← Eesti

3-15-1775/23

Obsah (4)§ 215§ 116§ 158§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 28.04.2017, Tallinn Haldusasja numb

§ 215lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema 3-15-1775 tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 17.06.2015 otsusega 4.2-1/8435-2 kehtetuks RM-le väljastatud relvaloa ning võttis hoiule vintraudse püssi ZKK-60l, kal 308Win, nr 53373 ja sileraudse püssi MC-6, kal 12, nr
  2. Otsus tehti relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 p 6, § 43 lg 3 p 2 ja § 43 lg 31 alusel. Otsuse põhjenduse kohaselt omab RM kehtivat kriminaalkaristust: ta on Harju Maakohtu 21.04.2015 otsusega süüdi mõistetud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Mootorsõiduki juhtimine on sarnaselt tulirelva käitlemisele seotud kõrgendatud ohuga. Ehkki kuritegu polnud isikuvastane ja selle toimepanemisel ei kasutatud relva, kaaluvad süüteo üldohtlikkus ja kõrgendatud avalik huvi üles relvaomaniku isikuomadused ning relvaloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne teiste isikute elu, tervise ja vara kaitseks. 15.03.2011 peatas PPA RM relvaloa kehtivuse, sest RM oli liiklusseaduse (LS) § 7419 lg 2 järgi karistatud sõiduki juhtimise eest juhile lubatud alkoholipiirmäära ületades. Samuti nähtub karistusregistri arhiivist, et 29.06.2003 on isikut karistatud LS § 7419 järgi. Eelnimetatu viitab selgelt korduvusele ja iseloomustab isiku eluviisi. On lubamatu, et relvaomanikuks saab olla inimene, keda on korduvalt karistatud sõiduki juhtimise eest juhile lubatud alkoholipiirmäära ületades. Arvestades kriminaalkorras karistatud isiku toime pandud süütegu ja selle ohtlikkust teiste isikute õigushüvedele ning arvestades isikut ja tema toime pandud tegude asjaolusid, ei vasta ta enam relvaomanikule esitatavatele nõuetele.
  3. RM esitas 16.03.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 17.06.2015 otsuse 4.21/8435-2 tühistamiseks. PPA-l puudus seadusest tulenev alus 29.06.2003 väärteootsuse kohta karistusregistri arhiivist andmete saamiseks, mistõttu on otsus kaalutlusveaga. Halduskohus ei saa asendada vastustajat ega asuda kaaluma, kas kaebaja relvaloa tühistamine on võimalik ka mõnel muul kaalutlusel.
  4. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaevatavast otsusest nähtub üheselt, et PPA tunnistas kaebajale väljastatud relvaloa kehtetuks üksnes kuriteo eest, milles kaebaja mõisteti süüdi Harju Maakohtu 21.04.2015 otsusega. Otsus sisaldab küll viidet ka varasematele süütegudele, kuid viide on tehtud alles pärast otsusele jõudmist ja ei mõjutanud lõpptulemust.
  5. Tallinna Halduskohus jättis 26.10.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja omas kaevatava otsuse tegemise ajal kehtivat kriminaalkaristust. Vastavalt RelvS § 36 lg 1 p-le 6 ja § 43 lg 3 p-le 2 tunnistab PPA relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on kriminaalkorras karistatud. Seega esines alus kaebajale väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Otsuse põhjenduses sisalduv viide kaebaja
  6. a-l toime pandud väärteole on lubamatu, kuna PPA-l puudus karistusregistri arhiivi andmetele seadusest tulenev juurdepääsuõigus (karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p 4). Tegemist on küll kaalutlusveaga, kuid kuna viidatud asjaolu pole vastustaja kinnitusel ega ka otsuse põhjenduste konteksti arvestades siiski mõjutanud otsuse langetamist, ei too see praegusel juhul kaasa haldusakti tühistamist. Muus osas nõustus halduskohus kaevatava haldusakti põhjendusega ega korranud neid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  7. RM esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 26.10.2016 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 2

(4)3-15-1775 PPA haldusakt tugines kahele elulisele asjaolule:
  1. a)kehtiva karistuse olemasolu KarS § 424 kohase kuriteo eest;
  2. b)kaebaja eluviis ja sarnaste tegude varasem (haldusaktis viidatud „korduv“) toimepanemine. Et see nii oli, näitab üheselt ka haldusakti viide RelvS § 43 lg-le 31, mis käsitleb relvaloa kehtetuks tunnistamise võimalikkust juhul, kui isik on oma eluviisi või käitumise tõttu sobimatu kandma relva. Haldusaktis puudub süüteo ja sellega seotud isikuliste asjaolude analüüs. Kohtu mõttekäiku selle kohta, et arhiiviandmetele tuginemine ei mõjutanud haldusakti sisu, ei ole võimalik jälgida sellekohaste põhjenduste puudumise tõttu. Arusaadav ei ole, millise haldusakti „muu osaga“ halduskohus nõustus, põhjendusi kordamata. 6. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 8. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 14.12.2010 otsusega asjas nr 3-4-1-10-10 RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. RelvS § 43 lg 31 sätestab, et PPA võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Järelikult pidi PPA tuvastama kaebaja isiku ja tema toimepandud teo asjaolud ning seejärel otsustama kaalutlusõiguse alusel, kas avalik huvi kaalub üles relvaloa omaja huvid. Haldusakti põhjendustest nähtuvalt on PPA relvaloa omaja isikule hinnangut andes tuginenud mh tema poolt 2003. a-l toime pandud väärteo asjaoludele. See oli KarRS § 20 lg 1 p-st 4 tulenevalt õigusvastane. 9. Halduskohus leidis ekslikult, et PPA see kaalutlusviga ei saanud mõjutada asja otsustamist. Lubamatust kaalutlusest lähtumine tekitab kahtluse haldusotsuse ratsionaalsuses (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.05.2008 otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja 14.10.2003 otsus asjas nr 33-1-54-03, p 40). Ringkonnakohtu hinnangul pole võimalik väita, et sõiduki joobeseisundis juhtimisega seotud ühe väärteo arvestamata jätmise korral olnuks kaalutlusotsus igal juhul täpselt samasugune. Sellist järeldust tehes on halduskohus oluliselt rikkunud

§ 158lg-t 3.

Ringkonnakohus selgitab, et halduskohtu järeldus võinuks olla asjakohane juhul, kui isik on toime pannud väga paljusid, nt kümneid väärtegusid, millisel juhul ühe väärteo kogumist väljajätmine ei muudaks tervikpilti isiku käitumismustrist. Praegusel juhul on tegemist kolme süüteoga, millest ühele ei tohtinud PPA tugineda. PPA on otsuses märkinud viitega kaebaja poolt 2003. a-l toime pandud väärteole, et see viitab „selgelt korduvusele ja iseloomustab isiku eluviisi“. Järelikult oli lubamatu kaalutlus praegusel juhul oluliseks asjaoluks, mida PPA võttis arvesse otsuse langetamisel. 10.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja kandis esimese astme kohtus menetluskulusid summas 519 eurot ja apellatsioonimenetluses summas 495 eurot. Mõlemas astmes riigilõivule 15 eurot lisanduvad esindajakulud on vajalikud ja põhjendatud ning tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks 3

(4)3-15-1775 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.