Obsah (8)

§ 164§ 230§ 442§ 236§ 657§ 328§ 363§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-15-189

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust ühisvara koosseisu, väärtuse ja jagamise viisi üle. Ühisvaraks, mille jagamist kohtult taotletakse, on XXX kinnistu ja XXX OÜ 2 osa. Ühisvara väärtuseks on 177 500 eurot, millest kinnistu väärtus on 175 000 eurot ja osa väärtus 2500 eurot. Pooled on nõustunud ühisvara jagamisega selliselt, et kinnistu jääb hageja ainuomandisse ja osa kostja ainuomandisse. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS 2010) § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PKS 2010 § 210 lg 2 järgi saab ühisvara jagamisel arvestada ka enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduses (PKS 1995) sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (PKS 1995 § 19 lg 2) juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.

1. Kohus leidis, et hageja väited ei anna alust abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks PKS 2010 § 210 lg 2 ja PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 järgi. Kohus nõustus kostjaga, et hageja on kohandanud oma väiteid ja tõendeid vastavalt olukorrale, eesmärgil vähendada oma kohustust ühisvarasse kuuluva vara väärtuse hüvitamisel. Hagiavaldust esitades on hageja tuginenud väitele, et 150 000 eurot maksvast kinnistust moodustab hageja osa ¾ ja kostja osa ¼, kuna hageja on elumaja püstitanud oma töö ja rahaliste kulutuste arvel, ning seetõttu tuleks hagejal kostjale maksta hüvitist 50 000 eurot. Muu hulgas märkis hageja, et aastatel 2002–2004 hageja kokkuleppel tellijaga ja ehitades viimasele terve rea eramuid, kasutas tellitud ehitusmaterjale XXX kinnistul elumaja ehitamiseks. Kostja vastuväite esitamisel, et kinnistu turuväärtus on 175 000 eurot ning hageja võimalus ehitusega tegeleda ei ole aluseks ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks, avaldas hageja 19.04.2016 kohtuistungil, et maja ehitamine toimus tema lahusvara arvel ja ta esitab selle kohta laenulepingud, mida ta iseseisvalt täitis. 09.05.2016 hagiavalduse täpsustusele lisas hageja laenulepingute asemel 26.05.2010 sõlmitud kinkelepingu, mille kohaselt loeb kinkija H.K. hagejale ajavahemikul 2002–2010 üleantud ehitusmaterjalid, kokku väärtusega 710 491 krooni, XXX kinnistul asuva elumaja püstitamiseks üleantuks ilma vastutasuta. Kinkeleping ei ole tõendina usaldusväärne ega kooskõlas teiste tõenditega. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et kinkelepingus märgitud aknad on tellitud Koduaken OÜ Tartu esindusest, köögimööbli on valmistanud Kodumööbel OÜ, katla soojasõlme on rajanud A&A Alex Grupp OÜ, katusekivid on ostetud AS-st Tevo Kaup ja garaažiuks Furanio OÜ-st, kusjuures selle eest on tasutud hageja Swedbank AS arvelduskontolt. Põhistatud on ka kostja seisukoht, et lisaks ei ole eluliselt usutav ehitusmaterjali kinkimine rohkem kui 50 000 euro väärtuses. Asjaolu, et elumaja ehitamisel osales hageja ema E.I. koos elukaaslase P.U. ning hageja arvutuse järgi kulus nende töö tasustamiseks 5754,48 eurot, ei anna samuti alust kalduda ühisvara jagamisel poolte võrduse põhimõttest kõrvale. Kogu abielu kestel omandatud vara (sh töötasu, pangakontol olev raha) kuulub eelduslikult abikaasade ühisomandisse. Kuivõrd hageja ainuomandisse jääb ühisvara 175 000 euro väärtuses ja kostja ainuomandisse 2500 euro väärtuses, tuleb väärtuste vahe jagada pooleks ning hageja peab kostjale hüvitama 86 250 eurot (175 000 – 2500 = 172 500 ÷ 2). ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. T.Õ. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
3. septembri 2016 otsuse tühistamist osaliselt, jättes uue otsusega kohtuotsuse resolutsioonist välja p 2.2 või alternatiivselt jättes poolte ühisomandis oleva XXX OÜ osa, nimiväärtusega 2500 eurot, A.I. ainuomandisse, samuti muuta hagejalt väljamõistetava hüvitise suurust ja välja mõista A.I.lt T.Õ. kasuks enamsaadud ühisvara arvelt 87 500 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus ületanud nõude piire ja teinud otsuse nõude osas, mida ei ole kohtule esitatud, rikkudes

