Obsah (5)

§ 175§ 162§ 178§ 17§ 218

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise aeg ja koht Tartu, 26. aprill 2017. a Tsiviilasja number 2-15-14232 Tsiviil

) § 162 lg 1 järgi, sest otsus tehti tema kahjuks. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja lepingulise esindaja kulusid ei peaks välja mõistma, sest kostja lepinguline esindaja oli kostjaga samasse kontserni kuuluva ettevõtja töötaja. Maakohus viitas Riigikohtu seisukohale, et

§ 175

lg-s 2 sätestatud erireegel menetlusosalise töötaja kulude hüvitamata jätmise kohta ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. 4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja määrata kostja menetluskuludena kindlaks 0 eurot. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus määruse põhjendamise kohustust, kui ei selgitanud, miks ei kohaldu asjas

§ 162lg 4.

Lisaks oleks maakohus pidanud jätma kostja avalduse rahuldamata seetõttu, et tema lepinguline esindaja oli samasse kontserni kuuluva ettevõtja töötaja ning kontsern tervikuna ei kandnud kohtumenetluse tõttu mingeid lisakulusid.

1. Kostja hageja määruskaebusele ei vastanud.
2. Tartu Ringkonnakohus tegi
3. novembril
4. a üheliikmelises koosseisus määruse, millega jättis hageja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus selgitas, et hagejal ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude tema kanda jätmist, sest

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kostja lepingulise esindaja kulude hüvitamise osas viitas ringkonnakohus Riigikohtu

1. veebruari 2016 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15 (p 11) ja
2. detsembri 2015 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15 (p 9), kus on asutud seisukohale, et

§ 175

lg-s 2 sätestatud erireegel menetlusosalise töötaja kulude hüvitamata jätmise kohta ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. 7. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja määrata kostja menetluskuludena kindlaks 0 eurot. Hageja arvates ei ole ringkonnakohtu määrus põhjendatud, sest ringkonnakohus üksnes viitas Riigikohtu varasemale seisukohale

§ 175

lg 2 tõlgendamise kohta, kuid see seisukoht ei ole ringkonnakohtule praeguses asjas siduv. Riigikohtu seisukoht lähtub ema- ja tütarettevõtja omavaheliste tehingute formaalsest käsitlusest, arvestamata tehingute majanduslikku sisu. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei ole formaalsest käsitlusest lähtumine põhjendatud, sest see annab isikutele, kelle äri on korraldatud kontsernina, võimaluse näilike õigusabikulude nõudmiseks. 2

1. Kostja hageja määruskaebuse kohta seisukohta ei esitanud.
2. Riigikohus tühistas
3. aprilli 2017 kohtumäärusega Tartu Ringkonnakohtu
4. novembri 2016 määruse ja saatis tsiviilasjas ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise uueks lahendamiseks. Määruskaebus rahuldati osaliselt. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendas ringkonnakohtus üks kohtunik.

§ 17

lg 1 järgi lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Riigikohus ei käsitlenud hageja väiteid kostja menetluskulude kindlaksmääramise kohta. Rikkumise kõrvaldamiseks peab ringkonnakohus hageja määruskaebuse uuesti lahendama, arvestades seejuures hageja sisulisi väiteid menetluskulude väljamõistmise põhjendatuse kohta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et hageja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks.
2. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse esitaja väite, et menetluskulud jäeti ebaõiglaselt tema kanda, tähelepanuta.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulud jaotati praeguses asjas maakohtu 31. mail 2016 otsusega, mille kohaselt jäeti

§ 162lg 1 alusel kõik menetluskulud hageja kanda.

Nimetatud kohtuotsus jõustus

1. juulil
2. Eeltoodut arvestades ei saa hageja vaidlustada menetluskulude jaotust määruskaebuses maakohtu
3. septembri 2016 määruse peale, millega määrati kindlaks menetluskulude rahaline suurus. Hageja saab vaidlustada menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Hageja leiab määruskaebuses, et maakohtul tuli keelduda lepingulise esindaja kulude rahalisest kindlaksmääramisest seetõttu, et lepinguline esindaja oli emaettevõtja õigusteenistuse töötaja ning kontsern tervikuna ei ole tegelikult hüvitatavaid õigusabikulusid kandnud. Ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu.

§ 175

lg 1 järgi mõistab kohus juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt.

§ 218

lg 2 kohaselt võib menetlusosalise töötaja või teenistuja olla kohtus menetlusosalise lepinguliseks esindajaks, kui tal on kohtu arvates piisavad teadmised ja kogemused menetlusosalise esindamiseks.

§ 175

lg 2 esimese lause järgi hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes sõidukulud, st muid kulusid ei hüvitata. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 175

lg-s 2 sätestatud erireegel menetlusosalise töötaja kulude hüvitamata jätmise kohta ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. Kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused omistatavad emaettevõtjale ning see seisukoht on kohaldatav ka menetluskulude kindlaksmääramisel (vt Riigikohtu 10. veebruari 2016 tsiviilasja nr 3-2-1-173-15 määruse p 11 ja 1. detsembril 2015 tsiviilasja nr 32-1-154-15 määruse p 9). Maakohus on

§ 175lg-le 2 kohaldamisel ekslikult viidanud Riigikohtu 10.

veebruari 2016 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, õige tsiviilasjas nr on 3-21-173-

1. 3 Eeltoodut arvestades leidis maakohus õigesti, et kostja lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisest ei ole põhjendatud keelduda seetõttu, et kostja lepinguline esindaja oli kostja emaettevõtja töötaja.
2. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-119-14, p 19,
5. märtsi
6. a otsis tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 10). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb

§ 175

lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga.

§ 175

lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-43-10, p 14). Maakohus on vähendanud kostja põhjendatud ja vajalikku ajakulu 3 tunnini. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Kokku on kostja esindaja esitanud kohtule 1 menetlusdokumendi (3,5 lk) ja viibinud ühel kohtuistungil Viru Maakohtus
3. mail 2016 (istung kestis 40 min). Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole kohustus hinnata minutilise täpsusega menetluskulude nimekirjas näidatud õigusabiteenuse mahtu ja kestust, vaid tervikuna tuleb anda hinnang õigusabikulu vajalikkusele ja põhjendatusele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel järginud diskretsioonipiire ning ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu määruse põhjendustesse ega järeldustesse sekkuda. Asjaolu, et määruskaebuse esitaja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, nagu ei oleks maakohus hinnanud ja analüüsinud menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning rahalise suuruse kindlaksmääramist põhjalikult ja igakülgselt. 13.

§ 178

lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 4