päeval, kuid ka avatud osakonnas viibides ei langenud pind alla siseriiklikult kehtestatud miinimumi. Kaebaja sai viibida väljaspool kambrit ajavahemikul 06.00–22.00, lisaks viibida tunnisel jalutuskäigul värskes õhus ning kasutada kord nädalas spordisaali. Seega olid kaebajale tagatud täiendavad liikumisvõimalused. 6.
  5. Kinnipeetavate kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning sundventilatsioon, kunstliku ja loomuliku valguse koostoimes oli tagatud piisav valgustus. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22.00 – 06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. 6.
  6. Vahistatutele ja süüdimõistetutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Lühiajalistel kokkusaamistel viibis kaebuse esitaja korduvalt. Umbes kord iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. 6.
  7. Tallinna Vangla tegevus duši kasutamise võimaldamisel on kooskõlas õigusaktide nõuetega. Lukustatud kambrites oli kaebajale tagatud kraanikauss koos voolava veega ning kaebajal oli võimalik end elementaarsel määral pesta ka kambris olles. Ükski õigusakt ei kohusta, et vangla pesemiskoht peaks olema varustatud kuuma (sooja)veega. Vee 4
(15)soojendamiseks on kinnipeetavatele lubatud veekeedukann ning alates
  1. aasta veebruarist annavad valvurid kinnipeetava soovi korral kinnipeetavatele veekeedukannu vee soojendamiseks. Mõne kuu möödudes tagati veekeedukannu kättesaadavus selliselt, et see paigutati pesuruumi kõigile kasutamiseks. Alates
  2. aasta suve lõpuks on neljanda üksuse pesuruumidesse paigutatud soojaveeboilerid ning selles ajast alates on kaebajale tagatud kraanist ka soe vesi. Ka karterikambris on olemas kraanikauss ja voolav külm vesi, millega saab isik end elementaarsel määral pesta. 6.
  3. Tallinna Vangla kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev osaliselt avatav aken võimaldab ruume hõlpsasti ventileerida. Ajavahemikul 21.05.2012–15.09.2012 anti kambrisse ka ventilaator. Kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kui kaebaja tundis, et pesu pesemisest tekib niiskus, siis oli võimalik taotleda vangla riietust, mille pesemise eest hoolitseb vangla. Kambrites tehtud pistelised õhuniiskuse mõõtmised ei ole ülemäärast taset näidanud, mistõttu on kaebaja väited hallitusest paljasõnalised. Ka ei ole kaebaja kordagi hallituse probleemiga vangla poole pöördunud. 6.
  4. Tallinna Vangla vanas osas viibis kaebaja kokku 576 päeva ning kaebaja väited tualetijärjekordade kohta ei ole tõesed. Tallinna Vangla analüüsis
  5. aastal õiguskantsleri soovitusel öisel ajal WC kasutamise võimalusi ja tegelikku praktikat ning selle käigus ei tuvastatud, et ooteaeg oleks enam kui 30 minutit. Seda ka olukorras ja ajal (22.15–00.19), kus tualeti kasutamise soov oli kõige suurem. Kaardistamise tulemusel selgus, et tualetti soovijate tippaeg on kaks tundi pärast öörahu algust ning see näitab selgelt kinnipeetavate soovimatust oma vajadusi planeerida. 6.
  6. Kinnipeetava kambri valgustusele ei ole erinõudeid kehtestatud ning kambrite valgutus vastas Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruses nr 38 „Eluruumidele kehtestatud nõuete kinnitamine“ kehtestatule ning

§ 45lg-s 1 sätestatule.

Kui kaebaja leidis, et vajab tugevamat kunstlikku valgustust, siis oli tal võimalik soetada vangla kaupluse vahendusel näpitslamp. Üksnes kartserikambri nr 85 osas on kaebaja kurtnud 23.07.2012 valgustuse ebapiisavust, kuid ei ole seda teinud muude kambrite puhul. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Vastustaja on seisukohal, et ajavahemiku 20.09.2011–28.12.2011 osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, kuid taotlust selles osas kaebuse läbivaatamata jätmiseks vastustaja kohtule esitanud ei ole. Tallinna Ringkonnakohus leidis 29.10.2015 määruse punktis 8 (tlk 55), et õige ei ole jagada perioodi 20.09.2011–31.01.2014 osadeks ning praegusel juhul puuduvad need erandlikud asjaolud, mis lubavad väita, et kaebaja pidi kahju lõplikust ulatusest teada saama juba varem. Eelnevat arvestades peab kohus kaebust tervikuna lubatavaks ning kaebuse sisulist läbivaatamist ka ajavahemiku 20.09.2011–28.12.2011 osas võimalikuks.
  2. Kaebaja väitel seisnes väärikuse alandamine tema õigusvastases kinnipidamises ebapiisaval kambripinnal. Lisaks puudusid piisavad pesemisvõimalused ja ventilatsioon, kambrite valgustus oli ebapiisav ning öörahu ajaks suletud kambrist tualetti pääsemist tuli oodata tund või enam. Nende väidete osas on kaebajal läbitud ka kohustuslik kohtueelne menetlus. 5

