Obsah (9)

§ 113§ 127§ 1050§ 139§ 104§ 101§ 130§ 140§ 136

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2017, Tartu Tsiviilasja number

§ 113lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.

1. Kodumajatehase AS-i apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 30 % ulatuses Kodumajatehase AS-i ja 70 % ulatuses E.K. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
2. E.K. (hageja) esitas
3. jaanuaril 2011 Tartu Maakohtule hagi Kodumajatehase AS (kostja) vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks.
4. oktoobri
5. a menetlusdokumendi järgi palub hageja lõpliku nõudena (V kd lk 22): - mõista kostjalt välja ajavahemiku
6. juuni 2009 kuni
7. september 2015 eest ühekordne hüvitis 50 090 eurot 66 senti ja alates
8. oktoobrist 2015 igakuine hüvitis 776 eurot 47 senti (perioodiline hüvitis) kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni. Perioodiline hüvitis muutub vastavalt seoses kutsehaigusega makstava töövõimetuspensioni või kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse muutumisele, kusjuures hageja on kohustatud viivitamatult teavitama kostjat eelnimetatud asjaolude muutumisest. Kostjat tuleb kohustada indekseerima perioodilist hüvitist iga-aastaselt ehituse tegevusala keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga. - mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 11 907 eurot 98 senti ajavahemiku
9. august 2009 kuni
10. oktoober 2015 eest ning jooksev viivis kuni kohustuste kohase täitmiseni. - mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaraline kahju kohtu kindlaksmääratud suuruses. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt diagnoositi hagejal
11. juunil 2009 kutsehaigus, mis seisneb käte, õlavöötme ja kaela ülekoormushaigustes. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiis komisjoni
12. juuli
13. a otsusega tuvastati hagejal alates
14. juunist 2009 kutsehaigusest tingitud osaline püsiv töövõime kaotus 50% ulatuses. Hageja tervisehädad tekkisid töötamise ajal ajavahemikul
15. september 1998 kuni
16. juuli 2009 kostja juures maalri ja eestöölisena. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu alates
17. juulist 2009 töötaja mittevastavusel tehtavale tööle tervise tõttu. Kostja on käitunud õigusvastaselt ja tekitanud 3 hagejale kahju. Tervisekaitsespetsialist on tuvastanud, et kostja koostatud riskianalüüs maalri töökohal on selgelt puudulik. Tööinspektsioon on tuvastanud arvukalt erinevaid kostja töötervishoiunormide rikkumisi. Kostja ei ole hagejat õigeaegselt ja nõuetekohaselt juhendanud (instrueerimine ohutustehnika ja töötervishoiu nõuetest). Kostja ei ole teinud hageja töökeskkonnas nõuetekohaseid ja õigeaegseid riskianalüüse. Kostja ei korraldanud hagejale õigeaegseid ja nõuetekohaseid tervisekontrolle. Kostja on jätnud tegemata süstemaatilise sisekontrolli. Kostja ei väljastanud hagejale kõiki vajalikke isikukaitsevahendeid (randmekaitset ja tugivööd). Kostja ei taganud hageja töökeskkonnas ohutut mikrokliimat. Kostja ei ole kujundanud hageja töökeskkonda võimalikult ohutuks. Kostja on hagejale kahju tekitamises süüdi. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ise on põhjustanud endale kutsehaiguse raskelt hooletu käitumisega. Hageja keskmiseks sissetulekuks enne kahju tekkimist on ajutise korra põhimõtetest lähtuvalt 1602 eurot 46 senti. Perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimisel tuleb lähtuda ehituse tegevusala töötasude muutust kajastavast näitajast. Eeltoodut arvestades on hageja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotusele vastav saamata jäänud tulu
18. septembri
19. a seisuga kokku 50 090 eurot 66 senti. Hageja esitas Sotsiaalkindlustusameti teatise talle makstud töövõimetuspensionide kohta. Hageja esitas viivisearvestuse tabeli. Viivist on arvestatud alates
20. augustist 2009, kuna sel kuupäeval esitati kostjale ettepanek lahendada praegune asi kohtuväliselt ja kokkuleppel. Seega pidi kostja hiljemalt nimetatud kuupäevast saama teada hageja kavatsusest nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Kostjal tuleb hagejale hüvitada ka mittevaraline kahju. Pärast kutsehaiguse diagnoosimist on hagejat õlapiirkonnas opereeritud. Sellega seoses tundis hageja tugevat füüsilist valu, ühtlasi rikuti tema kehalist terviklikkust. Kutsehaiguse tõttu on hageja olnud sunnitud muutma oma elukorraldust. Seoses kutsehaiguse põhjustanud haigustega õlavöötme piirkonnas ei saa hageja enam öösiti normaalselt magada. Hageja leiab, et tema nõuded ei ole aegunud.
21. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole tõendatud, et hageja on kutsehaige. Juhul, kui hageja ongi kutsehaige, siis ei ole kostja selle eest vastutav. Hagejal on tuvastatud püsiv osaline töövõimetus 60% ulatuses üldhaigestumise tõttu juba
22. märtsil 2003, mil arst keelas hagejal ka maalrina töötamise, kuid hageja sellest kostjat ei teavitanud, vaid jätkas töötamist. Kostja sai hageja tervislikust seisukorrast teada alles
23. juunil 2009, kui hageja taotles võimalust kasutada invaliidsuspuhkust. Hageja väidetava kutsehaiguse põhjustas asjaolu, et hageja töötas 20 aasta vältel enne kostja juurde tööle asumist rasketes ja tervist kahjustavates tingimustes erinevate tööandjate juures. Kostja ei saa hageja enesekahjustuse eest vastutada. Kui kostja ongi hageja kutsehaiguse eest vastutav, ei ole ta ühelgi juhul ainuvastutav. Hageja on oma võimalikust nõudest kostja vastu loobunud, sest on kinnitanud mistahes nõuete ja pretensioonide puudumist kotja vastu. Ka on hageja nõue kostja vastu aegunud, arvestades, et hagejal tuvastati osaline töövõimetus 60% ulatuses üldhaigestumise tõttu juba
24. märtsil
25. Kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole käitunud kostja suhtes õigusvastaselt. Kostja väidetavad rikkumised ei ole põhjuslikus seoses hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga. Kostja ei ole ka hagejale kahju tekitamises süüdi, sest on järginud käibes vajalikku hoolt. Hageja kahjunõue on tõendamata. Ka tuleks hageja väidetavat kahjunõuet vähendada nullini. Hageja varjas oma diagnoosi aastaid kostja eest ja jätkas töötamist. Hageja põhjustas tahtlikult ja teadlikult iseendale kahju. Samal põhjusel tuleb vähendada ka viivisenõuet. 4 MAAKOHTU LAHEND
26. Tartu Maakohus rahuldas
27. mai
28. a otsusega hagi osaliselt, jättes hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata ja rahuldas hageja nõude ühekordse hüvitise ja perioodilise hüvitise saamiseks. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku
29. juuni 2009 kuni
30. september 2015 eest ühekordse tervisekahjustuse hüvitise 50 090 eurot 66 senti (bruto) ja alates
31. oktoobrist 2015 igakuise perioodilise hüvitise 776 eurot 47 senti (bruto) kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni. Perioodiline hüvitis muutub vastavalt kutsehaigusega makstava töövõimetuspensioni või kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse muutumisele, millest hageja on kohustatud viivitamatult kostjat teavitama. Kostja indekseerib igakuist hüvitist igal aastal ehituse tegevusala töötajate eelmise aasta keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka viivise 11 907 eurot 98 senti ajavahemiku eest
32. august 2009 kuni
33. oktoober 2015 ning jooksva viivise võlaõigusseaduse (

) § 113 järgi kuni rahaliste kohustuste täitmiseni. Hageja menetluskuludest jäi 80% kostja kanda ja 20% hageja kanda, kostja menetluskulud jäid tema enda kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõuded aegunud. Hageja nõude aegumine algab tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamisest (ajast, mil hageja sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes). Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja pidi olema teadlik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust alates

1. märtsist
2. Tuvastatud asjaoludel algas hageja saamata jäänud tulu nõude aegumine kõige varasemalt
3. juulist 2009 (töölepingu lõpetamine ja sissetuleku kaotus) ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude aegumine kõige varasemalt
4. juunist 2008, kui hagejale sai töötervishoiuarsti teatisega teatavaks, et tal esineb kutsehaigus ja selle põhjustas kostja. Hageja pöördus kohtusse
5. jaanuaril 2011, seega ei ole eeltoodud hageja nõuded tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 järgi aegunud. Hageja ei ole oma nõudest loobunud, kui kinnitas töölepingu lisas (p 9.4 teine lause), et lepingu pooled ei oma teineteise suhtes mingeid pretensioone ja loobuvad teineteise vastu varaliste nõuete esitamisest. Selline kokkulepe ei saa olla siduv juba elulistest asjaoludest lähtudes ja nende seotusest tervisekahjustuse tekkimise asjaolude ilmnemisel. Kutsehaigus on hiiliva iseloomuga ja pikaajalise kuluga haigus. Hageja tugineb hagis üksnes deliktiõigusliku hüvitusnõude eeldustele. Arvestades, et kutsehaigus kujunes välja aastatel 1998 kuni 2009, kohaldub asjas kuni
6. juunini 2002 tsiviilkoodeks (TsK) ja alates
7. juulist 2002 võlaõigusseadus (