§-i

1. Hageja palus täpsustatud hagis jagada ühisvara selliselt, et kinnistu jääb 3 hageja ainuomandisse ja hageja tasub kostjale enamsaadud vara arvelt 50 000 eurot. Kuigi kirjeldavas osas on hageja möönnud, et ta ei vaidle vastu, kui XXX OÜ jääb kostja ainuomandisse, ei ole taotlust, kuidas ettevõtet soovitakse jagada, kohtule esitatud; 2) kostja XXX OÜ osa ei soovi. Vastuses täpsustatud hagile lähtus kostja seisukohast, et ettevõte on küll ühisomand, kuid jääb hagejale, kes sellega on tegelenud, ja kostjale hüvitatakse pool osa nimiväärtusest, s.o 1250 eurot. Kostja avaldas ka 30.05.2016 kohtuistungil, et äriühingu osa ta endale ei soovi, vaid soovib saada kompensatsiooni. Kostja ei esitanud vastuhagi, kuna sai aru, et hageja soovib jätta vara endale ning hüvitada enamsaadu kostjale. Vaidlus oli üksnes hüvitise suuruse osas; 3) on kinnistu väärtuseks hinnatud 175 000 eurot, millest ½ moodustab 87 500 eurot, seega tuleb muuta kostja kasuks väljamõistetud hüvitise suurust.
2. A.I. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
3. septembri 2016 otsuse tühistamist osaliselt, s.o väljamõistetud hüvitise suuruse osas, kohustades uue otsusega A.I.t maksma T.Õ.le hüvitist 50 000 eurot. Hageja palub kuulata kohtuistungil üle tunnistajad H.K., E.I. ja P.U.. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on poolte vahel vaidlus selle üle, kas ühisvaraks olev kinnistu on soetatud osaliselt hageja lahusvara eest või mitte. Ei hageja ega kostja sissetulekust ega varalisest seisundist ei nähtu, mis vahendite eest on elamu püstitatud. Hageja soovis kinkelepingu sõlmimise asjaolusid kinnitada tunnistajate ütlustega. Kohus teavitas hagejat 06.09.2016 istungil, et ei pea vajalikuks hageja palutud tunnistajaid üle kuulata. Kohtuotsusest aga nähtub, et hageja väite kinnitamiseks esitatud tõendi – kinkelepingu – loeb kohus ebausaldusväärseks. Riigikohus on selgitanud, et kui maakohus leiab, et tõend on asjakohatu põhjusel, et see ei ole usaldusväärne, siis tuleb maakohtul keelduda tõendi vastuvõtmisest ja anda tõendi esitanud menetlusosalisele

§ 230

lg 2 järgi võimalus tõendada sama asjaolu muude tõenditega (3-2-1-81-15; 3-2-1-41-14); 2) jättis kohus arvestamata hageja 06.09.2016 kohtuistungil antud seletused, millest nähtub, et hageja on aastaid tegelenud ehitusega ja peamiselt alltöövõtjana, sest hageja ehitusfirma koosneb ainult temast endast. Kostja esitatud dokumente ei saa hinnata selliselt, et nendes märgitud materjalid/esemed on soetatud vaidlusaluse elamu püstitamiseks. Kostja abistas hagejat raamatupidamisel ning võis selle kaudu koguda ja esitada kohtule dokumente, millest nähtub, kui palju on hageja soetanud materjale/esemeid oma klientidele elumajade ehitamiseks; 3) on eriti häiriv kohtu hinnang, et ei ole eluliselt usutav ehitusmaterjalide kinkimine rohkem kui 50 000 euro ulatuses; 4) on kohus oluliselt rikkunud

§ 442lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust.

6. T.Õ. vaidleb A.I. apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude A.I. kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on poolte kinnisvara soetatud kostja vanemate kinnistu jagamise teel (kuigi vormistati müügitehinguna). Abielu kestel soetatud kinnistu on ühisvara. Ühisvara on ka kinnistule ehitatud hoone, kuna see on ehitatud abielu ajal. Ei oma tähtsust, kumb abikaasa kui palju panustas, sest kogu abikaasade sissetulek ja kontodel asuv raha on ühisvara. Hagejal ei olnud lahusvara, mille arvelt ta saaks oma osa suurendada. Vara-raha puudumist kinnitas hageja ka 30.05.2016 istungil. Lisaks ei näe kehtiv perekonnaseadus ette ühisvara jagamisel võrdsuse 4 põhimõttest kõrvalekaldumist. Kohus leidis, et kinkeleping ei ole tõendina usaldusväärne ega kooskõlas teiste tõenditega; 2) palub kostja jätta hageja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. Hageja avaldas 30.05.2016 istungil, et kinkeleping vormistati Maksu- ja Tolliameti jaoks, mitte lahusvara omandamiseks. Kui kohus on tuvastanud kirjaliku dokumendi ebausaldusväärsuse kirjalike (kinkelepingu sisu ümberlükkavate) dokumentide alusel, siis ei saa tunnistajate ütlustega tõendada dokumendi usaldusväärsust. Sel juhul ei oleks ka tunnistajate ütlused usaldusväärsed. Lisaks ei ole hageja esimese astme kohtus esitanud vastavalt

§ 236lg-tele 1 ja 3 taotlust tunnistajate ülekuulamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. T.Õ. ja A.I. apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada.

