Obsah (5)

§ 40§ 2§ 23§ 20§ 22

TA R T U H A L D U S K O H U S Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS E E S T I VA B A R I I G I N I M E L Kohtuasja number 3-16-1717 Otsuse kuupäev 11. mai 2017 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Vaivara valla kaebus

ga nr 54 (edaspidi määrus).

§ 40

lg 1 sätestab, et enne 01.01.2005 õiguslikul alusel ehitatud ehitis, mida kasutatakse vastavalt ehitisele ettenähtud kasutamise otstarbele, peab vastama üksnes sama

§ 2lg 1 p 5 ja 6 toodud nõuetele.

Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et kõik kolm hoonet on ehitatud enne 01.01.2005 õiguslikul alusel. Küll on vastustaja välja toonud, et hooneid ei kasutata vastavalt ettenähtud kasutamise otstarbele. Olginas asuva hoone kohta on paikvaatluse protokollis (tl 79) märgitud, et ehitisregistri andmetel on hoone kasutusotstarve muu büroo- või administratiivhoone, kuid hoonet kasutatakse rahvamajana, Vaivaras asuv hoone kohta, et see on ehitisregistri andmetel muu põllu-, metsa-, jahi- või kalamajandushoone, sh kasvuhoone, kuid on kasutusel raamatukogu ja seltsimajana (tl 84) ning Sinimäel asuva hoone kohta, et selle kasutusotstarve on ehitisregistri andmetel raamatukogu, tegelikult kasutatakse hoonet noortekeskusena (tl 31). Kohus veendus elektroonilise ehitisregistri alusel, et vastustaja andmed hoonete registreeritud kasutusotstarvete kohta on õiged. 8 8 Alates 22.07.1995.a jõustunud planeerimis- ja ehitusseadusest on Eesti ehitusõiguses pidevalt kehtinud ehitise kasutusloa ja selle ehitisregistrisse (varem hooneregistrisse) kandmise nõue ning see, et ehitise kasutusotstarve kantakse ehitisregistrisse (hooneregistrisse) kasutusloa alusel. Kohus peab eeltoodut õigusalaste põhiteadmiste hulka kuuluvaks ning ei pea vajalikuks viidata kuni 31.12.2002 kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse, 01.01.2003 kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse või alates 01.07.2015 kehtiva ehitusseadustiku vastavatele sätetele. Praegusel juhul ei ühti ehitisregistrist nähtuv hoonete kasutusotstarve nende tegeliku kasutamisega ning see tähendab, et hooneid ei kasutata vastavalt ehitisele ettenähtud kasutamise otstarbele. Seega ei kehti nende hoonete suhtes ka

§ 40lg 1 sätestatud erand.

Eelnimetatud sättes sisalduva otstarbele vastava kasutamise nõude mõte ongi kohtu hinnangul selles, et sel juhul on ehitise kasutusse võtmisel (kasutusloa väljastamisel) kontrollitud ehitise nõuetele vastavust muuhulgas tuleohutuse nõuete seisukohast. Kuna

§ 40

lg 1 kehtestatud erand vaidlusalustele hoonetele ei kohaldu, siis tuli nende hoonete puhul täita tuleohutuse seadusest (TuOS) ja

st tulenevaid üldisi nõudeid. 19. Ettekirjutuse nr 1483 punktis 10 kohustati kaebajat rajama Olgina rahvamaja I korrusel asuva aula varuevakuatsioonipääs ja ettekirjutuse nr 1485 punktis 9 rajama Vaivara raamatukogu esimesele ja teisele korrusele varuevakuatsioonipääsud. Kohus nõustub sellega, et vastavaid hooneid kasutavate isikute arvu osas võis vastustaja tugineda paikvaatluse protokollides sisalduvatele andmetele. Paikvaatluse juures viibis ja protokollile andis oma allkirja ka kaebaja esindaja (Poe 3 haldusmenetluse toimiku dokument nr 9 ja 15, Narva mnt 12 haldusmenetluse toimiku dokumendid nr 8 ja 18). Kohtu hinnangul on üheselt mõistetav, et protokollides märgitud andmed andis kaebaja esindaja. Selliste andmete kajastamine paikvaatluse protokollis ei muuda neid andmeid ebausaldusväärseteks.