). Juhinduda saab ka Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast“ (edaspidi ajutine kord), mis kaotas kehtivuse
3. juulist
4. Maakohus tuvastas, et hageja on kutsehaige (haiguse põhjustas töötamine kostja juures maalrina). Hagejal diagnoositi kutsehaigus Põhja-Eesti Regionaalhaigla töötervishoiuarsti
5. juuni
6. a teatise kohaselt
7. juunil
8. Teatise kohaselt on kutsehaiguse põhjustanud füüsiline töö, sundasendid kätele-õlavöötmele, korduvad ühetaolised liigutused ning kokkupuude tolmu ja kemikaalidega. Samad ohutegurid on kostja märkinud tööõnnetuse raportis kutsehaiguse põhjustanud faktoritena. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiis komisjon on tuvastanud kolme erineva ekspertiisi käigus, et kutsehaigus põhjustab hagejale püsivat töövõime kaotust 50% ulatuses ning et kutsehaigusest tingitud püsiv töövõime kaotus tuvastati hagejal esmakordselt
9. juunil
10. Samuti on kohtuliku meditsiinilise ekspertiisiga 5 kindlaks tehtud, et hagejale põhjustab püsivat töövõime kaotust üksnes kutsehaigus, mis kujunes välja töötamise ajal kostja juures. Eksperdid kinnitasid oma seisukohta ka vande all kohtuistungil. Puudub seaduslik ja põhjendatud alus kahelda eeltooduga tuvastatud asjaolus. Kostja esitatud arvamused ei lükka ümber kohtuliku ekspertiisi järeldusi kutsehaiguse tekkimise ja olemasolu kohta. Hageja heidab kostjale ette õigusvastast käitumist. Kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Maakohus vastas hageja sellekohastele väidetele järgmist. Tuvastatud asjaoludel ei ole kostja hagejat nõuetekohaselt juhendanud. Kostja on rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p-te 12 ja 13 ja sellekohaseid Vabariigi Valitsuse ja sotsiaalministri määrusi, kui ei korraldanud hageja ohutustehnikaalast sisulist juhendamist. Kostja esitatud töötajate isiklike töövahendite arvestuskaart, töötajate sissejuhatava juhendamise juhend, tööliste töökohal esmase juhendamise juhis, dokument, kus on kirjas tööriistad ja ohutu kasutamise juhend, samuti ohutusalane instruktaažikaart nõuetekohast juhendamist ei tõenda. Tõendeid enne 2002-2003 aastat toimunud kohustuslike juhendamiste kohta ei ole esitatud. Samuti on kostja rikkunud sellekohaseid Vabariigi Valitsuse määrusi, kui ei viinud nõuetekohaselt läbi hageja töötervishoiualast juhendamist (teavitamata jätmine ergonoomilistest töövõtetest). Seaduse kohaselt tuli andmed töötaja juhendamise kohta registreerida, kuid kostja ei ole seda nõuetekohaselt teinud. Tõendatud ei ole, et kostja oleks korraldanud õigeaegselt ja nõuetekohaselt riskianalüüsi, rikkudes sellega kuni
11. juulini 1999 kehtinud TsK § 5 lg 2 p 2 ning sotsiaalministri sellekohast määrust. Hageja asus tööle
12. septembril 1998, kuid esimene riskianalüüs hageja töökohal on tehtud alles
13. veebruaril
14. Seega on kostja seda kohustust rikkunud ligemale 8,5 aasta jooksul. Kuivõrd õigeaegselt nõuetekohast riskianalüüsi, milles oleks hinnatud hageja tööga seotud ohutegureid, ei tehtud, ei saanud tervishoiutöötajad adekvaatselt hinnata hageja tervisliku seisundi sobilikkust tema töökohal. Kostja ei korraldanud hagejale ka õigeaegseid ja nõuetekohaseid tervisekontrolle, rikkudes TsK § 162 lg-t 1 ning teisi sellekohaseid õigusakte. Kuigi kostja väidab, et tervisekontrolli tehti perioodiliselt, tuleneb Tööinspektsiooni
15. augusti 2009 uurimistoimikust, et tervisekontrolli otsuseid esitati vaid kolme aasta (2002, 2005 ja 2007) kohta, kuna varasemaid ei ole säilinud. Tuvastatud asjaoludel ei ole kostja täitnud süstemaatilist sisekontrolli tegemise kohustust (TTOS § 13 lg 1 p-d 1 ja 2). Kui kostja oleks seda kohustust nõuetekohaselt täitnud, pidanuks ta enne kutsehaiguse diagnoosimist avastama, et hagejale tehtav töö ei sobi. Kõnealuse kohustuse rikkumisega on kostja soodustanud kutsehaiguse tekitanud ohutegurite negatiivset mõju hageja tervisele. Tõendatud ei ole, et kostja oleks hagejale väljastanud vajalikud isikukaitsevahendid (randmekaitset ja tugivööd õlavöötmele mõjuva koormuse vähendamiseks). Sellega rikkus kostja TTOS § 3 lg-t 5 ja Vabariigi Valitsuse sellekohast määrust. Kostjal tuli pidada töötajatele väljastatud isikukaitsevahendite arvestust, kuid kostja ei ole tõendanud hagejale randmekaitse ja tugivöö väljastamist. Kostja väidab, et eeltoodud isikukaitsevahendeid ei antud hagejale seetõttu, et tema haigusest ei teatud. Siiski ei saa järeldada, et kostja ei pidanuks midagi ette võtma, sest tal oli tööandjana olemas vähemalt
16. a tervisekontrolli akt, kus olid kirjas hageja suhtes esinevad ohutegurid. Tuvastatud asjaoludel ei ole kostja täitnud õigusaktidega sätestatud kohustust tagada hageja töökeskkonnas ohutu mikrokliima. Tunnistaja E.K. selgitas vande all, et talvel oli töökeskkonna sisetemperatuur väga külm, suvel oli seevastu palav. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et töökeskkonnas oleks tehtud kehtinud õigusaktide kohaselt füüsikaliste ohutegurite mõõdistamisi. Kostja ei tõendanud, et töökeskkonnas oli piisav õhuvahetus. Tõenditena selle 6 asjaolu kohta ei piisa vaid dateerimata fotode esitamisest või tunnistajate ütlustest. Küll nähtub aga tõenditest, et kostja püüdis järgida sellekohaseid õigusakte pärast võlaõigusseaduse jõustumist (nt tegi
17. a töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite mõõtmise). Tuvastatud asjaoludel ei ole kostja kujundanud hageja töökeskkonda võimalikult ohutuks (TTOS § 9 lg 3, 12 lg 1, töölepingu seaduse § 49 p 4 jt õigusaktid). Tunnistaja ütlustega kui ka dokumentaalsete tõenditega on leidnud kinnitust, et hagejal tuli teisaldada erinevaid raskuseid, mille kaal ületas 15 kg. Seega lubas kostja hageja tööle töökohale, millel töötamine oli seaduse järgi temale üldse keelatud ja jättis hageja tervisele ohutu töökeskkonna tagamiseks asjakohased abinõud rakendamata. Eeltoodut arvestades on hageja etteheited kostja tegevuse/tegevusetuse kohta õigustatud ja eluliselt usutavad eelkõige alates hageja töölevõtmisest kuni üldjoontes 2003-
18. aastateni. Pärast seda perioodi töökeskkonna olukord eelduslikult paranes. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades on kostja käitunud õigusvastaselt. Kostja tegevuse/tegevusetuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4), sest hageja kutsehaigus kujunes välja töötades kostja juures tervistkahjustavates tingimustes. Selle kohta, et hageja kutsehaigus oleks tekkinud mujal töötades või väljaspool töökeskkonda, tõendeid esitatud ei ole.

§ 1050

lg 1 järgi eeldatakse, et tööandja õigusvastasest tegevusest tulenevalt tekitati hagejale tervisekahjustus tööandja süülise käitumise tõttu. Kostja süüd välistavaid asjaolusid ei ole. Kostja väide selle kohta, et hageja varjas alates 2003. aastast oma tegelikku tervislikku seisundit ning et kostjal ei olnud võimalust takistada hagejal iseennast kahjustamast, ei ole kinnituseks, et hagejal ei tekkinud kostja juures kutsehaigust. Kui osutuksid tõeseks väited hageja enesekahjustamise kohta, saab seda asjaolu arvestada hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Sellele väitele tuginedes ei saa aga kostja asuda üheselt seisukohale, et ta ei ole hageja kutsehaiguse tekkimises süüdi. Maakohus rahuldas hageja varalise kahju nõude (

§ 127ja 130).

Hagiavalduse kohaselt on hageja keskmiseks sissetulekuks enne kahju tekkimist 1602 eurot 46 senti. Perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimisel tuleb lähtuda ehituse tegevusala töötasude muutust kajastavast näitajast. Eeltoodut arvestades on hageja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotusele vastav saamata jäänud tulu

1. septembri
2. a seisuga kokku 50 090 eurot 66 senti ja viivis 11 907 eurot 98 senti. Viivist on arvestatud alates
3. augustist 2009, kuna sel kuupäeval esitati kostjale ettepanek lahendada praegune asi kohtuväliselt ja kokkuleppel. Seega pidi kostja hiljemalt nimetatud kuupäevast saama teada hageja kavatsusest nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Kostja esitas ka väljavõtte hagejale makstud töövõimetuspensionitest kogu saamata jäänud tulu arvestamise perioodil. Asjaolu, et hagejal oli võimalik teenida riiklikust keskmisest kõrgemat töötasu, ei tähenda, et arvutatud keskmine töötasu on ebaõige. Hageja ei ole kahjuhüvitist topelt indekseerinud. Kuna keskmise sissetuleku arvutamise aluseks arvessevõetavad töötasud jagunevad mitme aasta peale, siis

§ 127

lg 1 sätestatud kahju hüvitamise põhimõtte järgimiseks tuleb silmas pidada, et töötasud on ajas muutuvad ning varasemad makstud tasud tuleb ajakohastada perioodilise hüvitise arvutamise alguse seisuga. Hageja on rakendanud keskmise töötasu arvutamisel ajutise korra põhimõtteid. Kasutatud indeksiga tuleb nõustuda. Alates 2010. aastast on indeksi rakendamise tõttu hageja perioodiline hüvitis vähenenud ning tõele ei vasta kostja väited, et kahjuhüvitise arvutamisel ei ole arvestatud majandusbuumi ja sellele järgnenud majanduslanguse asjaoludega. Hüvitise maksmise kestust ei pea kindlaks määrama. Isegi kui hageja jõuab vanaduspensionikka, on tal õigus erinevale kohtlemisele võrreldes teiste vanaduspensioniikka jõudnud isikutega, kellel ei ole tervisekahjustust. 7 Hüvitise vähendamiseks (

§ 139lg 3) alust ei ole.

Kostja väide, et hageja on ise tekitanud oma tervisliku olukorra halvenemise, on paljasõnaline. Ekspertiisiaktis leiti, et hageja esmane haigestumine kutsehaigusesse kujunes

1. aastal, mil ülekoormusest tekkisid probleemid õlavarres ja mis lahendati
2. novembril 2002 operatsiooniga. Operatsioonijärgselt oli hagejale füüsiline töö vastunäidustatud ning
3. märtsil 2003 määratigi arstliku ekspertiisi otsusega hagejale töövõimetus 60%. Eksperdid märkisid, et kuna hagejat ei suunatud kutsehaiguse kliinikusse arsti juurde, siis ei saanud ekspertiis seaduse alusel kutsehaigust põhjuseks märkida. Hageja terviseprobleemid oleks tervisekontrolli käigus tuvastatud ja need oleks olnud kostjale teada, kui kostja oleks teinud seaduse kohaselt tervisekontrolli. Kostja tegi tervisekontrolli vaid kolmel korral (2002, 2005 ja 2007), kusjuures esimesel korral sedastati vaid probleem tuuletõmbusega, teisel korral juhiti tähelepanu raskuste tõstmisele mitte üle 5 kg ja töötamise vältimisile käed õlavöötmest kõrgemal asendis, ning kolmandal korral lubas otsus töötada kergematel töödel. Kostja vähemalt pärast esimese kahe tervisekontrolli tegemist ei keelanud hagejal senise töö jätkamist. Seega ei ole hageja käitumine kvalifitseeritav raske hooletusena

§ 104lg 4 tähenduses.

