Obsah (10)

§ 2§ 71§ 6§ 7§ 10§ 83§ 49§ 46§ 37§ 50

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-14-51831 Otsuse kuupäev 27. mai 2016. a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Tallinna linna kaebus Haridusja Teadusministee

§ 2

lg 4 teises lauses nimetatud õpilastele hariduse andmisel kantud kulud Menetlusosalised Kaebaja Tallinna linn, volitatud esindajad Priit Lello, Tanel Keres ja Liisa Ojamaa Vastustaja Haridus- ja Teadusminister, esindajad vandeadvokaat Tauno Tark ja volitatud esindaja Indrek Kilk Asja läbivaatamise kuupäev

1. aprill
2. a kohtuistungil Resolutsioon
3. Rahuldada Tallinna linna kaebus.
4. Tühistada Haridus- ja Teadusministeeriumi
5. juuli
6. a kirjana vormistatud vastus nr 10.15.1/14/3289-2 ja kohustada Haridusja Teadusministeeriumi Tallinna linna
7. mai
8. a taotluse nr LV-1/4896-1 uuesti lahendamiseks.
9. Jätta rahuldamata Tallinna linna poolt Haridus- ja Teadusministeeriumi vastu alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõue seoses kaebuse põhinõude rahuldamisega.
10. Välja mõista Haridus- ja Teadusministeeriumilt Tallinna linna kasuks menetluskuluna tasutud riigilõivud, kokku 780 eurot. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt
11. juuni
12. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
13. Tartu Halduskohtu menetluses on praeguseks liidetud haldusasjadena kaks Tallinna linna kaebust (haldusasjad nr 3-13-2452 (toimiku II köide) ja nr 3-14-51831 (toimiku I köide)) haridus- ja teadusministri vastu, mille nõuded olid: Haridus- ja Teadusministeeriumi kohustamiseks kantud kulude hüvitamiseks, haldusakti tunnustele vastava kirja tühistamiseks ja ministeeriumi kohustamiseks, alternatiivselt Haridus- ja Teadusministeeriumi kohustamiseks hüvitada Tallinna linnale alates 01.09.
14. a kuni kohtulahendi jõustumiseni põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (

) § 2 lg 4 teises lauses nimetatud õpilastele hariduse andmisel kantud kulud.

1. Tallinna linna ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vaidluse kohtueelses haldusmenetluses läbi viidud toimingud: 06.04.
2. a Haridus- ja Teadusministeeriumi kirjaga (I, 6-7) vastati keelduvalt Tallinna Haridusameti 25.02.
3. a ettepanekule Tallinna linna poolt peetavate koolide töötajate töötasustamiseks täiendavate vahendite leidmiseks. 23.11.
4. a pöördus Tallinna Haridusamet Haridus- ja Teadusministeeriumi poole läbirääkimiste alustamiseks (II, 6), millele vastuseks teatas Haridus- ja Teadusministeerium 22.12.
5. a (II, 7), et on välja töötamas hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsiooni. 27.03.
6. a pöördus Tallinna Haridusamet (II, 7p) Haridus- ja Teadusministeeriumi poole küsimusega: kuidas tagab riik alates uuest õppeaastast (01.09.
7. a) õppimisvõimaluse ligi 400 seni Tallinna munitsipaalse alluvusega erikoolides õppivatele õpilastele. 26.04.
8. a toimus kohtumine Tallinna Haridusameti ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel hariduslike erivajadustega laste õpetamise küsimuses (II, 8). 30.05.
9. a saatis Tallinna Haridusamet Haridus- ja Teadusministeeriumile Tallinna hariduslike erivajadustega koolide analüüsi (II, 46-48). 14.06.
10. a toimus kohtumine Tallinna Haridusameti ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel (II, 9). 06.07.
11. a pöördus Tallinna Haridusamet Haridus- ja Teadusministeeriumi poole esitades hariduslike erivajadustega koolidele eraldatud summade täpsustused (II, 10). 20.07.
12. a edastas Tallinna Haridusamet Haridus- ja Teadusministeeriumile hariduslike erivajadustega koolidele 2011 -
13. aastaks eraldatud ja
14. a eelarvesse planeeritavate summade arvestuse (II, 45 p). 2 18.04.
15. a pöördus Tallinna linn haridus- ja teadusministri poole põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tuleneva riigi ülesande täitmise kiirendamiseks (II, 11). 11.11.
16. a vastas Haridus- ja Teadusministeerium Tallinna linnale: niipea, kui hariduslike erivajadustega õpilaste kontseptsioon saab haridus- ja teadusministri poolt kinnitatud, alustatakse riigi erikoolide võrgu kava koostamist, mille käigus käsitletakse ka Tallinna ja Harjumaa koolide võrku ja lahendusi (II, 12).
17. 11.12.
18. a esitas Tallinna linn Tartu Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi vastu Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, tuvastada riigi kohustus rahastada Tallinna linna munitsipaalomandis olevates üldhariduskoolides õppivatele

§ 2lõike 4 2.

lauses nimetatud ja hariduslike erivajadustega õpilastele hariduse andmist samadel alustel riigi omandis olevate hariduslike erivajadustega koolidega ning kohustada Haridus- ja Teadusministeeriumi edaspidi osalema Tallinna linna omandis olevate

§ 2lg 4 2.

lauses nimetatud õpilastele hariduse andmisega seotud koolipidamise kulud.

1. Tartu Halduskohtu 17.01.
2. a määrusega (II, 17-18) tagastati Tallinna linna kaebus hariduslike erivajadustega õpilastele tulevikus tekkivate kulude hüvitamiseks kohustamise nõude osas ja võeti menetlusse Tallinna linna kaebus alates 01.09.
3. a kuni kohtulahendi jõustumiseni hariduslike erivajadustega õpilastele hariduse andmisel kantud kulude välja arvutamise ja tasumise nõudes. Määrus jõustus määruskaebust esitamata.
4. Tartu Halduskohtu 26.02.
5. a määrusega (II, 33-34) jäeti läbi vaatamata Tallinna linna kaebus alates 01.09.
6. a kuni kohtulahendi jõustumiseni hariduslike erivajadustega õpilastele hariduse andmisel kantud kulude välja arvutamise ja tasumise nõudes. 5.
7. Tartu Ringkonnakohtu 10.10.
8. a määrusega (II, 61-64) jäeti Tallinna linna määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.02.
9. a määrus muutmata. 5.
10. Riigikohtu 17.06.
11. a määrusega (II, 108-11) rahuldati Tallinna linna määruskaebus, tühistati Tartu Halduskohtu 26.02.
12. a kohtumäärus asjas nr 3-13-2452 ja Tartu Ringkonnakohtu 10.10.
13. a kohtumäärus samas asjas ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.
14. Tallinna linn esitas 14.05.
15. a Haridus- ja Teadusministeeriumile taotluse nr LV1/4896-1 hariduslike erivajadustega õpilaste õppetegevuse finantseerimiseks 01.09.2010 – 31.12.
16. a tekkinud ja ajaperioodil 01.01.-31.12.
17. a tekkivate kulude katteks kokku 7 933 334 eurot (I, 10-11). 6.
18. Haridus- ja teadusministri 22.07.
19. a kirjana vormistatud keeldumisega nr 10.1.-5.1/14/329-2 (I, 12-13) jäeti rahuldamata Tallinna linna 14.05.
20. a taotlus nr LV-1/4896-1 hariduslike erivajadustega õpilaste õppetegevuse finantseerimiseks kui alusetu.
21. Tartu Halduskohtu 02.09.
22. a määrusega (I, 20-21) tagastati Tallinna linna kaebus

§ 2

lg 4 teise lause alusel kantud kulude hüvitamiseks kohustamise nõudes (sest sel ajal oli haldusasjas nr 3-13-2452 halduskohtu menetluses sama nõue samal alusel) ja võeti menetlusse Tallinna linna kaebus Haridus- ja teadusministri 22.07.