§ 23

lg 1 kohaselt määratakse evakuatsioonipääsude arv mitte lähtudes ehitises tegelikult või pidevalt viibivate isikute arvust, vaid vastavalt ehitise kasutamisotstarbele ja ehitise kasutajate ettenähtud maksimaalsele arvule. Kaebaja möönab ka ise, et nii Olgina rahvamaja aulat kui Vaivara raamatukogu hoonet kasutatakse ürituste korraldamiseks ning siis viibib hoonetes rohkem inimesi (tl 10). Nendel inimestel on õigus elu ja tervise kaitsele, mis väljendub võimaluses pääseda tulekahju korral hoonest kiiresti ja ohutult välja. Olukorras, kus kaebaja paikvaatluse ajal avaldas hoonetes viibivate isikute arvu suuremana ning hiljem, pärast selle põhjal ettekirjutuse tegemist asus andmeid isikute arvu kohta oluliselt vähendama, ei saa kohus pidada õigeks hilisemaid andmeid. 20.

§ 20

lg 2 kohaselt peab ehitises olema vastavalt selle kasutamisviisile ja - otstarbele piisav arv sobiva paigutusega kergesti läbitavaid evakuatsiooniteid ja - pääse.

§ 23

lg 2 sätestab, et ehitise igalt evakuatsioonialalt, kus alaliselt viibib või töötab inimesi, peab üldjuhul olema võimalik jõuda vähemalt kahe erineva, hajutatult paigutatud evakuatsioonipääsuni.

§ 23lg 3 sätestab, millal on lubatav üks evakuatsioonipääs.

Vaidlusaluste hoonete puhul nõustuvad mõlemad pooled, et hoonete kasutusviis on IV, seega on kohaldatav ainult eeltoodud lõike p 4 ehk tegemist peab olema väikese kasutajate arvuga ehitisega, sellest ei tohi tekkida ohtu kasutaja turvalisusele ning evakuatsioonialalt peab olema ka hädaväljapääs. Kohus mõistab eeltoodud sätteid nii, et üks evakuatsioonipääs on nii hoone kui terviku kui ka iga evakuatsiooniala puhul lubatav üksnes

§ 23lg 3 sätestatud juhtudel.

9 9

1. Olgina rahvamajas tervikuna on kaks evakuatsioonipääsu, peasissepääs ja võimla tagaseinas asuv uks. Hädaväljapääsudena on kasutatavad mõlema korruse avatavad aknad (tl 13). Vastustaja etteheide ei olegi seotud hoone kui terviku, vaid aula kui evakuatsiooniala väljapääsude arvuga. Vastustaja on ettekirjutuse nr 1483 punktis 10 põhjendanud, miks ei ole aula evakuatsioonipääsud piisavad ja ei vasta otsuse punktis 20 toodud nõutele (tl 29-29 pöördel). Sh on vastustaja välja toonud, et enne
2. aastal rekonstrueeritud hoone kasutusele võtmist ei ole on pädev haldusorgan kooskõlastanud evakuatsioonilahendust, I korruse spordisaalist viiv evakuatsioonipääs asub teises hoone osas, spordisaali evakuatsioonipääsu kaudu on võimalik hoonest väljuda spordisaali lahtiolekuaegadel, spordisaali evakuatsioonipääsuni on võimalik jõuda aula evakuatsioonipääsust mööda liikudes ning kui tulekahjukolle asub aula evakuatsioonipääsu vahetus läheduses, siis võib aulas viibivate inimeste ohutu evakuatsioon osutuda võimatuks. Kohtu hinnangul on vastustaja eeltoodud kaalutlustel õigesti leidnud, et aulale kui evakuatsioonialale tuleb rajada täiendav evakuatsioonipääs. Kaebaja väide, et evakuatsioonipääsuna võib kasutada aula aknaid, võib küll põhimõtteliselt olla õige, kuid sel juhul tuleb need vastavalt välja ehitada ja tähistada.
3. Vaivara raamatukogus on üks evakuatsioonipääs, hoone trepikoda. I korrusel on võimalik evakueeruda akende kaudu. II korrusel on hädaväljapääsudeks aknad (tl 43). I korrusel on evakuatsioonipääsuna tähistatud aken, mille ees väljaspool on metalltorudest ruut, akna taga puudub trepp (tl 84 pöördel, 85 pöördel). Vastustaja on ettekirjutuse nr 1485 punktis 9 põhjendanud, miks ei ole aula evakuatsioonipääsud piisavad ja ei vasta otsuse punktis 20 toodud nõutele (tl 57 pöördel - 58). Ka kohtu hinnangul ei ole tegemist hoonega, millele ei ole lubatud üks evakuatsioonipääs ning I ja II korruse aknaid ei saa pidada evakuatsioonipääsudeks. Ka selle hoone puhul ei ole pädev haldusorgan enne ümberehitatud hoone kasutusele võtmist
4. aastal kooskõlastanud evakuatsioonilahendust. Kaebaja väitel ei takista I korruse akna taga olev metallist ruut aknast väljumist ja trepp ei ole akna kõrguse tõttu vajalik, ka II korruse aknast pääseb maapinnale redeli abil. Kohus nõustub siiski vastustaja hinnanguga, mille järgi neid väljapääse ei saa pidada evakuatsioonipääsudeks.