1. Hagiavalduse kohaselt palus hageja jagada poolte ühisvaraks olev XXX kinnistu selliselt, et kinnistu jääb hageja ainuomandisse ning ta tasub kostjale 50 000 eurot. Kostja hageja esitatud ühisvara jagamise viisile vastu ei vaielnud ning vastuhagi ei esitanud. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlesid pooled selle üle, kas esineb alus poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks.
2. Maakohus on õigesti märkinud, et PKS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse abikaasade ühisvara kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 lg 2 sätestab kaasomandi jagamise viisid ning nimetatud sätte kohaselt on kaasomandi jagamise viisiks muu hulgas asja müümine avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning müügist saadud raha jagamine kaasomanike vahel. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et tegelikult soovib ta kinnisasja müüa ning põhjendas seda sellega, et tal puudub raha kostjale osa eest väljamaksmiseks. Seega tuleneb hageja avaldatud seisukohast, et ühisvara jagamise viisiks võib olla selle müümine ja müügist saadud raha jagamine. Kohus saab otsustada vaid sellise ühisvara jagamise viisi üle, mida on pooled taotlenud ning kohus ei saa omal initsiatiivil jagamise viisi määrata. Samas tuleb kohtul pooltele selgitada faktilist ja õiguslikku olukorda, muu hulgas seda, et hageja taotletud jagamise viis ei pruugi olla kõige mõistlikum. Oluliseks lähtekohaks antud vaidluse lahendamisel on poolte huvide kaalumine ning õiglase otsuse tegemine, mis hõlmab endas ka otsuse täitmise küsimusi. Ringkonnakohus möönab, et kinnisasja on võimalik müüa ka sundtäitmise käigus, kuid sellisel juhul ei tarvitse kinnisasja hind olla pooltele vastuvõetav ning lisaks tuleb arvestada täitmiskuludega. Nimetatud asjaolusid ei ole maakohus pooltega arutanud. Riigikohus on 13.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et juhtudel, kui maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (

§ 328

lg 2, § 329 lg 3 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine

§ 657lg 1 p 3 järgi maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.

Kuna hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et ühisvara jagamise tulemusel tuleks XXX kinnistu müüa, siis tuleb hagejale anda võimalus täiendada haginõuet alternatiivse ühisvara jagamise viisiga. Samuti on kostjal võimalus esitada omapoolne seisukoht ühisvara jagamise viisi(de) osas, sealhulgas esitada vastuhagi. Tegemist on abikaasade ühisvara jagamisega ning kohtulahend peab tagama, et mõlema poolt huvid oleksid võimalikult suurel määral arvestatud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et tsiviilmenetluses kehtiva põhimõtte järgi on hagejaks isik, kes esitab nõude kostja vastu (

§ 363lg 1 p 3).

Praegusel juhul on hagejaks 5 A.I. ning kohtuotsuse resolutsiooni p 2.3 kohaselt on hagejalt mõistetud välja enamsaadud ühisvara arvelt 86 250 eurot.

sätetest tulenevalt ei ole hagejal võimalik enda vastu nõuet esitada, samuti ei ole kostja esitanud vastuhagi. Juhul, kui hageja jääb algselt esitatud ühisvara jagamise viisi juurde, tuleb hagejale anda võimalus täpsustada oma nõuet. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil veel seda, et ta ei esitanud maakohtus nõuet ühisvarasse kuuluva XXX OÜ osa jagamiseks. Seega ületas maakohus

§-s 439 sätestatud nõude piire ning tegi XXX OÜ osa jagades otsustuse nõude kohta, mida hageja ei esitanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb pooltele selgitada, kas nad soovivad kogu ühisvara jagamist. Kuna maakohus on eelmenetluses rikkunud olulisel määral selgitamiskohustust, on põhjendatud asja saatmine maakohtule uueks läbivaatamiseks. Poolte tegelik tahe ja võimalikud nõuded tuleb selgitada välja asja uuel läbivaatamisel ning praegusel juhul on see kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. 10. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel (

§ 173lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja