← Eesti

3-3-1-15-17

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-15-17

  1. juuni 2017 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest Roman Braginski kaebus Tallinna Vangla tekitatud mitte​varalise kahju hüvitamiseks Kaebaja Roman Braginski Vastustaja Tallinna Vangla Tartu Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsus haldusasjas nr 3-14-51418 Roman Braginski kassatsioonaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Roman Braginski kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
  5. septembri
  6. a otsuse haldusasjas nr 3-14-51418 resolutsioon muutmata. Asendada ringkonnakohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
  7. Arvata kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Roman Braginski (kaebaja) viibis Tallinna Vanglas (vastustaja) kinnipeetavana
  9. jaanuarist 2010 kuni
  10. märtsini
  12. Kaebaja esitas
  13. mail 2014 vastustajale allkirjastatud kahjunõude, mille vastustaja registreeris
  14. mail
  16. Vastustaja jättis kahju hüvitamise taotluse lahendamata ja kaebaja esitas
  17. juulil 2014 halduskohtule kaebuse, milles palus vastustaja tekitatud mittevaralise kahju eest välja mõista hüvitis 16 120 eurot. Kaebaja taotles hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tekitati talle Tallinna Vanglas
  18. jaanuarist 2010 kuni
  19. märtsini 2012 inimväärikuse alandamisega. Kaebaja väitis järgmist: 1) kambrites, milles ta viibis, oli ruumikitsikus: vaba põrandapinda ühe isiku kohta oli olenevalt kambrist 1,17–2,01 m
  20. Vaba põrandapinna hulka ei ole arvatud WC ega mööbli alla jäävat pinda. Arvestada ei saa kaebaja liikumisvõimalusi vanglas, kuna kaebus on esitatud ruumikitsikuse kohta kambris; 2) kinnipidamistingimustes olid ka muud puudused. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske. Kambri valgustuseks oli kaks 75 W elektripirni ja vähene valgus kurnas silmi. Kaebaja väitis ka seda, et kahes kambris ei olnud tualetti ja pesuruumi, kogu kambri peale oli lubatud üks televiisor ja üks teekann ning kinnipeetavate töötasu oli madal, kuid nende nõuete osas tagastas kohus kaebuse
  21. augustil 2014 määrusega.
  22. Tartu Halduskohus jättis
  23. augusti
  24. a otsusega rahalise hüvitise nõude rahuldamata (resolutsiooni p 1), kuid tuvastas, et
  25. jaanuarist 2010 kuni
  26. jaanuarini 2010 olid kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas õigusvastased (resolutsiooni p 2). Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu (riigilõiv) katteks 15 eurot ja jättis poolte muud menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). Kohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas
  27. jaanuarist 2010 kuni
  28. märtsini 2012, kokku 813 päeva; 2) Riigikohus on selgitanud, et jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kaebetähtaeg, kui kahjustav tegevus lõpeb. Kinnipidamist ühes vanglas ei saa pidada jätkuvaks toiminguks, kui kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud (RKHKo 3-3-1-20-15, p 13). Praeguses asjas ei ole vastustaja peale formaalse kolme aasta piiri tõmbamise esitanud põhjendusi, miks tuleks erinevaid ajavahemikke käsitada erinevalt. Seega tuleb kahjunõude esitamise tähtaega arvestada vaidlusaluse ajavahemiku lõppemisest ehk
  29. märtsist
  30. Kaebus on kogu ulatuses (
  31. jaanuar 2010 kuni
  32. mai 2014) tähtaegne, kuna tegemist oli jätkuva toiminguga; 3) tõendatud ei ole väited valgustuse puudulikkuse ja niiskuse kohta kambrites; 4) WC pindala ei arvata kambri põrandapinna hulka. Seega oli kaebaja seitse päeva kambris, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 2,5 m2, ja 79 päeva kambris, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli 2,5–3 m
  33. Ülejäänud ajal oli kaebaja kasutuses üle 3 m2 kambri põrandapinnast. Nendel seitsmel päeval on kaebaja õigusi rikutud, kuna tollal kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 järgi pidi kinnipeetaval olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda; 5)
  34. jaanuaril 2010, mil kaebaja oli vangla kinnises osakonnas, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli 2,80 m2, olid kinnipidamistingimused inimväärikust alandavad ja vastustaja tegevus õigusvastane. See päev ei paiknenud avaramates tingimustes viibitud päevade vahel. Sellele järgnenud seitsmel päeval (
  35. jaanuarini 2010) viibis kaebaja kambris, milles oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,33 m2; 6) kaebaja viibis
  36. jaanuarist kuni
  37. jaanuarini 2010 vangla kinnises osakonnas kambris, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,33 m2, ega käinud sel ajal tööl. Kinnipidamistingimused olid sel ajal inimväärikust alandavad ja vastustaja tegevus oli õigusvastane; 7) kaebaja viibis
  38. jaanuarist 2010 kuni
  39. jaanuarini 2011 ja
  40. veebruarist 2011 kuni
  41. veebruarini 2012 avatud sektsioonis, kus tal oli võimalus osakonna piires äratusest öörahuni vabalt liikuda. Kaebaja oli
  42. veebruarist 2010 kuni
  43. veebruarini 2011 täiskoormusega abitööline majandustöödel.