1. a vastuse nr 10.1.5.1/14/329-2 tühistamiseks ja Tallinna linna 14.05.
2. a taotluse nr LV-1/4896-1 uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks. Kohtumäärus jõustus määruskaebust esitamata.
3. Tartu Halduskohtu 12.12.
4. a määruse (I, 54-55) punktis 1 loeti tähtaegselt esitatuks Tallinna linna kaebus haridus- ja teadusministri 22.07.
5. a vastuse nr 10.1.-5.1/14/329-2 tühistamise ja Tallinna linna 14.05.
6. a taotluse nr LV-1/4896-1 uuesti läbivaatamiseks kohustamise nõudes. Sama määruse punktis 2 jäeti rahuldamata Tallinna linna taotlus kaebuse muutmiseks. 3
7. Tartu Halduskohtu 03.09.
8. a määrusega (I, 61) liideti haldusasjad nr 3-13-2452 ja nr 3-14-51831 ühte menetlusse, mille järgselt on kohtu menetluses käesoleva kohtulahendi tegemise seisuga : - Tallinna linna kaebus haridus- ja teadusministri 22.07.
9. a vastuse nr 10.1.5.1/14/329-2 tühistamiseks ja Tallinna linna 14.05.
10. a taotluse nr LV-1/4896-1 uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks; - alternatiivselt Tallinna kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi kohustamiseks hüvitada Tallinna linnale alates 01.09.2010 kuni kohtulahendi jõustumiseni

§ 2lg 4 teises lauses nimetatud õpilastele hariduse andmisel kantud kulud.

Kaebus ja kaebaja seisukohad 10. Kaebaja Tallinna linn on seisukohal, et vastustaja ei ole täitnud

§ 2lg 4 sätestatud kohustust.

Tallinnas õpetatakse 70 õpilast. Harjumaal on ca 40 kohaga kool. Ülejäänud hariduslike erivajadustega õpilaste koolid asuvad Lõuna-Eestis. Kaebaja ei täida hariduslike erivajadustega õpilastele koole pidades riiklikku ülesannet vabatahtlikult. Neil faktilistel asjaoludel on kaebajal õigus taotleda riikliku ülesande täitmisel kantud kulude hüvitamist ning riikliku ülesande täitmist Haridus- ja Teadusministeeriumi enda poolt. 11.

§ 2

lg 4 sätestatud riikliku kohustuse eesmärgiks oli sätestada haridusliku erivajadusega õpe riikliku ülesandena, mille raames: määratleda õiguslikult üheselt ja selgelt haridusvaldkonna avalik-õiguslike ülesannete jaotus ning vastutajad; tagada hariduslike erivajadustega õpilastele hariduse kättesaadavuse tagamiseks riigi poolt laste erivajadusi arvestades koolide asutamine ja pidamine kogu Eesti Vabariigi territooriumil. Hariduslike erivajadustega õpilased vajavad spetsiifilist õpet, mis erineb oluliselt tavapärasest õppekorraldusest ja milleks sobivate tingimuste loomine nõuab täiendavate abinõude rakendamist ning tingimuste loomist. Võrdselt kõigile hariduse omandamiseks tingimuste tagamine on eeltoodust tulenevalt kõige mõistlikum korraldada riigi poolt. 12.

§ 2

lg 4 kohustuse olemuse määrab PS § 37 sätestatud igaühe õigus haridusele ja nõue, et õppimine on kooliealistel lastel kohustuslik. Hariduse omandamise kohustust saab koolikohustuslik isik täita ainult siis, kui riik omal algatusel loob sobivad ja mõistlikud tingimused hariduslike erivajadustega õpilastele nende arengust lähtuvalt hariduse omandamiseks. Mõlema eesmärgi täitmine eeldab vastustajalt omal algatusel hariduslike erivajadustega õpilastele pidamise ja õppe korraldamist. Riigikohus on asja nr 3-3-1-38-15 punktides 12 ja 13 asunud seisukohale, et

§ 2

lg 4 sätestatu on sotsiaalselt oluline riiklik ülesanne, mille täitmiseks tuleb vajalikud vahendid eraldada õigeaegselt ja viisil, mis ei sea ülesande täitmist sõltuvusse konkreetse kohaliku omavalitsuse finantsvõimekusest. Sellest tulenevalt on

§ 2

lg 4 sätestatud vastustaja aktiivne ja oma algatuslik avalik-õiguslik kohustus luua tingimused kõigile Eesti Vabariigis õppivatele hariduslike erivajadustega lastele koolikohustuse täitmiseks ning hariduse põhiõiguse realiseerimiseks. Vastustaja kohustus kehtib alates 01.09.

1. a, kuna seadus ülemineku aega ette ei näinud pidi seaduse jõustumise ajaks vastustaja olema loonud kõik tingimused erivajadustega õpilaste õpetamiseks nii, et kohustuse täitmine ei sõltu kaebuse esitajast või teistest omavalitsustest. 4
2. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel õpib kohtuistungi toimumise aja seisuga Eestis kokku 3 515 haridusliku erivajadusega õpilast, nendest Tallinna koolides õpib sama palju õpilasi kui riigikoolides kokku. Tallinna koolides õpib 40 % kõikidest Eesti Vabariigi hardusliku erivajadusega õpilastest (3515 õpilasest õpib 1416 õpilast Tallinna koolides). Alates esimese kaebuse esitamisest on Tallinna koolides haridusliku erivajadusega õpilaste arv kasvanud 12 % võrra. Riigikoolides õppivaid haridusliku erivajadusega õpilasi on jäänud

-i jõustumisest seevastu vähemaks 31 % võrra (2 121 õpilasest õpib praeguseks riigikoolides 1 470õpilast). Riigi 24 haridusliku erivajadusega õpilaste koolist on praeguseks suletud 6 kooli, tegutseb 18 kooli. Seega on vastustaja sulgenud 21,7% koolidest. Seevastu Tallinna linnal ei ole riiklike õppekohtade arvu vähenemise tõttu olnud võimalik sulgeda mitte ühtegi kooli ning õpilaste arv suureneb. Seega õpib väga suur osa hariduslike erivajadustega õpilastest kaebaja koolides. Ainuüksi Tallinnas õpib sama palju õpilasi, kui riigi koolides terve Eesti peale kokku. Kuigi Tallinnas on kõige rohkem õpilasi, on siin üle-eestiliselt kõige vähem riigi peetavaid koole ja õppekohti - kõigest 70 õppekohta. Vaid 70 õpilase õpetamine ei ole õpilaste üldpilti arvesse võttes käsitletav vajalikul arvul õppekohtade loomisena ning koolide pidamisena

2 lg 4 ja PS § 37 tähenduses. 14. Vaatamata

§ 2

lg 4 kohustusele ei ole vastustaja koolide ja õppekohtade arvu mitte suurendanud, vaid hoopis järjepidevalt vähendanud. Vastustaja nimetab õppekohtade kättesaadavuse vähendamist koolivõrgu korrastamiseks selgitamata mida see sisuliselt tähendab. Kaebaja ei väida, et koolivõrku pole vaja korrastada, kuid see väide ei õigusta õppekohtade arvu järjepidevat langetamist, samal ajal, kui kaebaja on korduvalt pöördunud HTM-i poole taotlustega tagada õppekohad Tallinnas elavatele õpilastele. Vastustaja tegevuse seadusevastasus ja vastuolu PS §-ga 37 ja

§ 2

lg-ga 4 seisneb selles, et vastustaja üheltpoolt sulgeb koolivõrgu korrastamiseks hariduslike erivajadustega õpilaste koole piirkondades, kus lapsed ja nende pered reaalselt ei ela, mis ongi mõistlik, kuid ta jätab samal ajal avamata õppekohad seal, kus lapsed ning nende pered reaalselt elavad. Probleem pole mitte selles, et ei oleks haridusliku erivajadusega õpilasi, vaid selles, et koolid asuvad kohtades, mis ei lähtu laste ja nende perede peamistest elukohtadest; koolid ei vasta nõuetele (nt Keila-Joa kooli näide), mistõttu vanemad ei taha neisse koolidesse lapsi panna; piirkondades, kus lapsed tegelikult elavad, ei jätku õppekohti kõikidele lastele. Vastustaja tegevusetuse, Tallinnas riigikoolide puudumise (Tallinnas on ainult 1 riigi HEV kool) ja üleriigiliste koolide sulgemisega kaasneb automaatselt surve omavalitsustele, sest lapsevanemal ei ole võimalik koolikoha puudumise tõttu õpilast riigikooli panna ning selliselt sunnitakse koole pidama omavalitsusi.

1. Vastustaja väidab, et kaebaja ei saa nõuda koolide asutamist Tallinnasse ning öelda milline peab olema riiklik koolivõrk. Kaebaja ei ole kunagi nõudnud haridusliku erivajadusega õpilastele koolide asutamist iga puude liigi kohta kõigisse omavalitsustesse. Kaebaja taotles vaid, et riik asuks täitma seadusest tulenevat kohustust ka Tallinnas elavate õpilaste suhtes järgides hariduse kättesaadavuse tagamisel kehtivaid põhimõtteid. Kui kaebaja leiab, et tal on õigus paigutada 70 õpilast Tallinnas asuvasse K. Pätsi Vabaõhukooli ja kõik ülejäänud sajad õpilased väljapoole Tallinna, siis on see riigi valik. Oluline on aga märkida, et vaatamata Tallinna linna aasta-aastalt esitatud taotlustele, ei ole HTM loonud neile õpilastele õppekohti ei Tallinnas ega väljaspool seda. Kaebaja on korduvalt palunud teatada, millistesse riigikoolidesse on tal võimalik haridusliku erivajadustega õpilased suunata, kuid HTM ei ole 5 sisulist vastust andnud ning õpilaste vastuvõtmiseks samme astunud. Samuti ei ole HTM suutnud lapsevanematele selgeks teha, miks nad peaksid riigi sisuliselt sobimatu koolivõrgu kaalutlustel ja põhjendusel oma kodudest ära kolima, sest HTM-i hinnangul Tallinna linn ei ole haridusliku erivajadusega õpilastele hariduslike erivajadustega õppe kompetentsikeskuseks sobiv piirkond ja selleks on Eestis teised kohad.
2. Vastustaja ei saa käesoleval juhul tugineda väitele, et ta ei pea hoidma õppekohti nö varus. Kaebaja ei ole kunagi väitnud, et vastustaja peab hoidma vakantseid kohti. Vastustaja ei saa tühjade kohtade ülalpidamisele tugineda, kuna kaebaja on nimetanud koolid ja õpilased, kelledele tuleks õppekohad tagada. Kaebaja pole taotlenud koolikohtade loomist nö igaks juhuks, vaid soovinud koolides õppivate reaalsete õpilaste õppe tagamist. Vastustaja aga keeldus sellest. Seega ei ole kaebaja taotlenud vastustajalt abstraktsete tühjaks jäävate koolikohtade loomist ja tühja paisutamist, vaid reaalselt Tallinnas elavatele õpilastele õppekoha tagamist.
3. HTM väidab, et tal on vaja aega

§ 2lg 4 sätestatud riikliku ülesande täitmisele asumiseks.

Vastustajal on olnud aastaid aega riikliku ülesande täitmise ettevalmistamiseks, koolivõrgu korrastamiseks isegi siis, kui ta ei olnud

§ 2

lg 4 jõustumisel seaduse täitmiseks valmis, kuigi

mingisugust üleminekuaega tegelikult ette ei näinud. On äärmiselt kummaline, et vastustaja arvates ei pea ta asuma oma riiklikku ülesannet viivitamatult täitma, kuid kaebaja, kelle ülesannete hulka antud kohustus ei kuulu, peab olema valmis riigi eest tema funktsiooni vabatahtlikult täitma seni kuni HTM on valmis kohustusi täitma. Läbirääkimiste ajal teatas HTM, et ta täidab oma kohustused täielikult alates aastast 2020, kuid 2015.aasta lõpus saadetud kirja kohaselt teatud osas veelgi kaugemas tulevikus ning mitte enne

1. aastat. Sellest tulenevalt on tekkinud õiguslikult paradoksaalne olukord, kus vastustaja selgituse kohaselt ei ole kaebaja küll kohustatud haridusliku erivajadusega õpilaste õpet korraldama, võib selle igal ajal lõpetada, kuid peab ülesande täitmist faktiliselt siiski jätkama, sest HTM-i seisukoha järgi ei ole tal endal võimekust õppekohti luua enne 2020 või
2. aastat. Seega eeldab vastustaja kaebajalt suuremat valmisolekut ja võimekust riigi ülesande täitmiseks, kui kohustatud isiku enda puhul. Kaebaja võib riikliku ülesande täita, kuid seda kooskõlas PS §-des 154 ja 157 sätestatud tingimustega.
3. Vastustaja väidab, et tal ei olnud kohustust tagada õppekohad lastele, kelle vanemad pöördusid K. Pätsu Vabaõhukooli poole õppeaasta sees. Selline seisukoht on vastuolus PS § 37 ja

§ 2lg-ga 4.

Vastustaja pole mõistnud, milline on hariduse kättesaadavuse tagamise kohustuse sisu. Vastustaja kohustus tagada koolikohustuslikele lastele hariduse kättesaadavus kehtib kogu õppeaasta vältel, olenemata kooli poole pöördumise ajast. Seadus ei anna HTMile õigust loobuda nende laste õpetamisest, kes pöörduvad kooli poole õppeaasta vältel. Seadus ei näe ette, et riik võib keelduda laste õpetamisest, kui nad ei ole koolile esitanud avaldust enne

1. septembrit, mil algab õppeaasta. Lapsele, kes pöördub kooli poole tuleb tagada koolikoht viivitamatult, sest vastasel korral tekiks olukord, kus laps ei saaks täita oma PS § 37 sätestatud hariduse omandamise kohustust. Pealegi ei nähtu e-kirjadest, et kool oleks keeldunud koolikohast seetõttu, et tema juurde ei pöördutud enne
2. septembrit.
3. Vastustaja väidab, et kaebajal on õigus koolid sulgeda, sest ta täidab ülesannet vabatahtlikult. Kaebaja nõustub vastustaja seisukohaga. See aga tähendab, et vastustaja peab olema sisuliselt igal ajal valmis tagama õppekohad kõigile õpilastele, kes vastavad hariduslike erivajadustega õpilaste tingimustele. Vastustaja ei saa järelikult tugineda väitele, et tal pole selleks võimekust ja ta vajab lisaaega. Vastustaja pole selgitanud, miks on riikliku kohustuse täitmisele asumise vältimatuks eeltingimuseks kaebaja peetavate koolide sulgemine. Kui kaebaja võib ülesannet vabatahtlikult täita, siis ei saa HTM oma seadusest tuleneva ülesande täitmisele asumist kuidagi õiguslikult siduda kaebaja vabatahtliku tegevusega. Seda enam, et 6 vastustaja 26.04.
4. a esitatud seisukohtades väidab vastustaja korduvalt HTM-i pädevust ja õigust korraldada riiklik koolivõrk ja planeerida haridusliku erivajadusega õpilastele oma kaalutlusõiguse alusel sõltumata KOV-ide tegevusest ning seisukohtadest. Vastustaja peab

§ 2

lg 4 kohustust täitma olenemata kaebaja koolide olemasolust ja õppekohtade arvust. Vastustaja kohustuse täitmisele asumiseks peaks seega piisama ainuüksi asjaolust, et kaebaja on teatanud, et ta pole nõus vabatahtlikult haridusliku erivajadusega õpilaste õpet korraldama ja riikliku ülesannet täitma, sest see pole KOV-i seadusest tulenev kohustus. Alates sellest momendist peab vastustajale olema selge, et ta ei saa vabastada ennast riikliku ülesande täitmisest ning peab asuma viivitamatult kohustust täitma. 20. Vastustaja väidab, et ta saab haridusliku erivajadusega õppe kohustust täita ainult riikliku kooli pidamise vormis. Samas

§ 2

lg 4 ei sätesta, et riik võib oma ülesannet täita ainult riikliku kooli asutamise kaudu.

