Obsah (7)

§ 89§ 88§ 107§ 109§ 108§ 97§ 85

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2017. a Tartu Tsiviilasja number

) § 88 lg 1 p 5 ja 6 alusel. 26. mail 2016 esitas kostja hagejale uue avalduse töölepingu ülesütlemiseks

§ 89lg 1 alusel koondamise tõttu.

Avalduses sisaldus soov võtta tagasi

1. mail 2016 esitatud avaldus. Hageja leidis
2. mai 2016 avalduse kohta, et tööandja ei ole teda hoiatanud

§ 88

lg 3 järgi ning

§ 88lg 1 p 5 ja 6 eeldused pole täidetud.

Avaldusest nähtuvalt põhjustas hageja loovtööde kaitsmiskomisjonis

1. mail 2016 tööandja usalduse kaotuse enda vastu, kuna ei andnud teavet õpilase loovtöö protsessist ja sisu kujunemisest ning see põhjustas komisjoni eksliku otsuse. Avalduse kohaselt on sama teoga põhjustatud õpilase ja tema vanema usalduse kaotamine kaitsmiskomisjonis olnud õpetajate ja kooli vastu. Hageja selgituste kohaselt määrati
2. mail 2016 toimunud õpilaste loovtöö kaitsmisel komisjoni poolt hageja juhendatava õpilase tööle hindeks „3”. Õpilase vanem vaidlustas hinde ning
3. mail 2016 toimunud koosolekul tõstis komisjon loovtöö hinnet hindele „4”. Hageja tegi komisjonile ettepaneku hinnata töö hindele „5“. Hageja ei ole oma tegevusega põhjustanud usalduse kaotust ega ole andnud komisjonile eksitavat teavet. Hageja selgitas kohtuistungil, et kirjalikku arvamust töö kohta ta enne hinde panekut ei esitanud. Kuna talle ei antud sõna, siis ei andnud ta oma hinnangut ka suuliselt. Seoses kostja poolt
4. mail 2016 edastatud avaldusega leiab hageja, et see on tühine, kuna tööandja ei saa töölepingu ülesütlemise alust ühepoolselt muuta. Koolis ei esine koondamissituatsiooni ning koondamine on põhjendamatu. Hageja taotluse kohaselt peaks kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 alusel jätma

§ 107lg 2 kohaldamata, kuna kostja kuritarvitab oma õigusi.

Hageja esitas 9. detsembril 2016 põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotluse

§ 107lg 2 osas.

1. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja hagi rahuldamise korral lõpetada tööleping alates
2. augustist 2016

§ 107lg 2 alusel.

Kostja võttis kohtuistungil hagi õigeks

1. mail 2016 esitatud avalduse osas. Kostja selgituste kohaselt oli hageja loovtöö juhendaja. Kooli õppekava kohaselt tuleb loovtööd komisjoni ees kaitsta. Direktori juhiste kohaselt peab komisjoni koosoleku ajaks olema juhendaja andnud tööle kirjaliku hinnangu. Hageja ei esitanud komisjonile kirjalikku hinnangut ega avaldanud 2 seda suuliselt kaitsmisel. Hinde „3” määramise kohta lausus hageja vaid, et lapsevanem tuleb protestima. Alles
2. mai 2016 koosolekul ja lapsevanema kaudu said komisjoni liikmed teada, et juhendaja oli tööd hinnanud hindega „5”. Seega jättis hageja juhendajana täitmata temale pandud ülesande ja sellest tingituna pani komisjon õpilasele hinde, mida oli hiljem vaja korrigeerida. Hageja tegevuse tulemusena kaotas lapsevanem kooli vastu usalduse. Asjaolusid arvestades ei saanud eeldada, et kostja teeb hagejale esmalt hoiatuse. Koondamise tõttu töölepingu lõpetamine oleks olnud töötajale soodsam. Kostja teatas
3. juulil 2016 vastuses, et loobub
4. mai 2016 ülesütlemisavaldusest. Kostja esitas arvestuse, mille kohaselt hageja kolme kuu keskmine töötasu on 1968 eurot 85 senti (tl 130). MAAKOHTU LAHEND
5. Tartu Maakohus rahuldas hagi. Maakohus tuvastas, et kostja ülesütlemisavaldused hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamiseks

§ 88lg 1 p 5 ja 6 ja § 89 lg 1 alusel on tühised.

