Riigikohtunike Henn Jõksi, Jaak Luige ja Malle Seppiku eriarvamus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17 1. Erinevalt kolleegiumi enamusest leiame, et alust maakohtu ja ringkonnakohtu määruste tühistamiseks ei o

) teeregulatsiooni suhtes (vt Riigikohtu

1. juuni
2. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 28). Seega ei saa puudutatud isik I edukalt tugineda vastuväidetele, et tee ei ole valmis või kohane. Avaldajatele kuuluva Hargi tänav 21 kinnistu katastriüksuse kasutusotstarve on elamumaa ja Hargi tänav 21a puhul sotsiaalmaa (tl 7). Hargi tänav on transpordimaa (tl 12-13). Kohtu hinnangul on mõistlik avaldajate soov kasutada Hargi tänavat juurdepääsuks oma kinnistuteni. Vabariigi Valituse
3. oktoobri
4. aasta määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord” § 6 p 5 kohaselt on transpordimaa liiklemiseks ja transpordiks kasutatav maa koos ohutuse tagamiseks ja selle maa korrashoiuks vajalike ehitiste aluse ning neid ehitisi teenindava maaga. Avaldajate kinnistud asuvad detailplaneeringu seletuskirjas märgitud planeeringuga hõlmatud alal, millele on sama planeeringuga ette nähtud juurdepääs Hargi ja Pikaliiva tänavate kaudu Rannamõisa teele (tl 81-84, 104). Seega on Hargi tänav ettenähtud ja vajalik liiklemiseks avalikult kasutatavale teele avaldajate kinnistutelt ja vastupidi. Kohtu hinnangul peab antud juhul juurdepääsu õigus hõlmama võimalust kinnistul elamu ehitamiseks. PS § 32 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Avaldajate õigus kasutada oma kinnisomandit, sh ehitada sinna elamu, kaalub üles puudutatud isiku I õiguse keelata teistel isikutel oma kinnisasja kasutamist. Avaldajad on piisavalt põhjendanud vajadust liiklemiseks veoautodega massiga kuni 30 t mööda Hargi tänavat. Kinnisasja omanikul on täielik võim asja üle ja avaldajatel on õigus vabalt otsustada ehitusõiguse teostamise üle. Ei saa pidada mõistlikuks olukorda, kui sellise kinnistu, mille sihtotstarve on 100% transpordimaa ning mis on ettenähtud liiklemiseks ja teiste kinnistute teenindamiseks, omanik asub piirama teiste isiku õigusi oma omandit vabalt kasutada. Samuti ei ole põhjendatud olukord, kus teeomanik ei ehita juurdepääsuteed vastavalt seaduses sätestatud nõuetele (tl 45) ja piirab seeläbi tee kasutamist ulatuses, mille tagamine on tema kohustus. Seadusest ei tulene, et teeomanik vabaneb oma kohustustest, kui tal on kohustus taluda kõrvalkinnistu omaniku juurdepääsuõigust. Tee omanikul on õigus nõuda eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist, st juurdepääsust ei saa keelduda sellega seonduvate võimalike kulutuste tõttu. Kohus leiab, et praegune piirangu eesmärk ei ole kooskõlas kinnistute sihtotstarbega. Veoautode liikumise piirang võib olla põhjendatud sellistele sõidukitele, mis ei teeninda nimetatud piirkonnas kinnistuid. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et põhjendatud on avaldajate soov, kasutada oma kinnistutele mööda Hargi juurdepääsuks igat liiki sõidukeid, mh ka teenindav transport ja veoautosid, mille mass on kuni 30 t.“ Kuna juurdepääsuõiguse määramisel on Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt keskne tähendus menetlusosaliste huvide kaalumisel ja kaalutlusõiguse teostamisel, siis arvestades maakohtu määruse põhjendusi, mida lisaks nendega nõustumisele täiendas ringkonnakohus, on kohatu etteheide, nagu ei oleks kohtud põhjendanud, miks nad ei arvesta puudutatud isiku vastuväidet, et 30-tonnise sõidukiga ei saa liigelda. Allakirjutanud nõustuvad eespool toodud maakohtu põhjendustega ja leiavad, et kui koosseisu enamus alama astme kohtute seisukohtadega ei nõustunud, siis oleks ta pidanud seda selgelt väljendama ja oma seisukohti sisuliselt põhjendama.
5. Samuti on eriarvamuse eelmises punktis toodud maakohtu määruse põhjendusi arvestades ekslik määruses märgitu, et „maakohus märkis üksnes, et puudutatud isik ei saa juurdepääsuvaidluses liikluspiirangu vastuväitele tugineda ja raskeveokite liikumispiirang saab olla põhjendatud vaid neile sõidukitele, mis ei teeninda piirkonnas asuvaid kinnistuid“. Maakohus ei märkinud üksnes seda, mida enamus rõhutab. Heitnud kohtutele ette, et kohtud oleksid pidanud seda seisukohta põhjendades viitama, millistele seadusesätetele nad seejuures tuginesid, on enamus unustanud, et õiguse kohaldamisel on ka Riigikohtul „vabad käed“. Seetõttu pidi enamus tulenevalt TsMS § 689 lg-st 4 kohaldama ise seadust, mille ringkonnakohus valesti kohaldamata jättis või mille kohaldamisel eksis. Sellega oleks vastatud ka ülimalt napi määruskaebuse ainsale sisulisele väitele (vt määruse p 8).
6. Vähemalt selles asjas tuvastatud asjaoludel (avaldajate kinnisasjad asuvad Hargi tee ääres ja neilt on võimalik pääseda avalikult kasutatavale teele üksnes mööda Hargi tänavat; puudutatud isikule I kuuluv Hargi tänav on 100% transpordimaa; avaldajate ühe kinnisasja kasutusotstarbeks on elamumaa, see on hoonestamata, kuid avaldajad soovivad sellele püstitada eramu - vt maakohtu määruse p-d 27-31) pole võimalik nõustuda ka enamuse alltoodud arusaamaga: „[…] juurdepääs kuni 30 t kaaluvate sõidukitega on AÕS § 156 lg 1 alusel võimalik määrata üksnes juhul, kui see ei kahjusta koormatavat kinnisasja. Kohus ei saa juurdepääsu määrata nii, et selle tulemuseks on kahju tekkimine koormatava kinnisasja omanikule või kolmandatele isikutele.“ Enamus on näinud siinjuures erinevalt maa- ja ringkonnakohtust ainult puudutatud isiku I huvi ning ei ole sõnagagi võrrelnud seda avaldajate õiguse ja huviga kasutada oma elamumaa otstarbega kinnisasja elamu ehitamiseks. Kui puudutatud isiku I kinnisasja kahjustatakse, tuleb selle kordategemise kulud avaldajatel hüvitada, ja seda on märkinud maakohus oma määruse p-s 32 ning ringkonnakohus määruse p-s
7. Sel moel tegid kohtud poolte huve kaaludes põhjendatud otsuse erinevalt kolleegiumi enamusest. Lisaks jääb ebaselgeks kuni 30 t kaaluvate sõidukitega juurdepääsu määramise võimalikkuse seos TsÜS § 138 lg-ga 2, millele kritiseeritavas lahendis on viidatud. Osutatud sätte kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil ega selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kolleegium ei ole selgitanud, millised alama astme kohtute tuvastatud asjaolud võiksid anda alust arvata, nagu oleks avaldajate 30 t kaaluvate sõidukitega juurdepääsu taotlemise eesmärk kahjustada Hargi tänavaks olevat kinnisasja. Samas on jäetud tähelepanu ja igasuguse hinnanguta see, kas hea usu põhimõttest lähtudes on käitunud ka puudutatud isik I. Veel märgime, et ka VÕS § 1055 lg-d 1 ja 2, mis käsitlevad õigusvastaselt kahju tekitava tegevuse keelamist, nõuaks poolte huvide kaalumist.
8. Kolleegiumi enamus on määruse p-s 12 märkinud ka, et „ekslik on kohtute seisukoht, et tee lõpuni ehitamine on teeomaniku ülesanne.“ Omalt poolt märgime, et enamuse etteheide kohtutele on alusetu. Ringkonnakohus on meie hinnangul selgelt ja kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asjas nr 3-2-1-180-15 tehtud lahendi p-s 29 märgituga märkinud oma määruse p-s 36: „Erinevalt määruskaebuses märgitule ei ole maakohus pannud puudutatud isikule I kohustust ehitada juurdepääsu tee välja avaldajatele sobival viisil. Ringkonnakohus selgitab, et AÕS § 156 lg 1 ei anna juurdepääsu soovijale nõudeõigust kohustada koormatava kinnisasja omanikku teed ehitama.

sätted, millele maakohus lahendis viitab peavad silmas tee korrashoiu kohustust, mitte aga juurdepääsu vajajale sobiva tee ehitamise kohustust. Tee korrashoiu kohustuse sisu on sätestatud

§-s 6, mille järgi hõlmab ehitise korrashoid toiminguid, mille eesmärk on säilitada või taastada seisund, mille korral ehitis säilitab oma toimivuse ja kasutatavuse ning vastab ehitise kavandatud otstarbe täitmiseks esitatud tingimustele.

§ 16

lg 1 järgi tuleb ehitise olemasolu vältel tagada selle ohutu seisund ja kui asjakohane, siis ka visuaalne korrasolek.

§ 19

alusel lasub ehitise korrashoiu kohustus ehitise omanikul.

§ 19

lg 1 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Muuhulgas peab omanik

§ 19lg 1 p 4 järgi tagama ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse.

Teeomaniku kohustus tagada tema omandis oleval teel ohutu liiklemine on sätestatud LS § 6 lg-s 4, mille kohaselt peab liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku tagama teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik (Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1180-15, p 29). Ühestki viidatud sättest ei tulene koormatava kinnisasja omaniku kohustust rajada juurdepääsuvajajale sobiv tee. Samuti ei saa avaldajate jaoks tee ehitamise nõudeõigust tuletada sellest, et tegemist on transpordimaaga või et selle piirkonna detailplaneeringuga on elamurajooni juurdepääs ette nähtud Hargi tänava kaudu (tl 81-84, 104). Asjaolu, millised võimalikud kohustused tee ehitamise osas on võtnud puudutatud isik I kohaliku omavalitsuse ees, ei tekita avaldajatele õigust nõuda puudutatud isikult I planeeringule vastava tee ehitamist.“ Enamuse seisukoht, et analoogiliselt AÕS § 172 lg-ga 2 ei või ka AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise korral kohustada kinnisasja omanikku mingiteks tegudeks (v.a abistavad teod), vajanuks selgitamist. Selgitada oleks tulnud, kas abistavateks on ka tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamise kohustuse täitmiseks tehtavad teod, mida kolleegiumi kogu koosseis pidas asjas nr 3-2-1-180-15 tehtud lahendi p-des 28-31 omaniku kohustuseks. Samuti on enamus vaikinud sellest, kus lõpeb tee korrashoiu ja ohutuse tagamine ning algab tee lõpuni ehitamise etapp. Jättes eluliselt nii olulises küsimuses selguse loomata, on jäänud täitmata Riigikohtu keskne ülesanne: tagada õigusselgus ja ühtne kohtupraktika. Kritiseeritavas lahendis on kolleegium alama astme kohtutele ette heitnud, et viitamata on seadusesättele, mis annaks aluse piirata üksnes nende raskeveokite liikumist, mis ei teeninda piirkonnas asuvaid kinnistuid (p 12) (vt ka eriarvamuse p 4). Samas ei ole kolleegium ise viidanud sättele, mis võimaldaks kohustada puudutatud isikut I lubama avaldajatel tee valmis ehitada või viia see seisukorda, mis vastab selle kasutamise nõuetele ning võimaldab teed kasutada vastavalt avaldajate soovitud ja kohtu määratud tingimustele (määruse p-d 13 ja 17).
3. Määruse p-des 15-16 on enamus tegelenud küsimusega, mida kinnisasja omanik juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimatuse tõttu kaotaks või juurdepääsu taotleja säästaks, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Põhimõtteliselt võib nõustuda enamusega, et kui koormatav kinnisasi ongi mõeldud kasutamiseks teena ja kinnisasja omanik väljendab, et ta ise ei soovi seda kasutada, ei ole põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest. Lisaksime vaid niipalju, et selle kaasuse asjaoludel (vt määruse p 4) poleks praktikas ka puudutatud isiku soovil maa sihtotstarbe muutmine võimalik, sest siis kaotaks 96 maaomanikku ainsa võimaliku juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Mis puudutab avaldajate säästetut, siis siingi on põhjendatud maakohtu seisukoht määruse p-des 37, 41 ja
4. Maakohus märkis muu hulgas järgmist: „Makstav hüvitis peab hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes. Kui kinnistu koosseisu kuulub ainult transpordimaa sihtotstarbega katastriüksus, mis ei ole detailplaneeringu ega asendi poolest mõeldud ainult üksikute kinnisasjadeni pääsemiseks, siis ei ole vastava tee juurdepääsuks kasutamine olemuselt omandiõiguse selline riive, mida peaks hüvitama. Kohus leiab, et kohane tasu, mis tuleb puudutatud isiku I kasuks välja mõista, on maamaks.“ Kolleegiumi enamus on määruse p-des 15.2 ja 15.3 küll viidanud kolleegiumi varasemale arvukale praktikale, kuid pole suutnud välja tuua, mida võtta aluseks selle asja asjaoludel avaldajate säästetu arvutamisel. Kui võrrelda avaldajate olukorda nt määruse p-s 19.2 soovitatuga (millega allakirjutanud nõustuvad) puhuks, kui kinnistu kui eratee määrataks avalikuks kasutamiseks kas piiratud asjaõiguse seadmise teel või sundvalduse seadmisega, siis ei säästa avaldajad meie hinnangul midagi.
5. Määruse p-s 18 on väljutud kaebuse piirest ja asutud käsitlema esialgse õiguskaitse määrust, mille peale vaidlusaluses asjas ei ole kaevatud. Määrus ei sisalda viidet sellele, et tegemist oleks kohtupraktika ühtlustamiseks antud seisukohaga, mis vaidlusaluses asjas tehtavat lahendit ei mõjuta. Samas ei nähtu määrusest ka, et see oleks TsMS § 693 lg 2 kohane seisukoht, millega tuleks järgevas menetluses arvestada. Selliselt tekitab see asja uuel läbivaatamisel ebaselgust. Lisaks ei ole selge, milline sisuline järeldus tuleb teha viitest TsMS §-le 6183, mille järgi võib kohus juurdepääsuvaidluses esialgset õiguskaitset kohaldada nii avalduse alusel kui ka omal algatusel, arvestades, et vaidlusaluses asjas olid avaldajad esitanud taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (sellele on määruse p-s 18 ka viidatud). Selgitatud ei ole ka seda, milline oleks kohtute võimalus esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruse muutmiseks edasises menetluses, arvestades mh TsMS §-s 6185 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt asjaosalise avalduse alusel tehtud määrust võib kohus asjaolude olulisel muutumisel muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. Henn Jõks, Jaak Luik, Malle Seppik