§ 2

lg 4 ei keela HTM-il kasutada paindlikke ja mõistlikke lahendusi, mis tagaksid riikliku ülesande kohase täitmise. Kui HTM-il võtab koolivõrgu kujundamine ja uue kompetentsikeskuse loomine aega, siis tuleb vahepealsel ajal kasutada teisi võimalusi oma ülesannete täitmiseks, mitte neist sisuliselt loobudes või täites väga piiratud mahus. Koolivõrgu arendamine ja rahalise võimekuse puudumine ei vabasta seadusest tuleneva kohustuse täitmisest ning pole õiguslikuks aluseks kohustuse täitmise aastatepikkuseks edasilükkamiseks, nagu praegusel juhul. Seaduses pole sätestatud spetsiifilist õiguslikku regulatsiooni, kuidas HTM peaks korraldama

§ 2lg 4 sätestatud riikliku kohustuse täitmise.

Sellest tulenevalt sobivad riikliku ülesande täitmise korraldamiseks kõik mõistlikud abinõud, mis tagavad avalik-õigusliku kohustuse sisulise täitmise, koolikohad õpilastele ning kaebaja õiguste kaitse.

1. Tegelik põhjus, miks vastustaja ei soovi koolide pidamist korraldada, on kaebaja ja teiste KOV-ide arvel enda rahaliste vahendite kokkuhoid, mitte küsimus sellest, et riigil ei ole õiguslikult võimalik õpilastele koolikohti tagada, kuna KOV-id peavad koole näiliselt vabatahtlikult. Ka erakool asutab hariduslike erivajadustega õpilastele kooli vabatahtlikult, kuid siis riik hüvitab erakoolide tegevuskulusid ja vabatahtlikkus ei ole riikliku rahastamise keeldumise aluseks.
2. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja soov korraldada hariduslike erivajadustega õpilaste õpet tavakoolide juures ei ole

§ 2

lg 4 sätestatud riiklikust ülesandest vabastamise õiguslik alus.

§ 2

lg 4 teine lause kehtib riigi suhtes olenemata sellest, kas HTM on asutanud eraldi hariduslike erivajadusega koolid või soovib korraldada raskema eri vajadusega õpilaste õpet tavakoolis - vastustaja õigusliku kohustuse sisu sellest ei muutu. Seega, kui suunata hariduslike erivajadusega õpilasi rohkem tavakoolide juurde ja luues selleks neile sobivad õpitingimused (üks-ühele õpe. eraldi klassid, vms), siis see tähendab. et riik korraldab oma riiklikku ülesande täitmist tavakoolide kaudu nähes selleks ette vajalikud rahalised vahendid ning hüvitades riikliku ülesande täitmisega kaasnevad kulud (PS § 154). Haridusliku erivajadusega õpilase tunnustele vastava õpilase õpetamine ei ole riiklik ülesanne vaid siis. kui vastustaja suunab lapse eraldi tegutsevasse riigikooli. 23. HTM-i keelduv seisukoht tähendab, et ta ei ole nõus Tallinna territooriumil elava haridusliku erivajadusega õpilase õpet korraldama, mis on käsitletav

§ 2lg 4 kohustuse rikkumisena.

Vastustaja kohustuse ja kaebaja õiguste rikkumisena on käsitletava ka vastustaja tegevusetus või väga pikk aeg kohustuse täitmisega viivitamisel. Kohtuistungi toimumise ajaks on kohustuse mittetäitmine kestnud juba üle viie aasta, mis on ilmselgelt ebamõistlik aeg. Kui aga HTM võtab kohustuse täielikult üle alles 2020 või

1. aastal, siis on viivitamine kestnud kümme või kolmeteist aastat. Riiklikult olulised kohustused tuleb täita seaduses sätestatud tähtajaks - seega antud juhul hiljemalt 1 .septembriks 2010 - sest 7 kohustuse mittetäitmisel rikutakse ühiskonnas kõige vähemkaitstud isikute õigusi haridusele ja lisaks KOV-i enesekorraldusõigust. Vastustaja seisukoht ja põhjendused
2. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei laiene

§ 2

lg 4 sätestatud riigi kohustus kohaliku omavalitsuse peetavatele haridusliku erivajadusega õpilaste koolidele. Riik on nimetatud sättes pandud ülesande täiel määral täitnud. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda kohtulikus korras riigipoolse kohustuse täitmise kontrolli ning õigus nõuda vastustajalt hariduskulude hüvitamist. Kui kohalik omavalitsus on asutanud ja peab hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud kooli, on selle ülalpidamine kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanne. 25. PS § 37 alusel on peamiseks kriteeriumiks kvaliteetse hariduse kättesaadavus.

§ 71lg 2 osas rõhutab vastustaja, et kaebaja viide sellele sättele on eksitav.

Kaebaja viited seoses riigipoolse

§ 2

lg 4 mittetäitmise ning väidetava hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud riikliku koolivõrgu puudulikkuse on eksitavad ning sisutühjad. Tallinna linn on oma seisukohtade esitamisel teadlikult üldsõnaline ning püüab kohut viia eksitusse. Tallinna linna pädevuses ei ole riigile ette kirjutada, millistest põhimõtetest ja kriteeriumidest peab riik oma ülesande täitmisel lähtuma. Tartu Halduskohus on teinud 08.04.2016 haldusasjas nr 3-15-1672 samadele asjaoludele ning õiguslikele põhjendustele tuginedes lahendi, milles leidis, et kohaliku omavalitsuse etteheited väidetavale

§ 2lg 4 rikkumisele on põhjendamatud.

26. Pahatahtlik on kaebaja viited

§-le 6 ning väited, mille kohaselt „[…] on õigusvastane nõue, et suur osa Tallinna ja selle lähiümbruse hariduslike erivajadusega õpilastest asuksid õppima ja elama Eesti teistesse piirkondadesse, sest neil on hariduslik erivajadus, mida silmas pidavat haridust ei ole võimalik tema elukohas või selle mõistlikus läheduses omandada. Kui HTM ei peaks eeltoodud põhimõttest lähtuma, siis tähendaks see, et riik võiks HEV õpilastele luua koolid ja kompetentsikeskused ükskõik kuhu Eestimaal ning igat kooli ning selle asukohta tuleks pidada sobivaks, mis muudaks aga

§ 6sätestatud õppe korralduse põhimõtted sisutuks“.

1. Ilmselgelt ei nõuta HTM Tallinnas ja selle lähiümbruses elavatelt hariduslike erivajadustega õpilastelt, et nad asuksid õppima ja elama Eesti teistesse piirkondadesse. Samas, haridusliku erivajadusega lapse elukoha kaugus koolist ei saa olla ainus ja määrav kriteerium kooli pidamiseks. Riik on tänaseks juba loonud hariduslike erivajadustega õpilaste koolivõrgu ning senistest koolidest on kujunenud olulised kompetentsikeskused hariduslike erivajaduse laste abistamisel ja õpetamisel. Ei oleks mõistlik hakata olemasolevaid koole sulgema pelgalt seetõttu, et õpilased ei ela kooli vahetus läheduses ning arvestada olulise kriteeriumina kooli asukoha valikul vaid selles piirkonnas elavaid konkreetse haridusliku erivajadusega lapsi. Vastustaja rõhutab, et riigil ei ole plaani luua uusi koole/kompetentsikeskusi piirkondadesse, kus puuduvad või kus asuvad vähesel määral haridusliku erivajadusega lapsed.
2. Eksitavad on väited, mille kohaselt muutuksid

§-s 6 esitatud põhimõtted sisutuks, kui riik jätaks koolide/kompetentsikeskuste pidamisel arvestamata ainsa alusena hariduslike erivajadustega õpilaste arvu selles piirkonnas. Mõistet võrdväärselt kättesaadav ei saa sisustada nii kitsalt, et kui hariduslike erivajadustega õpilaste kool ei asu õpilase elukoha läheduses, siis ei ole kvaliteetne üldharidus kättesaadav. 8 29.