  44. veebruarist 2011 kuni
  45. veebruarini 2012 töötas ta käitises Rolemen OÜ; 8) kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli 2,5 kuni 2,99 m2, kokku 79 päeva. Selle aja moodustavad kaks pikemat ajavahemikku ja üks üksik päev.
  46. novembrist 2011 kuni
  47. detsembrini 2011 (33 päeva) ja
  48. jaanuarist 2012 kuni
  49. veebruarini 2012 (45 päeva) oli kambris põrandapinda ühe isiku kohta 2,52 m
  50. Mõlemad ajavahemikud langevad aega, mil kaebaja viibis avatud osakonnas, kus tal oli võimalik osakonna piires väljaspool kambrit äratusest öörahuni vabalt liikuda. Lisaks langevad need ajavahemikud osaliselt (kuni
  51. veebruarini 2012) aega, mil kaebaja töötas Rolemen OÜ-s. Võimalus liikuda väljaspool kambrit ja töötada kompenseeris teatavat ruumikitsikust kambris. Seda arvestades ei saa kaebaja kinnipidamistingimusi
  52. novembrist 2011 kuni
  53. detsembrini 2011 ja
  54. jaanuarist 2012 kuni
  55. veebruarini 2012 pidada inimväärikust alandavateks ning vastustaja tegevust nende 78 päeva jooksul ei saa pidada õigusvastaseks; 9) kaebaja viibis 727 päeva olukorras, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli vähemalt 3 m
  56. Selline pind ületab
  57. detsembrini 2013 kehtinud VSKE nõude ja täidab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tuleneva miinimumnõude. Seejuures langevad päevad, mil põrandapinda ühe isiku kohta oli selles vahemikus kõige vähem ehk 3,12–3,15 m2, samuti ajavahemikku, mil kaebaja viibis avatud osakonnas. Vastustaja tegevust nende 727 päeva jooksul ei saa pidada õigusvastaseks; 10) vastustaja tegevus oli õigusvastane lühikest aega – kaheksa päeva. Rikkumine ei olnud suur: põrandapind ühe isiku kohta oli 0,17 m2 väiksem, kui VSKE-s sätestatud 2,5 m2 ja 0,2–0,67 m2 väiksem kui EIK praktikast tulenev 3 m
  58. Rahalise hüvitise maksmine ei ole õigustatud ajavahemiku
  59. jaanuar 2010 kuni
  60. jaanuar 2010 eest. Kuid kaebaja kinnipidamistingimused sel ajal tuleb tunnistada õigusvastaseks.
  61. jaanuaril 2010 ja
  62. jaanuarist 2010 kuni
  63. märtsini 2012 ei olnud vastustaja tegevus õigusvastane; 11) kaebaja tasus riigilõivu 486 eurot ja 60 senti. Kuna kohus ei mõista kaebaja kasuks välja rahalist hüvitist, siis puudub võimalus arvutada välja kaebuse rahuldamise proportsioon. Mõistlik on lähtuda sellest, milline on riigilõiv kaebuse esitamisel, kui rahalist nõuet ei esitata. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 15 eurot. Muud menetluskulud jäeti poolte endi kanda.
