← Eesti

3-2-1-35-17

Obsah (18)§ 691§ 459§ 456§ 448§ 207§ 123§ 129§ 122§ 405§ 217§ 218§ 436§ 230§ 371§ 430§ 688§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 692 lg 1 p 1 alusel osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ja hagi täiendavalt rahuldas. Tühistatud osas tuleb asi

§ 691p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

  1. Kolleegium käsitleb esmalt menetluse eset ja üldisi menetlusküsimusi (I), edasi aga üldiselt elatisnõuet, miinimumelatise tähendust ja võimalust mõista elatist välja sellest vähem (II). Seejärel analüüsib kolleegium kompromissi muutmise võimalusi ja lahendab kassatsioonkaebuse (III) ning teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (IV). I
  2. Kolleegium märgib esmalt, et pooled on oma seisukohti kohtumenetluses korduvalt muutnud ja täiendanud. Koostoimes maakohtu suutmatusega menetlust piisavalt ohjata on elatisvaidluse lahendamine veninud alama astme kohtutes üle kahe aasta. Poolte seisukohad on olnud jäigad ja kompromissile ei ole jõutud, kuna kostjast isa väitel ei ole ta võimeline nõutud elatist maksma, hagejate seaduslikuks esindajaks oleva ema arvates tuleb hagejatele aga igal juhul tagada seadusjärgne miinimumelatis, arvestamata ükskõik milliseid vastuargumente. Hagejate vanemad on kandnud vaidlust lahendades esindajakulusid kokku ulatuses, mille eest saanuks hagejaid ligi viis aastat nõutud täiendava elatise ulatuses ülal pidada.
  3. Hagejate nõudeid tuleb nende korduva täpsustamise tõttu selgitada. 12.
  4. Iga hageja palus ühises hagis mõista kostjalt igakuise elatisena enda kasuks
  5. septembrist 2014 välja 177 eurot 50 senti, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuni iga hageja täisealiseks saamiseni või tema vajaduste muutumiseni (I kd, tl-d 3-5). Hiljem,
  6. märtsil ja
  7. märtsil 2015 täpsustatud nõudes palusid hagejad
  8. märtsist 2015 mõista igaühe kasuks neist välja igakuine elatis Vabariigi Valitsuse kehtestatud pooles kuupalga alammääras (
  9. märtsi avalduse järgi 195 eurot kuus) kuni iga hageja täisealiseks saamiseni (I kd, tl 116-118, 134, 135). 12.
  10. Hagejad sidusid eelneva põhjal juba algselt oma nõuded miinimumelatisega, st selle suuruse muutumisega. Hilisemad täpsustused tekitasid segadust, kuna hagejad nõudsid suuremat miinimumelatist justkui mitte
  11. jaanuarist 2015 (kui miinimumelatis suurenes; vt otsuse p 26), vaid
  12. märtsist 2015, mis oleks vastuolus algse nõudega. Kohtud ei ole hagejate nõuete ebaselgust kõrvaldanud ega teinud selgeks, mis ajast millist elatist hagejad nõuavad. Samas jätsid kohtud suurema elatisenõude maakohtu otsuse tegemise eelse aja eest nagunii rahuldamata ja selles osas on otsus jõustunud (vt otsuse p 13). 12.
  13. Kui algselt nõudsid hagejad elatist oma vajaduste muutumiseni, siis hilisema nõude täpsustuse järgi nad nõuet selliselt ei piiritlenud. Kohtud on lähtunud sellest, et hagejad ei ole palunud mõista elatist välja nende vajaduste muutumiseni ning sellest lähtub ka kolleegium, olgugi et see asjaolude muutumise tingimus sisaldub ka kompromissis. Asjaolude muutumisel saab nõuda kohtulahendi muutmist

§ 459alusel alates muutmise hagi esitamisest.

Kohtulahendis elatise suuruse sidumine vajaduste muutumisega oleks eksitav, sest see ei anna alust automaatseks elatise ümberarvutamiseks ebamäärasuse ja asjaolude tuvastamise vajaduse tõttu.

