Obsah (6)

§ 1028§ 113§ 339§ 101§ 115§ 1032

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht Tartu, 3. mai 2017 Tsiviilasja number 2-14-62075

§ 1028lg 1).

2 Hageja ja kostja vahel oli suuline kokkulepe sõidukite rendile võtmiseks ja hilisemaks väljaostuks, mida kostja ei eita. Hageja on esitanud renditasu tasumise nõude aja eest, mil sõidukid olid kostja valduses ja õiguslikku tähendust ei oma lepingute kvalifitseerimine rendilepinguteks või liisinglepinguteks, kuivõrd mõlema lepinguliigi kohaselt lasub lepingu eseme kasutajal kohustus maksta lepingu eseme kasutamise eest nende kasutamise turuväärtusele vastavat hinda. Kostja ei eita viidatud sõidukite kasutamist. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahel eeldatakse üksnes tasulisi kokkuleppeid. Liisingu- või rendilepingu kirjalik vormistamata jätmine ei muuda seda kehtetuks. Hageja poolt kostjale väljastatud arvetel on osundatud rendimaksetele ning viidatud konkreetsete numbritega lepingutele. Arvestades varasemat koostööd, masinate faktilist kasutusse andmist ja lepinguprojektide edastamist, ei olnud hagejal kahtlusi, et heas usus käituv kostja need lepingud allkirjastab ja seetõttu kasutas hageja arvetel lepinguprojektides kajastatud lepingute numbreid.

1. Kostja hagi ei tunnista ning leiab, et hagis esitatud nõuded on põhjendamatud ning palub jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud rendilepingu sõlmimise aega ja sisu. Hageja ei ole tõendanud, et hagiavaldusele lisatud arved oleks kostjale saadetud ja kostja poolt kätte saadud. Arvetel ei ole hageja ega kostja allkirja, mis viitab sellele, et arved on koostatud tagantjärele ning neid pole tegelikkuses kostjale edastatud. Arvetel nr 151; 152; 253; 254 selgitustes on viide teistele lepingu numbritele ning ükski nimetatud arvetest ei sisalda viidet detsembris 2013 sõlmitud lepingule. Arvel nr 151 on märgitud vene keeles dogovor nr 1/2014 (tõlkes leping nr 1/2014), arvel nr 152 on märgitud vene keeles dogovor nr 2/2014, arvel nr 253 on märgitud vene keeles dogovor nr 1/2014, arvel nr 254 on märgitud vene keeles dogovor nr 2/
3. detsembri 2014 hagiavalduses väidab hageja, et pooled sõlmisid 2013 detsembris suulise kokkuleppe/rendilepingu, mille alusel andis hageja kostjale rendile alates
4. jaanuarist 2014 kaks haagist ja kaks veokit, kuid hagiavalduse
5. juuni 2015 täienduses väidab hageja, et hageja tegi kostjale ettepaneku sõlmida haagiste väljaostmiseks kapitalirendi lepingud. Usutav ei ole hageja väide, et poolte vahel oli suuline kokkulepe liisingumaksete tasumiseks summas 1054 eurot veoki 693BDV, 1111 eurot veoki 694BDV, 349 eurot haagise 291GS ja 321 eurot haagise 717GP eest. Äriühingu juhatuse liikme ja mõistlikult tegutseva isikuna on arusaadav, et selline kokkulepe tuleks vormistada kirjalikult. Hageja on esitatud arvetel märkinud selgituseks rent vastavalt rendilepingutele nr 1/2014 ja 2/2014, mitte liisingumakse või kapitalirent. Kostja leiab, et põhivara ei saa raamatupidamislikult üle anda suulise kokkuleppe alusel, vaid selleks tuleb vormistada vastavad üleandmise-vastuvõtmise aktid. Hageja on oma väite kinnituseks esitanud kostja
6. jaanuari 2014 kirjade koopiad. Nimetatud kirjad on võltsitud ning nendel olevad allkirjad ei ole kostja juhatuse liikme R. Dyshkanti omad. Pooltevahelist rendilepingut ei tõenda hageja liisingulepingud. Hageja poolt esitatud maksegraafikud ei ole asjassepuutuvad. Poolte vahelisi suhteid ei saa tõendada prinditud ja allkirjastamata tabelid, kust puuduvad nii poolte rekvisiidid kui ka viited alusdokumentidele. Hageja liisis autod enda firmale ja hagejal oli liisingumaksete tasumise kohustus ning nende maksete tasumise eest ei ole kostja vastutav. Mingeid kokkuleppeid poolte vahel, et kostja tasub hageja eest liisingumakseid, sõlmitud ei ole. Väidetavad hinnapakkumised ja lepinguprojektid ei tõenda pooltevahelise üürisuhte olemasolu. Hageja esitatud
7. veebruari 2014 arve nr 369 summas 42 eurot, mille kostja on tasunud, ei ole rendiarve ja ei tõenda poolte vahelise rendisuhte olemasolu. Arve on esitatud TIR loa eest. Hageja on hagiavaldusele lisanud 11 arvet, milles hageja on tuginenud konkreetsetele lepingutele, mitte suulisele kokkuleppele. Arved nr 156 ja nr 266 sõidukite remontimise kohta 3 ei tõenda hageja nõuet. Arvetest ei nähtu kostja seos hagejale kuuluvate sõidukite remondiga. Kostja ei tunnista arveid. Kostja arveldusarve väljavõttest nähtuvad hagejale tasutud arved perioodil
8. jaanuaril 2014 kuni
9. märts
10. Väidetavalt osaliselt tasutud arvet nr.156 summas 370 eurot 39 senti kostja tasunud ei ole. Arve nr 530 on esitatud telefoni eest. Hageja on esitanud
11. veebruari 2014 tellimuskirja, mille kohaselt tellis hageja kostjalt veo ja koostas teenuse kohta saatelehe nr 8471 ja osutatud teenuse eest arve nr 15/2014, mille hageja on tasunud. Kostja ei ole tellimuskirja allkirjastanud ja rahvusvahelise kaubaveo saatelehe kohaselt oli vedajaks hageja. Kostja poolt hagejale esitatud arvet 15/2014 hageja tasunud ei ole. Hageja ei ole esitanud viivisearvestust, mille õigsust oleks võimalik kontrollida. Viivisenõuet tuleks vähendada 0 %-ni põhisummalt. Hageja ei ole arveid kostjale kätte toimetanud, ei ole esitanud kostjale pretensiooni, vaid on oodanud hagi esitamisega ebamõistikult kaua, mille tulemusena esitab ebamõistliku viivisenõude.
12. Maakohus määras
13. jaanuaril 2016 käekirjaekspertiis küsimuses: „Kas
14. jaanuaril 2014 kiri (originaal tl 119) on allkirjastatud Ruslan Dyshkanti poolt ?“ Ekspertide poolt viidi läbi dokumendiekspertiis.
15. märtsi 2016 ekspertiisakti nr 16E-DM0008 (tl 175 – 178) kohaselt ei ole ekspertiisiks esitatud kostja
16. jaanuar 2014 kiri hagejale originaaldokument, vaid monteeritud dokument. Kostja kirjade hagejale erinevate sisuga koopiatel (toimiku lk 119 ja lk 58) ja kostja arve nr 15/2014 koopial (toimiku lk 77) templijälje ja allkirja kujutised pärinevad ühelt ja samalt algdokumendilt. MAAKOHTU LAHEND
17. Viru Maakohus rahuldas
18. novembri 2016 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 8460 eurot 46 senti, viivise põhinõudelt alates
19. detsembrist 2014 kuni
20. novembrini 2016 summas 1301 eurot 87 senti ja edasi viivise kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Hageja menetluskulu riigilõivu osas jäeti kostja kanda ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv summas 550 eurot. Riigilõiv summas 50 eurot jäeti hageja enda kanda. Kostjalt mõisteti välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Poolte muud menetluskulud jäeti kulu kandnud poole enda kanda. Maakohus asus seisukohale, et tõendamist on leidnud, et poolte vahel toimus varasemalt koostöö ning kostja soovis nimetatud sõidukeid ja haagiseid omandada, kuid pooled ei saavutanud kokkulepet müügihinna osas. Asjas puuduvad kirjalikud tõendid, et poolte vahel on sõlmitud rendi- või muid kasutuslepinguid vaidlusalused sõidukite ja haagiste osas, samuti, et nimetatud vara oleks kostjale kirjalike aktide vms alusel üle antud. Poolte vahel on vaidlus, kas vaidlusalused sõidukid ja haagised olid kostja kasutuses või mitte. Kostja on esitanud arve OÜ-le Aisance nr 16/2014