  64. Vastustaja palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus tuvastas, et
  65. jaanuarist 2010 kuni
  66. jaanuarini 2010 olid kinnipidamistingimused õigusvastased.
  67. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles jäeti kaebus rahuldamata, ning rahuldada esitatud kaebus.
  68. Tartu Ringkonnakohus rahuldas vastustaja apellatsioonkaebuse ja jättis kaebaja apellatsioon​kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1). Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus tuvastas kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse (resolutsiooni p 2) ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu (resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus jättis kaebuse läbi vaatamata ajavahemiku
  69. jaanuar 2010 kuni
  70. mai 2011 osas (resolutsiooni p 3). Menetluskulud jäid kaebaja kanda (resolutsiooni p 4). Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) Riigikohus on analoogilistes asjades teinud arvestatava hulga lahendeid. Kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada pikema ajavahemiku eest kui kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitisenõude esitamisele (RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 10–14). Tualett ja mööblialune põrandapind tuleb kambri​pindala arvestamisel arvata kambri põrandapinna sisse (nt RKHKo 3-3-1-21-16, p 8; 3-3-1-42-15, p 17). Kui isik oli vanglas 2,5–3 m2 kambris kinnipeetavana ja tavarežiimil, ei ole tal õigust kahju hüvitamisele, kui tema muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole rikutud, eeskätt kui talle olid tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused (RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 18–19); 2) ajavahemikku
  71. jaanuar 2010 kuni
  72. mai 2011 puudutava hüvitisenõude esitamisel on rikutud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-s 4 sätestatud kolmeaastast tähtaega. Väidetud liiga kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema kohe tajutavad ja järelikult hakkas nende mõju ilmnemisest kaebetähtaeg kohe kulgema. Kahju hüvitamise kaebusele ettenähtud kolmeaastase tähtaja kontekstis tähendab see, et jätkuva toimingu eest kahju hüvitamist sooviv isik peab arvestama, et ta ei saa nõuda kahju hüvitamist pikema aja eest kui nõude esitamisele eelnenud kolm aastat. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks kujuneda olukord, kus jätkuva toiminguga kahju tekitamise puhul kaotaksid kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtajad igasuguse mõtte, sest kui toiming veel kestab, oleks kaebus alati tähtaegne (ja oleks seda veel kolm aastat toimingu lõppemisest), kuigi kahju tekitamise algusest on möödunud märksa rohkem aastaid. See oleks ilmselgelt ebamõistlik ja vastuolus kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaegade eesmärgiga. Selline olukord võib olla lubatav vaid juhul, kui isik tõepoolest ei saanud kahju tekitamise alguses aru, et toimub kahju tekitamine. Praegu ei ole ilmselgelt sellise olukorraga tegemist. Kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud pikkade tähtaegade (3–10 aastat) üks eesmärk ongi anda isikule võimalus jõuda oma õiguste rikkumises selgusele. Kolm aastat peab olema selleks piisav aeg; 3) kuna kaebaja esitas hüvitisenõude haldusorganile
  73. mail 2014 (registreeritud
  74. mail 2014), siis saab ta hüvitist nõuda vaid sellele eelnenud kolme aasta eest, st kuni
  75. maini 2011; 4) kaebaja seisukohtadest ei nähtu ka tähtaja ennistamise aluseid. Kaebaja on selgitanud, et ta palus vanglaametnikke võimaldada talle tutvumiseks dokumente, kuid sellest keelduti, ja et kaebaja ei teadnud, et tema õigusi on rikutud. See väide ei ole tähtaja ennistamise alus. Kaebaja nõude aluseks on väidetavad kannatused, mida ta pidi liiga kitsastes tingimustes taluma. Nagu eespool märgitud, pidi ta neist kannatustest aru saama kohe. Väidetavate kannatuste tajumine ei sõltu sellest, kas vangla on või ei ole isikule väljastanud dokumente. Kahju tekitamisest teadasaamist ei saa samastada ka kahju tekitamise õigusvastasusest arusaamisega. Selles, kas kahju tekitamine võis olla õigusvastane, peab isik ise kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja jooksul selgusele jõudma; 5) ajavahemikku