§ 2

lg 4 ei nähtu riigi kohustust luua hariduslike erivajadustega õpilaste kool justnimelt Tallinna linna ehk kohustus ei ole seotud ühegi konkreetse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumiga. Sõltumata sellest, kui suur on Tallinna elanikkond protsentuaalselt riigi elanikkonnast, võib riik, täites

§ 2

lg 4 nõudeid, asutada ja pidada hariduslike erivajadustega õpilaste kooli ka nt Harjumaal või mujal vastavas piirkonnas (või ka mujal Eestis). Vastustaja viitab, et arvestades hariduslike erivajadustega õpilaste arvu suhtelist vähesust ei saagi eeldada, et igas kohalikus omavalitsuses oleks selle puudespetsiifiline eraldi kool. Vaidlust ei ole, et riik peab 18 hariduslike erivajadustega laste kooli, mis katavad kõiki hariduslike erivajaduste liike ning need koolid asuvad üle Eesti. Riigil puudub kohustus luua HEV kooli, mis teenindaks ainult Tallinnas elavaid õpilasi. 30.

§ 7

lg-s 3 sätestatud imperatiivne keeld, et koolitee pikkus ei tohi ületada 60 minutit kehtib ühtemoodi tavaklassis õppivatele õpilaste ja hariduslike erivajadustega kooli õpilaste suhtes. Kuigi eelnevad väited ei oma mis tahes õiguslikku tähendust käesoleva vaidluse kontekstis, on vajalik esile tuua Tallinna linna seisukohtade põhjendamatus. Kaebaja viited Kosejõe kooli osas on pahatahtlikud, kuna kaebaja on ise teadlik, et hoidub kõrvale kohtumistest HTM-iga, arutamaks võimalusi Kosejõe kooli paigutamisest Tallinna. Ilmselgelt paljasõnalised on väited 60-minutilise koolitee pikkuse kohta Kosejõe kooli. Kuigi see ei oma õiguslikku tähendust, HTM-i hinnangul ei kulu ühelgi õpilasel kooli jõudmiseks reeglina üle 40 minuti.

§ 7

lg-s 3 sätestab, et vähemalt 80 protsendil õpilastest, kelle jaoks põhikool on elukohajärgne kool, ei tohi kooli jõudmiseks kuluda rohkem kui 60 minutit. Seega kehtib 60-minutiline koolitee nõue vaid õppimisel elukohajärgses koolis. Ükski riigi poolt peetav kool, sh

§ 2

lõikes 4 nimetatud kool ei ole õpilase elukohajärgne kool, sest elukohajärgses koolis õppimise võimaluse peab tagama valla- või linnavalitsus (

§ 10lg 1 ja § 27 lg 1).

Riigi poolt peetavates hariduslike erivajadustega koolides on tagatud kõigile õpilastele võimalus viibida kogu õppeperioodi jooksul õpilaskodus ning õpilased seda võimalust praktikas ka kasutavad. Seega ei oleks ka teoreetiliselt juhul, kui

§ 7

lõikes 3 sätestatut oleks võimalik tõlgendada kaebajale meelepärase viisil, tegelikkuses rohkem kui 20% õpilasi, kelle teekond kodust kooli võtaks aega rohkem kui 60 minutit.

1. Pahatahtlik on kaebaja viide Keila-Joa Sanatoorse Internaatkooli tegevuse lõpetamisele. HTM rõhutab, et viidatu näol on tegemist ümberkorraldatava koolivõrguga. See on protsess, mille tulemusena õppekohad liiguvad õpilastele lähemale ning kaovad piirkondades, kust õpilased on ära liikunud. Muu hulgas seetõttu on ka HTM-i soov tuua Kosejõe Kool Tallinnale veelgi lähemale.
2. Riik täidab

§ 2lõikes 4 sätestatud kohustust.

Pole võimalik riigi soovi – luua Tallinna uus hariduslike erivajaduste õpilaste kool – vaadelda plaanina veel järgmise 4 aasta jooksul seadust mitte täita. Riik jääb endiselt ka teistesse piirkondadesse olemasolevaid puudespetsiifilisi koole pidama. Nendesse koolidesse võetakse endiselt, ka aastal 2020, õppima Tallinna linnas elavaid lapsi. Teisisõnu, Tallinnas ja selle lähiümbruses olevad hariduslike erivajadustega õpilastele koolid ja uus loodav hariduslike erivajadustega õpilaste kool ei pea katma kogu Tallinna linnas elavate hariduslike erivajadustega laste õppimisvajadusi. Teatud haridusliku erivajadusega laps saab ka tulevikus õppida selle haridusliku erivajadusega koolis (puudespetsiifilises koolis). Riigil puudub

§ 2

lõikest 4 tulenevalt kohustus pidada igas KOV-s (sh Tallinna linnas) igat puudespetsiifilist kooli, vaid riigil on kohustus pidada

§ 2lõikes 4 nimetatud puudespetsiifilisi koole.

Riik saab ise otsustada KOV-st (sh Tallinna linnast) sõltumata, millise KOV haldusterritooriumil ta vastava kohustuse täidab (riigikooli loob). 33. Tallinna linn ei ole seaduse tasandil kohustatud pidama

§ 2lg-s 4 nimetatud hariduslike erivajadustega laste koole.

PS § 154 sätestab, et kohalikule omavalitsusele võib 9 panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Kuna kaebajale ei ole pandud riikliku ülesande täitmise kohustust, siis ei saa riikliku ülesande vabatahtliku täitmise korral nõuda kulude hüvitamist riigieelarvest.

1. Õiguslikku tähendust käesolevas vaidluses ei oma viited hariduslike erivajadustega õpilaste erakoolidele ning nende toetamisele. Tallinna linn juhib teadlikult tähelepanu kõrvale asjas tähendust omavatest asjaoludest ning tõlgendab seadust meelevaldselt. Vastupidiselt kaebaja paljasõnalisele arvamusele, ei ole hariduslike erivajadustega õpilaste erakoolide asutamine seotud hariduslike erivajadustega õpilaste õppekohtade väidetava puudusega. Erakoolide arv (sh peamiselt tavakoolide puhul) on viimastel aastatel oluliselt tõusnud. Eelnev pole mis tahes viisil seotud väitega, nagu oleks õppekohtadest riigi- või munitsipaalkoolides puudus. Erinevad huvigrupid on huvitatud koolide asutamisest ja pidamisest eelkõige seetõttu, et nad usuvad end suutvat pakkuda lastele (sh hariduslike erivajadustega lastele) paremat abi ja haridust, kui seda saadakse riigi- või munitsipaalkoolis. Tallinna linn märgib õigesti, et hariduslike erivajadustega- ega ka tavaerakoolide asutamine ja pidamine pole seotud kasumi teenimise sooviga. Eelnev huvi tuleneb soovist pakkuda lastele alternatiivseid haridusvõimalusi. Seega puuduvad igasugused tõendid ning usutavad väited, et hariduslike erivajadustega erakoolide arvu kasv oleks seotud hariduslike erivajadustega õpilaste õppekohtade puudumisega.
2. HTM on kohustatud selgitama erakoolide finantseerimise tausta kaebaja valeväidete tõttu. HTM selgitab, et suure hulga kohti riigi poolt peetavates hariduslike erivajadustega koolides hõivavad kergema puudega (HEV 1) lapsed, kellele koolikoha tagamise kohustus kaasava hariduse põhimõttest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel. Need lapsed peaksid õppima oma elukohajärgses koolis või kohaliku omavalitsuse poolt peetavas hariduslike erivajadustega õpilaste koolis. Kõige olulisem põhjus, miks viidatud lapsed õpivad riigikoolis (

§ 2

lg 4 kirjeldatud koolis), seisneb asjaolus, et kohalikud omavalitsused ei ole oma koolides taganud neile õpilastele õppimiseks vajalikku õppekeskkonda (olgu selleks elementaarne füüsiline ligipääs kooli või vajaliku tugipersonali tagamine). Mõistlikku vaidlust ei saa olla, et eelnev vähendab riigi võimalusi luua/hoida vabana õppekohti riigi poolt peetavates koolides neile õpilastele, kes reaalselt peaksid nn HEV 2 tüüpi koolis õppima. See on ka üks põhjus, miks teatud hariduslike erivajaduste esinemisel võib osutuda otstarbekamaks ja teatud ajahetkel ka vajalikuks osta teenust sisse väljastpoolt (antud juhul erasektorilt). Niisamuti selge on see, et riik ei hakka enda poolt peetavatest koolidest neid õpilasi ka õpilaste ja nende vanemate tahte vastaselt ära saatma, kuna muidu jääksid lapsed abita. 36. Täiesti põhjendamatu on väita, nagu pole riik täitnud oma kohustust vastavalt