Isegi kui töötaja ise on tahtlikult eiranud tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, ei saa seda käsitada kui töötaja tahtlust ennast kahjustada. Hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata ning seda eeskätt seetõttu, et hageja on siiski ise oma käitumisega osaliselt põhjustanud olukorra, kus kostja on kutsehaiguse eest vastutav. Selle nõude rahuldamine oleks kostja suhtes ebaõiglane. Kõnealune nõue ei ole ka tõendatud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ja jätta uue otsusega hagi tervikuna rahuldamata. Maakohus leidis valesti, et hageja nõue ei ole aegunud. Kostja on tõendanud, et hageja pidi olema teadlik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust alates
2. märtsist
3. Maakohus leidis valesti, et hageja pole oma nõudest loobunud. Hageja kinnitas kostja ees nõuete puudumist, sest oli
4. aastast oma tervislikku seisundit kostja eest teadlikult varajanud ning ennast ise kahjustanud. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et hageja kutsehaigus on tõendatud. Maakohus lähtus üksnes kohtuliku ekspertiisi tulemustest ning jättis kostja esitatud tõendid põhjendamatult tähelepanuta. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et kostja õigusvastane käitumine on tõendatud. Maakohus ei tuvastanud kostja käitumise õigusvastasust ajavahemikus 2002 kuni 2009, kuid märkis vastuoluliselt, et kostja on käitunud õigusvastaselt kogu väidetava kutsehaiguse väljakujunemise perioodi vältel. Maakohus ei analüüsinud kostja vastuväiteid ja tõendeid (tunnistajate S.L.i, M.M. ja E.K. ütlused; tööinspektsioon on tuvastanud, et kostja ei ole hageja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid rikkunud). Tõenditega kooskõlas ei ole maakohtu järeldused, et kostja ei korraldanud hageja sisulist juhendamist, ei teavitanud hagejat piisavalt õigetest töövõtetest, ei hinnanud kutsehaiguse põhjustanud riske ega viinud läbi nõuetekohaseid tervisekontrolle. Maakohus ei tugine ühelegi tõendile, kui leiab, et kostja ei täitnud nõuetekohaselt sisekontrollikohustust. Maakohus heidab kostjale ette randmekaitse ja tugivöö väljastamata jätmist, arvestamata, et kostjal ei olnud võimalik neid isikukaitsevahendeid pakkuda, sest ta ei teadnud, et hageja neid vajab. Maakohus heitis kostjale ette nõuetekohase töökesskonna mikrokliima puudumist, arvestamata, et temperatuuri ja õhu kvaliteediga seotud ohutegureid ei ole hageja tervisekahjustuse kujunemise põhjusena välja toodud ning seega puudub nendel rikkumistel seos hagejal tekkinud kahjuga. Maakohus leiab, 8 et kostja ei kujundanud hageja töökeskkonda ohutuks, selgitamata, millised oleksid olnud selleks asjakohased abinõud. Kuna kostja ei teadnud, et hageja vajab oma tervise tõttu eritingimusi, ei olnud kostjal võimalik neid ka pakkuda. Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme ja ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui leidis, et hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse/tegevusetuse vahel on põhjuslik seos. Vale on ka seisukoht, et kostja on hagejale kahju tekkimises süüdi. Kuivõrd põhjendamatu on hageja põhinõue, ei saa hageja nõuda kostjalt ka viivist. Alternatiivselt tulnuks viivist vähendada. Maakohus mõistis põhjendamatult kostjalt kahjuhüvitise välja hageja taotletud suuruses. Hageja on arvutanud kahjuhüvitise valesti, mistõttu on hüvitis alusetult suur. Maakohus on võtnud hüvitise arvestamise aluseks hageja erakorralistel asjaoludel lühiaegselt teenitud suurema sissetuleku, mida hageja ei oleks teeninud. Hageja hüvitisnõude aluseks olevad palgaandmed on tõendamata. Hageja ei suudaks teenida täna sellist sissetulekut, millel põhineb tema kahjuhüvitise arvestus. Seejuures on jäänud tähelepanuta, et hageja ei ole esitanud aktuaalseid andmeid oma teenitava töötasu kohta ega teinud vastavaid mahaarvamisi oma kahjunõudest. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja on indekseerinud oma nõuet lubamatul viisil (viinud läbi topeltindekseerimise). Maakohus eksis ka selles, et jättis hüvitise maksmise kestuse kindlaks määramata. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja vastuväitega, et hageja on end ise kahjustanud, ning ei võtnud selle kohta selget seisukohta. Kui tervise kahjustamine on ette heidetav hagejale endale, ei saa ta

§ 101lg 3 järgi kostjapoolsele rikkumisele tugineda.

Kui hageja tervise kahjustamine on mingilgi määral etteheidetav hagejale endale, tuleks kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada

§ 139ja § 140 alusel.

Maakohus pidanuks arvestama kostja esitatud asjaolusid ja tõendeid, mis annavad alust kahjuhüvitist vähendada. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks määramata.

1. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja palus menetluskulude jaotamisel arvestada, et ta pöördus pärast maakohtu otsuse kättesaamist kostja poole kompromissi sõlmimiseks, kuid kostja keeldus sellest. Hageja lisas vastuses apellatsioonkaebusele e-kirjavahetuse kompromissi teemal, samuti saamata jäänud tulu ja viivise arvutustabeli, leides, et arvestust tuleb täpsustada. Hageja vähendas oma nõuet ja leiab, et kostjalt tuleb välja mõista ühekordse hüvisena 42 717,93 eurot (bruto) ja alates
2. oktoobrist 2015 igakuine perioodiline hüvis 661,61 eurot (bruto) ning viivisena perioodil
3. august 2009 kuni 13.oktoober 2015 eest viivis 10 154,44 eurot, millele lisandub jooksev viivis

§ 113järgi kuni kohustuse täitmiseni.