(15)
  1. Vastustaja selgitustest nähtuvalt viibis kaebaja esmalt vanglas vahistatuna. Tema suhtes tehtud süüdimõistev otsus jõustus 10.02.
  2. Jõustunud otsusest teada saades rakendati kaebaja suhtes

§ 14

lg-t 3 (paigutamine vastuvõtuosakonda) ja tema liikumisõigust piirati vastavalt VSKE § 8 lg-le

  1. Alates 13.02.2012 viibis kaebaja avatud eluosakonnas.
  2. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et: − kaebaja viibis ajavahemikul 20.09.2011–31.01.2014 ja 16.06.2014–29.12.2014 Tallinna Vangla erinevates kambrites ning sõltuvalt kaebaja staatusest (süüdimõistetu, vahistatu või vastuvõetav) kohaldus talle ka erinev kinnipidamisrežiim; − kambrites nr 325, 423, 84, 428, 136, 144, 121, 404, 410, 88, 85, 75, 124, 326, 417 ja 315 asus tualett ning kambrites 36 ja 33 ja 39 tualett puudus; − kaebajale oli tagatud kord nädalas dušši kasutamise võimalus; − kaebajale oli tagatud liikumisvõimalused vähemalt õigusaktides sätestatud miinimumi ulatuses.
  3. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega. Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamistingimuste tagamisel käitunud õigusvastaselt ja hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes.
  4. Kaebuses on kaebaja kambri üldpinna suurust kinnipeetava kohta arvestanud viisil, et see on põrandapind, millest on maha arvestatud mööbli alla jääv pind. Selline käsitus ei ole kooksõlas kehtiva kohtupraktikaga. Isiku kohta kambris minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb võtta arvesse nii kambris asuva mööbli alune pind kui ka kambris oleva tualeti alune pind (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, punkt 8; 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punkt 17, 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, punkt 10). Kuivõrd kehtivast õigusest (sh välislepingust) ei tulene, et kambris peaks kinnipeetava kohta olema vähemalt 3 m2 põrandapinda ilma mööblit ja WC-d arvestamata, tuleb asja lahendamisel lähtuda Tallinna Vangla esitatud põrandapinna andmetest, mis hõlmavad ka tualeti alust pinda (tlk 122-131).
  5. Vastustaja on kohtule tabelina esitanud ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tlk 122–131). Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodidel kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. 13.
  6. Ajavahemikus 20.09.2011–29.02.2012 oli kaebaja vahistatu staatuses ja 01.03.2012– 12.03.2012 oli kaebaja vastuvõtu osakonnas, st kaebaja liikumisvõimalused kambriväliselt olid piidatud tunnise jalutuskäiguga päevas. Sel ajal ning kokku 174 päeval viibis kaebaja kambrites nr 325, 432, 428 ning kartseris nr
  7. Ajal mil kaebaja viibis Tallinna vanglas vahistatuna või vastuvõtuosakonnas oli üle 3 m2 põrandapinda kaebajale tagatud 20.09.2011–26.09.2011, 07.12.2011–11.12.2011, 16.12.2011–22.12.2011, 02.01.2012, 06.02.2012–09.02.2012 ja 08.03.2012–12.03.
  8. 6