§ 22

lg 1 järgi peab evakuatsioonipääs juhtima ehitisest ohutult välja maapinnale või tuletõkkesektsiooni, millest on olemas ohutu pääs ehitisest välja maapinnale.

1. Ettekirjutuse nr 1484 punktidele 3 ja 4 esitas kaebaja vastuväited üksnes seoses hoonele laienevate nõuetega, seda käsitles kohus otsuse punktis
3. Ettekirjutuse nr 1483 punkti 6 kohaselt tuli Olgina rahvamaja I korruse evakuatsioonipääsu juurde jääv tulekahjuteatenupp paigaldada selliselt, et see asuks põrandast 1,2 m kuni 1,6 meetri kõrgusel. Kohus märgib alustuseks, et vastustaja ei ole kaebajale teinud ettekirjutusi hoone II korrusel asuva 1,6 m kõrgusele paigaldatud teatenupu kohta. Ettekirjutus puudutab üksnes I korrusel paiknevat 1,7 m kõrgusele paigaldatud nuppu. Kohus ei nõustu sellega, et kui üldjuhul tuleb teatenupp paigaldada 1,2 kuni 1,6 m kõrgusele, siis tuleb haldusorganil kaalutlusõigust teostades põhjendada, miks nõuab ta nupu paigaldamist just sellele kõrgusele. Kui isik soovib endale erandi tegemist, siis tuleb temal esitada selleks taotlus (seda saab teha muuhulgas ehitusprojekti kooskõlastamise ja kasutusloa andmise käigus) ja välja tuua selle aluseks olevad põhjendused. Praegusel juhul oli hoone 10 10 projektis ette nähtud teatenupu paigaldamine 1,5 m kõrgusele. See tähendab, et nupu kõrgust ei otsustanud mitte vastustaja, vaid kaebaja ise. Kaebaja esitatud üleandmise-vastuvõtmise akt (tl 102) ei muuda asjaolu, et teatenupp on paigaldatud kõrgusele, mis ei vasta projektile ega õigusaktidest tulenevatele nõuetele.
4. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse otsuse punktis 17 toodud nõudes rahuldamata. Vaideotsusele ei ole kaebaja mingeid eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kaebaja vaidlustas vaideotsuse põhjusel, et ta ei nõustu vaideotsuses toodud vastustaja põhjendustega ja vastustaja otsustusega vaide rahuldamata jätmise osas. Kuna kohus ei tühista vaidlustatud ettekirjutusi, siis jätab kohus rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõude. Taotlused, menetluskulud
5. Kaebaja esitas 03.05.2017.a kohtule avalduse pealkirjaga "Kaebaja seisukoht, vastuväide kohtu tegevuse peale ja korduv taotlus tõendite vastuvõtmiseks" (tl 158-160). Avaldusest ei nähtu, millise vastuväite ja millise menetlustoimingu kohta kaebaja esitab. Samuti ei ole avaldusele lisatud tõendeid. Seetõttu ei saa kohus vastavaid taotlusi lahendada.
6. Pooled ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirju ja kuludokumente. Kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 11 11