Samuti esitas hageja koos vastusega taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks (V kd lk 150-151). POOLTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Hageja täpsustas oma nõuet ringkonnakohtumenetluses. Hageja nõuab kahjuhüvitist perioodil
2. juuni 2009 –
3. september 2015 ühekordse maksena 31 445,06 eurot ja alates
4. oktoobrist 2015 igakuise hüvitisena 661,61 eurot (bruto).
5. oktoobri 2015 seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 7533,32 eurot (V kd lk 189 pöördel). Nõude veelkordse vähendamise tingis asjaolu, et hageja ei olnud varasemas menetluses kahjuhüvise arvutamisel arvestanud SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum teenitud töötasudega. Hageja leiab, et keskmise palga arvutamisel puhkusetasuga arvestamine ei moonuta hageja töötasu. Kui puhkusetasuga ei saa arvestada, siis ei saa arvestada ka perioodiga, mil hageja 9 puhkas. Kostja
6. novembri 2016 menetlusdokumendi lisana 3 esitatud hageja keskmise töötasu arvestus aastatel 2004-2008 ei ole usaldusväärne. Ei ole loogiline, et
7. aastal, kui hageja oli ajutiselt töövõimetu 135 päeva, maksti hagejale puhkusetasu 2352, 72 eurot. Apellant ei ole maakohtus esitanud väidet, et puhkusetasu ei tule arvestada keskmise töötasu sisse. Hageja väiksem töötasu
8. aastal võrreldes
9. aastaga on põhjendatav sellega, et
10. aastal oli hagejal ajutise töövõimetuse päevi oluliselt rohkem kui
11. aastal. Kui hageja oli terve, siis teenis ta
12. aastal samas suurusjärgus sissetulekut kui
13. aastal. Hageja ei ole varjanud oma terviseseisundit, mida tõendab
14. märtsi 2003 hageja poolt kinnitatud tervisedeklaratsioon töötervishoiuarstile (V kd lk 155). Kui arst keelas hagejal pärast
15. aasta operatsiooni töötada maalrina, siis oli hageja haiguslehel ja ei töötanudki pikalt maalrina.
16. mai 2003 tervisekontrolli otsusega ei piiratud hagejal maalrina töötamist. Alusetu on kostja väide, et ta ei olnud teadlik
17. mai 2003 tervisekontrolli tulemustest. Viivise arvestus hüvise brutosummalt on õige. Kostja väidab, et lähtuvalt hageja esitatud tõenditest oli hageja
18. aasta sotsiaalmaksuga maksustatav tulu 196794 krooni ja
19. aastal 113893 krooni, seega oleks
20. aastal keskmiseks kuutasuks 1048 eurot (puhkusehüvituseta 917,69 eurot) ja
21. aastal 606,6 (puhkusehüvituseta 410.53 eurot). Seega ei ole hageja väidetav brutotasu 1406,99 eurot ühelgi juhul põhjendatud (V kd lk 166p). Hageja töötamist ning tema töölt puudumist tuleb hageja võimaliku kahjunõude arvestamisel vaadelda terviklikult (mitte kuude kaupa valikuliselt nagu seda soovib hageja). Kui hageja puudus töölt tervise tõttu, siis ei saanud see olla põhjustatud kutsehaigusest, kuna seda ei olnud hagejal sel ajal diagnoositud. Ka praeguse tööandja juures iseloomustab hageja töötasu väga suur kõikumine, mitmetel kuudel ei ole hageja töötasu saanud ja hageja puudub mitmeid päevi ka kuudel, mil ta iseenesest tööl käib. Juba
22. oktoobril 2001 on tööinspektsioon teinud ettekirjutuse (IV kd lk 16), mille kohaselt oli kostja täitnud kõik varasemad ettekirjutused ja on põhjendatud järeldada, et kostja ei ole hagejale kutsehaigust põhjustanud. Alates
23. aastast või hiljemalt
24. aastast ei ole põhjust kostjale etteheiteid töötingimuste osas teha. Kostja järgis tööohutusnõudeid. Dr Pulgese soovitus
25. aasta operatsioonijärgselt lõpetada töö maalrina oli tähtajatu ja lõplik ning seda soovitust hageja ei teatanud ei töötervishoiuarstile ega kostjale. Juhul kui hageja peab põhjendatuks nõuda kostjalt viivist, ei tohi seda teha brutosummas või alternatiivselt tuleb kohtuotsuse resolutsioonis märkida, et ka väljamõistetud viiviselt on kostjal õigus maksud kinni pidada. Kui kohus peab põhjendatuks hageja hagi osaliselt rahuldada, tekib oluline probleem selles, kuidas tagada, et hagejale makstav hüvitis on õige arvestades hageja poolt tänasel töökohal teenitavat palka, mida tuleb hüvitise maksmisel arvesse võtta. Kohtuotsuses peab sisalduma mehhanism ja tagatis, mis panevad hagejale aktiivse kohustuse oma igakuiste sissetulekute tõendamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
26. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt materiaal- ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvise ja viivise suuruse, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi osas, mis puudutab hagejale tervisekahjustuse tekitamise eest väljamõistetava hüvitise aluseks oleva keskmise sissetuleku arvestust. Maakohtu poolse selgituskohustuse rikkumise tõttu jäid välja selgitamata mitmed olulised asjaolud, sh töötasu suurus, mida hageja saab töötades SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum. 10 Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse esitada uusi tõendeid ja hindab neid TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel ise uue otsuse, millega rahuldab hagi varalise kahju hüvitamiseks osaliselt, mõistab kostjalt hageja kasuks perioodi
27. juuni 2009 –
28. september 2016 eest välja ühekordse hüvise summas 8450 eurot (bruto), viivise 2747 eurot (bruto) ja alates
29. oktoobrist 2016 igakuise hüvise vastavalt kohtuotsuse resolutsioonis esitatud arvutusele. Hüvis tuleb välja mõista tähtajatult. Ülejäänud osas (mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmises) jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
30. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:        Hageja töötas perioodil
31. september 1998 kuni
32. juuli 2009 kostja juures maalerviimistlejana. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust mõista hüvis välja alates
33. juunist 2009; Hagejal on tuvastatud
34. märtsil 2003 püsiv osaline töövõimetus 60% üldhaigestumise tõttu; Sotsiaalkindlustusameti
35. juuli 2009 otsusega on hagejal tuvastatud kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse kaotus 50%, üldhaigestumisest tingitud püsiva töövõimetuse kaotus 40%, kokku on hageja püsivalt töövõimetu 60% ulatuses; Hagejal on diagnoositud kutsehaigusena ülekoormushaigus, mis väljendub järgmises: parema õlaliigese periartriit, kaela-õlavöötme müofastsiaalsed valud, käte liigeste valud, degeneratiivsed, artrootilised muutused käte liigestes, kaela radikulopaatia; Hageja loobus ringkonnakohtu menetluses hüvise indekseerimisest ajutise korra p-de 2 ja 3 alusel, millega maakohus nõustus ja hagi rahuldamisel arvestas, kuid millega kostja ei olnud maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses nõustunud; Hageja töötab töölepingu alusel alates
36. aprillist 2010 SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum täistööajaga remonditöölisena. Töölepingu lisa kohaselt on hageja töötasu suuruseks ajapõhise arvestuse korral 425 eurot kuus. Lisatasu makstakse töötamise eest eritingimustes, kollektiivlepingu ja juhatuse otsusega kindlaksmääratud juhtudel ja suurustes (VI kd lk 3-4). Maakohtus ei ole hageja andmeid oma töötasu kohta SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum esitanud ning maakohus mõistis hüvise välja saadavat töötasu arvestamata. Hageja esitas ringkonnakohtule andmed oma töötasu kohta kuni september 2016 (k.a) ja vähendas sellest tulenevalt oma nõuet (V kd lk 189). Hageja nõuab ringkonnakohtus seisuga
37. september 2015 ühekordse hüvisena 31 445,06 eurot (bruto) ja alates
38. oktoobrist 2015 igakuise hüvisena 661,61 eurot (bruto); Kostja ei tugine apellatsioonkaebuses enam väitele, et hageja kutsehaigus võis olla väljakujunenud ka varasemate tööandjate juures töötades.
39. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses nii kahju hüvitamise eelduste kui ka varalise kahju suuruse üle. Kostja väidab jätkuvalt, et hagi on aegunud ja hageja on oma nõuetest loobunud.
40. Maakohus leidis otsuse p-des 62-65 põhjendatult, et hageja nõue ei ole TsÜS § 153 alusel aegunud. Hagejal tekkis varaline kahju alates ajast, mil ta kaotas kutsehaigestumise tõttu oma sissetuleku kostja juures. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu
41. juulil
42. aastal, hagi on esitatud
43. jaanuaril 2011, seega seadusega kehtestatud kolmeaastase aegumistähtaja raames. Apellandi erinev tõlgendus aegumisest ei tulene seadusest. Seejuures ei tugine kaebaja ka maakohtu poolsele materiaalõigusnormi ebaõigele kohaldamisele aegumise kontrollimisel. Hageja ei ole ka oma nõudest loobunud. 11
44. Maakohus on otsuse p-des 66-76 määratlenud õigesti hageja nõude õiguslikud alused ja kostja vastutuse eeldused. Hageja on oma nõude töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu hüvitamiseks esitanud deliktiõigusliku hüvitisnõudena. Sellise nõude annavad hagejale TsK § 463 lg 1, § 464 lg 1, ajutise korra p 1 kui ka

§ 130lg 1.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas olemas ning tõendatud.

1. Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale, et hagejal on diagnoositud kutsehaigus, mis on välja kujunenud pikaajalisel töötamisel kostja juures. Seejuures on maakohus õigesti hinnanud Põhja-Eesti Regionaalhaigla töötervishoiuarsti teatist
2. juunist 2009 kutsehaiguse diagnoosimisest koosmõjus kohtu määratud ekspertide kirjaliku ekspertarvamusega ja ekspertide ütlustega kohtuistungil. Maakohus on hinnanud ka kostja poolt tõendina esitatud arstide P. Virolaineni ja N. Põdramägi arvamusi (IV kd lk 73-87) ning leidnud, et need arvamused ei lükka ümber kohtuliku ekspertarvamuse järeldusi hagejal kutsehaiguse olemasolu ja tekkimise osas. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus oleks pidanud oma järeldust rohkem põhjendama. Nõustudes maakohtu lõppseisukohaga, saab ringkonnakohus esitada ka täiendavad põhjendused, miks ei saa praegusel juhul arvestada asjatundjate arvamustega. Nimelt on mõlemad asjatundjad andnud oma arvamuse üksnes meditsiiniliste dokumentide alusel, ilma patsienti läbi vaatamata. Juba see asjaolu kahandab asjatundjate arvamuste tõendiväärtust võrreldes töötervishoiu arsti poolt antud arvamuse ja kohtuliku ekspertarvamusega. Ka on dr N. Põdramägi teinud oma arvamusele paranduse (IV kd lk 97) ning avaldanud, et Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse töötervishoiuarsti teatises kutsehaiguse diagnoosimise kohta, mille kohaselt Kodumajatehase AS-s töötamine on toonud kaasa hageja kutsehaigestumise, ei ole alust kahelda. Seega sisuliselt toetab dr N. Põdramägi arvamus töötervishoiuarsti arvamust, et hagejal on välja kujunenud kostja juures töötamise ajal kutsehaigus. Dr P.Virolaineni arvamus käsitleb plexus brachialise kompressiooni diagnoosi, mida hagejal ei ole diagnoositud kutsehaigusena. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisikomisjoni
3. juuli 2009 otsustega on tuvastatud, et hagejal põhjustab töövõime kaotuse 50% kutsehaigus. Seega on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et hageja on kutsehaige ja selle on põhjustanud kostja juures töötamine.
4. Maakohus on põhjendatult leidnud (otsuse p-d 87-100), et kostja vastutab hagejal kutsehaiguse tekkimise eest, kuna kostja ei taganud hagejale kogu töötamise aja jooksul ohutuid töötingimusi ning ei täitnud kõiki õigusaktidest tulenevaid kohustusi hageja töö korraldamisel. Alates
5. juulist 1999 kehtiva töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 kohaselt on tööandja kohustatud viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes; vaatama igal aastal läbi töökeskkonna sisekontrolli korralduse ja analüüsima selle tulemusi ning vajaduse korral kohandama abinõud muutunud olukorrale; viima läbi töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus ta selgitab välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab nende parameetrid ning hindab ohutegurite mõju töötajate tervisele; töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ennetusabinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks; viima läbi uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud ja töövahendeid või tehnoloogiat on uuendatud; teavitama töötajaid töökeskkonnavolinike, töökeskkonnanõukogu liikmete ja töötajate usaldusisikute kaudu ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest; korraldama töötajate tervise kontrollimise ja muude töötervishoiuteenuste osutamise kas ettevõtte töötervishoiuteenistuse kaudu või töötervishoiuteenistuse või töötervishoiuarstiga sõlmitud lepingu alusel ning kandma sellega seotud kulud; viima töötaja töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras tema nõudmisel ja arsti otsuse alusel ajutiselt või alaliselt teisele tööle või kergendama 12 ajutiselt tema töötingimusi; oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe; tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist; korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Juhendamist või väljaõpet tuleb korrata, kui töövahendeid või tehnoloogiat vahetatakse või uuendatakse; koostama ja kinnitama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta ning andma töötajale juhised keskkonna saastamisest hoidumiseks.
6. Maakohus tuvastas kostja tegevuses mh järgmised rikkumised, mis on põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kahjuga: lubamatult suurte raskuste tõstmine, riskianalüüside koostamata jätmine, töökeskkonna süstemaatiliste sisekontrollide tegemata jätmine, tööohutuse alase juhendamiskohustuse, (sh ergonoomiliste töövõtete kohta) täitmata jätmine, tervisekontrolli tegemata jätmine töölevõtmisest kuni
7. aastani, töökeskkonnas ohutu mikrokliima tagamata jätmine. Nimetatud rikkumiste tulemusena ei ole kostja kujundanud hageja töökeskkonda võimalikult ohutuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate seisukohtadega.
8. Apellatsioonkaebuse p-s 13 nimetab kostja kokkuvõtlikult asjaolud ja tõendid, millele ta tugineb oma vastuväidetes juhendamiskohustuse rikkumisele. Töötaja juhendamisel pidi tööandja lähtuma mh sotsiaalministri
9. detsembri 2000 määrusest nr 80 Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord. Määruse § 8 lg 2 kohaselt tuli juhendamine, väljaõpe ja töötaja iseseisvale tööle lubamine registreerida sellekohases päevikus või andmebaasis. Töötaja peab määruse nr 80 lg 8 lg 1 järgi juhendamist ja väljaõpet kinnitama oma allkirjaga, milline nõue lihtsustab juhendamise ja väljaõppe tõendamist vaidluse korral. Ringkonnakohus leiab, et kostja viidatud toimikumaterjalid ei tõenda hageja juhendamist tööle asumise järgselt (nn esmajuhendamine). Töötaja ohutusalane instruktaažikaart kajastab juhendamisi üksnes aastatel 2002-2003 (I kd lk 72). Ka Tööinspektsiooni
10. märtsi 2000 ja
11. märtsi 2001 ettekirjutustes on viidatud tööohutusjuhendite puudulikkusele ja töötajate vastava juhendamise puudumisele. Kostja on esitanud küll töökaitsejuhendi maalritele
12. septembrist 1995 (I kd lk 167), kuid puudub hageja allkiri selle tutvustamise kohta tööle asumisel. Küll on aga tõendatud hageja korduvjuhendamine töökaitsejuhendi osas
13. märtsil 1999 (I kd lk 127). Asjas puuduvad tõendid, et kostja oleks hagejat juhendanud seoses raskuste tõstmisega vastavalt Vabariigi Valitsuse
14. oktoobri 1993 määrusele nr 321 Raskuste teisaldamise korra kohta, mille III ptk
15. lõigu kohaselt oli kostja kohustatud hageja välja õpetama. Korra
16. ptk p 1 kohaselt pidi hageja enne tööle asumist saama väljaõppe, mis sisaldab teisaldamisele ja ladustamisele ning tõstevahenditele ja taarale esitatavate tehniliste ja ohutusnõuete tundmaõppimist. Ka ei ole tõendatud piisavalt hageja ergonoomiaalane juhendamine ja selle toimumise aeg. Kuigi tunnistaja S.L. avaldas, et puhkeruumidesse seina peale paigaldati infot ohutute töövõtete kasutamise kohta, ei mäleta tunnistaja E.K., et tema töötamise ajal (aastani 2005) oleks ergonoomikaalast juhendamist toimunud. Tunnistaja S.L.i ütluste kohaselt teostati 2001-2002 tootmistehases suuremad renoveerimistööd, muudeti ka bokside ehitust. Kuigi tööinspektor E.H. leidis kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes, et töötaja juhendamised on läbi viidud ning registreeritud, ei nähtu tema arvamusest, milliste tõendite põhjal tööinspektor taolisele järeldusele jõudis ja millise ajamomendi osas. Iseenesest nähtub töökeskkonnanõukogu
17. ja
18. a aruannetest (I kd lk 100-102), et tööandja on rakendanud hulgaliselt meetmeid töötingimuste parandamiseks, kuid nimetatud dokumendid ei tõenda maalritele läbiviidud koolitusi/juhendamisi. Ringkonnakohus on arusaamisel, et tööinspektori järeldus põhineb hinnangul kostja tegevusele uurimiskokkuvõtte koostamise aja seisuga ja sellest ei saa teha järeldusi hageja juhendamise osas tema töölevõtmisel ja sellel 13 järgneval perioodil. Seega on asjas tõendatud, et kostja ei ole täitnud õigusaktidega kehtestatud nõuded tutvustada hagejale ohutuid tööasendeid ja töövõtteid ja vastutab nimetatud rikkumiste eest.
19. Maakohus on õigesti tuvastanud süstemaatilise sisekontrolli läbiviimise nõude rikkumise (otsuse p 96). Sisekontrolli eesmärk on kavandada, korraldada ja jälgida töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt TTOS-s või selle alusel kehtestatud õigusaktides esitatud nõuetele. Süstemaatilise sisekontrolli läbiviimist pidi tõendama kostja. Nõustuda tuleb apellandiga, et erinevalt ajast, mille kohta on tööinspektsioon teinud kostjale ettekirjutusi (2001 ja sellele eelnev aeg), on olukord seoses töötervishoiuga kostja juures oluliselt paranenud.
20. augustil 2002 on kinnitatud üldine ohutu töötamise ja töötervishoiu juhend, mis reguleerib ka töökeskkonna tingimuste järelevalvet ja sisekontrolli (I kd lk 148). Vaatamata sellele ei ole asjas tõendatud, et kostja oleks esitanud töötervishoiuarstile kontrolli läbiviimise eelselt riskianalüüsi koos ohuteguritega, mis viitab ikkagi sisekontrolli puudujääkidele.
21. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eelkõige tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hagejal tuli teisaldada erinevaid raskusi, mille kaal oli üle 15 kg (segukotid värvinõud (otsuse p 99)) ja seda eriti perioodil kuni
22. aastani, st ajal, mil puudusid riskianalüüsid ja töötervisekontroll. Teisaldustööd toimusid erinevatel põranda ja töötasapindadel, ütlusi on nimetatud asjaolude osas andnud tunnistaja E.K.. Kostja on selles osas rikkunud valitsuse
23. oktoobri 1993 määrust nr 321 Raskuste teisaldamise kord ja
24. juunist 2001 jõustunud sotsiaalministri
25. veebruari 2001 määrust nr 26 Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, mis kohustasid kostjat võtma tarvitusele töökorralduslikud ja tehnilised abinõud, et vältida töökohas sellist teisaldustööd, millega võib kaasneda terviserisk. Hageja etteheited kostjale seoses müra, temperatuuri ja ohutu mikrokliimaga on seotud etteheidetega raskuste teisaldamisel. Määruse nr 26 § 5 lg 3 p 5 järgi põhjustavad terviseriski töötingimused, kui õhutemperatuur või õhuniiskus ei ole teisaldustöödeks sobiv või kui puudub ventilatsioon. Ringkonnakohus leiab, et asjas puuduvad andmed, et võimalik müra tööruumides mõjutas hageja tegevust raskuste teisaldamisel. Küll tuleb nõustuda hagejaga selles, et töökeskkonna temperatuur ei olnud mitte alati vastavuses nõuetega, samuti esines kohati tuuletõmbust. Kodumajatehase AS töökeskkonna ohutegurite parameetrite kontrollmõõdistamised on toimunud toimiku materjalide põhjal ainult üks kord
26. novembril 2001 ja sel korral ei vastanud siseruumi temperatuur nõuetele, temperatuuri lubatud minimaalne piirväärtus oli 15 kraadi (II kd lk 164). Töötervishoiuarst on
27. a otsuses märkinud ära vajaduse hoiduda tuuletõmbuse eest. Tuuletõmbust tööruumides kinnitas oma ütlustes ka tunnistaja E.K. ega lükanud ümber ka tunnistajad S.L. ja M.M..
28. Maakohus tuvastas otsuse p-s 95, et hagejale tervisekontrolli tööle asumisel ei korraldatud, mis oli Vabariigi Valitsuse
29. oktoobri 1993 määruse nr 321 Raskuste teisaldamise kord rikkumine ning millega tekitas kostja olukorra, kus pooltele ei olnud teada hageja sobivus tehtavale tööle tervisliku seisundi tõttu. Kuna kostja ei suunanud aastatel 1998- 2002 hagejat tervisekontrolli, siis ei saanud hageja enne
30. aastat teavitada töötervishoiuarsti oma tervislikust seisundist ja seega ei saanud kostja tööandjana ka asjakohast informatsiooni hageja tööle sobivuse kohta tervise tõttu ning soovitusi hageja töö korraldamise osas. Kostja ei ole maakohtu tuvastatut selles osas ümber lükanud. Maakohus tuvastas, et hageja tervisekontrolli otsused on olemas üksnes aastatest 2002, 2005, 2007, milles kõigis oli töötervishoiuarst teinud kostjale ettekirjutusi hageja töötingimuste ja töö korraldamise osas. Ringkonnakohus tuvastas ka
31. aasta tervisekontrolli otsuse, mille kohaselt oli hagejal 14 vastunäidustatud töö sundasendites, vajas taastusravi (V kd lk 170). Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et sellest tulenevalt oleks kostja pidanud võtma tarvitusele abinõud hageja töö ja töötingimuste ülevaatamiseks. Kostja pole sellist tegevust tõendanud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu tuvastatuga (otsuse p 94), et esimene riskianalüüs teostati kostja poolt alles
32. aastal. Hageja on ise hagiavalduses avaldanud, et kostja koostas esmase riskianalüüsi
33. aastal (I kd lk 12) pärast tööinspektsiooni korduvaid ettekirjutusi kostjale. Samasisulisi ütlusi on maakohtus tunnistajana andnud S.L., kes töötas kostja juures alates