  1. Vaidluse all on elatisenõude suurendamine
  2. maist 2016 37,5 %-lt pooleni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Muus osas on lahend jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause).

13.

  1. Maakohus mõistis kostjalt välja iga hageja ülalpidamiseks elatisena 37,5% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast
  2. maist 2016 kuni iga hageja täisealiseks saamiseni. Hagejad palusid apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata, ja hagi täielikult rahuldada. Ringkonnakohus rahuldas otsuse resolutsiooni järgi apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis hagejate kasuks välja miinimummäärast väiksema elatise, ning mõistis kostjalt iga hageja kasuks välja
  3. maist 2016 kuni iga hageja täisealiseks saamiseni igakuise elatise 215 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hagejate taotluse teha täiendav otsus elatise suurendamiseks
  4. septembrist 2014 kuni
  5. maini 2016 jättis ringkonnakohus aga rahuldamata, leides, et elatise suurendamise nõue perioodi eest enne
  6. maid 2016 jäeti otsusega rahuldamata. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. 13.
  7. Eelnevast nähtub, et kohtuotsuseid ei vaidlustata osas, milles maakohus suurendas kostjalt kompromissiga väljamõistetud igakuist elatist iga hageja kasuks
  8. maist 2016 37,5%-ni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni iga hageja täisealiseks saamiseni. Seega saab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel üksnes elatist suurendada. 13.
  9. Samuti ei ole hagejad vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles jäeti rahuldamata haginõuded osas, mis puudutavad elatise suurendamist
  10. septembrist 2014 kuni
  11. maini 2016, olgugi et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on sõnastatud kaebuse täielikule rahuldamisele viitavalt ebakorrektselt. Ka ei ole hagejad vaidlustanud ringkonnakohtu määrust täiendava otsuse tegemisest keeldumise kohta, milleks neil olnuks õigus

§ 448lg 6 teise lause järgi.

Kuigi kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsust (tõenäoliselt ekslikult) ühelt poolt tervikuna, palub ta teisalt jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebuse põhjendusest ei nähtu, et kaebus puudutaks ringkonnakohtu otsuse osa, milles ringkonnakohus nõustus hagi rahuldamata jätmisega, s.o elatise suurendamata jätmist enne

  1. maid
  2. Selles osas puuduks kostjal ringkonnakohtu otsuse vaidlustamiseks ilmselgelt ka huvi. Seega tõlgendab kolleegium kostja tahet ja leiab, et ta vaidlustas ringkonnakohtu otsuse üksnes osas, milles hagi täiendavalt (maakohtu otsusega võrreldes) rahuldati. 13.
  3. Kohtuotsuseid ei ole vaidlustatud ka osas, milles hagejate taotlusel kohustati kostjat kandma elatis ema arvelduskontole selgitusega „elatis lastele“ ning määrata, et emal on õigus elatist käsutada. Kolleegium märgib, et emale elatise käsutamise õiguse otsuse resolutsioonis nimetamine on iseenesest sisutu ja võib olla ka eksitav, kuna elatist peab ema PKS § 100 lg 2 teise lause järgi kasutama hagejate ülalpidamiseks ja nende huvides, mitte aga vabalt. Ülalpidamiseks kulutatava raha kasutamiseks ei ole vajalik kohtu luba (vt PKS § 130). Täitemenetluses raha kostjalt sissenõudmiseks piisab raha hagejate esindajaks oleva ema kontole maksmise tingimusest. Seega võib ema tema kontole laste elatisena laekunud raha käsutada, kuid ta peab seda tegema laste huvides. 13.
  4. Hagejad ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles kostjat ei kohustatud tasuma elatist ema kontole just iga kuu
  5. päevaks. Kuigi selline kohustus on ette nähtud kompromissis, on täitedokumendiks pärast käesolevas asjas tehtud otsuse jõustumist üksnes see otsus. Seega kohaldub edaspidi PKS § 100 lg 4, mille järgi makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, st hiljemalt iga kuu esimeseks kuupäevaks.
  6. Hagejad on esindaja kaudu esitanud kostja vastu ühise hagi elatise suurendamiseks. Samas on iga hageja esitanud kostja vastu oma eraldiseiva elatisnõude. Seega osaleb iga hageja kostja suhtes menetluses iseseisvalt (

§ 207

lg 2), st hagejad ei ole kostja suhtes vältimatud kaashagejad

§ 207lg 3 mõttes.

