Obsah (6)

§ 405§ 637§ 701§ 658§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtu

) § 637 lg 21 või sama säte koos § 405 lg-ga

1. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus keeldus
3. veebruari
4. a määrusega kostja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Kostja apellatsioonimenetluse kulud jäid tema enda kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on tegemist

§ 405

lg-s 1 nimetatud lihtmenetluse asjaga, milles esitatud apellatsioonkaebuse saab menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (

§ 637lg 21).

Ringkonnakohtul ei ole alust apellatsioonkaebust menetlusse võtta.

§ 637lg 21 ei sisalda põhiseadusega (PS) vastuolus olevat edasikaebeõiguse piirangut.

Samasisulise aluse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks sätestab ka

§ 637

lg 1 p 6, mis annab ringkonnakohtule sõltumata sellest, kas tegemist on lihtmenetluse või nö tavamenetluse asjaga, õiguse keelduda ilmselgelt põhjendamatu kaebuse menetlusse võtmisest. Kõnealune piirang ei ole PS-vastane ka seetõttu, et apellandile on tagatud kaebeõigus ringkonnakohtu lahendi peale ning Riigikohus saab kontrollida apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigust tervikuna, st ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. PS-ga vastuolus ei ole ka

§ 637

lg 21 koos § 405 lg-ga 1 osas, milles need näevad ette edasikaebeõiguse piiramise varalise nõudega hagi korral, mille hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 200 eurole või 350 eurole.

§ 405

lg 1 eesmärk on anda kohtule võimalus lahendada väikese rahalise väärtusega ja sisuliselt lihtsad asjad võimalikult kiiresti ja võimalikult väikese bürokraatiaga.

§ 405lg-s 1 sätestatud rahaline piir ei ole vastuolus PS-ga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kostja palub tunnistada

§ 637

lg 21 PS-ga vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata või tunnistada sama säte PS-ga vastuolus olevaks koos

§ 405lg-ga 1.

Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Määruskaebuse kohaselt on lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumist võimaldav

§ 637

lg 21 või sama säte koos

§ 405lg-ga 1 PS-ga vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata.

Lisaks leidis maakohus valesti, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja nõudele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg, sest kostja oli rakendanud töötundide arvestuse korraldusega, mida hageja ei vaidlustanud selle tähtaja jooksul. Maakohus leidis valesti, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb kokkulepitud tööaega riigipühade võrra vähendada ja riigipühal töötamine on seetõttu ületunnitöö. Maakohus jättis valesti arvestamata kostja alternatiivse väitega, et kui hageja oli teinud ületunnitööd, tuleb see hüvitada 0,5-kordselt, sest ühekordselt on kostja hagejale juba tasu maksnud. 8. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 teise lause järgi tühistada ja kostja apellatsioonkaebus tuleb saata samale ringkonnakohtule uuesti menetlusse võtmise otsustamiseks. 10. Hageja nõudis kostjalt 513 euro 74 sendi väljamõistmist. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 esimese lause mõttes.

Sellises asjas esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus

§ 637

lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit. 11. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 637lg 21 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Kolleegium on varem sama sätte kohta leidnud, et võimalik põhiõiguste riive ei ole piisavalt intensiivne ning on sisult sobiv, vajalik ja mõõdukas. Lihtmenetluse asjades on tagatud isikule kaebeõigus esimese astme kohtu otsuse peale ning samuti on tagatud kaebeõigus Riigikohtule, kui ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse (Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 10). Kolleegiumi varasema selgituse kohaselt lahendab ringkonnakohus maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse sisuliselt, ehkki ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki

§-s 654 ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 17;
3. detsembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-11, p 9). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ka praeguses asjas. Kuna kohtuasja sisuline läbivaatamine kolmes kohtuastmes on menetlusosalisele tagatud ka juhul, mil ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast varalise nõudega hagis, mille hind ei ületa põhinõudelt arvestatuna 200 või 350 eurot, nõustub kolleegium ka ringkonnakohtu järeldusega, et põhiseadusega vastuolus ei ole

§ 637

lg 21 koos § 405 lg-ga 1 osas, milles see piirab edasikaebeõigust varalise nõudega hagi korral, mille hind ei ületa põhinõudelt arvestatuna 200 või 350 eurot.

1. Kolleegium osutab kõigepealt oma varasemale seisukohale, et ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu
2. märtsi
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9;
4. mai
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-125-16, p 11). Samuti kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, et valdkonnas, mille materiaalõiguse normide kohaldamise kohta ei ole Riigikohtu praktikat, oleks lihtmenetluse asjades otstarbekas maakohtul anda edasikaebamise luba ja ringkonnakohtul võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud (vt nt Riigikohtu
6. märtsi
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-12, p 10; Riigikohtu
8. juuni
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7). Kolleegium on varem selgitanud, et kuigi kõrgema astme kohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbi vaatavale madalama astme kohtule (

§ 658

lg 2, § 693 lg 2), saab tõhusama õigusemõistmise huvidest lähtudes pidada ka ringkonnakohtute üheks funktsiooniks maakohtute praktika suunamist ja ühtlustamist laiemas tähenduses (Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 11). Riigikohtu praktikat ei ole küsimuses, kas summeeritud tööaja arvestuse korral on tööandjal kohustus vähendada töötajaga kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühade võrra.

§ 637

lg 1 p 6 alusel oleks ringkonnakohtul olnud õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus oleks õiguslikult perspektiivitu. Kolleegium on varem selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). See tähendab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel peab kohus apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu
3. juuni
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10). Ringkonnakohus ei ole apellatsioonkaebuse õiguslikku perspektiivikust hinnanud.
5. Kolleegiumi arvates on maakohus hagi lahendamisel kohaldanud valesti materiaalõiguse norme ja rikkunud otsust põhjendamata jättes oluliselt menetlusõiguse normi, ning see võis tuua kaasa asja ebaõige lahenduse. Maakohtu otsusest ei nähtu, millisel õigusnormil põhineb järeldus, et kostja pidanuks hagejaga kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühade võrra vähendama. Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et töölepingu seadus defineerib mh nii summeeritud tööaja kui ka ületunnitöö mõisted ning näeb ette summeeritud tööaja ning ületunnitöö arvestamise ja hüvitamise üldised põhimõtted (vt nt TLS § 6 lg 6, § 43 lg 3, § 44 lg-d 1 ja 7). Samas ei sätesta töölepingu seadus ega muu õigusakt summeeritud tööaja arvestamise ega ületunnitöö kindlakstegemise ja hüvitamise täpsemat korda. Üldjuhul täidab töötaja tööülesandeid kokkulepitud tööajal, kuid TLS § 44 lg 1 võimaldab pooltel leppida kokku, et töötaja kohustub tegema ületunnitööd, st töötama üle kokkulepitud tööaja. Summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul. Kui pooled on leppinud kokku, et ületunnitöö hüvitatakse rahas, maksab tööandja TLS § 44 lg 7 alusel töötajale 1,5-kordset töötasu (Riigikohtu
6. detsembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-15, p 13). Töölepingu seadusest ega ühestki teisest õigusaktist, mh pühade ja tähtpäevade seadusest, ei tulene, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühale langeva tööaja võrra. Muu hulgas ei anna kokkulepitud tööaja vähendamiseks alust TLS § 19, mis sätestab näitliku loetelu olukordadest, mil töötajal on õigus keelduda töö tegemisest. Asjaolu, et tööpäev langeb rahvus- ja riigipühale, ei ole töö tegemisest keeldumise muuks seaduses ettenähtud põhjuseks TLS § 19 p 6 tähenduses. Kolleegium märgib, et kui tööaeg langeb rahvus- ja riigipühale, maksab tööandja töö eest kahekordset tasu (TLS § 45 lg 2 ja PTS § 4 lg 2). Lisaks võivad pooled TLS § 45 lg 3 kohaselt leppida kokku, et rahvus- ja riigipühal tehtav töö hüvitatakse täiendava vaba ajaga. Kahekordse töötasu maksmise kohustus on tööandjal ka juhul, kui pooled on leppinud kokku summeeritud tööaja arvestuses (TLS § 6 lg 6). Samuti võivad pooled ka summeeritud tööaja arvestuse korral leppida kokku täiendava vaba aja andmises. Kolleegium järeldab eeltoodud sätetest, et töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühal töötamise aja võrra ei vähendata. Seega ka juhul, kui summeeritud tööaja arvestusperioodis on töötaja kokkulepitud tööajale langevaid rahvus- ja riigipühi, arvestatakse ületunnitööks üksnes tööaeg, mis ületab arvestusperioodi lõpuks kokkulepitud tööaega. Vastupidine tõlgendus võib kolleegiumi arvates viia tulemuseni, et rahvus- ja riigipühal töötamine on alati samal ajal ka ületunnitöö, st töötajale tuleb sel ajal töötamise korral maksta 2,5-kordset tasu TLS § 45 lg 2 järgi ja kokkuleppe korral ka 1,5kordset tasu TLS § 44 lg-te 6 ja 7 järgi. Samuti võib vastupidine tõlgendus viia järelduseni, et töötajale tuleb ületunnitöö eest maksta tasu ka juhul, kui ta ei pidanud töögraafiku järgi rahvus- ja riigipühal töötama ega ole seda ka teinud. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi ei oleks viimane aga kooskõlas TLS § 1 teises lauses ja § 28 lg 2 p-s 2 sätestatuga, mille kohaselt maksab tööandja töötajale töötasu töö eest (v.a TLS §-d 35, 36 ja 38) (Riigikohtu
8. detsembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-15, p 13). Seega ei oleks kokkulepitud tööaja vähendamine rahvus- ja riigipüha võrra kooskõlas töölepingu seaduse mõtte ja eesmärgiga.
10. Kolleegium ei saa ise otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ega asja lahendada, kuna ringkonnakohus peab esmalt kontrollima apellatsioonkaebuse nõuetele vastavust ja asja menetlusse võtmise järel kaebuse lahendama. Juhuks, kui ringkonnakohus võtab kostja apellatsioonkaebuse menetlusse, märgib kolleegium, et kuna maakohus on lähtunud hagi rahuldamisel hageja esitatud tegelikult töötatud ajast, kuid otsuses ei ole hageja arvutusi selgitatud, peab ringkonnakohus asja läbivaatamisel tegema kindlaks, kas hageja tegi ületunnitööd. Kui hageja tegi ületunnitööd ja kostja on selle eest hagejale maksnud kokkulepitud töötasu, võib olla põhjendatud kostja alternatiivne vastuväide, et hagejal on õigus saada lisaks üksnes 0,5-kordset tasu.
11. Kolleegium märgib veel, et maakohus ei kohaldanud valesti materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi, kui leidis, et hagi ei ole aegunud. Ületunnitöö tasu nõue on käsitatav töötasu nõudena (TLS § 44 lg 7, § 5 lg 1 p 5), millele kohaldub ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei pidanud vaidlustama kostja kehtestatud töögraafikuid ja tööaja arvestamise korda.
12. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

17. Tasutud kautsjon tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu kostjale tagastada.

Peeter Jerofejev, Ants Kull, Malle Seppik