1. märtsil 2014 (II kd, lk 45), et auto 694 PDV ja haagis 291 GS on osutanud transporditeenust Eestist Rootsi. Veoteenuse osutamist vaidlusaluse autoga tõendab, et viidatud arve alusel on
2. mail 2014 OÜ Aisance arve summas 1284 eurot tasutud. Lisaks veoseveo lepingule ja kauba saatelehele (II kd, lk 44, 46) tõendavad istungil tunnistajana D. Kuksgauzeni poolt antud ütlused, et selle veose vedajaks oli kostja. Vaidlusaluseid autosid 693 BDV ja 694 BDV on kasutatud teenuse osutamiseks hageja esitatud piiriületusandmete kohaselt. Piiriületusandmetest ei ilmne, milline isik autodega piiri ületas, kuid nähtub, et vaieldaval ajaperioodil teostati nende autodega vedusid. Tõenditest nähtub, et kostja on esitanud arve Expo Trans OÜ-le veebruaris 2014 ja selle arve alusel on osutatud veosevedu autoga nr 693 BDV ja järelhaagisega 717 GP (I kd, lk 195). Pangakonto väljavõttest 4 nähtub, et Expo Trans OÜ on arve kostjale tasunud (II kd, lk 13). Tõenditest nähtub, et hageja on tellinud kostjalt veoteenust ning kostja on esitanud märtsis 2014 arve hagejale osutatud veoseteenuse eest autoga nr 694 BDV ja haagisega 291GS (I kd, lk 76,77). Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kostja osutas ainult logistilist teenust ja kostja vahendas hageja liisingus olevaid autosid ning maksis raha auto omanikule edasi. Eksperdi arvamuse kohaselt ei ole kostja
3. jaanuari 2014 kiri hagejale (tl 119) originaaldokument, vaid monteeritud dokument. Maakohus asus seisukohale, et nimetatud ekspertiis ei kinnita, et tegemist on tõenditega, millele ei saaks asjas toetuda. Hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis, sh tunnistaja Julia Tipakova ütlust, mille kohaselt Expo Trans OÜle
4. veebruaril 2014 esitatud arve nr 08/2014 (II kd, lk 195), oli vormikohane, leidis maakohus, et kostja kasutas oma majandus- ja tsiviilkäibes tavapäraselt mitte originaalallkirjadega arveid, vaid kandis arved peale skaneeritud kujul. Kostja ei ole esitatud ühtegi dokumenti, et arved 08/2014 ja 16/2014, mille alusel on kostjale tasutud, on mingi muu teenus kui veoteenus. Maakohus leidis, et hagejal puudub eluliselt usutav vajadus „võltsida“ arveid, mille alusel laekuks raha kolmandatelt isikutelt kostjale. Majandustegevuse registri väljavõtte kohaselt puudus jaanuarist kuni juulini 2014 kostjal veoseveoks tegevusluba, majandustegevusena oli märgitud jaekaubandus. Tegevusluba sõidukile 694 BDV, mis annab õiguse rahvusvahelisteks autovedudeks, oli välja antud hagejale. Tõendamist on leidnud, et kostja on vaidlusaluste sõidukitega faktiliselt veoteenust, sh rahvusvahelist veoteenust, osutanud. Kuna sõidukite, sh 694 BDV peamiseks kasutajaks oli hageja, siis sai tegevusloa sõidukile 694 BDV väljastada hageja nimele. Äriühingule ühe auto osas välja antud tunnistus ei välista, et teine äriühing ei saa seda autot vedude teostamiseks kasutada. Maakohus asus seisukohale, et kostja on sõidukeid ning haagiseid kasutades alusetult säästnud ja saanud kasutuseelist ulatuses, mis ei ole väiksem kui tasu, millist hageja maksis liisinguandjatele. Kostja ei ole hagejapoolseid arvestusi vaidlustanud. Kostjalt kuulub väljamõistmisele 8460 eurot 46 senti. Maakohus leidis, et asjas ei ole tuvastamist leidnud, et poolte vahel olid kokkulepped kostja kasutusse antud varaga seonduvate jooksvate kulude (remondi-, kütuse- ja sidekulud) kandmisega. Maakohus jättis hageja nõude transpordivahendite remondikulude, kütusekulude ja telefonikulude osas summas 1471 eurot 71 senti rahuldamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Hageja esitas Viru Maakohtu