(15)Muul ajal jäi kaebajale tagatud kambripind alla 3 m
  1. Ajavahemikul 27.09.2011–16.10.2011 oli kaebajale tagatud kambripinna suurus 2,92 m2, ajavahemikel 17.10.2011–06.12.2011, 12.12.2011–15.12.2011, 23.12.2011–01.01.2012, 03.01.2012–05.02.2012, 10.02.2012– 22.02.2012 oli kaebajale tagatud põrandapinna suurus 2,73 m2, ajavahemikul 23.02.2012– 29.02.2012 oli kaebajale tagatud põrandapinna suurus 2,9 m2 ning ajavahemikul 01.03.2012– 07.03.2012 ulatus kaebaja põrandapinna suurus 2,58 ruutmeetrini. Seega, kõnealusest perioodist 145 päeva, viibis kaebaja kambris, kus ühe inimese kohta ei olnud pinda küll 3 m2 nagu seda eeldab EIK praktika, kuid täidetud oli VSKEv.r § 6 lg 6 nõue (2,5 m2). Samas 29-päeval oli täidetud ja ületatud 3 m2 piir. Kuna kaebaja viibis sel ajal Tallinna Vanglas vahistatuna või vastuvõtuosakonnas, siis olid kaebaja liikumisvõimalused õigusaktidest tulenevalt piiratud. Kaebajale oli tagatud üksnes tunnine jalutuskäik värskes õhus ning kaebaja ei väida, et vangla talle seda ei taganud. Lisaks oli kaebajale tagatud kord nädalas dušši kasutamine ning kahel korral lubati kaebaja lühiajalisele kokkusaamisele (22.09.2011 ja 31.10.2011). 13.
  2. Ka ajavahemikus 16.06.2014–29.12.2014 viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ning viibis kambrites nr 124, 326, 417 ja
  3. Sel ajal ei langenud kaebajale ettenähtud minimaalne põrandapind kordagi alla 3 m
  4. Kaebajale oli sel ajal tagatud põrandapinna suurus vahemikus 3,30 m2–5,33 m
  5. Kinnipidamisrežiimist tulenevalt oli kaebajale tagatud tunnine jalutuskäik päevas. Samuti sai kaebaja kasutada kord nädalas dušši ning osaleda seitsmel korral lühiajalisel kokkusaamisel (20.09.2014, 02.10.2014, 08.10.2014, 20.10.2014, 29.10.2014, 01.11.2014, 13.12.2014). 13.
  6. Ajavahemikus 13.03.2012–31.01.2014 viibis kaebaja avatud eluosakonnas kambrites nr 36, 144, 121, 404, 410, 88, 33, 85, 39 ja 75 ning sel ajal jäi kaebaja isikliku põrandapinna suurus vahemikku 2,69m2–16,3m
  7. Ajavahemikul 13.03.2012–03.05.2012 viibis kaebaja avatud eluosakonna avatud kambris 36, kus kaebajale oli tagatud 36 päeval põrandapind 2,94 m2 (ajavahemikud 13.03.2012– 23.03.2012, 25.03.2012–27.03.2012, 07.04.2012–12.04.2012 ja 18.04.2012–03.05.2012) ning 16 päeval oli kaebajal tagatud põrandapinna suurus 3,68 m2 (ajavahemikud 24.03.2012, 28.03.2012–06.04.2012 ja 13.04.2012–17.04.2012). Ajavahemikus 04.05.2012–22.05.2012 viibis kaebaja lukustatud kambrites nr 144, 121, 404 ja 410, kus kaebajale tagatud põrandapinna suurus jäi vahemikku 3,26 m2–8,05 m
  8. Kaebaja kambrivälised liikumisvõimalused olid piiratud tunnisele jalutuskäigule päevas. Ajavahemikus 23.05.2013–27.05.2012 viibis kaebaja kartseris, kus kaebajale tagatud põrandapinna suurus oli 9,7 m
  9. Kambrivälised liikumisvõimalused oli piiratud kooskõlas kehtiva õigusega tunnise jalutuskäiguga päevas. Perioodil 28.05.2012–08.06.2012 viibis kaebaja avatud eluosakonna avatud kambris 33, kus kaebajale tagatud põrandapinna suurus jäi vahemikku 3,18m2–4,23 m
  10. Ajavahemikul 09.06.2012–28.08.2012 viibis kaebaja kartserikambris nr 85, kus kaebaja põrandapinna suurus oli 5,1 m
  11. Kaebaja kambrivälised liikumisvõimalused olid piiratud tunnisele jalutuskäigule päevas. Ajavahemikel 29.08.2012–19.10.2013 ja 29.10.2013–31.01.2014 viibis kaebaja avatud eluosakonna avatud kambris 39, kus põrandapinna suurus varieerus 2,69 m2 kuni 4,03m2, seejuures alla 3m2 oli kaebaja põrandapind 07.09.2012–18.09.2012, 24.09.2012–05.11.2012, 7
(15)27.12.2012–17.01.2013, 28.01.2013–05.02.2013, 03.04.2013–14.04.2013, 17.04.2013–21.04.2013, 11.09.2013 (s.o kokku 193 päeva). 27.02.2013–06.03.2013, 18.06.2013–11.07.2013, 28.03.2013, 17.07.2013– Ajavahemikul 20.10.2013–28.10.2013 viibis kaebaja kartseris nr 75, kus talle oli tagatud põrandapinna suurus 7,6m
  1. Kaebaja kambrivälised liikumisvõimalused olid piiratud tunnisele jalutuskäigule päevas.
  2. Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole ka põrandapind 2,5 m2 vanglas kinni peetava inimese kohta sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m
  3. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi alla 3m2 suurune isiklik ruum olla inimväärikust alandav (vt Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, punktid 37 ja 38, 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punkt 18 ja 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-6815, punktid 17–19). 14.
  4. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Hinnangu andmine sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks ei ole EIK pidanud EIÕK art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida (nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13). 14.
  5. Ka siseriiklikus kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Hinnata tuleb tegelikke liikumisvõimalusi ja muid kinnipidamistingimusi. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (vt Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, punktid 36, 44 ja 41).
  6. Kui süüdimõistetu saab tavaliselt osakonna piires vabalt liikuda, on vahistatul üldjuhul võimalik liikuda väljaspool kambrit üksnes tunniajase jalutuskäigu ajal (

§ 90lg 3).

