KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Määruse tegemise aeg ja koht 21. november 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-16-12462 Tsiviilasi V

§ 579

lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist surnud isikust üksnes n-ö üheastmelisena ehk võimaldab tuvastada üksnes isikust põlvnemise väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast, vanavanavanemast jne. Lisaks võib TsMS § 579 lg 2 kohaselt avalduse isikust põlvnemise tuvastamiseks, kes on surnud, esitada üksnes isik, kelle põlvnemise tuvastamist taotletakse. Kolleegium on asunud seisukohale, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Seetõttu on välistatud põlvnemise tuvastamine hagimenetluses, sh pärimisvaidluses muul viisil. Samuti ei ole võimalik tuvastada pärandaja E.K.i põlvnemist tema vanemast ja vanavanemast teise isiku (hageja) taotluse alusel. 2 MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas määruskaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu
2. septembri 2016 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega võtta hagi menetlusse. Menetluskulud palus hageja jätta poolte endi kanda. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) leidis kohus ebaõigesti, et hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada ja kohaldas valesti materiaal- ja menetlusnorme. Hageja ei soovinud tuvastada isikust põlvnemist, vaid pärimisõiguse tuvastamist, mistõttu ei tuleks asjas kohaldada TsMS § 579 ja § 550 lg 1 punkti
3. Hageja taotles hagis, et kohus tuvastaks hageja pärimisõiguse vastavalt TsMS § 368 lõikele
4. Hagejal on õigustatud huvi pärimisõiguse tuvastamiseks, sest ta on E.K.i pärija, kuid ei ole suutnud tõendada ja esitada notar Kaja Tenissonile pärimisõiguse tõendamiseks dokumente, kuna need dokumendid ei ole säilinud ja ta ei ole neid arhiividest saanud; 2) kohaldatakse menetlusele kehtivat pärimisseadust. Hageja arvates on võimalik
5. jaanuaril 1997 jõustunud PärS § 15 lg 1, hetkel kehtiva PärS § 171 lg 7 (määruskaebuses ekslikult märgitud § 170 lg 7) ja TsMS § 368 lg 1 koostoimes tuvastada hageja pärimisõigust; 3) ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda maakohtu poolt viidatud asjast nr 3-2-1-40-12, kuna selles asjas oli hageja nõudeks põlvnemise tuvastamine ning seetõttu ei ole asjaolud ja nõuded käesoleva tsiviilasjaga sarnased; 4) tähendab hagi menetlusse võtmata jätmine hageja jaoks Põhiseaduse § 32 sätestatud põhiõiguse riivet. Pärimisõiguse tuvastamise õigus kohtus peab võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt olema kõigil pärimisseaduses sätestatud esimese, teise ja kolmanda järjekorra pärijatel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
7. septembri 2016 määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.
8. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlustatud määrusega on maakohus õigesti jätnud avalduse TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Hageja on hagi kohaselt soovinud küll pärimisõiguse tuvastamist läbi tuvastushagi, kuid käesoleval juhul seisneb pärimisõiguse tuvastamine surnud isikust põlvnemise kindlakstegemises, mistõttu tulnuks hagejal tuvastushagi esitamise asemel esitada avaldus TsMS § 579 lg 1 alusel. Selle sätte kohaselt lahendab kohus surnud isikust põlvnemise tuvastamise üksnes avalduse alusel. Samas on maakohus õigesti märkinud,

§ 579

lg 1 võimaldab isikust põlvnemist tuvastada üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isikust põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast, vanavanavanemast jne. Samuti on maakohus õigesti leidnud,

§ 579

lg 2 võimaldab avalduse surnud isikust põlvnemise tuvastamiseks esitada üksnes isikul, kelle põlvnemise tuvastamist taotletakse. Asjaolude kohaselt tuleks tuvastada ka pärandaja E.K.i põlvnemine tema vanavanemast W.K.ist, mida TsMS § 579 lg 2 ei võimalda. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et hageja taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada ja jättis hagi õigesti menetlusse võtmata. Ringkonnakohtul puudub alus vaidlustatud määruse tühistamiseks ning määruskaebuse rahuldamiseks. 3

1. Hageja on määruskaebuses leidnud, et hagi menetlusse võtmata jätmine tähendab hageja jaoks Põhiseaduse § 32 sätestatud põhiõiguse riivet. PS § 32 lg 4 sätestab, et pärimisõigus on tagatud. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. See tähendab, et seda on võimalik seadusega või seaduse alusel kitsendada iga seadusandja eesmärgiga, mis pole Põhiseadusega vastuolus. Määruskaebuse esitaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis viitaksid sellele, et seadusandja eesmärgid põlvnemise ja sellega seonduvalt pärimisõiguse tuvastamise piiramisel oleksid Põhiseadusega vastuolus.
2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta menetluskulud hageja kanda. Kuna kohus keeldus avaldust menetlusse võtmast, siis puuduvad asjas vastaspoolele hüvitatavad menetluskulud. Seetõttu ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp