Obsah (4)

§ 33§ 217§ 2§ 218

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtu

) § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides. Avaldaja sai täituri otsuse kätte

1. aprillil
2. Maakohtule esitatud kaebuses leidis avaldaja, et

§ 33

lg-st 4 tulenevalt ei tohtinud kohtutäitur alustada samast täitedokumendist tulenevate nõuete sundtäitmiseks eraldi täitemenetlusi. Kohtutäitur oleks pidanud täiteasjad liitma. Sama nõude sissenõudmine mitme täitemenetluse raames on koormav nii sissenõudjale kui ka võlgnikule. Iga menetluse puhul on kohtutäitur arvestanud eraldi nii täitemenetluse alustamise tasu kui ka kohtutäituri tasu. Kohtutäitur on kohustatud sama täitedokumendi alusel tekkinud nõudeid menetlema summeerituna samas täitemenetluses ning muutma selle tõttu asjades varem tehtud kohtutäituri tasu otsuseid.

1. Puudutatud isikud maakohtu menetluses avalduse kohta sisulisi seisukohti ei esitanud.
2. Harju Maakohus jättis
3. septembri 2016 määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus võlgniku kanda ning menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Maakohus leidis, et kui kohtutäitur alustab täitedokumendi sundtäitmiseks uut täiteasja olukorras, kus samast täitedokumendist tuleneva nõude osas täitemenetlus juba toimub ning uue menetluse alustamise aluseks ei ole sissenõudja taotlus, rikub kohtutäitur uue täitemenetluse alustamisel

§ 33lg-t 4.

Sellisel juhul on võlgnikul õigus esitada

§ 217lg-s 1 sätestatud korras ja tähtaja jooksul kohtutäituri tegevuse peale kaebus.

Samas ei ole võlgnik esitanud täitemenetluste alustamise peale täiteasjades nr 052/2011/2103 ja nr 052/2012/2319 kaebusi

§ 217lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

Seetõttu on võlgnik minetanud

§ 217

lg-st 6 tulenevalt õiguse tugineda väitele, et kohtutäitur ei tohtinud alustada täitemenetlusi täiteasjades nr 052/2011/2103 ja nr 052/2012/2319. Täitemenetluse seadustik ei sätesta võlgniku õigust taotleda juba alustatud täitemenetluste liitmist ning kohtutäituri kohustust liita võlgniku taotluse alusel juba alustatud täiteasjad (täitetoimikud), milles nõutakse samast täitedokumendist tulenevate nõuete sundtäitmist. Ka asjaolu, et kohtutäitur rikkus eraldiseisvate täitemenetluste alustamisega

§ 33lg-t 4, ei anna võlgnikule õigust taotleda täiteasjade liitmist.

1. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega tühistada kohtutäituri otsus ja rahuldada avaldaja maakohtule esitatud kaebuses sisalduvad taotlused.
2. Svetlana Nõmme (sissenõudja) palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, nõustudes maakohtu järeldustega. Kohtutäitur määruskaebuse kohta oma seisukohta ei esitanud.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. detsembri 2016 määrusega maakohtu määruse muutmata, määruskaebuse rahuldamata ja määruskaebemenetlusega seotud menetluskuld võlgniku kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes neid ei korranud. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud võlgnik määruskaebuses toonud esile asjaolusid, mis võimaldanuks maakohtu seisukohti väärata. Erinevalt määruskaebuses väidetust ei tulene maakohtu vaidlustatud määrusest, et sama täitedokumendi alusel mitme täitemenetluse algatamise õiguspärasuse küsimust saab tõstatada üksnes täitemenetluse alustamise ajal. Vaidlustatud maakohtu määruse põhjendustest tuleneb üheselt, et kui võlgnik soovinuks vaidlustada täitemenetluste alustamise täiteasjades nr 052/2011/2103 ja nr 052/2012/2319, olnuks tal õigus kohtutäituri tegevuse õiguspärasuses kahtlemise korral esitada eelnimetatud täiteasjades täitemenetluse alustamise peale kaebus

§ 217lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

Maakohus leidis õigesti, et võlgnik on

§ 217

lg-st 6 tulenevalt minetanud õiguse tugineda väitele, et kohtutäitur ei tohtinud alustada uusi täitemenetlusi täiteasjades nr 052/2011/2103 ja nr 052/2012/2319. Võlgniku kohustus maksta täituri tasu ja täitekulusid määratakse kindlaks kohtutäituri otsusega kohtutäituri tasu ja täitekulude kohta (

§ 2lg 1 p 16).

Ka kohtutäituri tasuga mittenõustumisel saab võlgnik kohustatud isikuna vaidlustada kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse täitemenetluse seadustikus kohtutäituri otsuse vaidlustamiseks ettenähtud korras. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub avaldaja ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega tühistada maakohtu määrus ning kohtutäituri
2. aprilli 2016 otsus, millega jäeti rahuldamata avaldaja kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Avaldaja hinnangul on ekslik ja varasema kohtupraktikaga vastuolus kohtute seisukoht, et

-ist ei tulene võimalust juba alustatud täitemenetlusi liita. Kuigi

täitemenetluste liitmist sõnaselgelt ei reguleeri, ei saa see välistada võimalust kohtutäituri õigusrikkumist kõrvaldada ning juba menetluses olevaid täiteasju liita. Avaldaja on seisukohal, et kohtutäituril peab igal ajal olema õigus täitemenetlusi liita, et enda ebaseaduslik tegevus lõpetada ja rikkumine heastada. Võlgnikul peab olema ka õiguslik võimalus sellise toimingu tegemist põhjendatud alusel igal ajal nõuda. Ekslik on kohtute seisukoht, et sama täitedokumendi alusel mitme täitemenetluse korraldamise õiguspärasuse küsimus on aktuaalne üksnes täitemenetluse alustamise ajal. Kohtud ei ole põhjendanud, missugune seos saab olla kohtutäituri tegevuse ebaseaduslikkusel

§ 217lg-s 1 sätestatud tähtajaga.

Kaebetähtaja möödudes ei muutu rikkumise alused ning sama kohtulahendi alusel erinevate paralleelsete täitemenetluste korraldamine jääb kestvalt ebaseaduslikuks.

§ 217lg-s 6 sätestatud välistus ei ole absoluutne.

Kuigi

ei näe ette kohtutäiturile enda tasumäära korrigeerimise võimalust, on Riigikohus korduvalt leidnud, et kohtutäitur saab seda menetlusosalise taotlusel siiski teha ning menetlusosalisel on õigus nõuda tasu korrigeerimist ka hilisemas menetluse faasis. Täituri korduva või kestva õigusvastase tegevuse korral tuleb aktsepteerida menetlusosalise õigust nõuda rikkumise kõrvaldamist igal ajal ja see ei saa olla seotud

§ 217lg-s 1 sätestatud tähtajaga.

1. Puudutatud isikud ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 3 ja § 695 alusel tühistada ja kaebus kohtutäituri otsuse peale tuleb jätta TsMS § 423 lg 1 p 1 ja § 477 lg 1 alusel läbi vaatamata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. 12.

§ 33

lg-st 4 tuleneb, et kui täitedokument sisaldab mitut rahalist nõuet, avatakse nende osas üks täitetoimik ja nõuded summeeritakse, kui sissenõudja ei taotle mitme täitetoimiku avamist. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et täitedokumendiks oleva otsusega rahuldatud sissenõudja rahalise nõude sundtäitmiseks on täitur samal ajal teinud kolme täitemenetluse toiminguid. Nende asjaolude tuvastamisel ei ole kohtud kolleegiumi hinnangul menetlusõiguse norme rikkunud. Sissenõudja ei väida ja asja materjalidest ei nähtu, et sissenõudja oleks taotlenud kõnealuse nõude sundtäitmiseks mitme täitetoimiku avamist. Neid menetluses tuvastatud asjaolusid arvestades ei ole kohtutäitur teise ja kolmanda täiteasja alustamisel (täiteasjad nr 052/2011/2103 ja nr 052/2012/2319)

§ 33lg-s 4 sätestatut järginud.

Selle sätte rikkumist on järeldanud ka kohtud. 13. Samas on kohtud leidnud, et kuivõrd võlgnik ei ole esitanud täitemenetluste alustamise peale täiteasjades nr 052/2011/2103 ja nr 052/2012/2319 kaebusi

§ 217

lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, on ta

§ 217

lg-st 6 tulenevalt minetanud õiguse tugineda väitele, et kohtutäitur ei tohtinud alustada täitemenetlusi täiteasjades nr 052/2011/2103 ja nr 052/2012/2319. Samuti on kohtud leidnud, et

ei anna praegusel juhul võlgnikule õigust taotleda juba alustatud täitemenetluste liitmist ning kohtutäituril puudus kohustus juba alustatud täiteasju võlgniku taotlusel liita. Kohtute nende seisukohtadega kolleegium ei nõustu. Kolleegium märgib, et

§ 33

lg 4 eesmärgiks on kohtutäituri tasu mitmekordse maksmise vältimine (vt ka Riigikohtu 29. jaanuari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13, p 17). Täitemenetluse osalisel (sh võlgnikul) on õigus nõuda, et kohtuäitur järgiks

§ 33

lg-s 4 sätestatut, seda on õigus nõuda kogu täitemenetluse kestel, mitte ainult täitemenetluse alustamisel. Seega kui kohtutäitur on (uue) tätieasja alustamisel

§ 33

lg-t 4 rikkunud, on täitemenetluse osalisel kolleegiumi hinnangul õigus tugineda sellele ka hilisema menetluse käigus ning nõuda täiturilt rikkumise kõrvaldamist. Täitemenetluse alustamise vaidlustamata jätmisel

§ 217lg-s 1 sätestatud korras ei ole sellise rikkumise puhul määravat tähtsust.