Ka vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetava liikumisvõimalused ei erine oluliselt vahistatule kohaldatavast režiimist (vt ka Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, punkt 8). Kohtupraktikas (Riigikohtu 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, punkt 18 ja seal viidatud EIK-i ning siseriiklik praktika) kohaselt võivad väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Oluline on, kas kinnipeetavale tagatakse vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas 8

(15)kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab. Oluline on ka tähele panna, kas esines ruumikitsikuses viibimisel pikki ajaperioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, punkt 25). Lisaks märkis Riigikohus 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 punktis 11 varasemale praktikale viidates, et kui kinni peetava isiku käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu tugeva eelduse, et tegemist võib olla alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Väiksemast kui 3 m2-sest põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad aga leevendada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samuti on oluline kohtlemise kestus (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punktid 14 ja 15 ja 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, punkt 18). Isiku olukorda raskendavad muud puudused on olulised siis, kui isikut on hoitud kambris, milles ühe isiku kohta on isiklikku ruumi 3–4 m² (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punkt 14).
  1. Eelnevalt välja toodud Riigikohtu lahendistest võib järeldada üheselt, et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui temale vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt kogumis piiratud ka mingil muul moel. Käesoleval juhul tuli kaebaja suhtes alla 3 m2 kambripinda kinnipeetava kohta ette nii kaebaja viibimisel vahistatuna, vastuvõtuosakonnas viibijana kui ka süüdimõistetuna. 16.
  2. Kaebusest ega Tallinna Vangla vastustest ei nähtu, et viibides Tallinna Vanglas vahistatuna või vastuvõtuosakonnas oleks kaebajale täiendavaid liikumisvõimalusi või huvitegevusi võimaldatud. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine, suhtlemisvõimalus lähedastega, võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, saada ajalehti. Loa alusel oli võimalik saada kambrisse isiklikku raadiot, televiisorit ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks on võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. 16.
  3. Lisaks eelnevalt toodule oli kaebajal süüdimõistetuna avatud osakonda paigutatuna võimalik liikuda osakonna piires vähemalt 4 tunni jooksul. Seda kinnitab ka kaebaja ise, kuid vastustaja väidetu kohaselt oli kaebajal võimalik osakonna piires liikuda kogu öörahu välise aja, st kambriuksed olid avatud ajavahemikul 06.00–22.
  4. Kohus märgib, et ei ole põhjust kahelda vangla väidetes, mille kohaselt olid kambrid avatud ja täiendav liikumisvõimalus kaebajale tagatud ajavahemikul 06.00–22.00 ning isegi kui eeldada kaebaja väidete õigsust, siis oli kaebajale tagatud ka avatud osakonnas vähemalt õigusaktis sätestatud minimaalne liikumisvõimalus. Kohtu järeldust avatud osakonnas viibimise aja osas ajavahemiku erinevus ei mõjuta. Samaselt vahistatule oli kaebajal ka avatud osakonnas viibides õigus tunnisele jalutuskäigule ning ajavahemikul 01.06.2012–31.08.2012 lisandus sellele üks täiendav jalutuskäik nädalas. Lisaks osales kaebaja ajavahemikul 21.09.2012–30.11.2012 riigikeele õppes (3xnädalas) ning eluviisitreeningul (21.02.2013–31.01.2014). Alates 15.10.2012 oli kaebaja määratud vangla majandustööde abitööliseks, mistõttu viibis kaebaja juba ainuüksi tööülesannete täitmise tõttu suurema osa päevast väljaspool kambrit ja sektsiooni. Lisaks sai kaebaja kasutada kord nädalas spordisaali ning osaleda lühiajalistel kokkusaamistel (14.03.2013, 26.04.2012, 21.02.2013). 9
(15)
  1. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks väitnud kahju põhjustanud või suurendanud probleemidena ebapiisavaid pesemisvõimalusi, ventilatsiooni (sh niiskus, hallitus) ja valgustust. Samuti on kaebaja probleemina välja toonud kambrist väljas asuva tualeti pikad ooteajad. 17.
  2. Vastustaja on vastuses kaebusele (tlk 114, vastuse punktid 35-42) selgitanud, et lisaks duši kasutamisele vastavalt vangistusseaduses sätestatule oli kinnipeetaval võimalus end kambris pesta soojendades selleks vett veekeetjaga või teha elementaarseid hügieenitoiminguid ka kambris tagatud kraanist tuleva külma veega. Seega ei saa väita, et kinnipeetav ei saanud ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles. Samuti oli võimalik soetada vangla kauplusest veekeedukann ning 2013.a tagas vangla selle kättesaadavuse WC juures asuvas pesuruumis.

§ 50

lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti see, kui hüve on võimaldatud vähemalt kehtivas õiguses sätestatud minimaalses ulatuses. Ka Riigikohus on 31.12.2014 otsuse nr 3-41-50-14 punktis 34.1 märkinud, et

§ 50

lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama. Kuigi veekeetjaga vee soojendamist ei saa pidada leevendavaks abinõuks, kuna tegemist ei ole kinnipeetavatele ühetaoliselt võimaldatava hüvega, siis on alates

  1. aastast tagatud veekannu kättesaadavus pesuruumis kõikidele kinnipeetavatele ühetaoliselt ning seda saab leevendava meetmena käsitada. Seega on ilmselge, et vastustaja on kinnipeetavate pesemisvõimaluste parandamiseks astunud samme, mis on olnud jõukohased ja võimalikud. Vanglareeglistik ei ole siduv õigusakt. 17.
  2. Tõendamata on kaebaja väited, et kambri ventilatsioon oli puudulik ja kambris oli pidevalt niiske ja rõske ning esines sellest tingitud hallitust. Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja (vastus kaebusele p 43–48), et lisaks Tallinna Vangla kambrites toimivale sundventilatsioonile on kambris viibijatel võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Kinnise osakonna kambrite akendele on küll julgeolekukaalutustel lisatud piirded, kuid need ei välista õhuvahetust. Lisaks oli soojal aastaajal antud kambrisse ventilaator. Kohus ei pea tõenäoliseks, et õhuakendele paigaldatud avadega metallist plaadid takistasid kambrisse sisenevat õhuhulka märkimisväärselt, seda eriti talvisel perioodil. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et vastustaja väidete kohaselt võis kambri uks olla avatud ajavahemikus 06.00–22.00 ning see omakorda aitab õhuringlusele kaasa. Vastustaja kinnitusel on kambris ka toimiv keskküttesüsteem, mis tagab eluruumides ettenähtud temperatuuri. Eeltoodust tulenevalt ei ole usutavad kaebaja väited, et kambris, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, esines hallitust. Ka ei ole kaebaja sellekohast avaldust vanglale esitanud. Mis puudutab kaebaja väidet pesu kuivatamisest kambris, siis on vangla kinnitanud, et kaebajal oli võimalus kanda vangla poolt väljastatud riideid, millisel juhul tagab nende hoolduse vangla (tlk 114 pöördel, punktid 46-48). 17.
  3. Kaebaja toob välja nii kaebuses Tallinna Vanglale kui ka kohtule probleemid kunstliku valgusega, mis on olnud väidetavalt ebapiisav. Selle küsimusega on kaebaja pöördunud ka kartserikambris nr 85 viibides vastustaja poole (tlk 115, punkt 56; tlk 136, sh pöördel). 10

(15)

§ 45

lg 1 sätestab, et aken ja kunstlik valgus koos peavad kindlustama ruumi piisava valgustatuse. See on koosõlas vangla eripäraga, kuna on ilmselge, et vangla kambrit ei saa samastada vabaduses viibiva isiku eluruumiga, mistõttu on teatavad mööndused paratamatud. Valgustuse osas on vastustaja märkinud, et kambrites oli loomulik valgustus, mis tuli läbi akna. Samuti nähtub Tallinna Vangla 24.08.2012 kirjast (tlk 136 pöördel), et lisaks aknast tulevale loomulikule valgusele oli kunstliku valgusallikana kambris 2x75W valgustid. Samuti selgitab vastustaja, et kaebajal oli oma vajadustest lähtuva lisavalguse tagamiseks võimalik osta vangla poest näpitslamp. Ei ole tõendatud, et valgustuse tagamisel esinenuks vangla tegevuses õigusvastasust ning kaebajal oli oma vajadustest lähtuvalt võimalik tagada endale paremad valgustustingimused. 17.4. Kaebaja väited tualeti kasutamise ooteaegadest (ca 1 tund) ei ole samuti tõendatud. Senises kohtupraktikas Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamise asjades ei ole taoliste mõjutuste olemasolu vähemalt sellises ulatuses, et see halvendaks kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti, tuvastamist leidnud. Kaebajale ei olnud kambris tualeti olemasolu tagatud üksnes ajal, mil ta viibis avatud eluosakonnas. Muul ajal oli kaebajale tualeti kasutamise võimalus tagatud kambris (tlk 111 pöördel–112). Vastustaja selgitas, et analüüsis tualeti kasutamist öörahu ajal (tlk 114 pöördel–115, punktid 49–53) ning sealt ei nähtunud, et tualeti ooteaeg oleks ületanud 30 minutit. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla käituks pahatahtlikult kinnipeetavate öösel tualetti lubamisel. Ka ei ole kaebaja väitnud, et tal oleks mõni meditsiiniline probleem, mistõttu oleks tal võimatu oodata mõistlikku aega WC-sse saamiseks. Lisaks on vangla välja toonud, et kuna kaebaja viibis avatud eluosakonna sektsioonis, kus kambrite uksed olid avatud ajavahemikul 06.00–22.00 siis oli kaebajal võimalik enne öörahu saabumist ilma ootamata tualetis ära käia. Kohus märgib, et viibides vanglas tuleb arvestada selle eripärasid, nt seda, et öisel ajal võib teatud juhtudel olla tualeti ooteaeg 30 minutit ja enam. Kohus möönab, et tualetti pääsemise ootamine võib olla ebameeldiv, kuid see ei ületa kinnipidamisega kaasnevaid paratamatuid ebameeldivusi (