34. aastast töökeskkonnaspetsialistina. Tunnistaja andis ütlusi, et kui ta tuli kostja juurde tööle, siis töötati välja riskianalüüside põhjad, jagati töötajatele ankeete, teostati mõõdistusi ning koostati riskianalüüs (IV kd lk 144-151). Seega on apellant vastupidiselt oma väidetele siiski rikkunud riskianalüüsi tegemise kohustust, nimetatud kohustus oli sätestatud nii alates
35. juulist 1999 kehtinud TTOS §-ga 13 lg 1 p 4 kui ka varasemalt töökaitseseaduses. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-54-00 leidnud, et kuni
36. juulini 1999 kehtinud TkS § 5 lg 2 p 2 täitmine eeldas tööandja poolt tööprotsessi riskianalüüsi käigus võimalike tervistkahjustavate mõjude väljaselgitamist ja seda tegemata pole tööandja tööprotsessi korraldamisel ilmutanud vajalikku hoolsust. Ka tööinspektsiooni
37. märtsi 2001 ettekirjutusest nähtub, et ettekirjutuse tegemise ajal oli kostja juures riskianalüüs teostamata (I kd lk 35). Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et vastavalt sotsiaalministri määrusele nr 74 Töötajate tervisekontrolli kord peab tööandja töötaja tervisekontrolli suunamisel võtma aluseks just töökeskkonna riskianalüüsi tulemused, millest peavad selguma töökeskkonna ohutegurid. Määruse nr 74 § 2 lg 4 p 2 kohaselt kuulub tervisekontrolli alusdokumentide hulka ka riskianalüüs. Seega pidi apellant esitama kohtule tõendid, et ta on hageja tervisekontrolli suunamisel esitanud kontrolli läbiviijale ka nõuetekohase riskianalüüsi. Apellant küll väidab, et ta ei rikkunud riskianalüüsi tegemise kohustust ja vastavad tõendid on kohtule esitatud (III kd lk 160-162). Ringkonnakohus rõhutab vastuseks apellatsioonkaebusele, et põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga ei ole mitte niivõrd riskianalüüside tegemine või tegemata jätmine, vaid vastavate andmete puudumine ja hagejale ning töötervise kontrolli läbiviijale edastamata jätmine. Töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega osanud tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09). Kostja ei ole seda hageja osas tõendanud, kohtule ei ole esitatud mitteühtegi 2002, 2005, 2009 tervisekontrolli otsust ega alusdokumenti (nimetatud fakti arutas ringkonnakohus pooltega ka ringkonnakohtu istungil V kd lk 163 pöördel).
38. aasta tervisekontrolli materjalides (V kd lk 156) on arst hageja töö ohuteguritena nimetanud paberitööd ja füüsilist tööd, dokumendist ei selgu, kas kostja oli töötervishoiuarsti ohuteguritest teavitanud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et olukorras, kus kostja ei ole esitanud ise kohtule dokumente tervisekontrollide läbiviimise kohta, et kohus saaks nendega tutvuda, ei ole kohtul mitte kuidagi võimalik asuda seisukohale, et kostja tööandjana on täitnud oma kohustusi töötaja tervisekontrollide läbiviimisel.
39. Hageja heidab kostjale ette isikukaitsevahenditest randmekaitse ja tugivöö väljastamata jätmist. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostjale on etteheidetav nimetatud isikukaitsevahendite väljastamata jätmine (otsuse p 97). Kostja väidab, et talle oli teadmata, et hageja neid kaitsevahendeid vajaks. Alates
40. jaanuarist 2000 kehtis Vabariigi valitsuse määrus nr 12 Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord, mille § 3 kohaselt peab isikukaitsevahendite valimine toimuma töökeskkonna riskianalüüsi alusel. Pärast ohutegurite selgitamist hinnatakse kaitsevajaduse suurust ning määratakse kindlaks isikukaitsevahendi nõutavad kaitseomadused. Hageja seisukohtadest ei selgu, millisel alusel hageja peab just nimetatud isikukaitsevahendeid endale vajalikuks. Nimetatud isikukaitsevahendite vajalikkus 15 ei tulene riskianalüüsist ega arsti otsustest. Ringkonnakohus leiab, et hageja etteheited kostjale selles, et ta ei ole pidanud isikukaitsevahendite arvestust, ei ole antud juhul asjakohased, kuna arvestuse pidamine on vajalik eelkõige sisekontrolli teostamise ja vahendite eraldamise seisukohast. Isikukaitsevahendite arvestuse korra rikkumine ei ole otseses põhjuslikus seoses hagejal tervisekahjustuse tekkimisega.
41. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga otsuse p-des 101-103, et kostja poolsete tööohutusnormide rikkumiste ja hageja tervisekahjustuse vahel on põhjuslik seos. Hageja töötas kostja juures alates
42. aastast kuni kutsehaiguse diagnoosimiseni. Kutsehaiguse välja kujunemine just kostja juures töötades on tõendatud eelkõige töötervishoiuarsti teatisega kutsehaiguse diagnoosimisest, kohtuliku ekspertiisiakti ja ekspertide arvamusega hagejal kutsehaiguse olemasolu ja väljakujunemise aja kohta. Hagejal välja kujunenud kutsehaigust saab pidada kostja juures olnud töötingimuste tagajärjeks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-145-09 p 12). Seetõttu peab vastavalt Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-2-1-68-11 p 10 kostja tööandjana tõendama, et ta on tööohutuse ja töötervishoiu nõuded täitnud.
43. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole süüdi hagejal kutsehaiguse põhjustamises tõendanud.
44. Maakohus on hagejale kahju hüvitise arvutamisel lähtunud hageja taotlusest ja võtnud aluseks Vabariigi Valitsuse
45. juuni
46. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast" (ajutine kord). Ajutine kord kaotas kehtivuse
47. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 15; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11 p 8). Riigikohus on leidnud, et ajutine kord ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne
48. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5510, p 18). Ajutise korra p 11 järgi võetakse kahju hüvitise arvutamisel aluseks kutsehaiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek. Punkti 12 kohaselt jäetakse keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel periood, mille kestel töötaja haiguse, vallandamise või seaduses ettenähtud muude töölt vabastamise juhtude tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanu soovil arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. Hageja on valinud neli kuud
49. aastast ja 8 kuud
50. aastast (I kd lk 7) ning saanud keskmiseks kuusissetulekuks, milles ta kutsehaigestumise tõttu ilma jäi 1602,46 eurot ehk 25073 krooni.
51. Kostja on maakohtu menetluses läbivalt avaldanud, et hageja on hüvise arvutamisel võtnud aluseks ehitusbuumi aegsed sissetulekud ning soovib sellisel viisil alusetult rikastuda. Maakohus on jätnud kostja vastuväited arvestamata, viidates seejuures hageja keskmisest suuremale tublidusele ja töökusele (otsuse p 110). Põhjendatud on apellandi seisukoht, et Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et ajutist korda on võimalik kasutada tervisekahjustusest tingitud kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramise metoodilise juhendina (nt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15 p 15). Kohus peab hindama, kas põhjendatud on keskmise sissetulekuna arvestada kõiki kannatanu valitud 16 ajavahemiku sissetulekuid, sh nii töötasu, puhkusehüvitist kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist, või tuleb kannatanu rikastumise välistamiseks jätta mõne sissetuleku liigiga arvestamata. Alati ei pruugi kahjujuhtumile eelnenud 12 kalendrikuu alusel hüvitise arvutamine täita tervise kahjustamise või kehavigastusega tekitatud kahju hüvitamise eesmärki asetada isik tulevikus sellisesse varalisse olukorda, nagu kahju tekitanud asjaolu ei oleks üldse esinenud. Seda nt olukorras, kus kahju tekkimisele vahetult eelnenud kuul oli isiku sissetulek märkimisväärselt suurem kui mitu kuud varem või kui isik ei olegi varem sissetulekut saanud. Seetõttu tuleb kohtul tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud tervisekahjustuseta, kõige täpsemini prognoosida. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele vahetult eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus (vt Riigikohtu
52. aprilli
53. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16 p 36).
54. Hageja on enda väitel valinud keskmise palga arvestuse aluseks kuud, mil ta enne kutsehaiguse diagnoosimist juunis 2009 sai töötada täieliku arvu tööpäevi (I kd lk 6-7).
55. aprilli 2011 menetlusdokumendis on hageja avaldanud, et arvesseminevate kuude välja valimisel on ta lähtunud personalijuht H.L.e poolt esitatud andmetest tema ajutise töövõimetuse kohta (I kd lk 91 ja 107). Hageja viidatud dokumendist aga nähtub, et viimane haigusleht enne töösuhte lõpetamist lõppes hagejal
56. märtsil
57. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et
58. aastal ta siiski töötas aprillist juunini kostja tütarettevõttes KM Element. Hageja nimetas töötasu suurusena mais 2058 krooni, juunis 6953 krooni ja juulis 3437 krooni (VI kd lk 51). Asjas puuduvad tõendid, et hageja oleks aprillist juunini 2009 töötanud mittetäieliku arvu tööpäevi. Seega on hageja poolt ringkonnakohtu istungil avaldatu vastuolus maakohtu menetluses varasemalt väidetuga. Kutsehaigestumise põhjustanud töö lõppes hageja jaoks juulis 2009, seega oli esimene töö lõppemisele eelnenud kuu juuni
59. Asjas puuduvad tõendeid, et ajutise korra p 12 alusel võis hageja keskmise kuusissetuleku arvutamisel välja jätta
60. aasta aprilli, mai ja juunikuu. Põhjendatud on kostja väide, et hageja on valikusse võtnud kuud, mil ta palk oli oluliselt kõrgem kui varasemal ja ka hilisemal ajal kostja juures töötades. Keskmise palga arvutamise aluseks võetavate kuude muutumisel muutub oluliselt ka arvestuslik keskmine palka ja seda vähenemise suunas. Kostja on esitanud tõendid hagejale makstud puhkusetasu kohta hageja valitud kuudel (V kd lk 195, VI kd lk 18). Tõendist nähtub, et keskmise palga arvutamiseks valitud 12 kuu jooksul aastatel 2007 -2008 sai hageja põhipuhkust kokku 92 päeva, mida on rohkem kui kahe aasta seadusjärgne puhkus ja mille eest maksti hagejale puhkusetasu kokku 3773,35 eurot (see on ca 20 % valitud 12 kuu kogusummast 19229 eurost). Puhkusetasu suurus mõjutas käesoleval juhul oluliselt arvestusliku keskmise palga suurust. Kostja esitas ka hageja puhkuseavaldused (VI kd lk 15-17), mis tõendavad, et hageja puhkust sel perioodil sellises ulatuses kasutas. Kuigi hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et puhkusetasu on valesti arvestatud (VI kd lk 24), ei ole hageja esitanud kohtule omapoolset puhkusetasu arvestust. Puhkusetasu arvestamist reguleeris aastatel 2007 -2008 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 278 kehtestatud Puhkusetasu arvutamise kord. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustades kostja esitatud puhkusetasu arvestust oli hagejal võimalus esitada puhkusetasu arvutamise korrale vastav omapoolne puhkusetasu arvestus, kuid hageja ei ole seda teinud. Kõik andmed selleks olid hagejal olemas. 17 Ringkonnakohus leiab, et tuvastatud asjaoludel moonutab hagejale arvestatud puhkusetasu ajutise korra p-de 11-12 alusel arvestatud keskmise palga suurust. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kui puhkusetasuga ei saa arvestada, siis ei saa arvestada ka perioodiga, mil hageja puhkas.
61. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole esitatud piisavalt andmeid selleks, et ringkonnakohus saaks hüvise arvutamisel lähtuda ajutisest korrast ja hageja valitud kuude alusel arvestatud keskmisest palgast, Hageja valik töökuude osas keskmise sissetuleku kindlaksmääramiseks peab olema põhjendatud ja kontrollitav, mida hageja valik aga antud asjas ei ole. Sellises olukorras peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda Riigikohtu seisukohast tsiviilasjades nr 3-2-1-17-15, p 15, ja nr 3-2-1-15-16, p 36 ning lähtuda kahju hüvise arvutamisel üksnes hageja eeldatavast sissetulekust tulevikus. Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt kostja seisukohaga, et hageja sissetulek maalrina ületas statistilist ehitusala keskmist palka üksnes lühikese perioodi jooksul aastatel 2007 -2008, mida võib üldteada asjaolude alusel nimetada ka nn ehitusbuumi ajaks. Hageja töö lõppes
62. aasta juulis. Kuigi hageja menetlusdokumentides on teda nimetatud äärmiselt võimekaks töötajaks, kelle palk ületas keskmist palka tema erialal, on hageja ringkonnakohtu istungil ise avaldanud, et tal oli „aastatel 2007-2008 tavapärane keskmine maalri kuupalk, meesterahvad teenisid palju rohkem.“(V kd lk 1 pöördel). Hageja eeldatavat sissetulekut, millest ta kutsehaigestumise tõttu ilma jäi, võimaldab kõige paremini prognoosida hagejaga samal tegevusalal töötavate isikute keskmine brutopalk. Keskmise brutopalga muutus kajastabki muudatusi tööturul ja elukalliduses, mistõttu puudub ka vajadus seda täiendavalt indekseerida. Asjas puuduvad tõendid, mis annaksid aluse hüvise arvutamisel hageja puhul teistsuguse keskmise sissetulekuga arvestada.

§ 127

lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud. Ringkonnakohus leiab, et ehituse tegevusala keskmise töötasu alusel hüvise arvutamine täida täielikult kahju hüvitamise eesmärgi, sest tagab hagejale võrreldes töötava maalriga samaväärse sissetuleku kahju hüvisena. Hagejale määratav hüvis ei või ületada töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida.

1. Maakohtu hinnang otsuse p-s 104 kostja väidetele, et hageja varjas alates
2. aastast oma tegelikku tervislikku seisundit, on ringkonnakohtu jaoks ebaselge. Kohtuotsuse p-des 116-121 on maakohus käsitlenud hageja raske hooletuse küsimust, leides, et ainuüksi asjaolu, et hageja ise ei teavitanud kostjat oma tervislikust olukorrast, ei anna alust süüdistada hagejat raskes hooletuses. Raske hooletusega oleks tegemist siis, kui hageja ületaks tavalise hoolsuse määra ja tema käitumine oleks rikkujaga sarnasele inimesele mõistetamatu. Maakohus ei ole neid hinnanguid andes võtnud selget seisukohta
3. märtsi 2003 arstliku ekspertiisi otsuse nr 015572 osas, milles ekspert asus seisukohale, et hagejale on erialane töö maalrina ebasobiv (I kd lk 75). Sellega rikkus maakohus kõigi tõendite igakülgse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1). Samas ei olnud maakohtule otsuse tegemisel teada, et hageja käis töötervishoiuarsti juures ka
4. a mais, sest vastavad tõendid esitasid pooled alles ringkonnakohtu menetluses (V kd lk 155-156, 170).
5. Ringkonnakohus märgib, et kahjuhüvise vähendamine on põhimõtteliselt võimalik

§ 139alusel.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09 märkinud, et kahjuhüvitise suuruse vähendamisel sõltuvalt kannatanu süü astmest peab kohus analüüsima, kas töötaja pole enda 18 kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning jätkanud töö tegemist, millega teadlikult suurendas talle tekkinud terviseprobleeme. Arstliku ekspertiisi otsusega (VEK otsus) määrati hagejale

1. märtsist 2003 kuni
2. märts 2004 osaline töövõimetus üldhaigestumise tõttu 60 % ulatuses. Otsuse põhjenduse kohaselt on hagejal parema käe kerge nõrkus ja püsiv valu, töö maalrina on ebasobiv (I kd lk 74-75). Ringkonnakohus märgib, et töötajal ei ole seadusest tulenevat üldist kohustust informeerida tööandjat igakülgselt oma tervislikust seisundist, samas kui tööandja huvi töötaja tervise vastu saab teatud olukordades pidada põhjendatuks. Tööandjale on seadusega pandud kohustus tagada töötaja tervisele ohutud töötingimused, samuti võib töötaja töövigastuse või kutsehaigestumise korral esitada tööandja vastu nõude tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Põhjendatud huvi töötaja tervise vastu saab tööandja realiseerida, suunates töötaja seadusega sätestatud korras tervisekontrolli. Tööandjal on õigus saada informatsiooni töötaja tervise kohta ka siis, kui töötaja taotleb tööandjalt töövõimetuspensionäri puhkust, hageja seda õigust enda väitel ei teadnud.
3. Sotsiaalministri määrusega nr 74
4. aprillist 2003 on kehtestatud Töötajate tervisekontrolli kord. Määruse § 5 lg 3 kohaselt täidab töötaja tervisekontrolli käigus määruse lisas 3 toodud tervisekontrolli kaardil tervisedeklaratsiooni osa ja kinnitab andmete õigsust allkirjaga. Määruse § 7 lg 1 kohaselt säilitab tervisekontrolli kaarte töötervishoiuteenuse osutaja. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et hageja seisukoht küsimuses, kas ja kuidas ta teavitas
5. aastal kostjat tööandjana oma üldhaigestumisest ja arsti soovitusest maalrina mitte töötada, on menetluse kestel muutunud. Maakohtu menetluses (
6. aprilli 2011 menetlusdokumendis,
7. septembri 2013 menetlusdokumendis (II kd lk 145)) on hageja avaldanud, et „
8. aastal diagnoositud üldhaigus ei tal kunagi takistanud maalrina töötamast ning järgnevad tööaastad kinnitavad seda. Töölepingu seadus ega TTOS ei kohusta töötajat avaldama tööandjale üldhaigestumise olemasolu, kui see ei takista töö tegemist. Tegemist on hageja delikaatsete isikuandmetega, mida ta ei olnud kohustatud ilma tervisekontrolli läbimata tööandjale teatama“. Ringkonnakohtu menetluses selgus, et kaks kuud pärast VEK-i otsust, millega hagejal keelati maalrina töötamast, toimus kostja korraldatud tervisekontroll, kus hageja täitis ka tervisedeklaratsiooni (V kd lk 155). Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tervisedeklaratsiooni täitmisel avaldanud töötervishoiuarstile kõiki vajalikke andmeid oma tervise kohta. Hageja on küll avaldanud, et tal on olnud meditsiinilisi piiranguid seoses kutsetööga, kuid ei ole märkinud aastat, mis ajal keeld kehtis. Hageja ei avaldanud töötervishoiuarstile, et tal on kontrolli läbimise ajal kehtiv maalrina töötamise keeld. Hageja ei ole ka muude vaevuste (selja-, kaela- ja õlavöötmevalud, käte öine suremine) puhul märkinud aega, mil ta seda tunneb/tundis ja jättis andmata ka üldse hinnangu oma tervisele. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et arstid ei öelnud talle, kaua ta ei tohi maalrina töötada. Tollel ajal oli ta eestööline, kes tegi rohkem paberitööd, arvestas maalritele tööd ja palkasid, esitas tellimusi lattu. See oli kuni
9. aasta juunini. Töötervishoiuarst lubas hagejal töötada maalrina, keelatud oli töö sundasendites. Hageja mainis meistrile suuliselt, et ta ei saa maalri tööd esialgu teha ja lepiti kokku, et hageja teeb eestöölise tööd (VI kd lk 2). Ringkonnakohus leiab, et hageja seletus ringkonnakohtu istungil on vastuolus hageja seisukohtadega maakohtu menetluses, et ta ei pidanudki tööandjat üldhaigestumisega 19 seonduvatest asjaoludest informeerima, kui ka hageja
10. mai 2003 tervisedeklaratsiooniga, AS Medicover Eesti töötervishoiu arsti märkmetega hageja tervise kohta (V kd lk 156), kostja poolt ringkonnakohtu menetluses esitatud AS Medicover Eesti aktiga
11. maist 2003 töötajate perioodilise läbivaatuse kohta (V kd lk 170), samuti VEK otsusega
12. märtsist
13. VEK-i otsuses on märgitud, et otsus kehtib kuni
14. märtsini 2004 ja seega kehtis samakaua ka keeld hagejale töötada maalrina. Medicoveri arsti märkmetest nähtub küll asjaolu, et hageja avaldas töötervishoiuarstile töövõimetuse määra üldhaigestumise tõttu, kuid hagejale koos sellega seatud keeldu töötada maalrina ei ole hageja Medicoveri märkmete järgi töötervishoiu arstile avaldanud. Tegemist on sellise asjaoluga hageja tervise kohta, mis oli tööandjale hageja töö korraldamiseks oluline ja seda sõltumata sellest, et keeld töötada maalrina oli seotud hageja üldhaigestumisega ning kutsehaigust ei olnud hagejal sellel ajal diagnoositud. Töötervishoiukontrolli läbiviimise ajaks oli keeld kehtinud juba ca 2 kuud ja ka tervisedeklaratsiooni koostamisel on hageja jätnud tema tervise osas olulised asjaolud täpselt esitamata.
15. Maakohus on otsuse p-des 116 jj jätnud kahjuhüvise

§ 139

lg 3 alusel vähendamata, kuna ei tuvastanud hageja tahtlust või hooletust oma tervise kahjustamisel. Maakohus leidis, et hageja on pöördunud kaebustega perearsti poole alates

1. aastast, kuid kutsehaigus diagnoositi alles
2. aastal, mida ei ole võimalik hagejale ette heita. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja heidab hagejale ette hoopis üldhaigestumisest tingitud töövõime kaotuse ja maalrina töötamise keelust teatamata jätmist.

§ 139

lg 1 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Ekspert A. Tamm kinnitas maakohtu istungil, et maalrina edasitöötamine

1. aastal oli lubamatu. Kui hageja oleks töötamise sel ajal lõpetanud, oleks vaegused pidanud järgi andma. Ta oleks võinud kutsehaigusest ka pääseda, kui oleks lõpetanud sellel ametikohal töötamise (IV kd lk 159). Ringkonnakohus leiab, et töötades maalrina ajal, mil VEK oli oma otsusega selle keelanud ja jättes keelu olemasolust ja pikkusest töötervishoiuarsti ja tööandjat selgesõnaliselt ja täpselt informeerimata, jättis hageja järgimata käibes vajaliku hoolsuskohustuse ja kahjustas oma tervist vähemalt raske hooletusega. Kuna hagejale oli keeld töötada maalrina pandud arsti otsusega, millest hageja tööandjat ja töötervishoiuarsti selgelt ei teavitanud, peab selle keeluga mittearvestamise riski kandma töötaja ise. Tegemist on erandiga üldisest töötaja informeerimiskohustusest. VEK-i otsusega pandud keeldu ei pidanud üle kordama/kontrollima töötervishoiuarst. Maalrina töötamine ajal, mil hageja tervislik seisund seda ei võimaldanud, aitas kaasa hagejal kutsehaiguse süvenemisele. Hageja oli töötamiskeelu saamise ajaks töötanud kostja juures juba ca 4, 5 aastat. Pärast
2. aastat kuni juunini 2009 ei keelanud arstid hagejal maalrina töötamist. Ringkonnakohus arvestab keeluaja pikkust ja hageja kogu töötamise aega kostja juures ning peab põhjendatuks vähendada kahju hüvitist hageja raske hooletuse tõttu 10 %. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et kostja vastutus on seeläbi üldse välistatud

§ 101

lg 3 alusel, sest hageja kutsehaigestumist ei põhjustanud üksnes hageja töötamine maalrina

1. märtsist 2003 kuni
2. märtsini 2004, mil see oli talle keelatud. Apellandi seisukoht, et kahjuhüvitist tuleb vähendada nullini

§ 140

lg 1 alusel ei ole põhjendatud, kuna kahju hüvitamine 90 % ulatuses ei ole kostja suhtes ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludel äärmiselt ebaõiglane või vastuvõtmatu. 20 30. Kannatanu töövõime vähenemisega seotud tervise kahju tuleb hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena (

§ 136lg 2).

