1-16-3897/45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-3897 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. aprill 2017, Tallinn Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Roman Bondari süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi Harju Maakohtu
3. veebruari 2017 aasta otsus üldmenetluses Süüdistatav ja kaitsja Prokurör Elle-Mai Velling Süüdistatav Roman Bondar, ik: 37308210302, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, peeti kinni 14.01.2016 Kaitsja Karine Nersesjan RESOLUTSIOON
4. Jätta Harju Maakohtu
5. veebruari 2017 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-16-3897 Roman Bondari süüdistusasjas muutmata.
6. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. 1
7. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista Roman Bondar’ilt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 48,00( nelikümmend kaheksa) eurot. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest Maksuja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
8. 1.
9. Roman Bondar`it süüdistatati ajavahemikul 29.08.2014 kuni 04.01.2015 aastani nelja sissetungimisega seotud ja süstemaatiliselt toime pandud võõra vara varguse toimepanemises Tallinnas asuvatest erinevatest korteritest. 1.
10. Samuti süüdistati teda selles, et ta tungis 14.01.2016 kella 02.20 paiku lukustamata ukse avamise teel sisse aadressil Tallinnas XXX asuvasse AV`le elukohaks olevasse korterisse, kus varastas kannatanule kuuluvad esemed: sõiduauto Audi reg nr XXXXXX süüte- ja lukuvõtmed maksumusega 35 eurot, sularaha 10 eurot ja kaks võtmekimpu, maksumusega 20 eurot, kokku tekitati kahju 65 eurot. Seega Roman Bondar pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil sissetungimisega ja süstemaatiliselt, see on KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
11. 2.
12. Maakohus mõistis Roman Bondari õigeks KarS § 199 lg 2 p-des 8 ja 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ( kuritegu 29.08.2014 kell 14.00 kuni 30.08.2014 kell 02.20; kuritegu 26.09.2014 kell 19.00 kuni 27.09.2014 kell 01.30; kuritegu 13.11.2014 kell 19.15 kuni kell 20.55; kuritegu 04.01.2015 kell 13.00 kuni kell 18.30). Tunnistas Roman Bondari süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises (kuritegu 14.01.2016 kell 02.20) ja mõistis temale karistuseks tähtajalise vangistuse 1 (üks) aasta. KarS § 65 lg 2 alusel, suurendades otsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu 03.07.
13. a otsusega nr 1-10-15146 mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o tähtajalise vangistuse 2 aasta ja 6 kuu võrra, mõistis kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud. 2 KarS § 68 lg 1 alusel arvestas eelvangistuse karistusaja hulka ning mõistetud ja ärakandmisele kuuluva karistuse, s.o vangistuse 3 aasta ja 6 kuu ärakandmist arvestas alates Roman Bondari kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 14.01.
14. Roman Bondari suhtes tõkendina kohaldatud vahistamise jättis muutmata ning tühistas kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud ja ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaja saabumisel. Mõistis Roman Bondarilt välja KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4 ja 9; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel kokku menetluskulu 2049 (kaks tuhat nelikümmend üheksa) eurot. Määras vabatahtlikuks tasumise ajaks 12 kuud. Ekspertiiside teostamisega seotud kulud jättis riigi kanda. Kannatanu AV esitatud tsiviilhagi 180 (sada kaheksakümmend) euro nõudes rahuldas täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõistis Roman Bondarilt välja AV kasuks 180 eurot. Kannatanute KL, AA, JK, NL esitatud tsiviilhagid jättis KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu ning kohus selgitas, et kannatanutel on KrMS § 310 lg 3 sätete kohaselt õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. 2.
15. Maakohus leidis, et kohtuliku uurimisega ei ole tõendatud, et süüdistatavale inkrimineeritud 29.-30.08.2014, 26.-27.09.2014, 13.11.2014, 04.01.2015 kuriteod on toime pannud süüdistatav, mistõttu tuleb süüdistatav temale KarS § 199 lg 2 p 8 ja 9 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Süüdistatava õigeksmõistmist osades talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemistes pole apellatsiooni korras vaidlustatud. 2.
16. 14.01.2016 aastal toimepandud kuriteo osas kohus leidis, et tõendeid kogumis hinnates on süüdistatava poolt süüteo toimepanemine tõendamist leidnud. Tegemist on ühe varguse episoodiga, mis tuleks kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 4 ja 8 järgi, kuivõrd süüdistatav on varem varguse toime pannud isikuks, kellele mõistetud karistus ei ole kustunud ja vargus on toime pandud sissetungimisega. Samas on aga kannatanule vargusega tekitatud varalist kahju 65 euro ulatuses, mis jääb alla KarS § 218 lg 4 sätestatud 200 euro piiri. Seega on süüdistatava käitumises võõraste vallasasjade äravõtmise osas KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo tunnused ning sellise asjaolu ilmnemine peaks tingima süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, so kriminaalmenetluse aluse puudumise ja süüdistatava tegevuse vastavuse tõttu väärteo tunnustele. Kohus jõudis veendumusele, et AV korterisse tungis just süüdistatav ja varastas sealt ka kannatanule kuulunud vallasasjad. Kannatanu korteri puhul on tegemist kortermajas asuva korteriga, mis kannatanu ütlustest tulenevalt on kasutatav eluruumina, kus ta ka faktiliselt elab. Seega on tegemist elamiseks kasutatava ruumiga KarS § 266 lg 2 p 1 tähenduses. Kohus leidis, et süüdistatava tungimine AV eluruumi oli ebaseaduslik ja kuna tegemist oli elamiseks kasutatava korteriga, siis Roman Bondari poolt toime pandud tegu on kvalifitseeritav KarS § 266 lg 2 p 1 järgi. APELLATSIOONID:
17. 3.
18. Kaitsja leiab, et kohus on vääralt leidnud, et süüdistatav on toime pannud KarS § 266 lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo ja see on kohtus tõendamist leidnud. Maakohus on vääralt hinnanud tõendeid ja osadele tõenditele ei ole otsuse tegemisel tähelepanu pööranud, mistõttu on asjas 3 tähtsust omavate tõendite hindamata jätmine ja teiste tõenditega kõrvutamata jätmine viinud ebaõigete järeldusteni. Kannatanu tundis süüdistatavas ära tema korteris viibinud isiku selle põhjal, et süüdistatava juurest leiti tema auto võtmed ja, et süüdistataval olid tumedad riided. Kannatanu ei ole vähemalgi määral kirjeldanud, millised olid tema korteris olnud isiku riietuse omapära või detailid. Üksnes tumedad riided ei saa olla ümberlükkamatuks ja kindla ning piisava tõendusliku jõuga tõendiks, et kannatanu nägi selja tagant just süüdistatavat. Kannatanu pidas üksnes võimalikuks, et tegu võib olla süüdistatavaga, keda ta seljatagant nägi, kuid ei saa selles kindel olla. Samuti märkis kannatanu istungil, et isiku kes korterisse tungis oli 175 cm pikk. Süüdistatav on aga 188 cm pikk, mis oluline kasvuvahe. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et politsei oleks teostanud menetlustoimingu, mille käigus oleks kannatanule esitletud süüdistatavat äratundmiseks. Süüdistatav on andnud selgituse, et kannatanu võtmed leidis ta tänavalt. Kuna kannatanu ja süüdistatav elavad väga lähestikku, siis on süüdistatava ütlus eluliselt usutav, et leidis võtmed ajal kui kannatanu juures oli vahetult enne toimunud vargus. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et süüdistatava kinnipidamise õiendi kohaselt peeti süüdistatav kinni 14.01.2016.a kell 03.
19. Süüdistuse kohaselt tungis süüdistatav kannatanu korterisse aga kell 02.
20. Korterisse sissetungi ja süüdistava kinnipidamise ajavahe on 45 minutit. Kannatanu ütluste kohaselt oli korterisse sissetungi ja kinnipidamise ajavahe maksimaalselt 15-20 minutit. Ei ole eluliselt usutav, et kui süüdistatav oleks olnud kannatanu korteris, siis pärast seda jalutab süüdistatav 45 minutit kannatanu kortermaja läheduses. Kannatanu ja süüdistatava elukohad on teineteisest 100 m kaugusel. Maakohtu etteheited süüdistatavale, et ta ei ütelnud kinnipidamisel, et tema juurest leitud autovõtmed ei kuulu talle, on meelevaldne ja kallutatud. Kriminaalasjas puuduvad tõendid mis kinnitaksid, et politsei oleks süüdistatavalt kinnipidamisel küsinud, kellele kuuluvad tema taskus olevad asjad ja esemed. Väär on ka maakohtu väide, et kannatanu kinnitusel olid kadunud autovõtmed ja kaks 5-eurost. Kannatanu on kriminaalmenetluse käigus korduvalt kinnitanud, sh istungil, et kaduma on läinud korterivõtmed ja ema töökoha võtmed. Autovõtmed ja raha tagastati. Kui süüdistatav oleks kannatanu korterist võtnud kolm kimpu võtmeid, siis oleksid need kõik olnud süüdistatava taskus, kuid ei olnud. Ei saa ka nõustuda maakohtu käsitlusega süüdistatava kaitseversiooni mittepaikapidavuse osas, kuna see ei ole eluliselt usutav. Käesoleval juhul puuduvad kriminaalasjas sellised tõendid, mis ühemõtteliselt ja ümberlükkamatult kinnitaksid, et just süüdistatav sooritas talle süüks pandava süüteo. Antud juhul sisalduvad kriminaalasjas üksnes tõendid, mis lubavad rääkida üksnes oletustest ja kahtlustest. 45 minuti jooksul oleks süüdistatav kindlasti jõudnud kahte 5-eurost kupüüri rahakotti panna. Süüdistatav kinnitab, et tema juurest leitud raha kuulus kõik temale ehk summas 27,60 eurot. Asjaolust, et isikul oli osa raha rahakotis ja osa püksitaskus ei saa teha järeldust, et püksitaskus olev raha ei kuulu pükste omanikule. Tunnistaja IK kinnitas kohtus, et kannatanu oli nimetanud 2 või 3 viie eurose kupüüri vargust ehk kannatanu ei olnud ka ise kindel, kui palju temalt raha varastati. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu eelkirjeldatud asjaoludele ja faktidele ning ei ole neid kõrvutanud teiste tõenditega, mistõttu on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja kallutatud. 4 Tuginedes eelöeldule ja lähtudes KrMS § 318 lg 1, 321, 337 lg 1 p 4, 338 p 2 ja 3, 340 lg 1 ja lg 2 p 1 ja 2, palub tühistada Harju Maakohtu 23.02.
21. a otsus süüdistatava süüdimõistmises KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ja mõista süüdistatav õigeks. Rahuldada kaitsja tasu taotlus. 3.
22. Süüdistatav vaidlustab süüdimõistmise KarS § 266 lg 2 p 1 järgi 14.jaanuaril 2016 kuriteo toimepanemises ja märgib, et ta ei ole seda kuritegu toime pannud. Selgitab 14 jaanuari 2016 öösel toimunud sündmusi. Minnes öösel suitsu ostma, leidis tänavalt võtmed, pani endale taskusse. Tahtis järgmisel päeval nende omanikku otsida ja panna üles kuulutus. Edasi minnes kohtas kahte politseinikku, kes küsisid tema dokumente ja palusid teha taskud tühjaks, mida ta ka tegi. Politseinikud otsisid ta läbi, ei leidnud rohkemat midagi. Panid tal käed raudu ja panid politseiautosse istuma. Vargusest sai teada alles järgmisel päeval. Annab ülevaate kannatanu ütlustest ja juhib tähelepanu, et kannatanu nägi umbes 175 cm pikkust meest, kuid tema pikkuseks on 188 cm. Tunnistaja IK ütluste osas märgib, et kuna kinnipidamine toimus aasta tagasi, siis pidades igapäevaselt isikuid kinni, on väga keeruline mäletada detaile, kuid kohus siiski tugines tema ütlustele. Tema joonistatud kaardi alusel oli näha, et ütlused 200 meetri kauguselt meesterahva nägemisest ei saa olla õiged. Pärast käeraudade panemist viidi ta kohe Õismäe tee 83 juurde ja seejärel arestimajja, kus pandi kirja kõik temalt äravõetud esemed. Kõike kogumis hinnates pole võimalik teha süüdimõistvat otsust. Soovib suulist menetlust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ISTUNGIL:
23. 4.
24. Süüdistatav ja kaitsja toetavad esitatud apellatsioone ja paluvad maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. 4.
25. Prokuröri arvamuse kohaselt on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks alused puuduvad. Palub jätta esitatud apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
26. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsioonidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. 5.
27. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohus pole osadele tähtsust omavatele tõenditele otsuse tegemisel tähelepanu pööranud. Samas pole kaitsja viidanud ühelegi tähelepanuta ning hindamata jäetud tõendile. On vaid andnud omapoolse hinnangu osadele tõenditele, milliseid maakohus on aga otsuses analüüsinud ja omavahel kõrvutanud. Kohtukolleegium osutab, et asjaolu, kui apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või valikuliselt ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme. 5 5.
28. Süüdistatav on apellatsioonis esitanud uuesti maakohtus antud ütluste sisu ja oma versiooni
29. jaanuari 2016 aasta öösel toimunust. Ka kaitsja viitab süüdistatava versioonile võtmete leidmisest. Riigikohus on oma korduvates lahendites ( nt RKKKo 3-1-1-46-16, 3-1-1-89-12) sedastanud, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest, mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga. Samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta. Maakohus ongi andnud süüdistatava poolt ristküsitlemisel antud ütluste usaldusväärsusele hinnangu ja seda nii kõrvutades neid teiste kogutud ja vahetult uuritud ning maakohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditega, kui ka lähtuvalt elulise usutavuse aspektist. Kohus on jõudnud tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et süüdistatava ütlused on vastuolus kohtu poolt analüüsitud teiste tõenditega ning need on ka ebausutavad. Eeltoodud alusel on maakohus jätnud süüdistatava süüd eitavad ütlused tõendikogumist välja. Kolleegium maakohtu järeldusega nõustub ja leiab, et esitatud apellatsioonide väited ei anna alust anda tõenditele, sh. süüdistatava ütlustele, maakohtust erinevat hinnangut. 5.
30. Maakohus on kõrvutanud süüdistatava ütlusi kannatanu AV poolt antud ütlustega. Kannatanu ütluste usaldusväärsetena hindamist ja süüdimõistva otsuse tegemisel tõendina arvestamist, pole süüdistatav ega kaitsja vaidlustanud, vaid on ka ise apellatsioonides tema ütlustele tuginenud. Kannatanu ütluste osas on apellatsioonides märgitud, et kannatanu nägi majast väljumas umbes 175 cm pikkust meest, kuid süüdistatav on 188 cm pikk. Selles osas kolleegium osutab, et tõendiks on maakohtu istungil kannatanu poolt ristküsitlemisel antud ütlused (
31. kd.t.lk. 24 pöördel- 25 pöördel). Vastavalt kohtuistungi protokollile ei ole kannatanu eelpooltoodud ütlusi andnud. Kohtuistungi protokolli parandamise taotlust ei ole süüdistatav ega kaitsja esitanud. Ainetu on kaitsja esitatud argumentatsioon menetlustoiminguna kannatanu poolt süüdistatava äratundmiseks esitamise tegemata jätmisest ja sellest, et kannatanu pole kirjeldanud nähtud isiku riietuse omapära või detaile. Maakohtule ei ole tõendina äratundmiseks esitamise protokolli esitatud ja maakohus ei olegi nimetatud tõendile tuginenud. Seega pole antud juhul alust rääkida KrMS § 81 sätestatud toimingust ja KrMS § 82 ettenähtud menetlusdokumendist ega menetlustoimingute läbiviimisele ja menetlusdokumendi sisule esitatud nõuetest. Maakohus on tuginenud kannatanu poolt ristküsitlemisel antud ütlustele ja seejuures ka osas, kus kannatanu kirjeldab korterist lahkunud isikut ja seda vastavalt nähtule ja mäletamisele. Kannatanu ütluste kohaselt nägi ta majast lahkumas isikut, kellel oli tume jope, tumedad sinised või mustad püksid, tume müts. Käes ei olnud midagi. Nägi kuhu isik liikus tänaval. Nägi isikut selja tagant. Maakohus on (otsuse lk 8), hinnates tõendeid kogumis, jõudnud järeldusele, et pärast süüdistatava kinnipidamist kohale kutsutud kannatanu pidas kinnipeetut tumedate riiete, mütsi, kinnaste järgi tõenäoliseks, et see on sama inimene, keda ta selja tagant oli näinud. Analoogselt on kaitsja märkinud apellatsioonis, et kannatanu pidas võimalikuks, et tegemist oli korterisse sissetungijaga. Seega maakohtu ja kaitsja järeldused ühtivad, mistõttu kaitsja poolt esitatud argumentatsioon kohtu järeldusi R.Bondari poolt kuriteo toimepanemise tõendatuks lugemise osas ei kummuta. 6 5.