§ 4lg 1).

  1. Vastustaja on täiendavalt kirjeldanud kaebaja kinnipidamistingimusi ning toonud välja, et kaebajal oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Viimast vahetati reeglina kaks korda kuus. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et kaebaja sai korralikult välja puhata. Omaette voodikoha tähtsust on ka EIK rõhutanud (näiteks asjas Logothetis jt vs. Kreeka (kaebus nr 740/13), 25.09.14; Murśić vs Horvaatia (kaebus nr 7334/13), 12.03.2015). Magamisvõimaluste olulist mõju kinnipidamistingimuste kogumile rõhutas ka Riigikohus asjas nr 3-3-1-68-15 (otsuse punkt 19).
  2. Kohus leiab, et käesolevas asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et elutingimused vanglas olnuks sellised, mis vähese põrandapinna mõju kaebajale oleks suurendanud. Samas arvestades kõige väiksema isikliku põrandapinnaga kambreid ja nendes viibimise kestust vahistatu staatuses ning sellel ajal tagatud nappe kambrivälise liikumise võimalusi on kaebaja nõue osaliselt põhjendatud. Seetõttu tuleb eristada kinnipidamist vahistatuna ja süüdimõistetuna. 19.
  3. Kohus leiab, et õigusvastaseks ja väärikust alandavaks ei saa pidada kaebaja kinnipidamist ajavahemikus 13.03.2012–31.01.2014, mil kaebaja viibis süüdimõistetuna kambrites, kus põrandapinda oli tagatud rohkem nii siseriiklikult kehtestatud miinimumist kui ka kooskõlas eelnevalt viidatud EIK-i lahenditega. Kuigi sel perioodil oli 229 päeva vältel kaebaja isikliku põrandapinna suurus alla 3 m2, siis sellest 36 päeval oli minetus marginaalne (0,06 m2) ning 193 päeval oli kaebajale tagatud põrandapinna suuruseks 2,69 m2, mida võib pidada küll väheseks, kuid arvestada tuleb, et sel ajal olid kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit 11