§ 2

lgle 4 seoses igal hetkel vabade õppekohtade pakkumise võimatusega õpilastele, kes õpivad samal ajal munitsipaalkoolides. Tallinna linna arvates peaks riik igal ajahetkel hoidma varus vabu õppekohti. Eelnev on põhjendamatu seisukoht. Niisamuti ei hoia ka kaebaja neile Tallinna linnas elavatele lastele, kes on otsustanud õppida mõnes erakoolis, igal ajahetkel tühja õppekohta mõnes tema poolt peetavas koolis. Samal ajal on tal ka selle õpilase osas kohustus koolikoht tagada elukohajärgses koolis. 37. Riik tagab

§ 2

lõikes 4 nimetatud puudega õpilastele koolide asutamise ja pidamise juhul, kui selleks on vajadus. Kui Tallinna linn enam ei soovi õpetada

§ 2

lõikes 4 nimetatud puudega õpilasi, siis saab ta loobuda uute õpilaste vastuvõtmisest mõistliku etteteatamisega ning riik tagab õpilastele vajalikud õppekohad juhul, kui need õpilased on

§ 2

lõikes 4 nimetatud sihtgrupi õpilased ning vajavad õpet hariduslike erivajadustega kooli tingimustes. See aga ei tähenda, et riigil oleks kohustus üle võtta kõik täna Tallinna 10 linna poolt peetavates koolides õppivad haridusliku erivajadusega õpilased või katma koolide kõik kulud, mille ulatus ja katmise tingimused pole riigiga eelnevalt kokku lepitud.

1. Tallinna linna viited väidetavatele kohustuste täitmisele alles
2. aastal on valed ning esitatud kontekstivabalt. Vastustaja kordab, et hiljemalt aastaks 2020 on riigil plaanis korrastada olemasolev süsteem (sh HEV koolivõrk), mitte aga alles asuda täitma

§ 2lõikes 4 sätestatud kohustust.

Seda kohustust riik juba täidab. Ning ühe, kümne või kolmekümne lapse õppimine KOV poolt peetavas hariduslike erivajadustega koolis (kes saaksid oma puudest tulenevalt õppida ka riigi hariduslike erivajadustega koolis) ei võimalda väita, et riik seda kohustust ei täida, kuna KOV võib ka vabatahtlikult pidada

§ 2

lõikes 4 nimetatud hariduslike erivajadustega kooli ning laps võib soovi korral selles koolis õppida. Tallinna linna väited riikliku kohustuse vabatahtliku täitmise osas on sisutühjad. 39. Tallinna linn on teadlik, et kohus ei ole pädev hindama seda, kas riigi poolt loodud koolide võrgustik on piisav, et rahuldada hariduslike erivajadustega õpilaste vajadusi. Kohus saaks kohustada riiki eraldama hariduslike erivajadustega laste õpetamiseks rahalisi vahendeid juhul, kui õpilastele pakutav infrastruktuur ja õppevõrk peaks langema alla hinnangulise kriitilise piiri. Riik peab täna 18 hariduslike erivajadustega kooli ning pole võimalik väita, et infrastruktuur on langenud alla hinnangulise kriitilise piiri. HTM kinnitab, et haridustoetust

§ 83alusel saavad erakoolid samas ulatuses nagu kohalikud omavalitsused.

40. HTM selgitab, et Tallinna linn on ajanud omavahel segamini hariduslike erivajadustega õpilased ja õpilased, kes oma erivajadusest tulenevalt (

§ 2

lõikes 4 nimetatud) peaksid õppima riigi poolt peetavas hariduslike erivajadustega koolis, ja vaadelnud neid meelevaldselt samade gruppidena, eesmärgiga veenda kohut, et justkui täidetaks riigi eest

§ 2lõikes 4 sätestatud kohustust.

Lihtsustatud õppekava järgi lihtsustatud õppel õppijad on hariduslike erivajadustega õpilased, kuid nende osas ei rakendu riigi kohustus tagada neile õppekoht riigikoolis. Tegemist ei ole

§ 2lõikes 4 sätestatud haridusliku erivajadusega.

Kohtu seisukoht ja põhjendused 41. Poolte vahel on vaidlus, kuidas tõlgendada

§ 2

lg 4, mis sätestab esimeses lauses, et hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks võib asutada ja pidada hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Sätte teise lause kohaselt riik tagab koolide asutamise ja pidamise nägemis- ja kuulmispuudega õpilastele, liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks liikumispuudele esineb täiendav hariduslik erivajadus, tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele, toimetuleku- ja hooldusõppel olevatele õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele. Kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus võeti vastu 09.06.2010 ning jõustus 01.09.2010. Vaidlusalust sätet on muudetud pärast Tallinna linna kaebuse esitamist kohtuasjas nr 3-132452, mis liideti käesoleva kohtuasjaga.

§ 2lg 4 muudatus jõustus 01.09.2013.

Sätte teises lauses täpsustati hariduslike erivajaduste õpilaste loetelu. 42. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud 17.02.2016 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-38-15 (ps 12), et

§ 2

lg 4 määratleb hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamise ja ülalpidamise riigi ülesandena. Samas märkis riigikohus, et kuigi

§ 2

lg-st 4 tuleneb riigi kohustus vastavate haridusasutuste asutamiseks ja ülalpidamiseks, ei tulene piiranguid hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamiseks munitsipaalkoolidena või erakoolidena. 11

1. Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.
2. a määruse (II, 108-11) punktis 15 kohustati halduskohut muuhulgas võtma seisukoht küsimuses, kuidas mõjutab riigi hüvitamiskohustust kohaliku omavalitsuse vastu, sh

§ 2

lg 4 alusel, see, kui kohalik omavalitsus on asunud omal algatusel ja vabatahtlikult riigi ülesannet täitma.

1. Kuna Riigikohtu halduskolleegium on sama määruse punktis 16 tunnustanud kaebaja kaebeõigust, siis puudub halduskohtul vajadus kaebeõiguse küsimust uuesti käsitada.
2. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu (412 SE) 01.06.2010 seletuskirjas on öeldud, et

eelnõu § 2 lg-s 4 tuuakse eraldi välja, milliste hariduslike erivajadustega õpilaste puhul on riigil kohustus tagada vajalike õppekohtade olemasolu. Seaduse väljatöötajate eesmärgiks oli erivajadustega õpilaste õppe parem korraldamine. Riigile pandi kohustus moodustada vajadusel spetsiaalseid koole raskemate hariduslike erivajadustega õpilaste jaoks. Seadusandja mõte oli, et ka hariduslike erivajadustega õpilane õpiks oma elukohajärgses koolis, kuid lapsevanema soovil võib laps haridust omandada erikoolis, kus talle on võimalik luua õppeks paremad tingimused ning

§ 2lg-st 4 ei tulene, et kohalik omavalitsusüksus ei tohiks vastavaid koole luua.

Nagu eelpool osundatud on Riigikohtu halduskolleegium seadusandjaga selles osas samal seisukohal.

1. Varem kehtinud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (RT I 1993, 63, 892) ei eristanud ega jaganud kohustusi riigi ja kohalike omavalitsuste vahel hariduslike erivajadustega õpilaste õppe korraldamisel. Haridus- ja Teadusministeerium või valla- või linnavalitsus moodustas vastavalt vajadusele koole tervisehäiretega lastele ja erivajadustega õpilastele (kuni 31.08.2010 kehtinud redaktsioonis § 15 lg 2). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel tõsikindlat seisukohta võtta, kas Tallinna kõik vaidlusalused koolid on asutatud varem kehtinud seaduse kehtivuse ajal, või on osa neist asutatud praeguse seaduse kehtivuse ajal.
2. Alates uue seaduse jõustumisest on riigi ja kohalike omavalitsusüksuste vahel tekkinud erinev arusaam, kelle kohustus on luua erikoolid hariduslike erivajadustega lastele ning kui erikool on munitsipaalomandis, siis kas riik peaks seda rahastama. Halduskohus on seisukohal, et käesoleva vaidluse poolte õiguste ja kohustuste kaalumise kõrval on käesoleva vaidluse lahendamisel määravaks ka nende laste huvid, kelle õpetamiseks

§ 2

lg-s 4 määratleti riigi ülesandena hariduslike erivajadustega õpilaste (HEV 2) õpetamiseks koolide asutamine ja ülalpidamine.

1. Vaidlust ei saa olla selles, et igal lapsel on õigus haridusele olenemata sellest, kas tal on erivajadus. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 37 tulenevalt on õppimine kooliealistele lastele seadusega määratud ulatuses kohustuslik sõltumata sellest, kas lapsel on erivajadus või mitte, ning riigil ja kohalikul omavalitsusel on kohustus teha haridus kättesaadavaks. Riik ja kohalikud omavalitsused peavad looma kooliealistele lastele vajalikul arvul õppeasutusi. Halduskohtu arvates tähendab see, et hariduse kui põhiõiguse tagamine on riigi ja kohalike omavalitsuste ühine avalik ülesanne. Seetõttu ei käsitle halduskohus seda, kas ja millises läbirääkimiste etapis on vastustaja või kaebaja hoidunud läbirääkimisest ja hoidunud seeläbi probleemi ühisest lahendamisest. Olukorras, kus riik on seadusega võtnud enda kohustuseks raskemate hariduslike erivajadustega õpilaste (HEV 2) õppe korraldamise, ning samas jätnud selle kohustuse faktiliselt täitmata, ei saa nõustuda käsitlusega, et kaebajast kohalik omavalitsusüksus on HEV õpilastele koole loonud vabatahtlikult. Nii nagu kaebaja koolide puhul, ei ole ka vastustaja poolt asutatud koolide puhul esitatud tõendeid selle kohta, kumma seaduse kehtivuse ajal nad asutati. Kohalikul omavalitsusel on nii põhiseadusest kui põhikooli- ja gümnaasiumi seadusest tulenevalt kohustus kooliealisele lapsele tagada koht elukohajärgses 12 koolis. Kui lapsevanem soovib oma erivajadusega lapse panna erikooli, siis peab vald või linn seda võimaldama, kui riik (riigikool) õpilasele kohta ei suuda pakkuda. Vastustaja ei ole halduskohtule pidanud vajalikuks esitada tõendeid kummutamaks kaebaja tõendatut, et kaebaja on pidanud tegelema ka hariduslike erivajadustega õpilastele elukohajärgses koolis Tallinna linnas koha kindlustamisega. Kuna tegemist on riigi ülesandega, siis peab see vastavalt PS § 154 olema rahastatud riigi eelarvest. PS § 154 teise ja kolmanda lause kohaselt võib kohalikule omavalitsusele panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega ja seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
2. Halduskohus leiab seetõttu, et vastavalt

§ 49

lg 3 esimesele lausele on kohalikule omavalitsusüksusele (kaebajale) seadusega pandud kohustus hariduslike erivajadustega õpilastele koolid vajadusel luua. Kohalikul omavalitsusel on kohustus riigi ülesannet täita olukorras, kus riik seda ise ei täida või ei täida Tallinna linna laste elukohajärgselt.

§ 49lg 3 1.

lauses on sätestatud, et kui elukohajärgses koolis ei ole võimalik korraldada õpet tulenevalt õpilase hariduslikust erivajadusest, on õpilase elukohajärgne vald või linn kohustatud koostöös teiste koolide ja kooli pidajatega tagama õpilasele hariduse omandamise võimalused nõustamiskomisjoni soovituste kohaselt. Nimetatud säte asub seaduse 3. ptk 4. jaos, mis sätestab põhikooli ja gümnaasiumi õppekorralduse. Seadusandja mõtteks

eelnõu seletuskirja kohaselt oli haridusliku erivajadusega õpilase jaost välja jätta hariduslike erivajadustega õpilaste koolide sätted. Seega peaksid

§-id 46-54 justkui reguleerima hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorraldust tavakoolis ning

§ 49

lg-st 3 ei saa tuletada kohalikule omavalitsusüksusele kohustust erikoolide loomiseks. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas aga põhiseadusest tuleneva kohaliku omavalitsuse (kaebaja) kohustusega tagada hariduspõhiõiguse realiseeritavus igale kooliealisele lapsele.

1. HTM-i väljatöötatud kontseptsiooni hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorraldusest kohaselt on 24 000 õpilasele ehk 17% üldhariduskooli õpilaste koguarvust EHIS-e andmetel märgitud mõni hariduslik erivajadus. Neist suurem osa (79%) õpib üldhariduskooli tavaklassis. Kontseptsooni järgi vajavad spetsiifilist õppekorraldust (HEV2) nägemis-, kõneja/või kuulmis-, liikumis-, intellektipuudega, tundeelu- ja käitumishäiretega ning kasvatuse eritingimusi vajavad õpilased, kellele Haridus- ja Teadusministeerium peab erikoole. Seega on riigi ja kohalike omavalitsuste vaheline vastutus hariduslike erivajadustega õpilaste õppe korraldamisel jagatud kontseptsiooni järgi selliselt, et riik peab HEV2 õpilastele erikoole või tagab HEV2 õpilastele vajalikud õppekohad erikoolis. HEV2 õpilased vajavad erilist õppekorraldust ja ressursimahukaid tugimeetmeid. Erikoolide pidamine ei ole kõigile omavalitsustele jõukohane, mistõttu ei saanud seadusandja mõtte kohaselt kohaliku omavalitsuse tasand olla sobivaks ülesande täitmisel. Halduskohus peab üldteada olevaks asjaoluks, et Tallinna linna finantsvõimekus on riigi kohalike omavalitsuste seas vähemalt üle keskmise. Kuid nimetatust ei saa sõltuda see, kas riik hüvitab linna täiendavad kulutused hariduslike erivajadusega laste õpetamisele suunatud koolide ülalpidamisele või mitte.
2. Vaatamata vastustaja vastuväidetele nõustub halduskohus seetõttu kaebaja seisukohaga, et vastustaja tegevusetus rikub kaebaja enesekorraldusõigust. Eesti Hariduse Infosüsteemi kohaselt on praegu Eestis hariduslike erivajadustega õpilaste koole kokku
3. Tallinna linnas oli 2014/2015 õppeaastal üks riigiomanduses, kuus munitsipaalomanduses ja kaks eraomanduses olevat erikooli. Tallinnas on erikooliks, mida riik peab hariduslike erivajadustega õpilastele, Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukool. Koolis on klassid tundeeluja käitumishäiretega õpilastele ja väikeklassid autismi spektri häiretega ning aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega õpilastele, kokku on õppekohti 70 õpilasele. Hariduslike erivajadustega õpilasi Tallinna munitsipaalkoolides on kohtuistungi aja seisuga 1 416 (I, 148). Kaebusest 13 nähtuvalt ei ole seega tegemist kohaliku omavalitsusüksuse eelarvest väikese osa moodustava kuluga.
4. Lubamatu ja õigusvastane on olukord, kus hariduslike erivajadustega õpilaste õppe tagamine sõltub lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse suutlikkusest. Riigikohus rõhutas 17.02.2016 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-38-15 (p-s 13), et sotsiaalselt olulise riikliku ülesande täitmiseks tuleb vajalikud vahendid eraldada õigeaegselt ja viisil, mis ei sea ülesande täitmist sõltuvusse konkreetse kohaliku omavalitsuse finantsvõimekusest. Hariduslike erivajadustega õpilaste koolide rahastamine peaks olema riigi ja kohaliku omavalitsuse ühine ülesanne.
5. Käesoleva kohtuasjas tuvastatud asjaoludest lähtudes (kohtuotsuse punkt 2) ei saa riiki lugeda ülesannet omapoolselt täitnuks. Pooled on kohtuväliselt vaielnud ülesannete jaotuse üle alates praeguse

-i jõustumisest. Taotlusi on esitatud ja tagasi lükatud ka kohtumenetluse ajal ja paralleelselt sellega. HTM vastates 11.11.