Seda tuleb arvestada nii nõuete kui ka kohtulahendi resolutsiooni formuleerimisel ja kohtulahendi põhjendamisel, aga ka asja hinna määramisel (vt ka Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-56-15, p 13).
  3. Kuna iga hageja osaleb menetluses iseseisvalt (vt otsuse p 14), tuleb asja hind määrata iga hageja nõude osas ka kassatsioonimenetluses eraldi, olgugi et kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsust kõigi hagejate nõuete rahuldamise osas (vt ka Riigikohtu
  4. aprilli
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16213, p-d 49-57). Hagi hinnaks on iga hageja haginõude osas kompromissiga välja mõistetud ja käesolevas asjas taotletud suurendatud elatise vahe. Kompromissi järgi peab kostja maksma igale hagejale elatist 133 eurot kuus. Hagis palus iga hageja mõista enda kasuks
  6. septembrist 2014 välja elatisena 177 eurot 50 senti kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hilisemat miinimumpalga tõusu asja hinna määramisel

§ 123järgi ei arvestata.

Seega saab asja hinna määramisel lähtuda hagi esitamise aegsest erinevusest 44 eurot 50 senti kuus, mis teeb hagi hinnaks

§ 129lg 2 järgi iga hageja kohta 400 eurot 50 senti.

Kostja on kassatsioonkaebuses vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles see maakohtust enam elatist temalt välja mõistis, seega hagi täiendava rahuldamise osas (vt ka otsuse p 13). Kuna

§ 123

ja § 137 lg 1 järgi tuleb hinna määramisel ka kassatsiooniastmes lähtuda hagi esitamisel olnud asja hinnast, saab arvestada hagi rahuldamise proportsiooni miinimumelatise suhtes (vt miinimumelatise kohta otsuse p 26), kuna ringkonnakohus mõistis kostjalt iga hageja kasuks välja miinimumelatise, maakohus aga 75% sellest. Seega on kassatsioonkaebuse hind iga hageja nõude osas 400 eurot 50 senti hagi esitamise ajal kehtinud miinimumelatisest lähtudes, s.o võrdne hagi hinnaga maakohtus. 16. Maakohtu otsuses on märgitud, et asi lahendati lihtmenetluses.

§ 122

lg-st 2 juhindudes tuleb lihtmenetluse jaoks

§ 405

lg 1 ja § 637 lg 21 mõttes arvestada asja hinnana kogu eelduslikult nõutavat elatist iga hageja täisealiseks saamiseni (vt ka Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16, p-d 9 ja 10;
  3. oktoobri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-16, p-d 9 ja 10). Arvestades hagejate täisealiseks saamise aega, ületab vaidlusalune elatise summa kogumis vähemasti kahe hageja puhul

§ 405lg 1 järgse 2000 euro piiri.

Seega ei saanud asja lahendada lihtmenetluses. Sellel ei ole asjas siiski tähendust, sest kostja ei väida ja ka toimikust ei nähtu, et maakohus oleks asja menetlemisel teinud tavamenetlusega võrreldes selliseid lihtsustusi, mida saaks pidada väära lahenduse põhjuseks. 17. Kassatsioonkaebusele on hagejate nimel vastanud nende seaduslikuks esindajaks olev ema. Tulenevalt

§ 217

lg-st 3 loeb kolleegium vastuse hagejate endi vastuseks

§ 218lg 4 esimese lause tähenduses.