(15)suuremad ja kompenseerisid põrandapinna vähesust. Kambris viibitud ajast suurem osa oli öörahu aeg ning siis ei oma kambripinna suurus liikumisvõimaluste seisukohast tähtsust. Kaebaja viibis kogu selle aja avatud elusektsioonis, kus vastustaja väitel suleti kambriuksed vaid öörahuks. Samuti pole vaidlust, et kaebaja sai kasutada igapäevast ühe tunni pikkust jalutuskäiku värskes õhus. Süüdimõistetuna karistust kandes oli kaebajal lisaks võimalik kasutada spordisaali ning osaleda riigikeele õpingutel ning eluviisitreeningul. Alates 15.10.2012 rakendati kaebajat abitöölisena majandustöödel ning ka see andis kaebajale täiendava võimaluse liikumiseks, s.h liikuda väljaspool sektsiooni. Kuni 15.10.2012 viibis kaebaja alla 3m2 põrandapinnaga kambrites 13.03.2012–27.03.2012, 07.07.2012–12.04.2012 18.04.2012–03.05.2012 ning seejuures ei olnud minetus oluline, kuivõrd kaebajale tagatud põrandapinna suurus oli 2,94 m2 ning see vaheldus perioodidega, kui kaebajale oli põrandapinda tagatud 3,68m
  1. Alates 04.05.2012 kuni 27.05.2012 viibis kaebaja lukustatud kambrites ja kartseris, kus talle oli tagatud põrandapinda 3,26 m2 – 8,05 m2, mis on ilmselgelt üle minimaalse lubatu. Kaebajale oli tagatud ka tunnine jalutuskäik päevas. Ajavahemikul 28.05.2013–08.06.2012 viibis kaebaja avatud kambris, kus talle oli kambripinnana tagatud 3,18 m2–4,23 m2 ning samuti üldised liikumisvõimalused. Ajavahemikul 09.06.2012–28.08.2012 kartseris viibides oli kaebajale tagatud põrandapinda 5,1 m2 . Alates 29.08.2012 viibis kaebaja avatud osakonnas, kus talle oli tagatud ajavahemikel 0709.2012–18.09.2012 ja 24.09.2012–14.10.2012 põrandapinda 2,69 m2 ning see vaheldus kambritega põrandapinnaga üle 3 m
  2. Sellesse perioodi jäi ka aeg (alates 15.10.2012), mil kaebajat rakendati majandustöödel. Vastustaja on kirjeldanud ka muid võimalusi tegevusteks ja meelelahutuseks (raamatukogust raamatute laenutamine, ajalehtede lugemine, raadio- ja telesaadete jälgimine, võimalus sisseoste teha jms.), mis on käsitletav ruumikitsikust leevendavate meetmetena. Sarnaselt kaasusega, mida käsitleti Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-68-15, oli ka kaebaja sel ajavahemikul olukorras, kus ruuminappus sai negatiivset mõju avaldada vaid ööajal, kui kinnipeetavad pidid olema kambris, kus olid aga tagatud nõuetekohased magamistingimused (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-3-1-68-15, p 19 ja 15.06.2016 otsus 3-3-1-1616, punkt 19). 19.
  3. Kohus ei pea õigusvastaseks ega väärikust alandavaks ka kaebaja kinnipidamistingimusi ajavahemikus 16.06.2014–29.12.2014, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetu staatuses. Kogu eelviidatud aja on kaebajale olnud tagatud minimaalse põrandapinnana vähemalt 3,48 m2 või 3,30 m
  4. Periooditi on kaebajale olnud tagatud ka 4,35m2, 3,9 m2, 5,2 m2 või 5,33 m2.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama

§ 45

lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (

§ 90lg 4).

Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires vähemalt nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, 12

(15)õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (

§ 94

lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (

§ 93lg 5).

Vahistatu kinnipidamise režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Kaebaja ei väida, et talle ei oleks olnud eelviidatud ajavahemikul õigusaktidest tulenevad vahistatu õigused tagatud. Samuti ei ole kohtumenetluses leidnud kinnitust, et kaebaja muud olemtingimused kogumis oleks võinud kaebaja olukorda halvendada ja kumuleeruvalt kambripinna suurusega tekitada väärikust alandavad kinnipidamistingimused. 19.

  1. Kohtu hinnangul saab pidada väärikust alandavateks kaebaja kinnipidamistingimusi ajavahemikus 20.09.2011–12.03.2012 kokku 151 päeva ulatuses, kui kaebajale tagatud põrandapinna suurus jäi alla 3m
  2. Kohtu hinnangul tuleb seejuures perioodi arvestamisel sisse lugeda ka 02.01.2012 ja ajavahemik 05.02.2012–08.02.2012, kuivõrd sellised ühe- või paaripäevased suuremal kambripinnal viibimised ei saanud sellel perioodil üldist olukorda märkimisväärselt mõjutada. Samuti ei saanud kaks lühiajalist kohtumist (22.09.2011 ja 31.10.2011) märkimisväärselt korvata suletud kambris viibimisel ruuminappusest tingitud ebamugavusi, mida ei leevendanud piisavalt ka võimalus selles samas kambris lugeda raamatuid ja ajalehti või jälgida raadio- või televisiooniprogramme. Kaebaja ei eita, et ta sai igapäevast ühe tunni pikkust jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab, et seda tuli teha korraga kõigi kambrikaaslastega ning jalutusboks oli väiksem kui 15 m
  3. Kohus nõustub, et sellise jalutamisvõimalusega on küll täidetud

§ 93

lg-s 5 sätestatud miinimumnõue, kuid see piiratud võimalus viibida väljapool kambrit ei ole piisav vahistatule ruumikitsikuse neutraliseerimiseks. Seega pole ajavahemikul 20.09.2011–12.03.2012 vastuvõtuosakonnas ja vahistatuna vanglas viibimisel kaebajal olnud märkimisväärseid võimalusi täiendavaks liikumiseks või suhtluseks, mis võiks leevendada ebapiisava kambripinna negatiivseid mõjusid ning välistaks EIK art 3 rikkumise. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et 151 vahistatuna või vastuvõtuosakonnas viibitud päeva osas on kaebajat kinni peetud väärikust alandavates tingimustes ja sellega tekitatud mittevaralist kahju, mis väärib rahaliselt hüvitamist.

