← Eesti

2-16-1246/32

Obsah (6)§ 22§ 31§ 15§ 42§ 1§ 10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-1246 Määruse tegemise aeg ja koht 17.04.2017, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Liis Arrak, Kaupo Paal Tsiviilasi SOPE JA KVE TT OÜ (pan

§ 22lg 5 mõistes.

13. Eeltoodu alusel jäävad menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldaja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks on 1410 eurot. Võlgnikul tuleb tasuda võlausaldajale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 6

(12)Määruskaebus
  1. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata ning menetluskulud võlausaldaja kanda.
  2. Määruskaebuse kohaselt rikkus maakohus

§ 31lg-d 1 ja 2 ning tuvastas võlgniku maksejõuetuse valesti.

Ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvalt ei ole võlgnikul peale võlausaldaja ees väidetavalt oleva kohustuse muid sissenõutavaks muutunud kohustusi. Ajutise pankrotihalduri poolt arvestatud kohustuse summas 55 000 eurot RKMT Investments OÜ ees tagasimaksmise tähtajaks on 31.12.2020, mistõttu ei võinud kohus sellega arvestada. Lisaks on RKMT Investments OÜ määruskaebuse esitaja ainuosanik, kes ei hakka määruskaebuse esitaja pankroti väljakuulutamist ka

  1. aastal ilmselt nõudma. Kuna võlgnik vaidles pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõudele vastu, ei võinud maakohus võlgniku maksejõulisuse hindamisel vaidlusalust nõuet arvestada. Maakohus ei arvestanud võlgniku maksejõuetuse hindamisel sellega, et võlgnik saab allüürilepingu alusel iga kuu üüritulu, mille arvel on võimalik võlausaldaja väidetav nõue rahuldada. Kokku saab määruskaebuse esitaja OÜ-ga Fresh Pub sõlmitud allüürilepingust ajavahemikul 01.01.2016-31.12.2018 üüritulu 117 750 eurot. Seega ei ole määruskaebuse esitaja maksejõuetuse väljakujunemine tõenäoline ka tulevikus.
  2. Maakohus on oluliselt rikkunud

§ 15lg 3 p 4 ja § 10 lg 2 p 1. Maakohus on Ts

MS § 442 lg-t 8 ja § 436 lg-t 1 oluliselt rikkudes ja tõendeid ebaõigesti hinnates leidnud, et vastustaja on määruskaebuse esitaja maksejõuetuse piisavalt põhistanud, s.t on nõude olemasolu ja nõude suuruse tõendanud. Vastustajal puuduvad mistahes rahalised nõuded määruskaebuse esitaja vastu. Kohus on alusetult asunud hagita menetluses hindama selgelt oletusliku nõude olemasolu ja selle suurust. Vastustaja väidetava nõude olemasolu eeldab asjaolude ja tõendite hindamist hagimenetluses, mistõttu on kohus väljunud tavapärase võlgniku maksejõuetuse hindamise raamidest. 17. Maakohus rikkus

§ 15

lg 3 p 4 ja § 10 lg 2 p 1, sest võlausaldaja ei teinud pankrotihoiatust kogu nõude kohta. 18. Maakohus leidis valesti, et kinnistu ja selle mõtteliste osade võlaõigusliku müügilepingu kehtetuks tunnistamisega lõppes ka võlgnikuga sõlmitud üürileping. Kinnistute üürilepingu üleminek Inkasso Center OÜ-le või üürilepingu lõppemine ega tühisus ei ole tõendatud. Ekslik on maakohus seisukoht, et kuivõrd vastustaja ja Inkasso Center OÜ vahel sõlmitud kinnistute võlaõiguslikus müügilepingus lepiti kokku kinnistute valduse üleandmises, siis on seetõttu tõendatud kas üürilepingu lõpetamine või siis üürilepingu üleminek. Kinnisasja omanik ja omandaja ei saa omavahel ilma kinnisasja üürniku tahteavalduseta sellised kokkuleppeid sõlmida. Ekslik on maakohtu seisukoht, et vastustaja andis oma üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused võlgniku nõusolekul 30.07.2010 müügilepingu sõlmimisega seoses üle Inkasso Center OÜ-le. Sellist kokkulepet või lepingu üleminekut, ega sellega seonduvaid tahteavaldusi ei nähtu ühestki kohtule esitatud tõendist. Määruskaebuse esitaja ei ole üürilepingu üleminekule oma nõusolekut andnud. Üürileandjaks saab olla üksnes asja omanik või siis allüürisuhte puhul isik, kes on ise asja üürnikuks ja kellel on õigus asja allüürilepingut sõlmida. Inkasso Center OÜ ei ole kunagi olnud kinnistute omanikuks. Puuduvad tõendid, mille kohaselt Inkasso Center OÜ oleks olnud vastustajale kuuluvate kinnistute üürnik, s.t Inkasso Center OÜ ei saanud olla ka vastustaja suhtes üürileandjaks. Maakohus ei ole motiveerinud ega viidanud konkreetsetele tõenditele, mille alusel on väidetav üürileping üle läinud Inkasso Center OÜ-le. Maakohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et määruskaebuse esitaja on pidanud Inkasso Center OÜ-d üürileandjaks, kuna 10.10.2012 ehitustööde protokoll on allkirjastatud Inkasso Center OÜ 7

(12)poolt. Jääb arusaamatuks, kuidas maakohus allkirja osas sellise järelduse tegi (allkirja samasus ei ole kohtu poolt tuvastatud, kõnealuses protokollis ei ole allkirjastanud isiku nime ega viidet Inkasso Center OÜ-le). Isegi kui kõnealune allkiri kuuluks MM-le, ei saaks sellest järeldada asjaolu, et kinnistute üürileandjaks on olnud Inkasso Center OÜ, kuna puuduvad vastavad võlaõiguslikud kokkulepped üürilepingu üleandmiseks (VÕS § 9 lg 2). Lepingu üleminekuks on vajalik senise lepingupoole (vastustaja) ja lepingu ülevõtja (Inkasso Center OÜ) vaheline tehing, millest nähtub selgelt lepingupoolte vaheline tahe lepingu ülevõtmiseks. Lisaks eeltoodud eeldustele peab olema täidetud ka kolmas, ehk teise lepingupoole (antud juhul võlgniku) nõusolek. Ükski eelnimetatud eeldustest ei ole täidetud.
  1. Võlgnik peab kohtulahendi kohaselt kasutuseeliste hüvitamiseks tasuma summa, mis vastab kinnistute asukohaga samasuguses asukohas olevate samasuguste kinnistute tavalisele üürile, kuid tavalise üüri suurust ei ole ühegi tõendiga tõendatud, lisaks valdab võlgnik kinnistuid ainult osaliselt. Ühtlasi ei nähtu kohtumäärusest, millistele tõenditele tuginedes on kohus tuvastanud vastustaja nõude olemasolu.
  2. Maakohus leidis ekslikult, et üürinõude tasaarvestuse kohta ei ole andmeid. Pooled leppisid tasaarvestuses kokku üürilepingus ja selle lisas. Võlgnik ei ole tunnistanud 23 400 euro suuruse üürivõla sissenõutavust. Võlgnik on üksnes lähtunud sellest, et võlausaldaja see nõue on tasaarvestatud võlgniku investeeringutega.
  3. Maakohus leidis valesti, et investeeringute tegemine ei ole tõendatud, ega põhjendanud, miks ta leiab, et 03.05.2016 eksperdi arvamus ei ole usaldusväärne. Vastupidised tõendeid kohtule esitatud ei ole. Menetluse edasine käik
  4. Võlgniku pankrotihaldur ja võlausaldaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Võlausaldaja palus jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud võlgniku kanda.
  5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.
  6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.07.2016 määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid võlgniku kanda, kellelt mõisteti võlausaldaja kasuks välja menetluskulu 458 eurot ja viivis. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine

§ 22lg 2 p 2 järgi ajutise halduri ülesanne.

Ajutine haldur on leidnud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Maakohus leidis, et võlausaldajal on võlgniku vastu selge nõue. Võlgnik tunnistab, et võlausaldajal on kinnistu kasutamisest tulenev nõue, kuid leiab, et see on tasaarvestatud investeerimiskohustuse täitmisega. Asjas ei vaielda selle üle, et võlgnikul on vähemalt 55 000 euro suurune kohustus RKMT Investments OÜ ees. Määruskaebuses ei ole võlgnik vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt on tal vara üksnes 5706,83 euro väärtuses. Seega ületab võlgniku kohustuste väärtus tema teadaoleva vara väärtust ligikaudu kümme korda. Seejuures ei ole oluline, et RKMT Investments OÜ väidetav nõue muutub sissenõutavaks alles 31.12.2020. Pankrotiseadusest ei tulene, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel tuleks arvestada üksnes sissenõutavaks muutunud kohustusi (

§ 42

). Võlausaldaja kinnistute kasutamisest saadud kasu väljaandmise nõuet käsitledes tuvastas maakohus õigesti, et võlausaldaja andis üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused võlgniku 8

(12)nõusolekul müügilepingu sõlmimisel üle Inkasso Center OÜ-le. Seega muutus võlgnikuga sõlmitud üürileping müügilepingu sõlmimise ajast allüürilepinguks. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et kuivõrd maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-11-48196 kaotas Inkasso Center OÜ õiguse kinnistuid vallata, lõppes VÕS § 288 lg 6 järgi ka võlgniku õigus kinnistut kasutada. Seega peab võlgnik kinnistu kasutamisest saadud kasu võlausaldajale välja andma. Maakohus on üürilepingu ülemineku asjaolusid ja seda kinnitavaid tõendeid põhjalikult käsitlenud ning tuvastanud üürilepingu ülemineku. Maakohus on võlgniku kõiki vastuväiteid ja tõendeid hinnanud. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku esitatud asjatundja arvamus ei ole usaldusväärne ega tõenda investeerimiskohustuse täitmist. Võlgnik ei ole esitanud ühtegi investeeringut kajastavat raamatupidamise algdokumenti.
  1. Võlgnik esitas ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda.
  2. 22.02.2017 määrusega rahuldas Riigikohus võlgniku määruskaebuse osaliselt, tühistades ringkonnakohtu määruse materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, ning saatis asja ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Riigikohtu lahendi kohaselt ei ole ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 465 lg 2 p-s 8, § 667 lg-s 1 ning § 659 ja § 654 lg-tes 4–6 sätestatuga põhjendanud seisukohta, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Kolleegium on varem korduvalt leidnud, et kuigi juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse võlausaldaja nõude tõendatust ja selgust üksnes ajutise halduri määramisel (

§ 15

p-d 1 ja 4) ning nõude olemasolu või kuuluvus vaieldakse selgeks nõuete kaitsmisel ja tunnustamisel (

§-d 100–107), ei ole võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus pankroti väljakuulutamise üle otsustamisel siiski tähtsusetud. Olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu

§ 1

lg-te 2 või 3 tähenduses, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu (

§ 1

lg 2 või 3 kohaldamise esimene eeldus) ning seejärel tuleb hinnata ka seda, kas maksejõuetus on püsiv (

§ 1

lg 2 või 3 teine eeldus) (Riigikohtu 10.06.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-14, p-d 17 ja 19; 10.06.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14, p-d 16 ja 18). Ringkonnakohtu määrusest ei selgu võlausaldaja nõude koosseis ja suuruse kujunemine. Samuti ei ole jälgitav, millest tulenevalt leidsid kohtud, et võlgnik on kinnistu allkasutaja VÕS § 288 tähenduses. Kohtud ei ole põhjendanud seisukohta, et 30.07.2010 sõlmitud kinnistu müügilepingu eseme valduse üleandmises said võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ leppida kokku 01.05.2010 sõlmitud üürilepingu lõpetamise või ülemineku korral ning et müügilepingu sõlmimisel muutus üürileping allüürilepinguks. Kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, miks ei tõenda võlgniku esitatud ehitustööde 10.10.2012 protokoll ja eksperdi arvamus võlgniku investeeringuid, sh miks ei ole eksperdi arvamus usaldusväärne. Maa- ega ringkonnakohtu määrusest ei selgu, kas võlgniku varana on mh arvestatud tema iga kuu saadavat üüritulu. Samuti ei ole ringkonnakohus vastanud võlgniku määruskaebuse väitele, et tema saadav üüritulu suureneb allüürilepingus kokkulepitud kuupäevadel. Võlgniku vara suurenemine lähitulevikus võib anda aluse järeldada, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel tuleb

§ 42

alusel arvestada võlgniku 55 000 euro suuruse kohustusega, mis muutub sissenõutavaks alles 31.12.2020.

§-st 42 ega ka selle sätte koostoimest

teiste normidega ei saa aga tuletada, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel

§ 1

lg 2 või 3 järgi arvestab kohus alati ka võlgniku kohustustega, mille täitmise tähtpäev saabub alles pankroti väljakuulutamisega. Võlgniku kohustusi, mille täitmise tähtpäev ei ole 9

(12)pankrotiavalduse esitamise ajaks saabunud, saab kohus arvestada võlgniku maksejõulisuse hindamisel siis, kui need muutuvad ettenähtavas lähemas tulevikus kindlasti sissenõutavaks. Seejuures, kui kohus kuulutab pankroti välja tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi arvestades, peab kohus mh põhjendama, milliste asjaolude alusel ta leiab, et sissenõutavaid kohustusi arvestades ei ole võlgnik tulevikuks kokkulepitud täitmise tähtpäeva saabudes võimeline ka neid nõudeid rahuldama. Maa- ega ringkonnakohtu määrusest sellekohaseid põhjendusi ei nähtu. Seejuures ei ole ringkonnakohus käsitlenud võlgniku määruskaebuse väidet, et 55 000 euro suurune kohustus, mille täitmise tähtpäev on 31.12.2020, tuleneb võlgniku ainuosanikuga sõlmitud laenulepingust ning ainuosanik ei hakka võlgniku pankroti väljakuulutamist ilmselt nõudma. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Selleks peab ringkonnakohus eeltooduga arvestades tegema esmalt kindlaks, kas võlgnik on maksejõuetu, ning seejärel ka selle, kas maksejõuetus on püsiv. Võlgniku maksejõulisuse hindamisel peab ringkonnakohus mh võtma põhjendatud seisukoha võlgniku üürilepingus kokkulepitud investeerimiskohustuse täitmise tõendatuse kohta. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et võlgnik vaidleb võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu, tuleb võlgniku maksejõulisust hinnata võlausaldaja väidetava nõudeta. Kui võlgnik on maksejõuetu ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata, tuleb hinnata, kas võlgniku maksejõuetus on püsiv. Ringkonnakohtu seisukoht 27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja TsMS § 667 lg 2 alusel teeb ringkonnakohus uue määruse, millega jätab pankrotiavalduse rahuldamata. 28. Ringkonnakohus märgib esmalt, et iseenesest ei ole põhjendatud määruskaebuse esitaja väide, et maakohtul ei olnud alust määrata ajutist haldurit juba seetõttu, et pankrotihoiatuses märkis võlausaldaja oma nõude suuruseks 10 000 eurot, kuid pankrotiavalduses 47 500 eurot ja seega ei olnud võlausaldaja oma nõuet 37 500 euro ulatuses

§ 10

lg 2 p 1 tähenduses põhistanud.

§ 1

lg 2 ja 3, § 10 lg 1, 2 ja 4 ega § 31 lg 1 ei tulene, et pankrotihoiatuses peab olema märgitud võlausaldaja kogu nõue, millele võlausaldaja pankrotiavalduses tugineb. 29.

§ 1

lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi lõike 3 järgi on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. 30. Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu kas kinnistu ebaseaduslikust valdamisest tulenev kasu väljaandmise nõue vähemalt 40 000 euro (20.04.2016 seisuga 47 500 euro) ulatuses või üürilepingu kehtivuse korral 60 000 euro suuruse investeerimiskohustuse või üüri nõue. Menetluse käigus on võlausaldaja oma nõuet täpsustanud ning esitanud selle kolme alternatiivina. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlausaldajal nõue võlgniku vastu suurusjärgus 47 500 eurot. Maakohus on leidnud, et võlausaldaja on põhistanud nõude olemasolu ja tõendatud on ka võlgniku maksejõuetus. 10

(12)Määruskaebuse esitaja väitel ei ole võlausaldajal kasu hüvitamise nõuet, kuna võlgnik valdab kinnistut üürnikuna 01.05.2010 sõlmitud üürilepingu alusel, mille tähtaeg on 31.12.2035, kusjuures võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ vaheline 30.07.2010 kinnistu müügileping, mis käesolevaks ajaks on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, ei muutnud ega tühistanud 01.05.2010 üürilepingut. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja väide on põhjendatud ja määruskaebuse esitaja on võlausaldaja kasu hüvitamise nõudele

§ 15lg 3 p 1 mõttes põhjendatult vastu vaielnud.

30.07.2010 müügilepinguga ei muudetud üürilepingut ega lepitud kokku ka üürilepingu üleminekus. Maakohtu seisukoht, et müügilepingu eseme valduse üleandmises said võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ kokku leppida siis, kui samaaegselt lõptetati üürileping või lepiti kokku üürilepingu üleminekus, ei ole põhjendatud. Nimetatud müügilepinguga ei saanud seda teha juba seetõttu, et võlgnik ei olnud müügilepingu osaliseks. Ainuüksi müügilepingu p 2.7, mille järgi lepingu eseme otsene valdus antakse ostjale üle hiljemalt lepingu sõlmimise päeval, selliseks järelduseks alust ei anna. Pealegi järeldub müügilepingu punktidest 1.4.3.4 ja 1.6.3.4 just vastupidine, kuna nimetatud punktides märgitakse, et müügieseme suhtes on võlgnikuga 01.05.2010 sõlmitud tähtajaline üürileping. Samuti jäid müügilepingu punkti 2.8.1 järgi lepingu eseme suhtes kehtima lepingu punktides 1.4.3 ja 1.6.3 nimetatud märkused, st jäid kehtima muu hulgas ka alapunktides 1.4.3.4 ja 1.6.3.4 märkused üürilepingu kohta. Seega ei ole alust ka järelduseks, nagu oleks võlgnik muutunud alates müügilepingu sõlmimisest allüürnikuks ja nagu oleks võlgnik müügilepingu kehtetuks tunnistamisega kaotanud õiguse vaidlusaluse kinnistu valdamiseks. Võlausaldaja ei ole väitnud ka seda, et ta on üürilepingu üles öelnud. Eeltoodust järeldub, et võlausaldajal ei saa pankrotiavalduses ja võlgniku vastuväites esitatud asjaolude järgi võlgniku vastu olla kasu hüvitamise nõuet AÕS § 85 lg 1 alusel või on selle olemasolu vähemalt põhjendatud kahtluse all ning tuleks seetõttu lahendada hagimenetluses. Põhjendatud on ka määruskaebuse esitaja väide, et isegi kui võlausaldajal oleks alust nõuda kasu hüvitamist, siis ei ole võlausaldaja selle suurust tõendanud. 31. Määruskaebuse esitaja väitel on ta üüri käesoleva ajani tasaarvestanud tema poolt kinnistule tehtud investeeringutega ja seetõttu ei ole võlausaldajal ka üüri ja/või investeerimiskohustusest tulenevat nõuet. Ringkonnakohus leiab, et võlgnik on ka üüri ja/või investeerimisnõudele

§ 15lg 3 p 1 mõttes põhjendatult vastu vaielnud.

Võlgniku 60 000 euro investeerimiskohustus sätestati 01.05.2010 üürilepingu 05.08.2010 lisa nr 1 punktis 2.2 ja 20.12.2010 lisa nr 2 punktis 2.2. Võlgnik on esitanud üürilepingust tuleneva investeerimiskohustuse täitmise tõendamiseks 10.10.2012 kinnistu ja ruumide ehitustööde protokolli ja 03.05.2016 ehitise ehitustehnilise ekspertiisi auditi aruande, millest nähtub, et teostatud on töid 63 492 euro ulatuses. Võlausaldaja seevastu ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber võlgniku väite investeerimiskohustuse täitmise kohta. Maakohtu järeldus, et kuivõrd võlgniku juhatuse liikmele ei ole teada protokolli sõlmimise asjaolud, siis ei saa ka eksperdi arvamust ja hinnangut protokollile pidada usaldusväärseks tõendiks investeerimiskohustuse täitmise kohta, ei ole põhjendatud. Eksperdi arvamuse usaldusväärsust ei mõjuta see, et võlgniku juhatuse liige, kes ei olnud juhatuse liige protokolli koostamise ajal, ei tea protokolli sõlmimise asjaolusid. Samuti ei lahenda pankrotiavalduse lahendamise staadiumis kohus nõude olemasolu küsimust nö sisuliselt, vaid annab hinnangu, kas võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud (

§ 15lg 3 p 1).

Üürnik oli üürilepingu punkti 3.10 järgi õigustatud tegema üüri tasaarvestusi investeerimiskuludega. Üürilepingu lisadega nr 1 ja 2 ei ole üürilepingu punkti 3.10 muudetud. 20.12.2010 üürilepingu lisa 2 punkt 2.1.1 järgi tasaarvestati üüritasud üürniku tehtud kulutustega 15 300 euro ulatuses kuni 31.12.