II (A)

  1. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt ka nt Riigikohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13).
  6. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (vt ka Riigikohtu
  7. jaanuari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Kohus võib elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatise suuruse arvutamise alused. Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt ka nt Riigikohtu
  9. jaanuari
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16).
  11. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. 20.
  12. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi. Mitme lapse elatisenõuet ühiselt lahendades tuleb laste vajadusi hinnata eraldi. 20.
  13. Lapse vajaduste hindamisel ja ülalpidamise suuruse määramisel tuleb arvestada ka seda, kui lapse ülalpidamiskulud (eelkõige elamiskulud, söögikulud, kulud riietele, sidele, olmetarvetele, mänguasjadele) on mitme lapse kooselamise tõttu mastaabisäästu tõttu väiksemad (vt Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
  14. a uuring „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf). 20.
  15. Laste vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega (vt ka nt Riigikohtu
  16. oktoobri
  17. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-124-15, p-d 14-16;
  18. märtsi
  19. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13).
  20. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka vanemate varalist seisundit. 21.
  21. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust (vt ka Riigikohtu
  22. oktoobri
  23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). 21.
  24. Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vt ka Riigikohtu
  25. oktoobri
  26. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1118-12, p 16). 21.
  27. Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt ka nt Riigikohtu
  28. oktoobri
  29. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
  30. jaanuari
  31. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (Riigikohtu
  32. aprilli
  33. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 14). 21.
  34. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (vt ka Riigikohtu
  35. oktoobri
  36. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt (vt ka Riigikohtu
  37. oktoobri
  38. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt. Nt kui sissetulek on 600 eurot kuus, lapse vajadused 300 eurot ja vanemal 450 eurot kuus, tuleks 600 eurot jagada samas proportsioonis.
  39. Kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb lapse vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse (vt ka Riigikohtu
  40. oktoobri
  41. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
  42. aprilli
  43. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka nt Riigikohtu
  44. jaanuari
  45. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16;
  46. juuni
  47. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12).
  48. Kohtul tuleb elatist välja mõistes arvestada ka asjaolu, et lahus elav vanem täidab eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. 23.
  49. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu
  50. jaanuari
  51. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12;
  52. märtsi
  53. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11). 23.
  54. Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu
  55. jaanuari
  56. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13;
  57. juuni
  58. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11). 23.
  59. Kolleegium leiab sealjuures aga, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. 23.
  60. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Kuna kulusid lapse majutamiseks teevad mõlemad vanemad, ei ole põhjendatud nõuda lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos elava vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui tema peab eluasemekulusid laste huvides kandma. Vastasel juhul koormataks teda topelt, kuna ta peaks osalema teise vanema kulude katmises, kuid tema enda kulud jääksid arvestamata. Samas ei sõltu lastega seotud püsikulude, nagu sidekulud või kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile või lasteaiale, laagritele, treeningutele, huvialaringidele, reisidele jms kandmine eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on (vt ka Riigikohtu
  61. jaanuari
  62. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13;
  63. juuni
  64. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-156-15, p 11).
  65. Asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta ei ole kohus perekonnaasjas

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (vt ka nt Riigikohtu 3.

juuni

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12).
  2. Elatist ega selle suurust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest (nt abielu lahutamise korral ühisvara jagamisel) üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt ka Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). (B)
  5. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Vabariigi Valitsuse
  6. novembri
  7. a määruse nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 järgi kehtis
  8. jaanuarist 2014 kuutasu alammäärana täistööajaga töötamise korral 355 eurot ning
  9. jaanuarist 2015 390 eurot. Vabariigi Valitsuse
  10. detsembri
  11. a määruse nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 järgi kehtis alates
  12. jaanuarist 2016 kuutasu alammäärana täistööajaga töötamise korral 430 eurot ning § 1 lg 2 järgi kehtib alates
  13. jaanuarist 2017 sellena 470 eurot.
  14. Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu
  15. märtsi
  16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu
  17. jaanuari
  18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt nt Riigikohtu
  19. jaanuari
  20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).
  21. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 28.
  22. Kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu
  23. märtsi
  24. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17416, p 13). Kolleegiumi arvates tuleb mõjuva põhjuse hindamisel arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt otsuse p-d 18 ja 21). 28.
  25. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab kolleegiumi arvates olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund (vt otsuse p-d 20-23). Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Riigikohus on ka varem leidnud, et elatist võib vähendada alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (Riigikohtu
  26. oktoobri
  27. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11915, p 11;
  28. märtsi
  29. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb ja seda on pooltega arutatud (vt Riigikohtu
  30. märtsi
  31. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. 28.
  32. Mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib olla muu hulgas see, et laps elab mingi osa ajast lahuselava vanema juures (vt otsuse p 23). Kui elatist nõutakse miinimummääras, võib eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt osas, mis vastab kulutustele, mis tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks teha, arvestades aega, mille laps veedab tema juures. Kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus (vt ka Riigikohtu
  33. jaanuari
  34. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15;
  35. juuni
  36. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12).
  37. Kui vanemad ei suuda lapsi nõutaval määral ülal pidada ja lapse vajadusi piisavalt katta, võivad puuduvas osas olla kohustatud last ülal pidama muud isikud, eelkõige vanavanemad (PKS § 96 esimene lause, §-d 105 ja 106).
  38. Riigikohus on ka varem juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (Riigikohtu
  39. märtsi
  40. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Miinimumelatis ei täida oma eesmärki, kui paljudel, kui mitte enamikul juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära, ja kohtupraktikas tuleb aina laiendada mõjuvate põhjuste ringi, tagamaks regulatsiooni proportsionaalne rakendamine. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta. Miinimumpalka saav kahe lapse vanem peaks selle järgi kogu oma sissetuleku maksma elatiseks, kolme lapsega vanem peaks aga veel pool miinimumpalka juurde leidma. Isegi keskmist palka saav vanem võib olla kohustatud maksma mitmele lapsele elatiseks kogu oma sissetuleku (vt Riigikohtu
  41. märtsi
  42. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Seadusandja peaks kaaluma miinimumelatise vähendamist, veel parem uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist, mis arvestaks muu hulgas ka kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu ning näeks ette vanemale enda ülalpidamiseks kätte jääma pidava sissetuleku (vt ka RAKE
  43. a uuring). III (A)
  44. Poolte vahel on juba varem peetud kohtuvaidlus elatise saamiseks, mis lõppes kompromissi kinnitamisega kohtus
  45. veebruaril 2014 (I kd, tl 10 ja 11). Selle järgi kohustus kostja maksma igale hagejale elatist 133 eurot kuus. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad on kostja alaealised lapsed, kes elavad kostjast eraldi ema juures, kes ei tööta, ja et kostja peab neile elatist maksma. Pooled vaidlevad selle üle, mis suuruses peaks kostja elatist maksma. Kuna iga hageja osaleb menetluses iseseisvalt (vt otsuse p 14), tuleb iga hageja nõue ka eraldi lahendada ja hinnata eraldi iga hageja vajadusi ülalpidamist saada.
  46. Jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromiss on õigusjõult võrdne kohtuotsusega, mis seob pooli ega võimalda sama vaidlust samade asjaolude üle uuesti alustada (

§ 371lg 1 p-d 4 ja 5, § 432, § 457 lg 1) (vt ka Riigikohtu 26.

novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 13). Üksnes

§-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel

§ 459

lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11).
  3. Käesolevas asjas esitasid hagejad hagi
  4. septembril 2014, s.o kõigest vähem kui seitse kuud pärast kompromissi kinnitamist. Hagejad nõuavad nende kasuks kompromissiga välja mõistetud elatise suurendamist seadusjärgse miinimumini. Lisaks miinimumelatise suurenemisele (vt selle kohta otsuse p 26) on hagejad tuginenud muutunud asjaoludena sellele, et kompromissi sõlmimise ajal elas perekond ühel elamispinnal, kuid
  5. mail 2014 sõlmisid ema ja kostja ühisvara jagamise lepingu, millega jäi ühine korter kostjale, ema pidi endale ja lastele elamispinna tagamiseks ostma uue eluaseme ühiselt oma isaga pangalaenu eest ning elukorralduse muutuse tõttu ei kata makstav elatis enam hagejate vajadusi. Kohtud leidsid, et kuna hagejad nõuavad miinimumelatist, ei pea nad oma vajaduste suurust ega muutumist tõendama ning et kostja varaline olukord on korteri omandamisega paranenud.
  6. Kolleegium nõustub kohtutega, et lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võib elatise suuruse muutmise aluseks olla ka ainuüksi see, kui muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär (vt otsuse p 26). Sel juhul saab vähemasti üldjuhul eeldada, et muutunud on ka laste vajadused ja seda ei ole vaja eraldi tõendada (vt ka Riigikohtu
  7. oktoobri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p-d 12 ja 13). See kehtib jätkuvalt, vaatamata kolleegiumi kriitikale miinimumelatise suuruse määramise kehtiva korra kohta (vt otsuse p 30).
  9. Korduva kohtu poole pöördumise vältimiseks

§ 459

lg 1 alusel on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kohtulahendis kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks (eeldusel, et miinimumelatis on asjaolude kohaselt ka proportsionaalne). Kohus võib elatise ka PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista nii kindla summana kui muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kohtulahendi resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...“) (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 10). Seda saab teha ka elatise väljamõistmisel kompromissi kinnitamise määrusega. Kui elatis on välja mõistetud algse summana ja ette on nähtud elatise muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele, saab

§ 459lg 1 alusel esitada hagi ka vanem, kellelt elatis on välja mõistetud.

Hagis saab vanem taotleda elatise vähendamist, kui lapse vajadused ei ole muutunud nii suures ulatuses, kui miinimumelatise määr. (B)

  1. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (Riigikohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11).
  4. Käesolevas asjas ei nähtu kompromissist, millised asjaolud on elatise suuruse määramisel aluseks olnud. 37.
  5. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu
  6. oktoobri
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12;
  8. oktoobri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Kolleegium peab vajalikuks seda seisukohta täpsustada. Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. 37.
  10. Kompromissi järgi kohustus kostja maksma iga hageja kasuks elatist 133 eurot kuus.
  11. aastal oli töötasu alammäär ühes kuus 355 eurot, seega lepiti kokku, et kostja tasub 75%
  12. a-l kehtinud miinimumelatise määrast (177 eurot 50 senti). Kui kompromissiga mõistetakse elatis välja alla miinimummäära, on oluline, et kompromissi kinnitamise määruses oleksid kajastatud ka asjaolud, millest nähtuvalt on elatise väljamõistmine alla miinimummäära põhjendatud. Kuna kompromissi aga ei vaidlustatud, saab kolleegium lähtuda sellest, et selle kinnitamisel järgis kohus mh

§ 430

lg-t 3 ega kinnitanud kompromissi, mis oleks olnud vastuolus perekonnaseadusega ega oleks taganud hagejatele vajalikku ülalpidamist. 37.

  1. Kolleegiumi arvates saab lähtuda sellest, et kui elatis lepiti kokku mingi protsendina miinimumelatisest (praegusel juhul 75%), saab muude asjaolude muutumatuna püsimisel lähtuda miinimumelatise muutumisel eeldusest, et lapsele tuleb tagada elatis jätkuvalt sama protsendi ulatuses miinimumelatisest. 37.
  2. Asja uuel läbivaatamisel tulebki kindlaks teha, kas ja millised muud asjaolud peale miinimumelatise muutumise on veel tekkinud või muutunud. Kui muud asjaolud elatise suuruse muutmiseks muutunud ei ole, on maakohus õigesti määranud elatise suuruse 37,5% miinimumkuutöötasust, st 75% miinimumelatisest. Hagejad peavad esmajoones esile tooma muutunud asjaolud, mille esinemisel kompromissi kinnitamise ajal ei oleks kohus sellist kompromissi tõenäoliselt kinnitanud. Ainuüksi kohustatud vanema varalise seisundi paranemine ei saa kompromissi muutmise aluseks olla, kui laste vajadused olid kompromissiga piisavalt kaetud. Kompromissi sõlmimine ja kinnitamine muutuks mõttetuks, kui sellega rahulolematu pool saaks kompromissi vaidlustamata juba järgmisel päeval tulla uue hagiga kohtusse seda muutma. Selliselt antaks pooltele sisuliselt kompromissist põhjendamata taganemisõigus ning vähendataks motivatsiooni üldse kompromissi sõlmida.
  3. Kohtud on lisaks miinimumelatise suurenemisele põhjendanud otsuseid sellega, et kostja majanduslik olukord on elatiskompromissi kinnitamise järel paranenud, kuna kostja on omandanud kaks korterit, millest ühe võiks ta elatise maksmise kohustuse kandmiseks müüa või üürile anda (vt ringkonnakohtu otsuse p 31). Samas ei nähtu otsustest, mis asjaoludel korterid omandati, palju need maksavad ning kas ja millises ulatuses saaks nende arvel tegelikult elatise maksmist oodata. Ringkonnakohtu otsuse järgi on korterid koormatud hüpoteekidega, mis juhul tuleks hinnata, kas ja kuivõrd jätkuks raha hüpoteegipidajate nõuete rahuldamise järel korteri arvel elatise maksmiseks. Kostja esitatud asjaoludel omandas ta ühe korteri abieluvara jagamise tulemusel, makstes emale selle eest enam kui pooles ulatuses hüvitise, mille arvel sai ema vähemalt osaliselt omakorda endale uue eluaseme soetada. Sel juhul ei pruugi aga asjaolud olla selliselt muutunud, et see õigustaks elatise suurendamist. Abieluvara jagamine hüvitise maksmise vastu ei parandanud eelduslikult ei kostja ega ema varalist seisundit. Teise korteriga seotud asjaolud pidanuks kohus aga lapsi puudutavas ülalpidamisasjas ise välja selgitama (

§ 230

lg-d 3-5, § 436 lg 6) või vähemasti selgitama kostjale vajadust vastavad asjaolud esile tuua (vt ka nt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 16;
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p-d 11, 12 ja 14).
  5. Tuvastatud ei ole asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, nagu oleks kostja sissetulek suurenenud. Samuti ei ole tuvastatud ka hagejate faktiliste vajaduste suurenemist. Vaidluse all ei ole see, et ema jätkuvalt ei tööta. Kohtud ei ole hinnanud ema panust laste ülalpidamisse, kuigi on märkinud, et koolis käimine ei välista ema tööleminekut ja sissetuleku teenimist (ringkonnakohtu otsuse p 33). Hinnata tuleb ka muid põhjuseid elatise miinimummäärast väiksemaks väljamõistmiseks, nagu võimalik mastaabisääst hagejate kooselamise tõttu.
  6. Ringkonnakohus tuvastas, et hagejad viibivad suhtluskorra alusel vähemalt seitse päeva kuus kostjaga (ringkonnakohtu otsuse p 32) ning et sel ajal annab kostja oma panuse hagejate ülalpidamisse vahetult. Sellele vaatamata leidis ringkonnakohus, et kuigi esitatud on suur hulk kuludokumente, ei ole pooled esile toonud asjaolusid, mis põhjendaks kostjalt elatise väljamõistmise alla miinimummäära. Ringkonnakohus rikkus selgitamis- ja põhjendamiskohustust ning jagas vääralt tõendamiskoormise. Olukorras, kus on tuvastatud, et hagejad veedavad seitse päeva kuus kostjaga, saab eeldada, et kostja kannab sel perioodil hagejate igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult (vt otsuse p-d 28.3 ja 28.4).
  7. Kolleegium ei saa tulenevalt

§ 688lg-test 3-5 ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata.

Seetõttu ei ole kolleegiumil võimalik asja lõpuni lahendada, nagu palub kostja. IV

  1. Kolleegium soovitab pooltele tungivalt edasise vaidluse viibimise ja menetluskulude suurenemise vältimiseks saavutada elatise osas kompromiss.
  2. Kolleegium märgib, et üks hagejatest (S. I) saab
  3. a suvel täisealiseks. Siis lõpeb ema kui seadusliku esindaja esindusõigus ja hageja saab ise otsustada enda osalemise menetluses ja enda kasuks elatise väljamõistmise korra, st elatise kandmise ema kontole või talle endale. Kui otsus tehakse pärast hageja täisealiseks saamist, tuleks juhul, kui kohtulahendiga elatist suurendatakse, see välja mõista konkreetse summana hageja täisealiseks saamiseni.
  4. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

45. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.