1-17-3319/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-3319 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. aprilli 2017 määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Süüdimõistetu Urmas Uustalu (isikukood 36704050308), määruskaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RESOLUTSIOON
4. Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
5. aprilli 2017 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tallinna Linnakohtu
7. augusti
8. a otsusega tunnistati Urmas Uustalu (endise nimega Ellermaa) süüdi KarS § 114 p 5 järgi ning teda karistati 20 aasta pikkuse vangistusega. Karistuse kandmise algusajaks on
9. detsember 2003 ja lõpptähtajaks
10. detsember
12. Tartu Maakohtu
13. aprilli 2017 määrusega jäeti U. Uustalu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohus leidis, et U. Uustalu vabastamist ei võimalda tema varasem elukäik (sh korduv kriminaalkorras karistatus), tema poolt toime pandud kuriteo asjaolud ning nendest tulenev karistuse raskus. Karistust on kanda veel üle 6 aasta. U. Uustalu kannab karistust I astme kuriteo – tapmise eest seoses röövimisega. Kannatanuks oli naistuttava 11-aastane poeg, kes osutus takistuseks võõra vallasasja äravõtmisel. Kinnipeetav lõi kannatanut kiviga kahel korral pähe, sidus tema kaela ümber kolmekordse nööri ja kägistas. Käesolevaks ajaks ei ole karistusaeg piisav arvestades toimepandud kuritegu ega vasta karistuse eesmärkidele. Kohus märkis, et U. Uustalu käitumine oli ebastabiilne juba enne kuriteo toimepanemist. Toimetulek lähisuhtes ja laiemas sotsiaalses keskkonnas oli häiritud. Ka karistuse kandmise ajal on U. Uustalu käitumine olnud ebastabiilne. Iseloomustuse esitamise ajal oli tal 4 kehtivat distsiplinaarkaristust, enne seda oli ta olnud poolteist aastat korrektne. Tema motivatsioon läbida individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevusi, on olnud kõikuv. Ta on katkestanud planeeritud tegevusi, ent praeguseks ajaks on sotsiaalprogramm „Viha juhtimine“, „Eluviisitreening“ ja „Õige Hetk“ lõpetatud. Ta on omandanud keevitaja ja puidupingitöölise kutse ning osalenud tööhõives. Ka U. Uustalu vabanemisejärgsed tingimused ei ole vabastamist toetavad. Vaatamata Sotsiaalhoolekande Ühingu juhataja T. Käski lubadusele tagada U. Uustalule elukoht, tugiisiku teenus, erinevad nõustamised ja igakülgne toetus, on see võimalik üksnes siis, kui vabanemise ajal on vabu kohti. Sellest järeldas kohus, et garanteeritud alalist elukohta U. Uustalul ei ole. Käitumiskontrolli eelduseks on aga kindla elukoha olemasolu.
14. U. Uustalu vaidlustas maakohtu lahendi ja taotleb selle tühistamist, uue määruse tegemist, millega vabastada ta tingimisi enne tähtaega järelevalve alla. Määruskaebuse väited on lühidalt kokkuvõetuna järgmised. U. Uustalu leiab, et vangla ja prokurör on loonud temast ettekujutuse negatiivse eelarvamuse alusel näidates teda halvemana kui ta tegelikult on. U. Uustalu märgib, et ta soovib vabaneda ning tahab eelnevat unustada. Ta soovib teha vaid head ja olla korralik. Pikk vangistus on teda muutnud positiivses mõttes. U. Uustalu soovib taasühiskonnastuda ning elada korralikku elu. Oma tütart, kes on muutumise motivaatoriks ja kellega U. Uustalu suhtleb, ei ole ta näinud alates
15. aastast. Ta lubab teha kõik, et elada korralikku elu. U. Uustalu märgib, et distsiplinaarkaristused on vangla poolt tehtud provotseeritud karistused: üleliigne harilik pliiats ja sõnaline konflikt vangivalvuriga. Viimases jäi õigeks valvur, kuna vanglasiseselt õigust ei saa. U. Uustalu leiab, et on ära kandnud piisavalt pika karistuse ning selle lõpunikandmine ei muudaks midagi. Hilisemalt vabanedes puudub selleks motivatsioon, kuna karistusaeg jääb järjest lühemaks ja vabanemisel karistusaja lõpus puudub nagunii elukoht. Praegu aga pakutakse talle lisaks elukohale ka tugiisiku teenust ja muid hüvesid. Tähtaegselt vabanedes aga puudub kontroll U. Uustalu tegevuse üle. Praegu aga saab seada järelevalve, mille tingimustele lubab U. Uustalu alluda. Nõustuda tuleb kohtuga selles, et kuritegu oli raske, ent U. Uustalu on seda kogu hingest kahetsenud. U. Uustalu võttis süü omaks, ehkki ülekuulamisel anti talle 300 gr viina ja ta kirjutas politseinike poolt kirjutatud ülestunnistusele alla joobeseisundis. Kohus aga arvestas vaid neid ütlusi. Seadus ei luba võtta ülestunnistust teo eest, kui isik on joobeseisundis. Kõik U. Uustalu ütlused kohtus jäid tähelepanuta, mis tõigi kaasa pika karistuse. Vangla iseloomustuses sisalduv ohtlikkus, ohustatus ja muud turvariskid on olnud U. Uustalul iga individuaalse täitmiskava koostamise ajal ning selles on ohustatuna nähtud lapsi ja ühiskonda tervikuna. U. Uustalu aga väidab vastu, et tema poolt ei ole ohus ükski inimgrupp. Kantud karistus on piisav ja vastab karistuse eesmärkidele, sest karistuse täielikul ärakandmisel on U. Uustalu sama inimene, kes praegu, ent praegu oleks tal võimalus end tõestada korraliku inimesena parem, kui ta lahkub sisuliselt nelja tuule poole. Kohtu seisukoht U. Uustalu varasema toimetuleku osas ei pea samuti paika. Tal oli enne vangistust olemas kõik: elu- ja töökoht ning sotsiaalne võrgustik. Kriminaalse taustaga isikutega ta ei suhelnud. Sotsiaalprogrammid on läbitud järgmiselt: „Viha juhtimine“
16. a grupitööna, teine ja kolmas sotsiaalprogramm aga individuaaltööna, kuna U. Uustalu leiab, et tema nägemuse kohaselt sai programmi edukus tuleneda ainult individuaalsest tegevusest. Ta tahtis programmides osaleda, ent ütles, et läbib need vahetult enne tingimisi ennetähtaegset vabastamist ja nii need ka läbitud said. Sotsiaaltöötajad, kes programme läbi viisid, ütlesid, et kõik on normaalne. 2 2 U. Uustalu on olnud viiel korral vanglas tööhõives sektori koristajana. Tema taotlusele saada tasuvamat tööd, on vastatud eitavalt. Samas on tal tasutud hagid ja avatud on ka pangaarve ja vanglasisesed arved. Vangistusest vabanedes oleks U. Uustalul elukoht, mida on telefonivestluses nii talle kui kontaktisikule kinnitanud T. Käsk. Edasine oleks aga U. Uustalu tahtel ja teiste abiga juba kohapeal läbiräägitav. Selle kõigega on U. Uustalu nõus, sest ei taha alt vedada inimest, kes on ulatanud talle abikäe. U. Uustalu märgib, et tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduseks on lootus, et kinnipeetav ei pane vabaduses toime uusi kuritegusid. U. Uustalu puhul aga on kohus selle küsimuse analüüsi jätnud tahaplaanile ning tegelenud peaasjalikult minevikku puudutavate asjaolude käsitlemisega. Otsus, kas kinnipeetav tingimisi ennetähtaegselt vabastada, tuleks teha kaalutlusvigadeta. Jättes arvestamata, kui palju positiivset toob kaasa ennetähtaegne vabastamine, on kohus menetlenud U. Uustalu vabastamise küsimust puudulikult. Kohus on jätnud tähelepanuta, et risk uue kuriteo toimepanemiseks on ainult 21 ja 36%. U. Uustalu märgib sedagi, et need protsendid on tulnud ei kusagilt. Positiivse asjaoluna on jäetud arvestamata kõik vangla poolt positiivselt iseloomustavad faktid. Vanglatoimikus on U. Uustalu kohta päris palju teda positiivselt iseloomustavat materjali, mille vangla jättis iseloomustusse kirjutamata. Ainus, kes suhtub U. Uustalu vabastamisesse negatiivselt, on kontaktisik. Sotsiaaltöötaja on teisel arvamusel. Kohus on asunud üllatavale seisukohale, et kinnipeetav ei ole aru saanud oma kuritegudest ja nende tagajärgedest. U. Uustalu on seda kõikjal öelnud, et kahetseb tehtut ning on aru saanud halbadest tagajärgedest, mille tõttu ta kannab praegu karistust. Üks võimalikest karistuse kandmise viisidest oleks avavangla. Sinna aga saavad mittekõrgohtlikud kinnipeetavad, kelle karistusaja lõpuni on jäänud vähemalt 1 aasta ja 6 kuud. Seega avaneks võimalus saada avavanglasse
17. juunil
18. a. Kuna U. Uustalu karistusaeg on väga pikk, oleks tal õigem alustada enda tugevamat ümberkasvatamist ja olla jälgimise all avavanglas, kust ta saaks käia tööl ja olla seaduslikult võimule kättesaadav. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
19. Ringkonnakohus, kaalunud veelkord U. Uustalu ennetähtaegse vabastamise poolt ja vastuargumente, jätab kaebuse rahuldamata ja vaidlustatud kohtumääruse muutmata.
20. KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16). Kaalutlusveana kohtupraktika mõttes tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Samuti on menetlusõiguse olulise rikkumisena kõrgemas kohtus käsitatud olukorda, kus kohtud on lähtunud asja otsustamisel ebaõigest karistusaja pikkusest (RKKKm 3-1-1-59-14, p-d 10.1, 10.2). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lahendi põhjendused veenvad, ammendavad ja 3 3 asjakohased ning määruskaebuses märgitu ei anna alust väita, et kohus tegi KarS § 76 lg-s 4 sätestatud materiaalseid aluseid hinnates kaalutlusvea.
21. Kohtupraktikas on leitud, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata eelkõige selle kaudu, kuidas isik ennast on karistuse kandmise ajal ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasnevate elutingimuste järgi (RKKKm 3-1-1-12-17, p 20).
22. U. Uustalu puhul ei saa vaatamata tema kinnitustele, et teda on näidatud põhjendamatult negatiivses valguses, väita, et kohus oleks jätnud kinnipeetava iseloomustuses märgitud positiivsed asjaolud arvestamata (näiteks on kohus osundanud U. Uustalu erialaste oskuste omandamisele ning tööhõives osalemisele). Kohus on põhjendanud, miks kinnipeetavat positiivselt iseloomustavad tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Lisaks on kohus osundanud ka sellele, et U. Uustalu käitumine karistuse kandmise ajal on olnud ebastabiilne. Ehkki U. Uustalu leiab esitatud määruskaebuses, et distsiplinaarkaristused on vangla poolt provotseeritud, hinnatakse nagu öeldud isiku edasist õiguskuulekat käitumist tema käitumise järgi vangistuses. Seega vaid vähe aega enne kinnipeetava iseloomustuse koostamist toime pandud rikkumine ei räägi tingimisi ennetähtaegse vabastamise poolt. U. Uustalu rikkumised osundavad sellele, et võimalusel eirab ta kinnipidamisasutuses kehtestatud reegleid, ning puudub igasugune kindlus, et ta soovib vabanedes manipuleerida ka kriminaalhoolduse nõuete või talle määratavate kohustuste täitmisel. Sellisel juhul võivad aga kriminaalhoolduse eesmärgid jääda täitmata. Kuigi eraldivõetuna on positiivne, et U. Uustalu on (ehkki iseloomustust arvestades kõikuva motivatsiooniga) läbinud talle individuaalses täitmiskavas ette nähtud tegevused, ei kinnita kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu tema edasikaebuses välja näidatud muutumistahet ega võimalda asuda seisukohale, et U. Uustalu on läbitud sotsiaalprogrammidest või pikast karistusajast teinud õiged järeldused. Maakohus on analüüsinud ka U. Uustalu elutingimusi ja tema ennetähtaegse vabastamisega seotud ohtusid. Ringkonnakohus möönab isiku iseloomustusele tuginedes, et U. Uustalul sotsiaalne võrgustik puudub. U. Uustalu suhtles vabaduses peamiselt kriminaalkorras karistatud isikutega, õdede, ema ja endise elukaaslasega suhted puuduvad. Praeguseks ajaks on U. Uustalu enda sõnul saanud kontakti tütrega, ent määruskaebuse kohaselt nägi süüdlane tütart 26 aastat tagasi. Ehkki Sotsiaalhoolekande Ühing on lubanud vabanemisjärgset elukohta ja tugiteenuseid, ei ole see siiski niivõrd oluliseks kaalukeeleks, mis võimaldaks järeldada, et U. Uustalu poolt uute õigusrikkumiste toimepanemine oleks välistatud. Arvestades ühiskonnas toimunud muutusi ning arenguid pika ajaperioodi vältel, mil U. Uustalu karistust kannab, ja temal sotsiaalse toetusvõrgustiku puudumist vabaduses, leiab ka ringkonnakohus, et kinnipeetava tingimused vabanedes on pigem ebakindlad ega toeta tingimisi ennetähtaegset vabastamist niivõrd pikka aega enne karistusaja lõpptähtaega.
23. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et U. Uustalu ennetähtaegse vabastamise välistab tema varasem elukäik ning toimepandud kuriteo asjaolud. Ärakandmata karistusaja pikkust arvestades ei ole kantud karistusaeg piisav. Ka U. Uustalu enda lubadused alustada uut korralikku elu, täita kriminaalhoolduse nõudeid, mitte ohustada kaasinimesi ning tema kahetsus toimepandu suhtes aga ka muud eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused, millele U. Uustalu on oma kaebuses tuginenud, ei veena apellatsioonikohut I astme kohtu positsioonist erinevale seisukohale asumiseks.
24. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
25. aprilli
26. a määrus muutmata ja U. Uustalu määruskaebus rahuldamata. 4 4 /allkiri/ Maarika Kuusk 5 /allkiri/ Aarne Sarjas 5 /allkiri/ Tiit Lõhmus