Maakohus lõpetas hageja ja kostja vahel

1. aprillil 1993 sõlmitud ja
2. a detsembris uuendatud töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 10.

augustist 2016 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1968 eurot 85 senti. Maakohus jättis hageja

1. detsembri 2016 taotluse läbi vaatamata. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole pooltel mh vaidlust selles, et kostja ütles
2. mai 2016 teatisega hagejaga sõlmitud töölepingu üles

§ 88lg 1 p 5 ja 6 alusel alates 10.

augustist 2016 (tl 11). Kostja ütles 26. mai 2016 teatisega töölepingu üles

§ 89lg 1 alusel alates 26.

augustist 2016 (tl 12). Hageja kolme kuu keskmine töötasu on 1968 eurot 85 senti. Kuna hageja sai esimese lepingu ülesütlemise avalduse kätte

1. mail 2016 ning selle tagasivõtmise avalduse
2. mail 2016, ei saa maakohtu seisukoha järgi lugeda esimest töölepingu ülesütlemise avaldust tagasi võetuks TsÜS § 72 järgi. Maakohus tuvastas, et hageja oli
3. klassi õpilase loovtöö juhendaja ning luges tõendatuks, et hagejal oli juhendajana kohustus avaldada töö hinde kohta vähemalt suuliselt oma arvamus. Hageja on menetluse kestel möönnud, et ta ei ole oma kirjalikku arvamust esitanud ning ei öelnud ka suuliselt, milline võiks olla loovtöö hinne, ütles vaid, et vanem tuleb protestima. Sama on tõendatud ka tunnistajate ütlustega. Hageja avaldas oma hinde esmakordselt alles
4. mail 2016 hinde uuesti läbivaatamisel (tl 13). Seega on tõendatud, et hageja ei täitnud juhendajana korrektselt oma tööülesandeid. Kohtu hinnangul oli hagejal võimalus ja kohustus oma arvamus avaldada ning ta ei teinud seda omal valikul. Kohus leidis, et hageja tegu võib kaasa tuua

§ 88

lg 1 p 5 ja 6 mõttes tööandja usalduse kaotuse enda vastu ning lapsevanema usaldamatuse tööandja vastu. Hagejapoolne teabe andmata jätmine põhjustas hilisema hinde muutmise, mis tekitab keskmises mõistlikus vanemas usaldamatuse kooli vastu. Tööandjal võis hageja tegevuse tagajärjel kaduda usaldus, et hageja täidab oma ülejäänud tööülesandeid korrektselt. Maakohus oli seisukohal, et hageja kohustuste rikkumine ei olnud nii tõsine, et kostja oleks saanud lepingu lõpetada ilma eelneva hoiatuseta

§ 88lg 3 kohaselt.

Hageja ühekordne hinde andmata jätmine ei ole oma loomult selline rikkumine, et oleks ilma hoiatamata aluseks töölepingu lõpetamisele. Kostja ei ole lepingu ülesütlemisel viidanud sellele, et tegemist oleks hageja tavapärase käitumisega. Kohus leidis, et hoiatuse puudumise tõttu on 10. mai 2016 ülesütlemine tühine. Kostja esitas taotluse töölepingu lõpetamiseks

§ 107lg 2 alusel ning palus lepingu lõpetada alates 9.

augustist 2016. Hageja taotles

§ 107lg 2 kohaldamata jätmist VÕS § 6 lg 2 alusel.

Seadusandja on andnud töölepingu pooltele õiguse nõuda töölepingu lõpetamist.

§ 107

lg 2 eelduseks on alati see, et töölepingu ülesütlemine on tühine ning seega võiks üks pooltest alati väita, et tema suhtes on lepingu lõpetamine kohtu poolt heade kommetega vastuolus. Kohus peab heade kommetega vastuolus olevaks olukorda, kus üks pool (töötaja või tööandja) on sunnitud töösuhtes 3 olema vastu tema tahtmist. Hageja taotlus

§ 107lg 2 kohaldamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata.

Kuna ülesütlemisavalduses on hageja viimaseks tööpäevaks märgitud

1. august 2016, lõpetas kohus lepingu alates
2. augustist
3. Kohus leidis hageja
4. detsembril 2016 esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotluse osas, et taotlus ei ole esitatud õigeaegselt ning tuleb jätta tähelepanuta. Kohus selgitas samas, et Riigikohtu üldkogu on
5. mai 2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 p-s 33 leidnud, et

§ 107lg 2 on Põhiseaduse § 29 lg 1 esimese ja teise lausega kooskõlas.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punktide 4 ja 5 osas ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uus otsus, millega taastada hageja endine töökoht, s.t olukord, mis oli enne töölepingu ebaseaduslikku ülesütlemist ja mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis saamata jäänud töötasude osas perioodi eest, mil hageja oli töölt kõrvaldatud. Alternatiivselt palus hageja kindlaks määrata ning kostjalt välja mõista hagejale hüvitis

§ 109

alusel, mis on hageja suhtes õiglane, ära kuulata tunnistaja A.U., kelle ärakuulamise taotluse jättis kohus 9. novembri 2016 määrusega rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jagada seaduse kohaselt. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohtuotsuse resolutsioon vastuoluline.

§ 107

lg 2 kohaldamist hageja ei nõudnud, seda enam, et hageja taotles seda sätet mitte kohaldada, kuna ainus soov oli töösuhte jätkumine. Seega on hagi rahuldatud tegelikkuses osaliselt. Hageja on seisukohal, et ta ei saa leida vastavat tööd ka mujalt, kuna kandideerides mujale, antakse kostja poolt negatiivne hinnang hagejast, kui „probleemsest kohtusse kaebajast“. Kostja pahauskset käitumist näitab kasvõi see, et juba enne hagejaga töölepingu ülesütlemist korraldati konkurss tema ametikohale, s.t.

1. aprillil
2. Hageja leidis, et kohtu käsitlus hea usu põhimõttest on ebapiisav, kuna hageja tugines hea usu põhimõttele, oma töösuhte säilitamise nõude põhjendustes. Kohus aga leidis, et töölepingu lõpetamine saab olla hea usu põhimõttega vastuolus, kuid hea usu põhimõttega ei saa vastuolus olla lepingu lõpetamine kohtu poolt. Samuti leidis hageja, et kuigi kehtiv

ei tunne enam mõistet „tööle ennistamine“, ei ole seaduses ka absoluutseks määranguks fakt, et igal juhul on põhjendatud nt tööandja taotlusel lepingu ülesütlemise tühisuse korral töölepingu lõpetamine siiski

§ 107lg 2 kohaselt.

Kohus kohtles ebavõrdselt menetluse pooli, rahuldades kostja taotlusi tunnistajate ärakuulamiseks, kuid jättis rahuldamata hageja taotluse ainsa tunnistaja A.U.i ärakuulamiseks. Hageja leidis, et tema poolt taotletud tunnistaja ärakuulamine oli äärmiselt oluline, kuna tunnistaja A.U. on just see konkreetne vanem, kes vaidlustas oma lapse hinnet ja kelle tõttu võis üldse väitagi usalduse kaotamise tekkimist kooli vastu või mõne töötaja vastu. Maakohtu põhjendustes on kohtu oletuslik ja abstraktne arvamus, et hageja tegu võis kaasa tuua

§ 88

lg 1 p 5 ja 6 mõttes tööandja usalduse kaotuse enda vastu ning lapsevanema usaldamatuse tööandja vastu, kuigi kohus selle juures möönis, et see ei ole tõsine rikkumine töölepingu koheseks lõpetamiseks. Hageja on seisukohal, et kohus hindas asjaolusid ja tõendeid ebaõigesti. Kohus heitis hagejale ette, et ta ei avaldanud oma arvamust hinde osas. Hageja ei ole hinde avaldamisest keeldunud, seda enam, et temapoolne kirjalik hinnang tööle oli koostatud tööde kaitsmise päeval,

1. mail
2. Hinnang pandi kaitsmispäeval ekslikult teise lisatöö vahele ja selle puudumine avastati alles
3. mail
4. Ka koosolekul
5. mail 2016 ei olnud veel sellest lähtutud. Lisaks sellele on asjas tuvastamist leidnud, et kirjalikku juhendit tööle hinnangu andmise korra kohta koolil ei ole. Kohus võttis aluseks hageja töökohustuste tegemata jätmise n.ö kooli poolt kirjutamata reeglite järgi ning edasi analüüsis vaid seda, kas hageja väidetav rikkumine oli nii tõsine, et tema tööleping üles öelda. 4 Hageja leidis, et kohus oleks pidanud analüüsima ka kaitsmiskomisjoni vastutust, mida aga menetluse jooksul ei tehtud. Jääb arusaamatuks, mille alusel kaitsmiskomisjon alguses pani õpilasele hinde „3“ ja hiljem parandas hindeks „4“, sest hageja arvamust ei küsitud kummalgi korral. Alternatiivselt palus hageja määrata hüvitise

§ 109lg 1 alusel summas, mis on hageja suhtes antud olukorras õiglane.

Hageja leidis, et kolme kuu keskmise töötasu ulatuses mõistetud hüvitis on ebapiisav. Riigikohus on

1. mai 2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 öelnud, et töövaidlusorgan võib kalduda kõrvale töötaja kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitisest ja hüvitist kas vähendada või suurendada.
2. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning hageja menetluskulud jätta hageja enda kanda. Vastuse kohaselt leidis kostja, et hageja süüdistused on alusetud selle kohta, et ta ei leia vastavat tööd keemia või looduse õpetajana, kuna kandideerides uuele töökohale antakse kostja poolt tema kohta negatiivne hinnang. Kostja võib kinnitada, et kooli direktorilt ei ole käesoleva ajani keegi küsinud hinnangut hageja tööle või tegevusele. Ebaõige on hageja väide, et tema töökohale korraldati konkurss juba enne töölepingu ülesütlemist, kuna konkurss kuulutati loodusainete õpetaja ametikohale, kelle tööülesanne on õpetada loodusõpetust ja osaliselt geograafiat. Sellest informeeris kooli direktor hagejat ja selgitas, et kool ei otsi keemia õpetajat ja hageja keemia tunnid jäävad alles. Kostja leidis, et

§ 108sätestab kahju hüvitamise töösuhte jätkumise korral.

Tööleping kehtib edasi üksnes siis, kui sellega on nõus mõlemad pooled. Tööandja on üheselt väljendanud oma seisukohta, et töösuhte jätkamine poolte vahel ei ole asjaolusid arvestades võimalik ja taotlenud kohtult

§ 107lg 2 kohaldamist.

Sellest tulenevalt ei saa kohus sundida pooli töösuhet jätkama. Kostja on seisukohal, et hageja poolt soovitud tunnistaja ülekuulamine ei ole vajalik ja on seisukohal, et see taotlus ei kuulu rahuldamisele.

§ 88

alusel töölepingu lõpetamisel võib seisneda ka tegevuses või tegevusetuses, millega töötaja põhjustab enda vastu usalduse kaotamise (töötaja tegutseb tööandja huvide vastaselt või ei ole tööandja suhtes lojaalne). Tööandja ei pea alati tõendama, et selline usaldamatus on reaalselt aset leidnud. Piisab sellest, et leiab tõendamist asjaolu, mille puhul võiks mõistlik inimene arvata, et töötaja usaldus on kadunud. Kostja leidis, et hageja poolt esitatud taotlus muuta talle väljamõistetud hüvitise suurust on põhjendamatu. Hageja esitas 8. augustil 2016 Tartu Maakohtule taotluse hagi täiendamiseks. Kohtule esitatud taotluses palus hageja juhul, kui kohus lõpetab tööandja taotlusel töölepingu ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral tuginedes

§-le 107 lg 2, mõista kostjalt välja

§ 109lg 1 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Kohtule esitatud hagi täiendusest nähtub, et hageja tunneb töölepingu seaduses sätestatut ja saab

§ 109mõttest aru.

Ka kohtuistungil kinnitas hageja, et tema kolme kuu töötasu suurus on 1968 eurot 85 senti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus saadab asja TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel tühistatud osas Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas ja tuvastas, et kostja ülesütlemisavaldused hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamiseks

§ 88lg 1 p 5 ja 6 ja § 89 lg 1 alusel on tühised. Ts

MS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 5

1. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses esmalt maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus lõpetas hageja ja Tartu linna vahel
2. aprillil 1993 sõlmitud ja
3. a detsembris uuendatud töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 10.

augustist 2016. Hageja leiab, et õigusvastase ülesütlemise tuvastamise järgselt võib töösuhe jätkuda, nagu nähtub

§-st

1. Seejuures peab kohus järgima ka mõistlikkuse põhimõtet ja vähemalt kaaluma, kas tõesti pole enam võimalik jätta töölepingu tühisuse tuvastamisel hageja töösuhet kehtivaks. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on hageja märkus maakohtu poolt tuvastatud töösuhte alguse kohta. Maakohus on lugenud lõpetatuks poolte vahel
2. aprillil 1993 sõlmitud töölepingu, samas on kohus jätnud tähelepanuta, et ka kostja ise on
3. mai 2016 teatises hagejale leidnud, et hageja töötab kostja juures alates
4. septembrist 1986.

§ 107

lg 2 kohaselt lõpetab töövaidlusorgan, kui esineb

§ 107

lg-s 1 sätestatud olukord ja tööandja esitab töölepingu lõpetamise taotluse, töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kohus lõpetab töölepingu kooskõlas

§ 107

lg-ga 2 ja § 97 lgtega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16). Kostja kinnitusel on hageja töötanud Tartu Mart Reiniku koolis alates
3. septembrist 1986.

§ 97

lg 2 järgi peab tööandja erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette teatama vähemalt 90 kalendripäeva, kui töösuhe tööandja juures on kestnud kümme ja enam tööaastat. Kostja ütles lepingu hagejaga üles

1. mai 2016 avaldusega alates
2. augustist
3. Kostja esitas maakohtule taotluse
4. juulil 2016 lugeda hagejaga sõlmitud tööleping lõppenuks
5. augustil 2016 juhul, kui hageja nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldatakse. Riigikohtu üldkogu on
6. mai
7. a otsuse 3-2-1-79-13 p-s 32.
8. leidnud, et

§ 107

lg 2 riivab intensiivselt töötajale PS § 29 lg 1 esimesest ja teisest lausest tulenevat põhiõigust.

§ 107

lg 2 loob tööandjale võimaluse tööleping töövaidlusorgani abil lõpetada ka siis, kui tööandja ütles töölepingu üles ebaseaduslikult. Sellises olukorras käitub tööandja töölepingut üles öeldes küll õigusvastaselt, kuid Riigikohus leidis, et sellele rikkumisele ei järgne rikkumisele eelnenud olukorra taastumist ehk töösuhte jätkumist. Riigikohtu seisukohta arvestades on maakohus töölepinguseaduse sätteid järgides rahuldanud kostja avalduse töösuhte lõpetamiseks. Riigikohus on

§ 107

lg-le 2 hinnangu andmisel leidnud, et muud alternatiivset abinõu

§ 107

lg 2 asemel, mis tagaks töösuhete paindlikkuse, kuid samal ajal võimaldaks ka töösuhet jätkata olukorras, kus töösuhte jätkumine ei ole vähemalt ühe poole seisukohalt enam võimalik, ei esine. Apellatsioonkaebuse taotlus töösuhte ennistamiseks tuleb eeltoodule tuginedes jätta rahuldamata.

1. Maakohus on otsuse põhjendustes jõudnud ekslikule järeldusele, et töölepingu lõpetamine saab olla hea usu põhimõttega vastuolus, kuid hea usu põhimõttega ei saa vastuolus olla lepingu lõpetamine kohtu poolt. Maakohtu poolt väljendatu võimaldaks sisuliselt kohtul kinnitada ka heade kommetega vastuolus olevaid tahteavaldusi. Nimetatu ei ole praegusel juhul aga aluseks maakohtu otsuse tühistamisele töölepingu lõpetamist puudutavas osas, kuna kostja tugines maakohtule
2. juulil 2016 esitatud avalduses

§-le 107 lg 2. Ringkonnakohus möönab, et

§-le 107 lg 1 ja 2 kohaldamine võib viia tulemuseni, kus ka kõige väiksem töölepingu rikkumine (või rikkumise puudumine üldse) võib kaasa tuua töösuhte lõpetamise tööandja poolt ning muuta

§ 85lg-st 5 tuleneva keelu tööandjal töölepingut korraliselt üles öelda sisutühjaks.

Samas on Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsuses nr 3-2-1-79-13 põhjalikult hinnanud õiguskaitsevahendite kohaldamist tööandjapoolse töölepingu lõpetamise puhul. Ringkonnakohus märgib, et kuna

§ 107

lg 2 järgset avaldust saab kehtivalt esitada isegi siis, kui tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine on vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühine, ei ole kohtul 6 võimalik jätta töösuhe lõpetamata isegi juhul, kui see asjaolusid arvesse võttes oleks põhjendatud või kui ülesütlemine on olnud ilmselt tööandjapoolne õigust rikkuv käitumine. 9. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole asja menetlemisel hagejale hüvitise määramisel arvestanud tsiviilõiguse üldpõhimõtetega, mille järgimise kohustus lasub kohtul. Hageja on menetluse kestel tuginenud sellele, et kostja on väga pikka aega kestnud töösuhte lõpetanud õigusi kuritarvitades (tl 99) ning ei ole käitunud heas usus VÕS § 6 järgi. Hea usu põhimõte on normatiivne, seega on selle kohaldamine õiguse kohaldamine ja seda saab kohus teha sõltumata poolte väidetest TsMS § 436 lg 7 järgi. Ringkonnakohus leiab, et just

§ 109

lõike 1 alusel makstava hüvitise suurus peaks olema abinõu, mis aitab ära hoida

§ 107

lg 2 kuritarvitamist ning tagama töötajale efektiivse õiguskaitsevahendi tööandjapoolse lepingurikkumise puhul. Praegusel juhul on hageja töötanud õpetajana Tartu Mart Reiniku koolis üle 30 aasta. Asja materjalides puuduvad igasugused tõendid hageja varasemate töökohustuste rikkumise kohta. Hagejale ei ole varasemalt tehtud hoiatust. Tegemist ei ole tavapärase eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega, kus pooled on privaatautonoomiast tulenevalt täiesti vabad oma õigussuhet kujundama. Vaidluse all on õigussuhe, mille üheks osapooleks on kohalik omavalitsus, õpetaja elukutse suhtes kehtivad ühiskonna poolt kõrgendatud ootused. Põhjendatud on hageja apellatsioonkaebuse väited, et arvestades asjaolu, et hageja on kostja juures töötanud keemiaõpetajana 30 aastat, on töökoha kaotus tema jaoks emotsionaalne šokk. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole lepingu ülesütlemisel viidanud sellele, et tegemist oleks hageja tavapärase käitumisega. Praegusel juhul on väga pikaajaline töösuhe lõpetatud ebaselgete asjaoludega üksikjuhtumile tuginedes. Hageja on menetluse kestel soovinud kuulata ära lapsevanemat, kelle usalduse kaotusele kostja tugineb, hageja leiab, et lapsevanem ei teinud õpetajale etteheiteid. Iseenesest on hageja menetluses esitanud küll esindaja vahendusel nõude

§ 109

lg 1 alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruses (tl 99), kuid kohtul oli arvestades tsiviilasja aluseks olnud asjaolusid kohustus selgitada hagejale tema menetluslikke õigusi. Riigikohus leidis ülalnimetatud lahendis, et ainuüksi

§ 109

lg 1 järgne kolme kuu keskmine töötasu ei pruugi olla töötajale piisav hüvitis selle eest, et tööandja oli töölepingu üles öelnud ebaseaduslikult.

§ 109

lg 1 teine lause sätestab, et kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seadusandja on

§ 109

lg 2 teise lausega jätnud töövaidlusorganile või kohtule kaalumisruumi töötajale tööandjalt väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Lisaks on

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda hüvitist pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab Riigikohtu hinnangul

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Riigikohus leidis lisaks, et

§ 107

lg 2 kohaldamise eelduseks on nii tööandja taotlus kui ka

§ 109

lg 1 alusel töötajale hüvitise maksmine, välja arvatud juhul, kui töötaja on avaldanud, et ta ei soovi hüvitist.

1. Riigikohus leidis ülalnimetatud lahendi p-s
2. 5, et töövaidlusorgan peab

§ 109

lg 1 teist lauset kohaldama töötaja kasuks juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust ning töötaja peab selle sätte kohaldamist vajalikuks. Mõlemal eelmainitud juhul on töövaidlusorganil või kohtul kohustus töötajale selgitada, et tööandja taotleb

§ 107

lg 2 alusel töölepingu lõpetamist ning et töötajal on õigus taotleda

§ 109lg 1 esimeses lauses sätestatust suuremat hüvitist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust Ts

MS § 392 lg 1 järgi, jättes selgitamata hagejale võimalust taotleda suuremat hüvitist vaatamata hageja tuginemisele kostjapoolsele õiguste kuritarvitamisele. Maakohus jättis täielikult hindamata hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse vastavuse kostjapoolse rikkumise hüvisena. 7 Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada välja poolte seisukohad, väited ja tõendid

§ 109lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise kohta (Ts

MS § 392 lg 1 p-d 1–4). Seejärel peab kohus andma pooltele võimaluse esitada oma taotlused ja asjaolud, mille alusel saab kohus otsustada

§ 109lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse.

Hageja leidis ringkonnakohtu istungil, et põhjendatud oleks kahjuhüvitis 50 000 euro suuruses summas. Ringkonnakohus leiab, et kohtul tuleb arvestada hageja väitega, et pensioniea saabumiseni on jäänud hagejal kaheksa aastat ning võimalus leida tööd ei ole suur. Olles töösuhtes 30 aasta vältel ühes kollektiivis ning kaotades töö asjaoludel, mis ilmselgelt ei olnud õiguslikult põhjendatud, tuleks kohtul hüvitise määramisel arvestada ka võimaliku mõjuga hageja elukvaliteedi olulisele langusele, mis võib olla mittevaralise kahju väljamõistmise aluseks. Maakohtu menetluses on pooltel ka võimalus jõuda kokkuleppele töösuhte jätkamises samas või mõnes teises Tartu linna õppeasutuses. 11. TsMS § 173 lg 3 alusel jaotab menetluskulud maakohus asja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 8