6. novembri 2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, millega maakohus jättis poolte menetluses kantud õigusabikulud kulu kandnud poole kanda ja palub teha selles osas uue otsuse, millega jätta maakohtus kantud hageja õigusabikulud 90% ulatuses kostja kanda. Hageja palub jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleks olukorras, kus hagi rahuldatud ja rahuldamata osa suurusjärgud on sedavõrd erinevad, jätta menetluskulud (õigusabikulusid puudutavas osas) poolte endi kanda. Kohus rahuldas põhivõlgnevuse osas hagi 85,2% ulatuses, kui võtta arvesse ka viivisenõuete rahuldamist, on hagi rahuldatud ca 90% ulatuses. Maakohtu seisukoht, et kõik tegevused (sh nõupidamised, ettevalmistus kohtuistungiteks), mis ei ole seotud konkreetse menetlusdokumendi koostamisega, ei ole kontrollitavad ja nendega seotud õigusabikulud ei ole väljamõistetavad, ei ole kooskõlas levinud kohtupraktikaga. 5
7. Kostja hageja apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas muutmata.
8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega maakohus hagi rahuldas. Kostja palus teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudus poolte vahel kokkulepe hagejale kuuluvate sõidukite liisingmaksete tasumise kohta ning asjas puuduvad tõendid kostja poolt sõidukite kasutamise kohta alates
9. jaanuarist 2014 kuni
10. märtsini
11. Maakohus on teinud ebaõige ja tõendamata otsustuse osas, et kostja ise kasutas oma majandus- ja tsiviilkäibes tavapäraselt mitte originaalallkirjadega arveid, vaid skaneeritud kujul koostatud arved. Hageja on hagiavalduse esitamisest alates esitanud vastuolulisi põhjendusi, s.o
12. detsembri 2014 hagiavalduses väitis hageja, et poolte vahel oli 2013 sõlmitud suuline kokkulepe autode kasutamiseks,
13. juuni 2015 hagivalduse täiendustes väitis hageja, et vastuseks kostja
14. jaanuari 2014 kirjadele tegi hageja ettepaneku sõlmida haagiste väljaostmiseks lepingud. Majandusregistri väljavõttest nähtuvalt puudus kostjal veoseveoks tegevusluba alates jaanuarist kuni juulini 2014 ja majandustegevusena oli märgitud üksnes jaekaubandus. Tegevusluba sõidukile 694 BDV, mis annab õiguse rahvusvahelisteks autovedudeks, oli välja antud hagejale. Rahvusvahelist veoteenust saab osutada üksnes selleks tegevusloa saanud isik. Maakohus ei ole arvestanud tunnistaja Rimma Sagadi ütlustega maakohtu
15. septembri 2016 istungil, mille kohaselt oli rahvusvahelise kaubaveo saatelehel (I kd, tl 78) lahtris 16 vedajana märgitud hageja, kellel oli ka vastav litsents rahvusvaheliste vedude kohta, samuti olid veokite kindlustuslepingud vormistatud hageja nimele. Tunnistaja J. Tipakova andis ütlusi selle kohta, et kostja tegeles logistikateenustega ja vedude korraldamisega.
16. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud jätta kostja kanda. OÜ Aisance direktori Dmitri Kuksgauzeni ütlustega on tõendamist leidnud, et OÜ-l Aisance oli koostöö kostajaga, mis seisnes kostja poolt veoteenuse osutamises vaidlusaluste sõidukitega. Tunnistaja D. Kuksgauzeni ütlustest nähtub, et kostja osutas veoteenust, mitte logistikateenust. R. Sagadi ütlused tõendavad, et vaidlusalused sõidukid olid kostja kasutuses, need anti kostjale rendile ja lükkavad ümber kostja tõendamata väite, et kostja osutas logistikateenust. Politsei- ja Piirivalveameti piirikontrolli andmekogu andmetel on sõidukitega registreerimismärkidega 693BDV ja 694 BDV tehtud piiriületusi ajavahemikul
17. jaanuar 2014 kuni
18. märts