1. a Tallinna linnale lubas: „Niipea, kui hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsioon saab haridus- ja teadusministri poolt kinnitatud, alustame riigi erikoolide võrgu kava koostamist, mille käigus käsitletakse ka Tallinna ja Harjumaa koolide võrku ja lahendusi“ (II, 12). Halduskohtule esitatud tõendite kohaselt ei ole olukord selles osas Tallinna linna jaoks positiivses suunas muutunud. Tallinna linn esitas 14.05.
2. a Haridus- ja Teadusministeeriumile taotluse nr LV-1/4896-1 hariduslike erivajadustega õpilaste õppetegevuse finantseerimiseks 01.09.2010 – 31.12.
3. a tekkinud ja ajaperioodil 01.01.31.12.
4. a tekkivate kulude katteks kokku 7 933 334 eurot (I, 10-11).
5. Haridus- ja teadusministri 22.07.
6. a kirjana vormistatud keeldumisega nr 10.1.5.1/14/329-2 (I, 12-13) jäeti rahuldamata Tallinna linna 14.05.
7. a taotlus nr LV-1/4896-1 hariduslike erivajadustega õpilaste õppetegevuse finantseerimiseks kui alusetu. Halduskohus peab tühistamiskaebust keeldumisele asjakohaseks (vrdl RKHKo nr 3-3-1-41-15 p-d 16, 17 ja RKHKm nr 3-3-1-81-14 p 14). 55.

§ 46

lg 1 järgi on haridusliku erivajadusega õpilase jaoks vaja teha muudatusi või kohandusi õppe sisus, õppeprotsessis, õppe kestuses, õppekoormuses, õppekeskkonnas (nagu õppevahendid, õpperuumid, suhtluskeel, sealhulgas viipekeel või muud alternatiivsed suhtlusvahendid, tugipersonal, spetsiaalse ettevalmistusega õpetajad), taotletavates õpitulemustes või õpetaja poolt klassiga töötamiseks koostatud töökavas. Vastavalt

§ 37

lg-le 1 peavad õpetajad jälgima õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet õpilase vajaduste kohaselt. Õpilase võimete ja annete arendamiseks tuleb koolis selgitada välja õpilase individuaalsed õpivajadused, valida sobivad õppemeetodid ning korraldada vajaduse korral diferentseeritud õpet. Kool tagab õpilasele, kellel tekib ajutine mahajäämus eeldatavate õpitulemuste saavutamisel, täiendava pedagoogilise juhendamise väljaspool õppetunde. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab õpilasele tagama koolis tasuta vähemalt eripedagoogi (sealhulgas logopeedi), psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenuse. Seega pandi 01.09.2010 uue

jõustumisega kohalikele omavalitsusüksustele kohustus lähtuda kaasava hariduse põhimõttest, kuid lükanud selle kohustuse täitmiseks vajalike rahaliste vahendite eraldamise tulevikku.

rakendussätete § 1006 kohaselt kohustus Haridus- ja Teadusministeerium tagama

§ 37

lõikes 2 nimetatud eripedagoogi ja psühholoogi teenuse pakkumise koolidele vähemalt igas maakonnas alles

1. aasta
2. septembriks. Järelikult on kohalikele omavalitsustele pandud täiendavaid kohustusi munitsipaalkoole pidades, kuid sellega ei ole kaasnenud täiendav rahastamine ülesannete täitmiseks. Tekib õigustatult küsimus, kuidas peaks kohalik omavalitsus tagama kaasava hariduse põhimõtte järgimise, kui selleks ei ole finantsvõimekust. Seetõttu on ilmselgelt olnud kohaliku omavalitsusüksuse (kaebaja) jaoks mõistlikum ja otstarbekam jätkata erikoolide 14 pidamist, isegi kui need loodi juba enne uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse jõustumist nii-öelda vabatahtlikult. Varem kehtinud seaduse kohaselt oli see olemuslikult kohaliku omavalitsuse kohustus.
3. Vastustaja arvates on riik taganud hariduslike erivajadustega laste õppe. Kaebaja leiab, et riik ei ole oma kohustust täitnud ega loonud piisaval arvul õppekohti hariduslike erivajadustega õpilastele. Reaalne olukord on käesoleva kohtuasja tõenditest nähtuvalt selline, et riigi omanduses erikoolid ei võta vastu kõiki õpilasi, kellel on hariduslik erivajadus, nõustamiskomisjoni soovitus ja kelle vanem soovib lapse erikooli panna. 01.09.2014 moodustati Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas tegutseva sihtasutuse Innove poolt küll igasse Eesti maakonda nõustamiskomisjonid ning lisaks üleriigiline nõustamiskomisjon

§ 50lg 1 alusel.

Nõustamiskomisjoni ülesandeks sai ka hariduslike erivajadustega isikute õppe ja kasvatuse korraldamine.

§ 49

lg 1 alusel saab nõustamiskomisjoni soovitusel ja vanema nõusolekul kool rakendada meetmeid hariduslike erivajadustega õpilaste arengu toetamiseks.

§ 49

lg 3 kohaselt peab õpilase elukohajärgne kohalik omavalitsusüksus tagama õpilasele hariduse omandamise võimalused nõustamiskomisjoni soovituste kohaselt. Samas on riigiomanduses erikoolidel lisaks oma vastuvõtukomisjonid, kes otsustavad hariduslike erivajadustega õpilase vastuvõtmise. Tallinna linnas ei ole hariduslike erivajadustega õpilastele õppekohti riigi poolt piisaval hulgal loodud, nagu eelnevalt on asjas tuvastatud, ning kohalikul omavalitsusel on olnud vajadus nõustamiskomisjoniga koostööd tehes luua vajalikud õppekohad. Kõikidele hariduslike erivajadustega õpilastele (HEV 2) ei ole kohalikul omavalitsusüksusel olnud võimalik tagada õppekoht tavakoolis ning laste huvides on peetud vajalikuks asutada neile õpilastele erikoolid. 57. Halduskohus on seisukohal, et kohtumenetluses on tõendatud riigi kohustus eraldada raha

§ 2

lg 4 lauses 2 loetletud hariduslike erivajadustega õpilaste jaoks koolide ülalpidamiseks. Vastavalt HKMS § 167 lg-le 1, kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Kohus võib vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu. Ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused. 58. Kohus rahuldab kohustamisnõude, kui isik taotleb, et avaliku võimu kandja täidaks õigusaktidest tuleneva kohustuse. Selliseks kohustuseks võib olla ka rahalise kohustuse täitmine. Kohtupraktikas on

§ 2

lg 4 kohast hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamise ja pidamise kohustust tõlgendatud kui riigi poolset koolide ülalpidamise kohustust (vt RKHKo kohtuasjas nr 3-3-1-38-15, p 12). Kaebaja on esitanud vastustajale taotluse rahaliste vahendite eraldamiseks hariduslike erivajadustega (HEV2) õpilastele loodud erikoolide tegevuskulude katmiseks, millest vastustaja on keeldunud.

1. Kohus rahuldab Tallinna linna kaebuse põhinõude ja tühistab Haridus- ja Teadusministeeriumi 22.07.2014 vastuse nr 10.1.-5.1/14/329-2 ning teeb Haridus- ja Teadusministeeriumile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks (RVastS § 6 lg 4). Kahju hüvitamise nõue kui sekundaarne nõue kohustamisnõude suhtes jääb seoses põhinõude rahuldamisega rahuldamata. Menetluskulud
2. Vastustaja menetluskulu nimekirja ja kuludokumentide kohaselt on vastustaja kandnud menetluskulu 3 737,67 eurot (I, 156-160) ja seoses kohtuistungiga 2 235,92 eurot (I 165-168). HKMS § 108 lg 1 kohaselt, menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses 15 kaebuse rahuldamisega peab vastustaja oma menetluskulud seega ise kandma. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista riigilõivud, kokku 780 eurot (kaebuste esitamisel 750 eurot (I, 16) ja 15 eurot (II,13), määruskaebuse esitamisel halduskohtu määrusele 15 eurot (II, 44)). (allkirjastatud digitaalselt) Roby Koik kohtunik 16