RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 64lg 1 alusel liitkaristus; 1.3.

rahuldati kannatanu U. M-i tsiviilhagi ja mõisteti Arend Kaljurannalt välja U. M-i kasuks 2300 eurot.

1. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Natalia Lausmaa kassatsioonimenetluses Arend Kaljurannale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 264 (kakssada kuuskümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 44 (nelikümmend neli) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Pärnu Maakohtu
5. juuli
6. a otsusega tunnistati Arend Kaljurand süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p 6 järgi 8-aastase vangistusega, KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi 4-kuulise vangistusega ning KarS § 184 lg 1 – § 25 lg 2 järgi vangistusega 1 aasta. KarS §

§ 64

lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat karistust ja moodustati liitkaristuseks vangistus 8 aastat 6 kuud. Ühtlasi rahuldati kannatanu U. M-i tsiviilhagi ja mõisteti A. Kaljurannalt välja U. M-i kasuks 2300 eurot. 1.

1. Varguse süüdistuse kohaselt tungis A. Kaljurand
2. augustil 2014 grupis koos kriminaalmenetluses tuvastamata isikuga ebaseadusliku omastamise eesmärgil võrkaia ja väravatega piiratud kinnistule Jõgevamaal ning varastas sealt 5 tihumeetrit talasid mõõtmetega (mm) 150 x 150 x 6000 ja 150 x 150 x 4000 kokku väärtusega 1250 eurot, 3 tihumeetrit prusse mõõtmetega 50 x 150 x 6000 väärtusega kokku 750 eurot, 3 tihumeetrit laudu mõõtmetega 25 x 150 x 6000 väärtusega kokku 300 eurot. Kirjeldatud vargusega tekitas A. Kaljurand kannatanu U. M-ile varalist kahju kokku 2300 eurot. 1.
3. KarS § 141 lg 2 p 6 järgi esitati A. Kaljurannale süüdistus selles, et olles varem toime pannud karistusseadustiku
4. peatüki
5. jaos nimetatud seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo, vägistas ta
6. juulil 2015 A. V-i. Lisaks süüdistati A. Kaljuranda KarS § 184 lg 1 – § 25 lg 2 järgi suures koguses amfetamiini ebaseadusliku omandamise ja valdamise katses. 1.
7. Maakohtu hinnangul tõendasid varguse toimepanemise aega ja kohta ning varastatud vara kirjeldust ja väärtust U. M-i kohtuistungil antud ütlused ja sündmuskoha vaatluse protokolli fototabel. Sündmuskohal oli mitmele isikule kuuluvaid jalajälgi ja sinna oli jäetud värske suitsukoni, millel tuvastati A. Kaljuranna DNA. Kohtualune end süüdi ei tunnistanud ja väitis, et võis viibida sündmuskoha läheduses, kuid põhjusel, et ta otsis maha jäetud metalli. Süüdistatava sõnul ei saanud ta puitmaterjali varastada, kuna tema jalg oli alates juuli lõpust kuni septembrini 2014 kipsis. Maakohus leidis, et kuigi süüdistatava jalg oli
8. augustil 2014 kipsis, ei olnud ta siiski liikumisvõimetu. AS-i K andmetel on A. Kaljurand viinud
9. augustil 2014 ettevõtte vastuvõtuplatsile metalli, sh terast 0,667 tonni suuruses koguses. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus ka, et U. M-i tsiviilhagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 1.
10. Vägistamise süüdistus on tõendatud A. V-i kohtueelses menetluses antud ütlustega, mis avaldati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 291 lg 1 p 1 alusel. Ütlustes kajastuvad üksikasjalikult süüdistatava ja kannatanu omavahelised suhted ning kuriteosündmuse käik. Kannatanu dressipluusilt leiti A. Kaljuranna spermat. Kannatanu ütlustega kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud asjaolude ning süüdistatava ja kannatanu suhte kohta haakuvad tunnistajate E. V-i, E. V-i ja G. V-i kohtuistungil antud ütlused. A. Kaljuranna versioon on ennastõigustav ja ebausutav.
11. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni A. Kaljurand ja tema kaitsja Monica Meristo- Dmitrijev, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja taotles alternatiivselt A. Kaljurannale mõistetud karistuse kergendamist.
12. Tallinna Ringkonnakohtu
13. augusti
14. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust ja piisavalt põhjendanud kohtuotsusest tulenevaid järeldusi. Isegi kui süüdistatav ei aidanud varguse episoodis viia kannatanu puitmaterjali sõidukisse, ei välista see tema vastutust kaastäideviijana KarS § 21 lg 2 mõttes, kuna tema teopanus varguse initsiaatorina oli oluline. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
15. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kasseeris A. Kaljuranna kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonis esitatud seisukohad on järgmised. 4.
16. Maakohus ei ole võimaldanud A. Kaljurannal tõendada kaitseversiooni. Kohtualune esitas maakohtule taotlused tunnistajate väljakutsumiseks, kuid kohus jättis need tähelepanuta. Samuti ei saanud A. Kaljurand küsitleda A. V-i. Kannatanu lähedased, kes korteris sündmuse ajal viibisid, ei näinud vägistamist pealt. Lisaks on maa- ja ringkonnakohus jätnud tähelepanuta fototabeli E. V-i ja G. V-i telefonisuhtluse kohta, mis tõendab, et A. Kaljurand viibis korteris väga lühikest aega. Ühtlasi ei ole kohtud arvestanud tõendit selle kohta, et alates
17. juulist 2014 oli A. Kaljuranna liikumisvõime piiratud. Tema jalg oli kipsis ja ta ei saanud vargust
18. augustil 2014 toime panna. Samuti märgib kassaator, et U. M. ei tundnud A. Kaljuranda ära ja andis tema kohta eeluurimisel tema tundemärkidele mittevastava kirjelduse. 4.
19. Kohtud ei ole tuvastanud, kas ja millises väärtuses oli U. M-i kinnistul puitmaterjali ladustatud. Kahju suuruse kindlaksmääramisel on lähtutud üksnes kannatanu ütlustest, kuid dokumente selle kohta ei ole esitatud.
20. Kassatsioonivastuses nõustub Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Gardi Anderson maa- ja ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja palub jätta kassatsioon rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21. Kassaatori etteheited selle kohta, et maakohus on jätnud osa süüdistatava taotletud tunnistajaid õigustamatult üle kuulamata, on kolleegiumi hinnangul põhjendamatud. A. Kaljuranna süüküsimuse lahendamisel KarS § 141 lg 2 p 6 järgi on maa- ja ringkonnakohus järginud kriminaalmenetlusõigust. Kohtuotsustes on jälgitavalt põhjendatud, millised tõendid ja miks on kaalukad kohtualuse süüditunnistamise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel. Samuti on kohtud kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes näidanud, et A. Kaljurand varastas süüdistuses nimetatud ajal ja kohas U. M-ilt puitmaterjali. Küll aga nõustub kolleegium kassaatoriga selles, et kohtuotsuste põhjal ei ole jälgitav, millistele asjaoludele rajasid kohtud oma järeldused kannatanult varastatud puitmaterjali koguse ja väärtuse kohta. Kuigi kassatsioonimenetluses ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada, on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. juuni
23. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 719 koos viidetega).
24. A. Kaljurannale esitatud süüdistus KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi sisaldab tsiviilhagiga kattuvat loetelu esemetest ja nende väärtusest, mistõttu tuli kohtutel süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks ja tsiviilhagi väljamõistmiseks need asjaolud tuvastada. Ka varasemas kohtupraktikas on sarnasel juhul leitud, et kohtuotsuses peab varguse koosseisu tuvastamiseks ja tsiviilhagi rahuldamiseks nähtuma selgelt varastatud esemete koosseis ja nende väärtus, et lugeda täidetuks KrMS § 312 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus kajastada otsuses tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. novembri
26. a otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p-d 13-14).
27. Maakohus leidis, et varastatud esemete koosseis ja väärtus on tõendatud kannatanu ütlustega ja sündmuskoha vaatluse protokolli osaks oleva fototabeliga. Samas ei ole kohtuotsuses hinnatud, kas ja millises ulatuses kajastub nendes tõendites varastatu kogus ja väärtus. Ka ringkonnakohus ei ole neid asjaolusid käsitlenud. Ühtlasi märgib kolleegium, et kannatanu on maakohtus andnud ütlusi, mille kohaselt oli tal küüni ladustatud 3-4 hunnikusse suured talad, mida ta pidas hinna poolest kalliteks (II kd, tl 120). Süüdistuses ja hagiavalduses loetletud puitmaterjali täpsemat kogust ja väärtust kannatanu ristküsitlemisel ei puudutatud, mistõttu ei andnud kannatanu nende asjaolude kohta ka üksikasjalikumaid ütlusi. Samuti ei saa nimetatud asjaolude esinemise või puudumise kohta teha järeldusi sündmuskoha vaatluse protokolli osaks oleva fototabeli põhjal, mis kajastab sündmuskohta pärast süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemist. Seega jääb kohtuotsuste põhjal ebaselgeks, milliste tõendatuks tunnistatud asjaolude alusel tuvastasid kohtud, et kannatanult on varastatud puitmaterjali süüdistuses ja tsiviilhagis märgitud ulatuses ja väärtuses.
28. Eelmises punktis märgitut arvestades leiab kolleegium, et kohtud ei ole A. Kaljuranna süüditunnistamisel varguses järginud kriminaalmenetlusõigust ja rikutud on KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud põhjendamise kohustust. Selle vea loeb kolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob KrMS § 362 p 2 ja § 361 lg 1 p 6 alusel kaasa maa- ja ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks.
29. Ehkki kannatanu ei ole andnud ütlusi süüdistuses ja tsiviilhagis loetletud talade, prusside ja laudade täpse koguse ja väärtuse kohta, märgib kolleegium ka, et ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30. juuni
31. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11). Ühtlasi tuleb silmas pidada, et kuigi arutataval juhul on hagiavalduses märgitud puitmaterjali kogus ja väärtus, ei ole tsiviilhagi KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (vt otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11), millele saab kohus kriminaalasja lahendamisel tugineda.
32. Kuna kolleegium asus seisukohale, et kohtud ei ole varguse toimepanemise tuvastamisel süüdistuses esitatud ulatuses järginud kriminaalmenetlusõigust, mõjutab see ka tsiviilhagis esitatud nõude tõendatuks lugemist. U. M-i tsiviilhagi kohaselt on hagi aluseks olev sündmus ja tekitatud kahju tõendatud kriminaalasja materjalidega. Arvestades seda, et arutatavas asjas kattuvad varguse süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, ei olnud kannatanu tsiviilhagis vältimatult vaja korrata süüdistusaktis nimetatud tõendeid varguse toimepanemise ning varastatud esemete kohta (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p 18). Et aga kohtud on varastatu väärtuse jätnud nõuetekohaselt tuvastamata, ei saa lugeda tõendatuks ka U. M-ile tekitatud kahju ulatust. Seetõttu tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 2 mõttes ka tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas.
33. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul muu hulgas arvestada järgnevat. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p-d 8-9 koos viidetega.) Lisaks peab maakohus asja uuel arutamisel määrama kannatanule TsMS § 329 lg 4 või § 3401 lg 1 alusel tähtaja, et tuua esile asjaolud, millest nähtub kannatanule tekkinud kahju ulatus, ning esitada neid asjaolusid kinnitavad tõendid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
34. juuni
35. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 62).
36. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
37. juuli
38. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
39. augusti
40. a otsuse A. Kaljuranna süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi ning liitkaristuse mõistmises KarS §

§ 64lg 1 alusel.

Samuti tühistab kolleegium kohtuotsused osas, milles rahuldati kannatanu U. M-i tsiviilhagi ja mõisteti A. Kaljurannalt U. M-i kasuks välja 2300 eurot. Tühistatud osas saadab Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

1. A. Kaljuranna kaitsja esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 264 euro suuruses summas, sh käibemaks 44 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kohtuasja materjalidega tutvumiseks, kaitsealusega konsulteerimiseks ja kassatsiooni koostamiseks aega viis ja pool tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg 10 ja § 6 lg 3 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt kannab selle menetluskulu riik. Saale Laos, Lea Kivi, Peeter Roosma (digitaalselt allkirjastatud)