19. Arvestades, et viidatud sõidukid olid kostja valduses, on maakohus põhjendatult piirikontrolli andmekogule tuginenud. Kostja soovis hageja kui veokite vastutava kasutaja abi veolubade hankimiseks Vene Föderatsioonist. Hageja hankis veoload ja koostas arve, mille kostja tasus. Kostja väited, et põhivara üleandmiseks tuleb vormistada lepingud ja vara üleandmise-vastuvõtmise aktid, on vastuolus kehtiva õigusega ja asjakohatud. Täitmiseks on kohustuslikud ka suulised lepingud. Kostja leiab, et kuna majandustegevuse registris oli märgitud tema tegevusaladeks jaekaubandus ja toitlustamine, siis ei saanud ta autoveoga tegeleda, see seisukoht on otseselt vastuolus kostja tegevusega. Asjas on tõendatud, et kostja osutas kolmandatele isikutele veoteenust (Expo Trans OÜ, Aisance OÜ). Ükski õigusakt ei sätesta, et äriühing ei tohi tegeleda mingil muul tegevusalal kui see, mis on kantud majandustegevuse registrisse. Kostja väide tegevusloa puudumisest on asjakohatu. Tunnistaja Y. Tipakova on kinnitanud, et auto 201 MEC, mis oli kostja põhivarana arvele võetud, sõitis algul hageja litsentsiga, kuid hiljem Ekostep Grupp litsentsiga. Tunnistaja R. Sagadi on andnud ütlusi, et see, kellele on antud 6 litsents, ei pea vahetult olema vedaja. Maakohus on õigesti leidnud, et ühele äriühingule antud tunnistus/litsents ei välista, et teine äriühing autot vedude teostamiseks kasutab.
20. augusti 2015 kohtuistungil on kostja omaks võtnud, et kostja kasutas hageja veokeid ja haagiseid. Hageja ei ole andnud nõusolekut omaksvõtu tagasivõtmise kohta ning täidetud ei ole ka teised eeldused omaksvõtu tagasivõtmise kohta (TsMS § 231 lg 3). Hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et kostja võtab rendile vaidlusalused veokid ja haagised. Ei oma tähtsust, kas poolte vaheline leping kvalifitseerida liisingulepinguks või rendilepinguks. Mõlemal juhul on tegemist esemete tasu eest kasutusse andmisega. Hageja hinnangul tõendavad mh kostja
21. jaanuari 2014 kirjad, milles kostja on selgesõnaliselt avaldanud soovi võtta hagejalt vaidlusalused veokid ja haagised rendile, kokkulepet hageja ja kostja vahel. Pooled leppisid kokku, et veokite ja haagiste kasutamise tasuks on summa, mis on võrdne hageja poolt liisinguandjale igakuiselt tasumisele kuuluvate liisingumaksetega, millele lisandub käibemaks. Alternatiivselt on hageja esitanud nõude alusetu rikastumise järgi. Hagejal on õigus nõuda kostjalt tavapärast tasu, mis ei saa olla väiksem kui tasu, mille hageja ise maksis liisinguandjale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
22. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel osas, milles maakohus rahuldas osaliselt hageja nõude kostja vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks ning menetluskulude jaotuse osas. Maakohus ei ole otsuse tegemiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud ja kohtuotsust põhjendanud, ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohus saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebustes ei vaidlusta hageja ja kostja maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hageja nõude rahuldamata. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
23. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu või alternatiivselt alusetult säästetu väljamõistmist. Hageja väitel on hageja ja kostja sõlminud
24. a detsembris suulise lepingu, mille esemeks oli alates
25. jaanuarist 2014 kahe haagise ja kahe veoki kostja kasutusse andmine. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
26. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on kostja nõude õiguslikule alusele ning selle suurusele hinnangut andes rikkunud materiaalõigust ning jätnud täielikult täitmata selgituskohustuse kostja vastuväidete osas. Kohtul tuleb küll haginõue kvalifitseerida sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu
27. mai
28. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13;
29. märtsi
30. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19), kuid kohtul tuleb võtta seisukoht kõikide nõuete ja vastuväidete suhtes, mille pooled on menetluses esitanud.
31. Maakohus ei ole võtnud üheselt arusaadavat seisukohta selles, kas poolte vahel olid lepingulised suhted või mitte. Maakohtu otsus on vastuoluline: kohus on küll viidanud rendilepingule

