KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 8. mai 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-15-14678

§ 102

lg 2 ega § 103 (ilmselt on maakohus silmas pidanud selle paragrahvi esimest lõiget).

§ 103

lg 1 ei ole kohaldatav vanema ülalpidamiskohustusele, mis tal on oma alaealise lapse vastu (

§ 103

lg 2).

§ 102

lg 2 on kohaldatav olukorras, kus kohus mõjuval põhjusel vähendab elatist alla miinimummäära. Praegusel juhul ei ole maakohus elatist alla miinimummäära vähendanud. Vähendatud elatise suuruseks on 220 eurot (240 eurot alates

1. jaanuarist 2017).
2. aastal oli elatise miinimummääraks 215 eurot ning
3. aastal on selleks 235 eurot. Maakohus on ka ise märkinud, et hageja võimaldatav elatis ületab kehtestatud elatise miinimummäära.
4. Hageja nõude õiguslikuks aluseks ei saa olla TsMS § 459 lg 1, kuna viidatud säte kohaldub kohtulahendiga väljamõistetud perioodiliste maksete, sh kohtuotsusega välja mõistetud või kohtu kinnitatud kompromissi alusel tasutava elatise kohta. Kohtuvälise kokkuleppe muutmist ega lõpetamist see norm ei reguleeri (vt Riigikohtu
5. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 11).
6. Hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on olemuselt leping hageja seadusest tuleneva lapse ülalpidamiskohustuse täitmise kohta

§ 100lg 3 esimese lause mõttes.

Vanemate ülalpidamiskokkulepe võib olla käsitatav ka lapse kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 80 mõttes. Nii nagu muud lepingupooled, võivad ka vanemad lepingupoolena VÕS § 13 lg 1 järgi sõlmitud ülalpidamislepingut kokkuleppel muuta või selle lõpetada. Seejuures ei ole ka kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul vaja VÕS § 80 lg 6 järgi lepinguga soodustatud isiku (ülalpidamist saama õigustatud lapse) nõusolekut (vt Riigikohtu

1. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p-d 13 ja 14).
2. Kokkuleppe saavutamata jäämisel saab lepingupool üldjuhul VÕS § 97 lg 1 järgi nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks, kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt. Tulenevalt vanematevahelise lapse ülalpidamislepingu eripärast, ei saa vanem VÕS § 97 lg 1 järgi teiselt vanemalt ülalpidamislepingu muutmist vähemasti üldjuhul siiski nõuda, kuna tegemist ei ole lepinguga, millest tuleneksid vanemate vastastikused õigused ja kohustused, mille vahekord saaks muutuda. Samuti oleks viidatud sätte alusel ülalpidamiskokkuleppe muutmine raskendatud või lause võimatu, kuna VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud tingimused välistavad ülalpidamiskokkuleppe muutmise valdaval osal juhtudest, mil see vajalik võiks olla. Seega ei ole kokkulepitud elatise vähendamise eesmärgil vähemasti üldjuhul kohaseks õiguskaitsevahendiks VÕS § 97 alusel ülalpidamiskokkuleppe muutmise nõue (vt Riigikohtu
3. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p-d 15 ja 16).
4. Olukorras, kus vanemad on leppinud kokku lapsele makstava elatise suuruses ja elatise suurust mõjutavad asjaolud on oluliselt muutunud, võib see anda alust öelda ülalpidamiskokkulepe kui kestvusleping VÕS § 196 lg 1 alusel erakorraliselt üles mõjuval põhjusel, eelkõike kui ülesütlevalt 4 lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni Elatise suurust mõjutavate asjaolude muutumine võib anda alust öelda leping üles ka üksnes osaliselt, s.o osas, milles elatist maksma kohustatud vanemalt ei saa kõiki asjaolusid arvestades mõistlikult nõuda ülalpidamiskokkuleppe täitmist kokkulepitud suuruses kokkulepitud tähtpäevani, s.o üldjuhul lapse täisealiseks saamiseni. Elatist maksma kohustavat lepingut saab selles mõttes lugeda osadeks jagatavaks (vt Riigikohtu
5. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 17).
6. VÕS § 195 lg 1 järgi ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Viidatud säte ülesütlemisavaldusele vorminõuet ette ei näe. Ülesütlemine on ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1), st ülesütlemisavaldus tuleb lepingu (osalise) lõppemise eeldusena ka teisele poolele edastada (vt nt Riigikohtu
7. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-14, p 13). Seejuures kehtivad TsÜS §-s 69 sätestatud üldised tahteavalduse kättesaamise nõuded, mh TsÜS § 69 lg 1, mille kohaselt muutub tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega või kättesaaduks lugemisega.
8. Ringkonnakohus selgitab, et ülesütlemisavalduse olemasoluks on määrav poole tahe. TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi ei ole kohus seotud poole esitatud nõude õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid peab kindlaks tegema, mida pool tegelikult tahab. Hageja esitatud hagiavaldusest (tl 3–4) ning selle täpsustusest (tl 46–47) nähtub hageja tahe kostjaga sõlmitud ülalpidamiskokkuleppe osaliseks erakorraliseks ülesütlemiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul esineb selleks ka mõjuv põhjus. Hagejal on sündinud teine laps ning tema sissetulek on vähenenud 1000 euroni kuus, mis ei võimalda tal maksta elatist ülalpidamiskokkuleppes kokkulepitud suuruses (1000 eurot kuus). Seega on hageja kostjaga sõlmitud ülalpidamiskokkuleppe kehtivalt osaliselt üles öelnud.
9. Asja materjalidest nähtub, et hagiavaldus ja selle täpsustus on kostjale kätte toimetatud
10. mail 2016 (tl 52). Seega muutus hageja tahteavaldus ülalpidamiskokkuleppe osaliseks erakorraliseks ülesütlemiseks kehtivaks
11. maist 2016 ning alates sellest ajast tuleb elatise vähendatud suuruseks lugeda 220 eurot kuus (alates
12. jaanuarist 2016 240 eurot kuus), kuid mitte alates
13. oktoobrist 2015 (nagu leidis hageja) või kohtuotsuse jõustumisest (nagu leidis maakohus).
14. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 sõnastust tuleb muuta, kuna sellisel kujul ei ole nimetatud punkt sõnastatud korrektselt. Kohtul ei ole võimalik ülalpidamiskokkulepet muuta, vaid on võimalik tuvastada kokkulepitud elatise suurus seoses sellega, et hageja on ülalpidamiskokkuleppe kehtivalt osaliselt üles öelnud.
15. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et praegusel juhul on tegemist elatise muutmise hagiga. Kuna riigilõivu seaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei võeta sellise hagi läbivaatamise eest riigilõivu, ei tule tasuda riigilõivu ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Hageja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 425 eurot (tl 102), mille tagastamist tal on õigus taotleda. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 6