Hageja on esitanud vastavad andmed ehitusalal tegutsevate isikute keskmise brutopalga kohta (I kd lk 15), samuti ringkonnakohtu ettepanekul sellest lähtuvalt vastavad arvestused ühekordse hüvise osas seisuga

1. september 2016 summas 9388,88 eurot (VI kd lk 10-12). Kostja ei ole nimetatud arvestuste matemaatilisele õigsusele vastu vaielnud. Ühekordse hüvisena tuleb kostjalt välja mõista 90 % 9388, 88 eurost, st 8450 eurot. Kuna hageja esitas andmed oma töötasu suuruse kohta SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum
2. septembri 2016 seisuga (V kd lk 188), saab ringkonnakohus teha hüvise rahalise arvestuse üksnes
3. septembri 2016 seisuga ühekordse makse osas. Alates
4. oktoobrist 2016 välja makstavat igakuulist hüvist ei ole ringkonnakohtul vastavate andmete puudumisel võimalik välja arvutada. Hageja töötab SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum ja tema igakuuline töötasu on lisatasude tõttu muutuv, jäädes
5. aastal vahemikku 231, 43 eurot kuni 2019,83 eurot (V kd lk 188). Ringkonnakohus saab kohtuotsuse resolutsiooniga määrata kostjale alates
6. oktoobrist 2016 üksnes igakuulise hüvise maksmise kohustuse ja valemi, mille alusel hüvist maksta. Kuna kostjal endal hüvise välja arvutamiseks vajalikud andmed (eelkõige töötasu suuruse osas) puuduvad ning need on ka ajas muutuvad, tuleb hagejat kohustada igakuuliselt teatama kostjale hüvise maksmiseks vajalikud andmed. Alates
7. oktoobrist 2016 igakuulise hüvise arvutamiseks korrutatakse ehitusala töötajate riiklik statistiline keskmine töötasu (avaldatud Statistikaameti poolt www.stat.ee ) hagejal diagnoositud kutsehaiguse määraga (praegu 50 %), millest arvatakse maha hagejale makstav töövõimetuspension (praegu 174,56 eurot) ja hageja juurdeteenitud töötasu (bruto) osas, milles see ületab hageja töövõimele (praegu 50%) vastavat ehitusala töötaja riiklikku statistilist keskmist töötasu. Saadud summast moodustab hagejale väljamakstav hüvis 90%, millelt peetakse kinni seaduses sätestatud maksud.
8. Maakohus asus otsuse p-s 112 põhjendatult seisukohale, et kutsehaigusest tingitud kahjuhüvise maksmine peab jätkuma ka siis, kui hageja jõuab vanaduspensionikka. Hüvitise suurust saab muuta siis, kui muutuvad selle arvutamise aluseks olevad asjaolud. Seetõttu mõistis maakohus hüvise hageja kasuks põhjendatult välja kuni kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse lõppemiseni. Riigikohus on korduvalt oma praktikas leidnud, et kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud (vt Riigikohtu
9. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10;
10. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 12). Käesolevas asjas ei ole kostja tõendanud oma väidet, et hageja ei oleks oma üldist terviseseisundit ja vanust arvestades vanaduspensioniea saabumisel võimeline töötama täistööajaga maaler-viimistlejana ka siis, kui tema töövõime ei oleks vähenenud kutsehaiguse tõttu. Kostja arvamus, et hüvise saab maksimaalselt välja mõista kuni hagejal vanaduspensioniea saabumiseni ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08 on Riigikohus asunud seisukohale, et kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse eest võib hüvitise välja mõista eluks ajaks. Tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03 on Riigikohus asunud seisukohale, et ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalseks kahjuks see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. 21 Ringkonnakohus märgib, et

§ 136

lg 4 järgi, kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Ka TsMS § 459 lg 1 võimaldab pooltel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja perioodilised maksed, nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel nõue rahuldati, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. 32. Maakohus arvestas viivist alates 24. augustist 2009, mil hageja esitas kostjale ettepaneku lahendada asi kohtuväliselt ja kokkuleppel ning kostja sai teada hageja kavatsusest nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Apellatsioonkaebuses puudub vastuväide viivise arvutamise algusaja osas. Apellant vaidlustab maakohtu poolt väljamõistetud viivise eelkõige koos põhinõudega. Alternatiivselt leiab kostja, et viivise nõue on äärmiselt ebaõiglane ning väljamõistetud viivis ühekordses summas 11 907,98 eurot on ebamõistlikult suur

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 mõttes.

Asjas on maakohus tuvastanud, et kostjal on kohustus maksta hagejale alates 25. juunist 2009 hüvist tervisekahjustuse tekitamise eest. Hageja nõuab nimetatud kohustuse rikkumise eest viivist

§ 101

lg 1 p 6 alusel seadusega sätestatud määras, millises märas viivise väljamõistmine ei saa olla olemuslikult ebamõistlikult suur. Ühekordse summana välja mõistetud viivise suurus sõltub sissenõutavaks muutunud hüvise suurusest. Kuna ringkonnakohus vähendab hageja kasuks kostjalt välja mõistetavat hüvist, siis kuulub vähendamisele ka kostjalt väljamõistetav viivis. Kostjalt kuulub väljamõistmisele ühekordne hüvis 8450 eurot. Hageja koostatud arvestuse kohaselt oleks viivis hüviselt suurusega 9388,88 eurot

§ 113lg 1 järgses määras seisuga 30.

september 2016 3052,26 eurot (bruto) (VI kd lk 11-12). Kostja pole viivise arvestust vaidlustanud. Viivis kuulub vähendamisele samuti 10 % ja kostjalt tuleb välja mõista ühekordse viivisena 2747 eurot. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega maakohus mõistis välja kostjalt hageja kasuks jooksva viivise

§ 113lg 1 alusel.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et viivis tuleb hageja kasuks välja mõista brutosummana ning hageja peab tasuma viiviselt tulumaksu. TuluMS § 13 lg-st 1 tulenevalt maksustatakse tulumaksuga kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale või ametnikule, sealhulgas palk, lisatasu, juurdemakse, puhkusetasu, töölepingu ülesütlemisel või teenistusest vabastamisel ettenähtud hüvitis, kohtu või töövaidluskomisjoni väljamõistetud hüvitis või viivis, haigushüvitis ning riigieelarvest hüvitatav puhkusetasu. Seoses tööõnnetuse või kutsehaigusega makstav hüvitis maksustatakse tulumaksuga juhul, kui seda ei maksta kindlustushüvitisena. Seega kuulub tulumaksuga maksustamisele ka seoses kutsehaigusega makstavalt hüviselt kohtu poolt väljamõistetav viivis. Viivisesumma tuleb kohtuotsuse resolutsioonis märkida brutosummana.

1. Maakohus on otsuse p-st 60-61 nähtuvalt määranud hagihinnaks 23745,34 eurot, liites selleks hagi ühekordse põhinõude hagi esitamise ajal 13 784, 06 eurot, üheksakordse igakuise nõude 717,92 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamise nõude hagihinna 3500 eurot. Ringkonnakohtu arvates on maakohus eksinud hagi hinna määramisel. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16 p-s 56 ja ka varasemalt selgitanud, et juba sissenõutavaks muutunud 22 osamaksete (ka siis kui seda nõutakse ühe summana) ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega liita TsMS § 134 lg 1 lause alusel. Hagi esitamisel palus hageja mõista välja kostjalt igakuise hüvisena 717,92 eurot ja mittevaralise kahju hüvise kohtu äranägemisel. Lähtudes TsMS § 129 lg-st 2 oli saamata jäänud sissetulekute eest arvestatavate haginõuete hind (9 kuu maksed) hagi esitamisel maakohtus 6461,28 eurot. Kuna hageja suurendas oma nõuet ja nõudis saamata jäänud sissetulekuna 776,47 eurot, siis suurenes selles osas hagi hind 6988,23 euroni. Nimetatud summale tuleb liita TsMS § 134 lg 1 alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldatav hind 3500 eurot, misjärel saab hagihinnaks maakohtus lugeda 10488,23 eurot. Apellatsioonkaebuse hind on TsMS § 137 lg 1 järgi 6988,23 eurot.
2. TsMS § 163 lg 1 teise võimaluse kohaselt jaotab ringkonnakohus menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõue kostja vastu hüvitada talle tervisekahjustusega tekitatud kahju on iseenesest põhjendatud, kuid ringkonnakohus rahuldab hagi ühekordse hüvise osas ca 17 % ulatuses. Menetlus on kestnud alates
3. jaanuarist 2011, st üle 6 aasta. Hagejat on menetluse käigus esindanud kaks esindajat, kusjuures lõplikud haginõude põhjendused, mis selgelt suurendasid tõendatavate asjaolude mahtu, esitas hageja alles
4. septembril 2013 (II kd lk 121). Hageja ei esitanud maakohtu menetluses vaatamata vastavatele kostja taotlustele olulisi asjaolusid oma kahjunõude suuruse arvestamise ja kontrollimise tarbeks (informatsioon teenitava töötasu osas), mille esitamise järgselt ringkonnakohtus vähendas hageja ise oma kahjunõude suurust oluliselt. Kostja vaidlustas menetluses kõik kahju hüvitamise nõude eeldused, esitas aegumise vastuväite, mis omakorda muutis menetlust tõendite mahukamaks. Kohtud tuvastasid hagejal kahju tekkimise kostja süül. Mõlemad pooled on teinud teineteisele tulemuseta lõppenud kompromissettepanekuid. Viimati leppisid pooled ringkonnakohtu
5. detsembri 2016 istungil kokku peamistes kompromissi tingimustes, kuid vastavalt kostja teatele
6. jaanuarist 2017 esitas hageja kostjale kirjalikult kompromissettepaneku, mille tingimused erinesid oluliselt ringkonnakohtu istungil kokkulepitust. Samas rahuldab ringkonnakohus hagi sarnases ulatuses nagu ringkonnakohus kohtumenetluses pakkus, mis annaks TsMS § 163 lg 2 alusel kohtule võimaluse jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Arvestades kõiki nimetatud asjaolusid kogumis jätab ringkonnakohus poolte menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 30 % kostja ja 70 % hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4). Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ 23 Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/