§ 339

järgi, asudes seejärel aga seisukohale, et asjas puuduvad kirjalikud tõendid, et poolte vahel on sõlmitud rendi- või muid kasutuslepinguid vaidlusaluste sõidukite ja haagiste osas. Kuna maakohus otsuse põhjendavas osas rohkem võimalikele 7 pooltevahelistele lepingulistele suhetele tähelepanu ei pööranud, tähendas nimetatud kohtu seisukoht eelduslikult, et hagejal ei ole maakohtu hinnangul kostja vastu lepingust tulenevaid nõudeid. Maakohtu seisukoht ei põhine tsiviilkohtupidamise põhimõtetel. TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele leidnud, et maakohus on tõendeid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele, et vaidlusalused veokid ja haagised olid kostja kasutuses ning kostja kohustus sõidukite kasutamise eest tasu maksma. Seega on hageja olnud seisukohal, et hageja ja kostja vahelised kohustused tulenesid lepingust. Maakohus tuvastas, et haagised registreerimismärgiga 291GS ja 717GP ning veokid registreerimismärgiga 693BDV ja 694BDV olid liisinglepingute alusel antud hageja kasutusse, hagejal oli liisingumaksete tasumise kohustus. Maakohus on menetluses lugenud tõendatuks, et kostja soovis nimetatud sõidukeid ja haagiseid omandada, kuid müügihinna suhtes ei jõudnud pooled kokkuleppele. Millistele tõenditele maakohus selles tugineb, ei ole selge. Kostja on kogu menetluse kestel vaielnud vastu hageja ja kostja vahelistele lepingulistele suhetele hagis toodud tingimustel. Asja materjalidest ei tulene, et kohus oleks pooltele selgitanud tõendamiskoormise jaotumist. Ekslik on hageja seisukoht, mille kohaselt ei oma asjas tähtsust, millise kasutuslepinguga oli poolte vahel tegemist, millised olid poolte õigused ning kohustused (I kd, tl 148). Kostja lepinguline esindaja on maakohtus

1. augustil 2015 (I kd, tl 90) väitnud, et pooltel oli kokkulepe, et hüvitatakse liisingu kulud, hagejal ei oleks olnud vastuväiteid, kui kostja oleks liisingu lõppedes autod välja ostnud. Samal kohtuistungil väitis kostja esindaja aga, et kostja on teinud hagejale tööd. Maakohtu
2. jaanuari 2016 istungil selgitasid kostja seaduslikud esindajad, et autode ostmiseks andsid raha nemad, A. Kirillov osutas esialgu üksinda logistikateenust. Vanad autod anti liisingusse tagasi ja võeti 3 uut autot. Kui tekkis tüli, siis soovis J. Netšajeva, et kostja vormistaks haagised hageja nimele, muidu oleks kostjalt masinad ära võetud. Tunnistaja Y. Tipakova väitel tahtsid kostja töötajad masinaid ära osta, mille nad arvasid endale kuuluvat, kuid hageja soovis sellist hinda, mis ei sobinud, ja neil tekkisid tülid. Maakohus ei ole otsuses seisukohta võtnud ühegi nimetatud kostja vastuväite osas.
3. Asja uuel menetlemisel tuleb maakohtul hinnata hageja ja kostja vahelisi võimalikke lepingulisi suhteid, mh arvestades ka kostja terve menetluse kestel väljendatut, et kostja osutas hagejale logistikateenust (I kd tl 148; II kd tl 29 jj). Lisaks juhib ringkonnakohus maakohtu tähelepanu sellele, et juhul kui kostja ei täitnud hageja ja kostja vahelisi lepingulisi kohustusi, siis on ta lepingut rikkunud ning hageja saab oma huve kaitsta lepingulise kohustuse rikkumise korral kasutatavate õiguskaitsevahendite abil (

§ 101jj; vt Riigikohtu 24.

septembri 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-62-08, p 9). Hagejal võib seega olla kostja vastu kahju hüvitamise nõue

§ 115alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised.

Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad aga

§-de 115, 127 ja 128 alusel olema täidetud kahju hüvitamise eeldused (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-5-12, p 27). Hagejal tuleb tõendada, milline oli see kohustus, mida kostja rikkus. Kui hageja kahjuks olid tasutud liisingumaksed, tuleb tal tõendada põhjuslikku seost kostja kohustuse rikkumise ja hageja kahju vahel.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§-i 1028.

§ 1028

lg 1 järgi võib juhul, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

§ 1028

reguleerib soorituskondiktsiooni, mille kohaselt saab isikule olemasoleva või tulevase kohustuse alusel tehtud sooritusega antu temalt tagasi nõuda (vt RKTKo nr 3-2-1-65-14, p 10). Maakohus on 8 hinnanud asjas hageja esitatud tõendeid ja leidnud, et kostja on sõidukeid ning haagiseid kasutades alusetult säästnud ja saanud kasutuseelist. Maakohus ei ole selgitanud, milles seisnes hageja sooritus kostjale ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Kui hageja tugineb sellele, et kostja on tema arvel alusetult rikastunud (

§ 1028

lg 1) ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hagejalt saadu (

§ 1032

lg 1), on hageja tõendamiskoormuseks tõendada, et ta tegi kostjale soorituse, millel õiguslikku alust kas ei olnud, ei tekkinud või alus on ära langenud (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). Põhjendatud ei ole seega maakohtu seisukoht, et kostja on sõidukeid ja haagiseid kasutades alusetult säästnud ja saanud kasutuseelist ulatuses, mis ei saa olla kindlasti väiksem kui tasu, mis hageja maksis liisinguandjale. Hageja liisis autod, seega oli hagejal ka liisingulepingust tulenev liisingmaksete tasumise kohustus. Nimetatu ei pruugi aga tähendada kasutuseelise väärtust. Maakohus luges tõendatuks, et kostja on vaidlusaluste sõidukitega faktiliselt veoteenust, sh rahvusvahelist veoteenust, osutanud. Maakohus leidis samas vastuoluliselt, et sõidukite, sh 694 BDV peamiseks kasutajaks oli hageja. Seega jääb arusaamatuks, kas ajal, kui sõidukeid kasutas kostja, kasutati sõidukeid ka kellegi teise poolt. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta, et hageja on alternatiivsed nõuded esitanud erineva suurusega. Hageja
3. juuni 2015 menetlusdokumendi alternatiivne nõue on suunatud alusetult säästetu tagasisaamisele. Hageja väitel on liisinguandja poolt hagejale esitatud arveid kokku summas 5669 eurot 64 senti (I kd, tl 52 jj), mis on oluliselt väiksem kui maakohtu poolt tuvastatud 8460 eurot 46 senti. Maakohtul tuleb selgitada asja uuel menetlemisel välja hageja nõude täpne suurus. Maakohtul tuleb selgitada välja millal täpselt olid sõidukid kostja valduses ning millal olid sõidukid kostja valduses ilma õigusliku aluseta. Kui kostja valdusel oli õiguslik alus, s.o kostja valdas sõidukeid kokkuleppel hagejaga, on tegemist lepingu rikkumise alusel esitatud nõudega. Maakohtul tuleb sellisel juhul välja selgitada poolte tahe sõidukite valduse üleandmisel.
4. Eksperdi arvamuse kohaselt ei ole kostja
5. jaanuari 2014 kiri hagejale (tl 119) originaaldokument, vaid monteeritud dokument. Maakohus leidis, et ekspertiis ei kinnita, et tegemist on tõenditega, millele ei saaks asjas toetuda. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht on ekslik. Kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi. Seega kui hageja tugineb menetluses tõendile, peab ta seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama (Riigikohtu
6. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Kui ekspertiis leidis, et toimikus olev dokument ei ole originaal, tuleb hagejal tõendada, et dokument on siiski koostatud kostja poolt. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole seda teinud. Tunnistaja Y. Tipakova ütlustest ei tulene, et kostja kasutas oma majandus- ja tsiviilkäibes tavapäraselt mitte originaalallkirjadega arveid, vaid kandis allikirjad peale skaneeritud kujul (II kd, tl 99 jj).
7. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus on oluliselt rikkunud eelmenetluse sätteid jättes täielikult täitmata selgituskohustuse kostja vastuväidete osas, asjas ei ole selgitatud välja hageja nõude alust, pooltevahelisi suhteid, esitatud selle lahendamiseks olulisi tõendeid, ei ole ringkonnakohtul võimalik asja sisuliselt lahendada.
8. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu rahuldamata. 9 Asjas kantud menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. Kai Kullerkupp Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10