14. Samas, kui võlgnik menetluse käigus leiab, et selle täiteasja alustamisel on

§ 33

lg-t 4 rikutud ning tema vastu suunatud rahalist nõuet tulnuks sundtäita juba varem alustatud täiteasjas, tuleb tal täiteasjade ühendamist taotleda esmalt kohtutäiturilt endalt. Juhul kui kohtutäitur sellise taotluse rahuldamisest keeldub, tuleb see võlgnikul seejärel vaidlustada kaebusega

§ 217lg-s 1 sätestatud korras.

Alles sellise kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale saaks menetlusosaline esitada

§ 218

lg 1 esimeses lauses nimetatud tähtaja jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub.

§ 218

lg 1 teise lause järgi kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma enne kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-13, p 18;
2. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 13). Kolleegiumi hinnangul ei olnud kohtutäituri
3. aprilli 2016 otsus

§ 217

lg 1 järgne menetlusosalise kaebuse kohta tehtud otsus, mille peale saanuks avaldaja

§ 218lg 1 järgi esitada kaebuse maakohtule.

Kohtutäituri 18. aprilli 2016 otsuse vaidlustamiseks pidi võlgnik

§ 217lg 1 järgi esitama kaebuse esmalt täiturile.

Seega ei ole võlgnik kohtusse pöördumisel kinni pidanud kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks eelneva kohtuvälise lahendamise seadusega sätestatud kohustuslikust korrast (

§-d 217 ja 218) ning kohtud on kaebust ekslikult menetlenud. Eelmärgitut arvestades tühistab kolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse ning jätab kaebuse TsMS § 423 lg 1 p 1 ja § 477 lg 1 alusel läbi vaatamata. Kolleegium leiab, et maakohus oleks pidanud käsitlema võlgniku 6. mail 2016 esitatud kaebust täitemenetluse osalise

§ 217

lg 1 järgse kaebusena kohtutäituri otsuse peale ning edastama ekslikult kohtule saadetud kaebuse kohtutäiturile lahendamiseks. Kolleegium saab kõrvalda selle kohtu eksimuse ning edastab kaebuse ise kohtutäiturile lahendamiseks. 15. Võlgnik on maakohtule esitatud kaebuses leidnud, et kuivõrd ühest ja samast täitedokumendist tulenevaid rahalisi nõudeid tulnuks menetleda summeerituna samas täitemenetluses, tuleb kohtutäituril muuta asjas varem tehtud kohtutäituri tasu otsuseid. Sarnaselt ringkonnakohtu määruses märgituga leiab kolleegium, et kuivõrd võlgniku kohustus maksta täituri tasu ja täitekulusid määratakse kindlaks kohtutäituri otsusega kohtutäituri tasu ja täitekulude kohta (

§ 2

lg 1 p 16), tuleb võlgnikul kohtutäituri tasu maksma kohustatud isikuna tasuga mittenõustumisel vaidlustada kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus

-is kohtutäituri otsuse vaidlustamiseks ettenähtud korras. Selline kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse vaidlustamise kord tuleneb otseselt kohtutäituri seaduse (KTS) §-st 52. Seega võis võlgnik kohtutäituri tasu ja muude täitekulude väljamõistmise otsuse KTS § 52 ja

§ 217

lg 1 järgi vaidlustada kohtutäiturile kaebuse esitamisega kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest (vt ka Riigikohtu

1. septembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 32-1-60-11, p 24;
2. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p-d 21 ja 22). Kohtud ei ole käesolevas asjas tuvastanud ja avaldaja ei ole ka väitnud, et täitemenetlustes tehtud kohtutäituri otsuseid tasu ja täitekulude kohta oleks ülalnimetatud korras vaidlustatud.

§ 217lg 2 järgi saaks kohtutäitur kaebuse esitamise tähtaja Ts

MS §-des 67 ja 68 sätestatud korras ennistada, kuid võlgnik ei ole tähtaja ennistamist taotlenud ning TsMS § 67 lg-s 2 sätestatud tähtaeg tähtaja ennistamise taotlemiseks oleks praeguseks tõenäoliselt ka lõppenud. Seetõttu ei saa võlgnik täiteasjades nr 052/2011/2103 ja nr 052/2012/2319 seni tehtud täituritasu otsuseid enam vaidlustada (

§ 217lg 6).

Kolleegium märgib samas, et võimalike järgnevate tasuotsuste vaidlustamisel nendes täiteasjades on võlgnikul siiski võimalik tugineda

§ 33lg 4 rikkumisele täiteasjade alustamisel.

1. Kuna menetlus lõpeb Riigikohtu praeguse lahendiga, tuleb jaotada menetluskulud kõikides kohtuastmetes. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel kõikides kohtuastmetes nende endi kanda. Eelmärgitut arvestades ei ole menetluskulude kindlaksmääramine vajalik.
2. Hagita menetluses esitatud avalduse läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 viimase lause alusel tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu