ASJAOLUD
) § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Lähtudes kohtule esitatud kaebusest ja sellele lisatud Tallinna Vangla vaideotsusest, mõistab kohus kaebaja eesmärki selliselt, et kaebaja soovib jalutusboksidesse rööbaspuude ja lõuatõmbekangi paigaldamist („kohustada vanglat paigaldama rööbaspuud ja lõuatõmbepuud, nagu vaides on soovitud“). Seda eesmärki aitab saavutada kohustamisnõue, mitte nõue tühistada vaideotsus. Kaebuse materjalidest ei nähtu, nagu riivaks 09.01.2017 vaideotsus nr 5-15/16/381-2 eraldiseisvalt kaebaja õigusi. 3-17-212 4. Halduskohtumenetluse seadustiku (
) § 120 lg 1 p-de 3 ja 8 kohaselt tuleb kaebuse saanud alluvusjärgsel kohtul kontrollida, kas selles on esitatud kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning kas esineb aluseid kaebuse käiguta jätmiseks või tagastamiseks. Kaebuse tagastamise alused on sätestatud
§-is 121. Kaebuse saab menetlusse võtta siis, kui selliseid aluseid ei esine (
S § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus tegeleda kehakultuuriga. Sättes ei ole täpsustatud, mida kehakultuuriga tegelemise võimaluse loomine peab hõlmama. Nõnda on vanglal õigus otsustada, millised võimalused kehakultuuriga tegelemiseks luuakse. Vangla on vaideotsuses märkinud, et ehituslikud eripärad ja julgeolekukaalutlused ei võimalda hetkel esimese üksuse jalutusboksidesse spordiinventari paigaldada. Tallinna Vangla kodukorra p 18.1.2 järgi on kinnipeetavatel võimalik kasutada spordisaali ning seda tehakse graafiku järgi sektsioonide ja kambrite kaupa. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei võimaldata kehakultuuriga tegeleda. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda tema soovitud spordiinventari muretsemist või kasutamist, kui talle on tagatud VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kehakultuuriga tegelemise võimalus. Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma 07.04.2010 lahendis märkinud, et olenemata subjektiivsest õigusest tegeleda kehakultuuriga puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides (RKHKo 3-3-15-10, 07.04.2010, p 19). Kaebusest võib järeldada, et kaebaja ei ole lihtsalt rahul, et sporditegemise võimalus puudub jalutusboksis. Arvestades, et sporti saab teha spordisaalis, on kehakultuuriga tegelemise võimalus loodud ja kaebaja õigusi pole riivatud. Kaebaja ei ole väitnud, et spordisaalis puuduvad võimalused kehakultuuriga tegeleda. Kaebaja on seisukohal, et kuna 4. ja 5. üksuses saab jalutuskäigu ajal spordiga tegeleda ja 1. üksuses ei saa, on tegu diskrimineerimisega. Kohus selgitab, et erinevused üksuste vahel seoses spordiga tegelemise võimaluste loomisega ei tähenda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Tallinna Vangla on loonud kaebajale võimaluse tegeleda kehakultuuriga ja kaebaja ei ole vastupidist väitnud. Kui vangla on loonud kaebajale võimaluse spordiga tegeleda, ei saa kaebaja õigusi rikkuda olukord, kus teistes üksustes on jalutushoovis rööbaspuud ja lõuatõmbekang. Kuna kohus tagastab kaebuse kaebeõigus puudumise tõttu, tuleb läbivaatamatult tagastada ka muud menetlusabi taotlus ja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks. Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja on Tallinna Vangla jalutusboksi tingimusi, sh sportimisvõimaluste puudumist, ette heitnud ka haldusasjas 3-16-2285. Kohus võttis kaebuse menetlusse 21.12.2016 määrusega ning haldusasja menetlus on pooleli. 6.
lg 2 järgi ei võta kaebuse tagastamine kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee Kohtunik 2
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.