  1. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muu hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada nii kinnipidamise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi (Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, punktid 21, 23). Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr 3-3-1-24-09, punkt 9). Kogu kõnealuse perioodi jooksul ei ole kaebaja aga päevagi viibinud tingimustes, kus pinda oleks olnud alla kehtivas õiguses (VSKE § 6 lg 6 nii kehtetus kui ka kehtivas redaktsioonis) kehtestatud määra.
  2. Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses peab kohus põhjendatuks mõista välja kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju eest rahaline hüvitis (151 päeva ulatuses, ajavahemikel 27.09.2011– 13

(15)06.12.2011, 12.12.2011–15.12.2013 ja 23.12.2011–07.03.2012 kinnipidamise eest) summas 250 eurot. Isiku ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral, kui on alandatud tema inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning hüvitada see proportsionaalselt rikkumise raskusega (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 12). Kohus märgib, et ajavahemikel 27.09.2011–06.12.2011, 12.12.2011–15.12.2013 ja 23.12.2011–07.03.2012 toimunud kaebaja õiguste rikkumist saab lugeda pika aja vältel toimunuks ja ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavaid meetmeid ei tarvitatud. Kohus ei nõustu kaebajaga, et temale tekitatud kahju suurus on 10 eurot päevas. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et katkematult hoiti kaebajat tingimustes, kus tema isiklik ruum jäi alla 3 m2 pikema aja jooksul ning kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit. Kaebajale oli tagatud üksnes 1 tund värskes õhus viibimist päevas ning isikliku ruumi vähesust leevendasid pisut perioodid, kus kaebaja oli paigutatud ühte kambrisse väiksema arvu kinnipeetavatega. Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebaja olukorda. Lisaks arvestab kohus ka sellega, et pikaajalisel kinnipidamisel ei ole kaebaja ise võtnud samme olukorra parandamiseks – ei ole taotlenud vanglasisest ümberpaigutamist ega üleviimist teise kinnipidamiskohta või esitanud kaebusi või taotlusi kinnipidamistingimuste, s.h ülerahvastatuse kohta. Samuti arvestab kohus, et 27 päeval jäi kaebaja arvestuslik isiklik ruum väheoluliselt alla 3m
  1. See, et riik on hiljem astunud samme vanglate ülerahvastatuse vältimiseks ja kinnipidamistingimuste parandamiseks, ei anna alust jätta kahjuhüvitist välja mõistmata (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 30). Kohtu hinnangul on õiglane hüvitis 250 eurot.
  2. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt.
  3. Kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt viivise väljamõistmist kahjuhüvitise väljamaksmisega viivitamise eest alates kaebuse esitamisest nõude rahuldamiseni. Kohus leiab, et viivise nõue tuleb jätta rahuldamata. Riigikohus on 27.11.2014 otsuse nr 3-3-166-14 punktis 19 sedastanud, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes võlaõigusseaduse §‑ga 113 RVastS § 7 lg‑s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg‑s 1 sätestatud eeldused. Käesoleval juhul ei ole kaebaja väitnud, et hüvitise maksmisega viivitamine oleks tema jaoks kaasa toonud varalise kahju tekkimise, mille hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine. Ka kohtule ei ole sellise kahju tekkimine äratuntav. Kahju puudumise tõttu ei ole täidetud RVastS § 7 lg‑s 1 sätestatud eeldused ja puudub alus viivise nõude rahuldamiseks. Menetluskulud
  4. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. 24.
  5. Kaebaja esitas nõude kogusummas 10 620 eurot. Kohus rahuldab kaebuse 250 euro ulatuses, seega on kaebuse rahuldatav osa umbes 2,35 % nõudest. 14
(15)Kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud Tallinna Halduskohtu 08.03.2016 kohtumääruse alusel. Nõudelt tasutava riigilõivu suurus oleks 318,60 eurot. Seega tuleb vastustajalt riigi tuludesse mõista välja menetluskuluna 2,35% riigilõivust, s.o 7,49 eurot. Kaebaja esindaja esitas taotluse välja mõista vastustajalt õigusabikulud summas 414 eurot ning kanda need Advokaadibüroo Magnusson arveldusarvele (tlk 173). Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele (otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-15, p 31 ja seal viidatud lahendid) ei piira

§ 44

käsutusõigust ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada talle haldusorganilt välja mõistetavat hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda. Kohtupraktikas on võimaldatud kanda ka kohtumenetluses haldusorganilt välja mõistetud menetluskulud kinnipeetava vanglavälisele arvelduskontole või kolmanda isiku arvelduskontole. Kuna kaebus rahuldati 2,35% ulatuses, siis on põhjendatud mõista vastustajalt välja ka selles ulatuses õigusabikulud, s.o 9,73 eurot. Õigusabikulud tuleb tasuda kaebaja poolt nimetatud isiku - Advokaadibüroo Magnusson - kontole. 24.2. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.