  1. Vaidluse all ei ole, et alates 01.01.2014 kuni 31.05.2016 moodustas üürisumma kokku 23 400 eurot. 03.05.2016 menetlusdokumendis esitas võlgnik tasaarvestusavalduse selleks ajaks tasumisele kuuluva üürisummaga seisuga 31.05.
  2. Seega, 11

(12)arvestades üürniku tehtud investeeringuid kokku summas 63 492 eurot, millest tuleb maha arvata kuni 31.12.2013 tasaarvestatud üür 15 300 eurot ja kuni 31.05.2016 tasaarvestatud üür 23 400 eurot, ei ole võlgniku väitel tal käesoleval ajal üürivõlga. Võlgniku väitel ei ole põhjendatud ka võlausaldaja väide, et üürilepingu lisas nr 1 lepiti kokku üürilepingu p-s 2.1 kokkulepitud üüri vähendamine tingimusega, et üürnik teeb selle arvel investeeringuid, mistõttu ei olnud üürnikul õigust investeeringuid tasaarvestada üüriga alates 01.01.
  1. Võlgniku väide on põhjendatud, sest üürilepingu lisadest ei saa teha selget järeldust, et lepiti kokku vähendatud üüri arvel investeeringute tegemine ja seetõttu ei saa lugeda võlausaldaja alternatiivset üürivõla nõuet vajalikul määral selgeks. Seega on võlausaldaja üüri ja/või investeerimiskohustusest tuleneva nõude olemasolu põhjendatud kahtluse all ja tuleb selgeks vaielda hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Ka asjaolu, et võlsausaldaja on esitanud pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded alternatiivselt ja üksteist välistavalt, viitab vajadusele nõude menetlemiseks hagimenetluses.
  2. Kokkuvõttes ei ole ei kasu hüvitamise nõue ega ka üüri ja/või investeerimiskohustuse nõue piisavalt selged, et nende alusel saaks välja kuulutada võlgniku pankroti. Kuna aga ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu

§ 1

lg 2 ja 3 tähenduses, tuleb kohtul tulenevalt

§ 31lg 1 hinnata ka võlgniku maksejõulisust vaidlusaluste nõueteta.

  1. Määruskaebuse esitaja väitel ei ole ta käesoleval ajal maksejõuetu, kuna tema vastu ei ole sissenõutavaid nõudeid, ta on tegutsev äriühing ja ta saab regulaarset tulu kinnistu allüürimisest. Asjaolu, et võlgnikul ei ole käesoleval ajal muid sissenõutavaid võlakohustusi, on kinnitanud ka ajutine haldur. Ajutine haldur on võlgniku hinnanud maksejõuetuks arvestades seda, et võlgnikul on likviidset vara 5706,83 eurot, kuid kohustuse mahuks on 102 500 eurot, millest 47 500 eurot pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ees ja 55 000 eurot RKMT Investments OÜ ees. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku maksejõuetuse hindamisel ei saa arvestada võlausaldaja nõuet 47 500 eurot, kuna võlgnik on sellele põhjendatult vastu vaielnud. Ka võlgniku 55 000 euro suurust kohustust RKMT Investments OÜ ees ei ole alust arvestada võlgniku maksejõuetuse hindamisel käesoleval ajal, kuna see kohustus muutub sissenõutavaks alles 31.12.
  2. Lisaks tuleb võlgniku varana peale 5706,83 euro arvestada ka 01.05.2014 Fresh Pub OÜ-ga sõlmitud allüürilepingu punkt 2.7 alusel saadud ja saadavat üüritulu
  3. aastal kokku 15 750 eurot,
  4. aastal kokku 42 000 eurot ja alates
  5. aastast 60 000 eurot aastas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval ajal esitatud asjaoludel alust tuvastada võlgniku püsivat maksejõuetust

§ 1lg 2 ja 3 tähenduses ja seetõttu tuleb pankrotiavaldus jätta rahuldamata.

Vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma tähendust, kas RKMT Investments OÜ võlgniku ainuosanikuna hakkab võlgniku pankroti väljakuulutamist

  1. aastal nõudma.
  2. Seoses avalduse rahuldamata jätmisega tuleb maakohtu menetluskulude jaotust muuta. Menetlusosaliste menetluskulud nii maakohtus, ringkonnakohtus kui ka Riigikohtus jäävad võlausaldaja kanda.
  3. Ringkonnakohus menetluskulusid seoses maakohtu määruse tühistamisega kindlaks ei määra ega neid võlausaldajalt välja ei mõista. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-142-15, p 22 ja 23). /digitaalselt allkirjastatud/ Liis Arrak /digitaalselt allkirjastatud/ Ele Liiv /digitaalselt allkirjastatud/ Kaupo Paal 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.