  76. jaanuar 2010 kuni
  77. mai 2011 puudutava nõude esitamisel ei ole järgitud tähtaega. Halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, milles selle ajavahemiku osas vaadati kaebus sisuliselt läbi ja rahuldati osaliselt. Kaebus tuleb selle ajavahemiku osas jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata; 6) tualett ja mööblialune põrandapind tuleb arvata kambri üldpinna sisse. Kaebaja väide, et mööbli tõttu oli reaalset liikumisruumi vaid 1,5 m2, ei ole seetõttu asjakohane; 7) ka juhul, kui arvata WC pindala kambri põrandapinna sisse, oli ajavahemikke (
  78. november 2011 kuni
  79. detsember 2011 ja
  80. jaanuar 2012 kuni
  81. veebruar 2012), mil kaebaja kasutuses olev põrandapind oli 2,5 kuni 3 m2 (täpsemalt 2,52 m2). Samas luges halduskohus tõendatuks, et kaebaja oli sel ajal kinnipeetav avatud sektsioonis, kus tal oli võimalus osakonna piires äratusest öörahuni vabalt liikuda. Kaebaja ei ole seda vaidlustanud. Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole kaebajal seega õigust kahju hüvitamisele (vt RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 18–19). Kui kaebaja oli alla 3 m2 suuruses kambris 78 päeva, siis viidatud Riigikohtu lahendatud asjas oli isik alla 3 m2 suuruses kambris 814 päeva. Sellest hoolimata ei pidanud Riigikohus kohaseks mõista välja hüvitist. Kaebaja viited Euroopa inimõiguste konventsiooni art-le 3 ja EIK lahenditele ei tingi teistsugust lahendust. Ülal viidatud Riigikohtu lahendis on samuti analüüsitud EIK otsuseid ja jõutud eespool nimetatud lahenduseni; 8) usutav pole väide, et valgustus kambris oli ebapiisav. Kaks 75 W elektripirni 15 m2 suuruse ruumi kohta ei ole sugugi vähene valgustus. Ruumi valgustas kokku 150 W, seega 10 W 1 m2 valgustamiseks. Seda ei saa pidada siseruumides tehtavate igapäevatoimingute jaoks ebapiisavaks. Vastustaja on põhjendatult osutanud ka sellele, et kaebaja haiguslugude väljavõte ei kajasta kaebusi nägemise halvenemise või silmade valulikkuse üle. Puuduliku valguse korral olnuks kaebajal võimalik soetada lugemislamp. Analüüsides kaebaja väiteid kambri rõskuse kohta, nõustus ringkonna​kohus vastustajaga, et kambrites oli keskküte ja võimalus reguleerida õhuvoolu akna õhutusava kaudu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  82. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses, või tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator väidab järgmist: 1) nõue tunnistada õigusvastaseks vastustaja tegevus
  83. jaanuarist 2010 kuni
  84. märtsini 2012 ei ole aegunud. Kaebus ei ole esitatud vangla erinevate kambrite vastu, vaid vangla jätkuva õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kuigi kaebaja tajus juba
  85. a
  86. jaanuarist, et ta on väga halbade elamistingimustega kambrites, ei osanud ta juriidiliste teadmisteta isikuna, kelle suhtlemis- ja konsulteerimisvõimalused olid vanglas piiratud, arvata, et võib esitada kahjunõude. Seetõttu tuleb lähtuda RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 10-aastasest tähtajast. Kuna RVastS § 17 lg 3 ei käsitle kaebetähtaja arvutamist jätkuva õigusvastase haldustoimingu puhul, siis tuleb tähtaega arvutada kaebajale soodsamal viisil; 2) WC-d ei saa arvata kambri üldpinna sisse. Kuna kaebajale kambris tagatud põrandapind jäi oluliselt alla 3 m2 ja tema liikumisvõimalused väljaspool kambrit olid vähesed ega saanud kompenseerida kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, siis olid kinnipidamistingimused õigusvastased ja inimväärikust alandavad. EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis vs. Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega; 3) on arusaamatu, miks kohus arvab, et 10 W 1 m2 valgustamiseks ei saa pidada siseruumides tehtavate igapäevatoimingute jaoks ebapiisavaks. Kambris kasutati kahte 75 W-st laepirni, tualetis üht lampi võimsusega 60 W ja ukse kohal öövalgustit võimsusega umbes 40 W. Kuna kinnipeetav peab kambris lugema, kirjutama ja hooldama rõivaid, siis on vaja vähemalt 400-luksist valgust.
