3-2-1-69-17

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev 3-2-1-69-17 Tartu, 14. juuni 2017 Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik Marit Lõbu hagi Keila Tarbijate Ühistu vastu 513 euro 74 sendi saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13604 Keila Tarbijate Ühistu määruskaebus Hageja Marit Lõbu Kostja Keila Tarbijate Ühistu, esindaja vandeadvokaat Janek Väli 5. juuni 2017. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13604. Saata asi samale ringkonnakohtule Keila Tarbijate Ühistu apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Marit Lõbu (hageja) esitas 17. juunil 2016 Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjonile Keila Tarbijate Ühistu (kostja) vastu avalduse, milles palus kostjalt välja mõista ületunnitöö tasu 596 eurot 54 senti. Töövaidluskomisjon rahuldas 9. augusti 2016. a otsusega avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 513 eurot 74 senti. Kostja esitas Harju Maakohtule avalduse lahendada asi hagimenetluses osas, milles töövaidluskomisjon hageja avalduse rahuldas.

Hagiavalduse kohaselt olid pooled ajavahemikul 16. aprill 2014 kuni 29. aprill 2016 töösuhtes, mis lõpetati poolte kokkuleppel. Kostja maksis hagejale ajavahemikus 16. aprill 2014 kuni 1. oktoober 2014 töötasu 480 eurot kuus, 1. oktoober 2014 kuni 1. august 2015 igas kuus 520 eurot ja 1. august 2015 kuni 29. aprill 2016 igas kuus 580 eurot. Töölepingu järgi arvestati hageja tööaega summeeritult, neljakuuliste perioodidena (sh märts - juuni; juuli - oktoober; november - veebruar).

Hageja tegi ajavahemikus august 2014 kuni jaanuar 2016 ületunnitööd, mille eest on kostja jätnud talle tasumata kokku 513 eurot 74 senti.

Hageja nõue on osaliselt aegunud, sest ta ei vaidlustanud kostja kehtestatud töötasu arvutamise ja tööaja arvestamise aluseks olevaid korraldusi ja tööajagraafikuid nelja kuu jooksul. Hageja töötas kindla töötasuga ja summeeritud tööajaga arvestusperioodiga neli kuud. Kostja tööaja arvestus on õige ja ta ei ole jätnud hagejale ületunnitöö tegemise eest tasumata. Kostja ei vähendanud hagejaga kokkulepitud tööaega pühade ja tähtpäevade seaduse (PTS) §-des 1 ja 2 loetletud rahvus- ja riigipühade võrra, kuna seda ei ole töölepingu seaduses (TLS) ette nähtud. Ainuüksi asjaolu, et rahvus- ja riigipühad loetakse puhkepäevadeks, ei anna alust summeeritud tööaja arvestuse korral kokkulepitud tööaega vähendada. Kui hageja oli arvestusperioodi lõpuks teinud ületunnitööd, tuleb see hüvitada 0,5-, mitte 1,5-kordselt, sest vaidlusaluse aja eest on kostja hagejale maksnud kokkulepitud tasu.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole hagi aegunud, sest hageja pöördus töötasu nõudega töövaidluskomisjoni individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastase tähtaja jooksul. Töötasu nõudmiseks ei pidanud hageja vaidlustama kostja korraldusi.

Kostja lähtus hageja tasustamisel tema tegelikest töötundidest ega vähendanud kokkulepitud tööaega PTS §-des 1 ja 2 loetletud rahvus- ja riigipühade võrra. Kuna PTS-s on lisaks TLS-le reguleeritud töö- ja puhkeaega, pidanuks kostja seda kohaldama hageja töö- ja puhkeaja arvestamisel. Kui PTS-s on teatud päevad märgitud puhkepäevadena, siis tuleb nende päevade tunnid jätta kokkulepitud tööaja arvestusest välja, kuna tegemist on laupäevale ja pühapäevale lisanduvate puhkepäevadega. Asjaolu, et PTS-s puudub viide TLS-le või vastupidi, ei tähenda, et PTS ei kohaldu. Kuna kostja ei tutvustanud hagejale tööaja arvestamise korraldusi, on need TLS § 2 järgi tühised.

Kuna pooled olid leppinud kokku summeeritud tööaja arvestuses arvestusperioodiga neli kuud, tuleb hageja ületunnitöö mahu kindlakstegemisel tuvastada töötundide arv ning seda ületavad töötunnid iga neljakuulise arvestusperioodi lõpuks. Kõik töötunnid, mis ületavad kokkulepitud tööaega arvestusperioodi lõpuks, on käsitatavad ületunnitööna. Lähtudes hageja ületundide arvestusest ja kostja esitatud tööajatabelitest, on hagi põhjendatud ja tõendatud.

Põhjendatud ei ole kostja väide, et hagejale ei saaks ületunde hüvitada rohkem kui 0,5-kordselt, kuna ühekordselt on nende eest juba tasutud. Kostja esitatud hageja töötasu arvestusest nähtuvalt on ületundide eest jäetud hagejale tasumata 1,5-kordselt, sest hagejale kehtestatud töötasu maksti kokkulepitud töötundide alusel ja ületunnid jäeti palgaarvestusest täies ulatuses välja. Kostja seisukoht, et hagejale makstud lisatasu tuleks arvestada tasuna ületundide eest, on põhjendamata ja vastuolus seadusega. Kostjal ei ole õigust nõuda hagejale makstud lisatasu tagasi ega seda tasaarvestada hageja töötasu nõudega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 28. veebruari 2017. a määrusega kostja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Kostja apellatsioonimenetluse kulud jäid tema enda kanda.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt on tegemist TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud lihtmenetluse asjaga, milles esitatud apellatsioonkaebuse saab menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Ringkonnakohtul ei ole alust apellatsioonkaebust menetlusse võtta.

TsMS § 637 lg 21 ei sisalda põhiseadusega (PS) vastuolus olevat edasikaebeõiguse piirangut.

Samasisulise aluse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks sätestab ka TsMS § 637 lg 1 p 6, mis annab ringkonnakohtule sõltumata sellest, kas tegemist on lihtmenetluse või nö tavamenetluse asjaga, õiguse keelduda ilmselgelt põhjendamatu kaebuse menetlusse võtmisest.

Kõnealune piirang ei ole PS-vastane ka seetõttu, et apellandile on tagatud kaebeõigus ringkonnakohtu lahendi peale ning Riigikohus saab kontrollida apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigust tervikuna, st ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. PS-ga vastuolus ei ole ka TsMS § 637 lg 21 koos § 405 lg-ga 1 osas, milles need näevad ette edasikaebeõiguse piiramise varalise nõudega hagi korral, mille hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 200 eurole või 350 eurole. TsMS § 405 lg 1 eesmärk on anda kohtule võimalus lahendada väikese rahalise väärtusega ja sisuliselt lihtsad asjad võimalikult kiiresti ja võimalikult väikese bürokraatiaga.

TsMS § 405 lg-s 1 sätestatud rahaline piir ei ole vastuolus PS-ga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kostja palub tunnistada TsMS § 637 lg 21 PS-ga vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata või tunnistada sama säte PS-ga vastuolus olevaks koos TsMS § 405 lg-ga 1. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Määruskaebuse kohaselt on lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumist võimaldav TsMS § 637 lg 21 või sama säte koos TsMS § 405 lg-ga 1 PS-ga vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata. Lisaks leidis maakohus valesti, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja nõudele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg, sest kostja oli rakendanud töötundide arvestuse korraldusega, mida hageja ei vaidlustanud selle tähtaja jooksul. Maakohus leidis valesti, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb kokkulepitud tööaega riigipühade võrra vähendada ja riigipühal töötamine on seetõttu ületunnitöö. Maakohus jättis valesti arvestamata kostja alternatiivse väitega, et kui hageja oli teinud ületunnitööd, tuleb see hüvitada 0,5-kordselt, sest ühekordselt on kostja hagejale juba tasu maksnud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause järgi tühistada ja kostja apellatsioonkaebus tuleb saata samale ringkonnakohtule uuesti menetlusse võtmise otsustamiseks.

Sellises asjas esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit.

Kolleegium on varem sama sätte kohta leidnud, et võimalik põhiõiguste riive ei ole piisavalt intensiivne ning on sisult sobiv, vajalik ja mõõdukas. Lihtmenetluse asjades on tagatud isikule kaebeõigus esimese astme kohtu otsuse peale ning samuti on tagatud kaebeõigus Riigikohtule, kui ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 10). Kolleegiumi varasema selgituse kohaselt lahendab ringkonnakohus maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse sisuliselt, ehkki ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654 ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid (vt nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 17; 1. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-11, p 9). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ka praeguses asjas. Kuna kohtuasja sisuline läbivaatamine kolmes kohtuastmes on menetlusosalisele tagatud ka juhul, mil ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast varalise nõudega hagis, mille hind ei ületa põhinõudelt arvestatuna 200 või 350 eurot, nõustub kolleegium ka ringkonnakohtu järeldusega, et põhiseadusega vastuolus ei ole TsMS § 637 lg 21 koos § 405 lg-ga 1 osas, milles see piirab edasikaebeõigust varalise nõudega hagi korral, mille hind ei ületa põhinõudelt arvestatuna 200 või 350 eurot.

Samuti kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, et valdkonnas, mille materiaalõiguse normide kohaldamise kohta ei ole Riigikohtu praktikat, oleks lihtmenetluse asjades otstarbekas maakohtul anda edasikaebamise luba ja ringkonnakohtul võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud (vt nt Riigikohtu 30. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-12, p 10; Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).

Kolleegium on varem selgitanud, et kuigi kõrgema astme kohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbi vaatavale madalama astme kohtule (TsMS § 658 lg 2, § 693 lg 2), saab tõhusama õigusemõistmise huvidest lähtudes pidada ka ringkonnakohtute üheks funktsiooniks maakohtute praktika suunamist ja ühtlustamist laiemas tähenduses (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 11). Riigikohtu praktikat ei ole küsimuses, kas summeeritud tööaja arvestuse korral on tööandjal kohustus vähendada töötajaga kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühade võrra.

TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel oleks ringkonnakohtul olnud õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus oleks õiguslikult perspektiivitu.

Kolleegium on varem selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). See tähendab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel peab kohus apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu 5. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10). Ringkonnakohus ei ole apellatsioonkaebuse õiguslikku perspektiivikust hinnanud.

Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et töölepingu seadus defineerib mh nii summeeritud tööaja kui ka ületunnitöö mõisted ning näeb ette summeeritud tööaja ning ületunnitöö arvestamise ja hüvitamise üldised põhimõtted (vt nt TLS § 6 lg 6, § 43 lg 3, § 44 lg-d 1 ja 7). Samas ei sätesta töölepingu seadus ega muu õigusakt summeeritud tööaja arvestamise ega ületunnitöö kindlakstegemise ja hüvitamise täpsemat korda. Üldjuhul täidab töötaja tööülesandeid kokkulepitud tööajal, kuid TLS § 44 lg 1 võimaldab pooltel leppida kokku, et töötaja kohustub tegema ületunnitööd, st töötama üle kokkulepitud tööaja. Summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul. Kui pooled on leppinud kokku, et ületunnitöö hüvitatakse rahas, maksab tööandja TLS § 44 lg 7 alusel töötajale 1,5-kordset töötasu (Riigikohtu 16. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-15, p 13).

Töölepingu seadusest ega ühestki teisest õigusaktist, mh pühade ja tähtpäevade seadusest, ei tulene, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühale langeva tööaja võrra. Muu hulgas ei anna kokkulepitud tööaja vähendamiseks alust TLS § 19, mis sätestab näitliku loetelu olukordadest, mil töötajal on õigus keelduda töö tegemisest. Asjaolu, et tööpäev langeb rahvus- ja riigipühale, ei ole töö tegemisest keeldumise muuks seaduses ettenähtud põhjuseks TLS § 19 p 6 tähenduses.

Kolleegium märgib, et kui tööaeg langeb rahvus- ja riigipühale, maksab tööandja töö eest kahekordset tasu (TLS § 45 lg 2 ja PTS § 4 lg 2). Lisaks võivad pooled TLS § 45 lg 3 kohaselt leppida kokku, et rahvus- ja riigipühal tehtav töö hüvitatakse täiendava vaba ajaga. Kahekordse töötasu maksmise kohustus on tööandjal ka juhul, kui pooled on leppinud kokku summeeritud tööaja arvestuses (TLS § 6 lg 6). Samuti võivad pooled ka summeeritud tööaja arvestuse korral leppida kokku täiendava vaba aja andmises.

Kolleegium järeldab eeltoodud sätetest, et töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühal töötamise aja võrra ei vähendata. Seega ka juhul, kui summeeritud tööaja arvestusperioodis on töötaja kokkulepitud tööajale langevaid rahvus- ja riigipühi, arvestatakse ületunnitööks üksnes tööaeg, mis ületab arvestusperioodi lõpuks kokkulepitud tööaega. Vastupidine tõlgendus võib kolleegiumi arvates viia tulemuseni, et rahvus- ja riigipühal töötamine on alati samal ajal ka ületunnitöö, st töötajale tuleb sel ajal töötamise korral maksta 2,5-kordset tasu TLS § 45 lg 2 järgi ja kokkuleppe korral ka 1,5kordset tasu TLS § 44 lg-te 6 ja 7 järgi. Samuti võib vastupidine tõlgendus viia järelduseni, et töötajale tuleb ületunnitöö eest maksta tasu ka juhul, kui ta ei pidanud töögraafiku järgi rahvus- ja riigipühal töötama ega ole seda ka teinud. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi ei oleks viimane aga kooskõlas TLS § 1 teises lauses ja § 28 lg 2 p-s 2 sätestatuga, mille kohaselt maksab tööandja töötajale töötasu töö eest (v.a TLS §-d 35, 36 ja 38) (Riigikohtu 16. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-15, p 13). Seega ei oleks kokkulepitud tööaja vähendamine rahvus- ja riigipüha võrra kooskõlas töölepingu seaduse mõtte ja eesmärgiga.

Peeter Jerofejev, Ants Kull, Malle Seppik