32. Kaitsja on apellatsioonis viidanud süüdistatava kinnipidamise õiendis märgitud kinnipidamise ja süüdistuses märgitud kuriteo toimepanemise ajale ning leidnud, et pole eluliselt usutav, et süüdistatav jalutas 45 minutit kortermaja läheduses. Kolleegium osutab, et süüdistuse kohaselt toimus korterist vargus kella 02.20 paiku. Seega pole süüdistuses kuriteosündmuse toimumise aeg määratletud minutilise täpsusega, mistõttu on kaitsja eeltoodud väide 45 minutist ebatäpne. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-85-08). Kaitsja ei ole kaitseõiguse realiseerimise aspektist süüdistuses märgitud kuriteosündmuse ajalisele täpsusele etteheiteid teinud. On vaid leidnud, et pole eluliselt usutav, et süüdistatav viibis kannatanu kortermaja läheduses. Kolleegium leiab, et nimetatud väide ja viide süüdistatava käitumise elulisele usutavusele maakohtu järeldusi ei kummuta, seda enam, et kaitsja toetub kannatanu ütlustele sellest, et korterisse sissetungi ja süüdistatava kinnipidamise ja tema välja kutsumise ajavaheks oli maksimaalselt 15-20 minutit. Kolleegium leiab, et süüdistuses ära toodud korterisse sisse tungimise ja alkoholijoobes R.Bondari kinnipidamise, mis toimus kell 03.05 ( 2 kd. t.lk.101), vahele jääv ajavahemik ei välista R.Bondari poolt kuriteo toimepanemist ega sea kahtluse alla tõendite kogumile tuginevat järeldust R.Bondari poolt kuriteo toimepanemisest. 5.
33. Kaitsja on lugenud vääraks kohtu järelduse, et kannatanu kinnitusel olid varguse toimepanemise järgselt kadunud auto võtmed ja kaks 5- eurost, kuna kannatanu on alati kinnitanud, et varastatud oli korteri võtmed ja ema töökoha võtmed. Kolleegiumi hinnangul on kannatanu ütlusi esitatud meelevaldselt. Nimelt on kannatanu kohtuistungil andnud ütlusi, et varastatud olid auto võtmed, korterivõtmed ja ema töökoha võtmed ja 10 eurot. Auto võtmed ja raha sai politsei poolt tagasi, teised võtmed jäid kadunuks. Seetõttu oli vaja ka vahetada korterilukk. Asjaolu, et süüdistatava taskust korterivõtmeid ja ema töökoha võtmeid ei leitud, ei anna alust hinnata eluliselt usutavaks süüdistatava ütlusi auto võtmete leidmisest, kuivõrd ei lükka ümber kohtu põhjendusi süüdistatava sellekohaste ütluste ebausaldusväärsusest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kaitseversioon vahetult enne politsei poolt kinnipidamist kannatanu autovõtmete leidmisest, pole eluliselt usutav ning seda ei mõjuta ka apellantide väide, et süüdistatavalt ei küsitud kellele võtmed kuuluvad. Kinnipidamisel isiku valdusest äravõetud objektide kandmine isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, ei ole samastatav menetleja poolt esemete omaniku kindlakstegemisega. Vastavalt selgitatud õigustele on aga kinnipeetaval õigus esitada avaldusi ja taotlusi ja seda ka taskutest leitud esemete kuuluvuse ja saatuse osas. Antud juhul puudub vaidlus selles, et süüdistatav ei avaldanud, et sõiduauto võtmed on talle võõrad, et ta alles leidis need. Siinjuures kolleegium osutab, et kaitsja on apellatsioonis ka ise leidnud, et pole alust järelduseks, et püksitaskust leitud raha ei kuulu pükste omanikule. Ka auto võtmed olid taskus, kuid miks nende osas on politseile etteheidetav omaniku kohta küsimuse esitamata jätmine, pole kaitsja põhjendust esitanud. Rahatähtede osas on kaitsja viidanud tunnistaja IK ütlustele, et vahetult pärast sündmusi ütles kannatanu, et varastatud oli ka raha, kas 2 või 3 viie eurost. Kaitsja on leidnud, et seega ei olnud kannatanu ka ise kindel kui palju temalt raha varastati. 7 Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kannatanu on kinnitanud, et varastatud oli 10 eurot ja tegemist oli 2 viie eurosega ning asjaolu, et ristküsitlemisel on tunnistaja andnud edasi kannatanu sündmuskohal antud selgitust nii nagu ta neid mäletas, ei sea kahtluse alla ei kannatanu ütlusi ega lükka ümber ka fakti, et süüdistatavalt leiti pükste taskust kaks viie eurost. 5.
34. Süüdistatav on leidnud, et kohus on ebaõigesti tuginenud tunnistaja IK ütlustele. Kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et sündmustest on möödas aasta, ei anna alust kahelda ristküsitlemisel tunnistaja poolt antud ütluste usaldusväärsuses. Tunnistaja on andnud ristküsitlemisel ütlusi nii nagu ta sündmusi ja toiminguid tajus ja mäletab, on seda ka korduvalt kohtuistungil toonitanud ja osadele küsimustele ka vastanud, et ei mäleta. Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et teda ei olnud võimalik näha 200 meetri kauguselt nagu märgib tunnistaja. Kolleegium osutab, et süüdistatav on tunnistaja ütlusi edastanud ebatäpselt. Nimelt vastavalt kohtuistungi protokollile on tunnistaja IK andnud ütlusi, et tiirutasid autoga hoovides ning mingi 200 meetrit sündmuskohast eemal kõndis üks tumedates riietes isik, kes oli ilmsete joobetunnustega. Seega on tegemist hinnangulise kaugusega kuriteo sündmuskoha ja kirjeldatud isiku nägemise kohta, mitte, et nad ise nägid isikut 200 meetri kaugusel. Samas kolleegium märgib, et kuna kinnipeetu isikus vaidlus puudub, pole asjaolul kui kaugelt politseipatrull süüdistatavat märkas, olulist tähtsust. Samuti on tunnistaja andnud ütlusi kinnipidamise järgselt süüdistatava läbiotsimise asjaolude osas ning nagu eelnevalt kolleegium osutas, vaidlus puudub ka selles, et süüdistatavalt oli pükste taskust ära võetud muuhulgas kaks 5 eurost. 5.
35. Riigikohus on otsustes (nt RKKKo nr 3-1-1-100-15) korduvalt märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus analüüsinud kõikide kriminaalasjas kogutud ja kohtule esitatud tõendite usaldusväärsust ning piisavalt põhjendanud, millistele tõenditele ja miks R.Bondari süüküsimuse lahendamisel on tuginetud. Faktiliste asjaolude tuvastamisel järgis kohus kriminaalmenetlusõigust ning kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Ühtlasi on kohus piisava põhjalikkusega peatunud kuriteo tõendatust puudutavatel kaitseargumentidel ja need veenvalt ümber lükanud. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigu, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ning uue otsusega õigeksmõistva otsuse tegemiseks.
36. Mõistetud karistust ei ole apellatsioonides vaidlustatud. Kolleegium selles osas märgib, et mõistetud karistuse liik ja määr vastab KarS § 56 ettenähtule on ja piisava selgusega põhjendatud. Kolleegium maakohtu põhjendustega nõustub. KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmine on kooskõlas seadusega. Kolleegium ei tuvastanud karistuse mõistmisel materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega oleks raskendatud süüdistatava olukorda ega ka menetlusõiguslikke minetusi, mis oleks kaasa toonud ebaseadusliku karistuse mõistmise. 8
37. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
38. veebruari 2017 aasta otsuse muutmata ja kaitsja ning süüdistatava apellatsioonid rahuldamata.
39. Apellatsioonimenetlusega seonduvalt on õigusabi osutamisega seotud kaitsjatasu hüvitamise taotluse esitanud vaid kohtuistungil osalenud asenduskaitsja. On taotlenud kaitsjatasu hüvitamist seoses istungiks ettevalmistumise ja istungil osalemisega, kokku 1 tunni eest, summas koos käibemaksuga 48.00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et asenduskaitsja poolt taotletut saab pidada KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks. KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KarS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ehk tegi KarS § 337 lg 1 p 1 ettenähtud lahendi ja kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, seega jääb kaitsjatasu süüdistatava Roman Bondari kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 4, § 185 lg 2, riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 19 aprilli
40. a otsuse p-dest 16, 18 rahuldab ringkonnakohus asenduskaitsja õigusabi tasu taotluse 48,00 euro ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 9