  87. Tallinna Vangla ei esitanud kassatsioonkaebusele vastust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  88. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kinnipeetavana
  89. jaanuarist 2010 kuni
  90. märtsini 2012, kokku 813 päeva. Vastustajale esitatud kahjunõude selle ajavahemiku eest allkirjastas kaebaja
  91. mail 2014 ja Tallinna Vangla registreeris selle kahjunõude
  92. mail
  93. Kaebaja väitis, et tema kinnipidamis​tingimused sel ajal olid inimväärikust alandavad. Halduskohus tugines Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-20-15 (p 13) ja leidis, et tegemist on jätkuva toiminguga. Halduskohus asus seisukohale, et kuna praeguses asjas on kahjust teadasaamise aega raske kindlaks määrata, siis tuleb RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega arvutada väidetavalt kahjustava tegevuse lõppemisest (
  94. märtsist 2012) ning seetõttu on kahjunõue kogu vaidlusaluse ajavahemiku osas tähtaegne ja tuleb täies ulatuses läbi vaadata. Ringkonnakohus lähtus sellest, et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada pikema ajavahemiku eest kui kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitamisnõude esitamisele (RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 10– 14). Ringkonnakohus nõustus vastustajaga, et väidetud liiga kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema kohe tajutavad. Seepärast leidis ringkonnakohus, et ajavahemikku
  95. jaanuar 2010 kuni
  96. mai 2011 puudutava kahjunõude esitamisel on rikutud RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtaega. Ringkonnakohus jättis kaebuse nimetatud ajavahemiku osas läbi vaatamata ning lahendas ajavahemikku
  97. mai 2011 kuni
  98. märts 2012 puudutava kahjunõude.
  99. RVastS § 7 lg 3 seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase tähtaja kulgema hakkamise kaebaja subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja seisukohal, et talle tekitati kahju jätkuva toiminguga, mis kestis kuni kinnipidamise lõpuni,
  100. märtsini
  101. Kaebaja väidab ka kassatsioonkaebuses, et ta tajus juba
  102. a
  103. jaanuarist, mil ta paigutati Tallinna Vanglasse, et ta on väga halbade elamistingimustega kambrites. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kahjunõuet ei saa ajavahemikku
  104. jaanuar 2010 kuni
  105. mai 2011 puudutavas osas pidada tähtaegseks ning kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu tähtaja ennistamise aluseid. Kolleegium märgib esmalt, et asjas nr 3-3-1-68-15 tehtud otsuse p-des 10 kuni 14 ei ole kolleegium võtnud seisukohta, et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada pikema ajavahemiku eest kui kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitamisnõude esitamisele. Küll aga tuleb kolmeaastast kahjunõude esitamise tähtaega ületanud jätkuva toimingu puhul hinnata, millal isik pidi kahju tekkimist mõistma, sh kas vangistustingimused vahepeal muutusid. Kolleegium möönab, et kahjunõude esitamise tähtaeg ei hakanud selles asjas kulgema kohe kinnipidamise algusest. Varasemas praktikas on kolleegium selgitanud, et isegi kui kaebaja adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil kaebaja mõistis, et talle on kahju tekkinud (RKHKo 3-3-1-98-16, p 12). Samas tuleb arvestada, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinni​pidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinni​pidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud (RKHKo 3-31-20-15, p-d 12–13; 3-3-1-68-15; p-d 11–12; 3-3-1-89-16, p 10). Kaebaja viibis ajavahemikul
  106. jaanuarist 2010 kuni
  107. maini 2011 erinevates kambrites, kus põrandapinna suurus ühe kinnipeetava kohta ning kinnipeetavate isikute hulk erinevatel ajavahemikel olulisel määral muutusid. Enamiku ajast viibis kaebaja eelnimetatud ajavahemikul kambrites, milles oli ühe isiku kohta põrandapinda märgatavalt rohkem kui 3 m². Alla 3 m² suurusel põrandapinnal viibis isik ainult jaanuaris
  108. Kolleegiumi hinnangul nähtub ka kaebaja enda väidetest, et ta tajus üsna kinnipidamise alguses, et viibib väga halbade elamistingimustega kambrites, ning oli sellel veendumusel kuni kinnipidamise lõpuni. Kaebaja esitas kahjunõude aga ca 4,5 aastat kinnipidamise ja väidetavalt halbadesse tingimustesse paigutamise algusest hiljem. Kohtuasja materjalide põhjal ei ole eluliselt usutav, et kaebaja mõistis ajavahemikul
  109. jaanuar 2010 kuni
  110. mai 2011 põrandapinna vähesusest tulenenud negatiivseid mõjusid alles Tallinna Vanglas kinnipidamise lõppemisel ning võis kahjunõude esitamisega viivitada maini
  112. mail 2014 koostatud kahjunõue ei ole seetõttu tähtaegne ajavahemiku
  113. jaanuar 2010 kuni
  114. mai 2011 osas ja tuleb jätta läbi vaatamata. II
  115. Halduskohus arvas eraldi ruumis asuva WC kambri põrandapinna hulgast välja. Ringkonnakohus juhindus asjas nr 3-3-1-21-16 tehtud Riigikohtu otsuse p-st 8 ja asjas nr 3-3-1-42-15 tehtud Riigikohtu otsuse p-st 17 ning arvas WC-aluse (nagu ka mööblialuse põrandapinna) kambri põrandapinna hulka. Pärast EIK Suurkoja
  116. oktoobri
  117. a otsust 7334/13 (Muršić vs. Horvaatia) muutis Riigikohus oma praktikat, lähtus sellest otsusest ja ei võtnud kambri põrandapinna arvutamisel WC pindala enam arvesse (
  118. märtsi
  119. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16;
  120. märtsi
  121. a otsus asjas nr 3-3-1-89-16;
  122. märtsi
  123. a otsused asjades nr 3-3-1-85-16 ja 3-3-1-86-16;
  124. aprilli
  125. a otsus asjas nr 33-1-90-16). Mööblialust põrandapinda on võtnud kolleegium arvesse ka enne EIK Suurkoja
  126. oktoobri
  127. a otsust. Kolleegium lähtub nendes asjades tehtud otsustest ka praeguses asjas. Seetõttu nõustub kolleegium kambri põrandapinna suuruse arvutamisel halduskohtuga.
  128. Nagu ka asjades nr 3-3-1-83-16, 3-3-1-89-16, 3-3-1-86-16, 3-3-1-90-16, 3-3-1-85-16 ja 3-3-1-98- 16, juhindub kolleegium EIK Suurkoja
  129. oktoobri
  130. a otsuse järgmistest seisukohtadest: 1) kui kinnipeetavale ei ole tagatud 3 m2 põrandapinda, on tegemist tugeva eeldusega EIÕK art 3 rikkumiseks. Rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui ruumi vähesust kompenseerivad 3 m2 nõudest kõrvalekaldumise suhteliselt lühike kestus ja ulatus, ruumi​puudust leevendab piisav liikumisvabadus ja kambriväline tegevus ning kinnipidamisasutuse üldiselt kohased tingimused. Kohus saab EIÕK art 3 rikkumise hindamisel neid asjaolusid arvesse võtta, kui need esinevad kumulatiivselt. Kohustus näidata, et need asjaolud esinevad ja suudavad ruumipuudust kompenseerida, on vastustajal. Kohtu otsustada jääb, kas need tingimused on rikkumise ümber​lükkamiseks piisavad; 2) ajal, mil kaebaja viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamis​tingimustega. III
  131. Kolleegium nõustub halduskohtuga, et ei ole tõendatud, et kaebaja kinnipidamise ajal oli kambrites puudulik valgustus. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et umbes 15 m2 suuruse ruumi valgustamiseks kasutatud kahte 75 W elektripirni ei saa pidada siseruumides tehtavate igapäeva​toimingute jaoks ebapiisavaks. Valguse puudulikkuse korral olnuks kaebajal võimalik taotleda lugemislampi. Kehtivas õiguses ei ole sätet, mis kehtestaks, millise täpse tugevusega peab olema kunstlik valgustus eluruumis. IV
  132. Kaebaja viibis
  133. maist 2011 kuni
  134. märtsini 2012 nii kambrites, kus WC pindala arvesse võtmata oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, kui ka kambrites, kus WC pindala arvesse võtmata oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda üle 3 m
  135. Halduskohus leidis, et sel ajavahemikul ei ole kaebaja inimväärikust rikutud. Selle järelduseni viinud arutluskäik on aga raskesti jälgitav, sest halduskohus eristab kohati kinnipidamise ajavahemike kaupa konkreetseid kinnipidamistingimusi, kohati aga kõneleb 727 päeva pikkusest kinnipidamisest, eristamata selgelt konkreetseid aja​vahemikke.
  136. Halduskohus leidis, et kambrites, kus kaebaja viibis
  137. novembrist 2011 kuni
  138. detsembrini 2011 (33 päeva) ja
  139. jaanuarist 2012 kuni
  140. veebruarini 2012 (45 päeva), oli põrandapinda ühe isiku kohta 2,52 m
  141. Mõlemad ajavahemikud langevad aega, mil kaebaja viibis avatud sektsioonis, kus tal oli võimalik väljaspool kambrit äratusest öörahuni vabalt liikuda. Lisaks langevad need ajavahemikud osaliselt, kuni
  142. veebruarini 2012, aega, mil kaebaja töötas Rolemen OÜ-s. Võimalus liikuda väljas​pool kambrit ja viibida tööl kompenseeris teatavat ruumikitsikust kambris. Seda arvestades ei pidanud halduskohus kaebaja kinnipidamistingimusi nendel ajavahemikel inimväärikust alandavateks ning vastustaja tegevust nende 78 päeva kestel ei saa pidada õigusvastaseks.
  143. Halduskohtu otsusest nähtub, et
  144. maist 2011 kuni
  145. novembrini 2011 ning
  146. detsembrist 2011 kuni
  147. jaanuarini 2012 viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m
  148. Veel nähtub halduskohtu otsusest, et vähemalt
  149. maist 2011 kuni
  150. novembrini 2011 viibis kaebaja avatud sektsioonis, kus tal oli võimalik osakonna piires äratusest öörahuni vabalt liikuda. Ajavahemikul
  151. maist 2011 kuni
  152. jaanuarini 2012 töötas kaebaja halduskohtu otsusest nähtuvalt vähemalt osadel päevadest käitises Rolemen OÜ.
  153. Halduskohtu otsusest nähtub, et ka
  154. veebruarist 2012 kuni
  155. märtsini 2012 viibis kaebaja kambrites, milles ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda rohkem kui 3 m
  156. Lähemalt kinnipidamis​tingimusi sel ajavahemikul halduskohus ei ava. Asja materjalidest nähtub ning selle üle ka ei vaielda, et
  157. märtsist 2012 kuni
  158. märtsini 2012 viibis kaebaja neljale inimesele ettenähtud lukustatud kambris, milles mõnedel päevadel oli kolm ja teistel neli isikut, ning põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m
  159. Vanglasisese liikumis​vabaduse piirangud lukustatud kambris on õiguspärased kinnipidamise režiimist tulenevad piirangud. Seega ei ole kaebaja kinnipidamistingimusi
  160. märtsist 2012 kuni
  161. märtsini 2012 alust pidada inimväärikust alandavateks. Ajavahemik
  162. veebruarist 2012 kuni
  163. märtsini 2012 oli sedavõrd lühike, et kaebaja kinni​pidamis​tingimusi ei saa pidada inimväärikust alandavaks isegi juhul, kui tal kambriväline liikumisvabadus üldse puudus.
  164. Eeltoodud põhjendustel nõustub kolleegium nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtuga, et kaebaja inimväärikust ei ole ajavahemikul
  165. maist 2011 kuni
  166. märtsini 2012 alandatud. V
  167. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse põhjendustega. Kautsjon arvatakse riigi​tuludesse (HKMS § 107 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.