KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Määruse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-16-2659 Kohtuasi J.R. kaebus riigi õigusabi taotluse koostamiseks

§ 120

lg 1 p-dest 1, 3 ja 8 tulenevalt peab halduskohus kaebuse saamisel selgitama välja selle eseme, kaebaja eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning kontrollima, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks.

§ 121

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui selle esitajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Kaebaja on esitanud tuvastamisnõude ning tema väited viitavad selgelt soovile valmistada selle abil ette tulevast kahju hüvitamise kaebust. Seega on vaja lahendada küsimus, kas niisugune hüvitamiskaebuse esitamise soovil rajaneva tuvastamisnõude esitamine on lubatud või tuleb kaebus tagastada. 4.

§ 45

lg-s 2 kehtestatuga on seaduseandja tuvastamisnõude esitamise õigust piiranud, sest niisuguse nõude rahuldamine ei muuda vaidlustatud haldusakti kehtetuks või sooritatud toimingut olematuks ja seetõttu ei saa selle abil üldreeglina oma rikutud õigusi ka taastada või muul viisil tõhusalt kaitsta. Hüvistamisnõude esitamise soov saab sama sätte kohaselt küll anda aluse, et vaidlustada tuvastamisnõude esitamisega haldusakti või toimingut, millega võidi kahju tekitada, kuid mitte siis, kui tulevane kahju hüvitamise nõue oleks ilmselgelt perspektiivitu.

1. Käesolevas asjas on kaebaja vaidlustanud vastustaja tegevuse abi andmata jätmisel loetava riigi õigusabi taotluse koostamisel ning tuginenud seejuures PS §-le 10 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile
2. Esimesena nimetatu puhul on tegemist sättega, mis näitab, et põhiõigused on arenevad ja avatud ning tunnustatakse ka selliseid õigusi, mis pole küll põhiseaduses üksikasjalikult ette nähtud, kuid on selle põhiideega kooskõlas. Teine näeb ette tasuta õigusabi andmise selleks, et ka vastavaid vahendid mitteomav isik saaks võimaluse kohtusse pöörduda. Nimetatud sätetest ja riigi õigusabiga seonduvat reguleerivast seadusest ei tulene vanglaametnikele kohustust koostada vastavat taotlust kinnipeetava eest või teda selle vormistamisel muul viisil abistada. Niisuguseid kohustusi ei sätesta ka vangistusalased õigusaktid ega kaebaja poolt viidatud HMS § 14 lg-st
3. Seega on tegemist seaduseandja poolt reguleerimata olukorraga, mille lahendamisel on vastustajal lai kaalutlusõigus ja kohtuliku sekkumise võimalused piiratud.
4. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad RVastS § 7 lg-s
5. Varalise ja mittevaralise kahju rahas hüvitamise täpsem kord on reguleeritud RVastS § 8 lg-st 1 ja § 9 lg-s
6. Neis sätestatust tulenevalt saab kahju hüvitamiseks esitatud nõude rahuldamine toimuda vaid siis, kui on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel. Kaebaja ei ole täpsustanud, millist konkreetset kahju ta silmas peab, kuid osundamine taotluse tema eest koostamisele kui inimväärikuse põhimõtetele vastavale vanglaametniku kohustusele viitab väärikuse alandamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusele. VangS § 4’ lg 1 kohustab kohtlema kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevast rohkem kannatusi või ebameeldivusi. Oma palvele eitava vastuse saamine pole kinnipeetavale kindlasti meeldiv ning võib talle ka pahameelt, nördimust ja muid sarnaseid vaimseid üleelamisi põhjustada, kuid mitte igasugust ebamugavustunnet, mida isik taluma peab, ei ole veel põhjust mõista tema põhiõiguste ja vabaduste rikkumise või väärikuse alandamisena. Rahas hüvitatava mittevaralise kahju tekkimise saavad need kaasa tuua vaid siis, kui kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine ja ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt mõistlikkuse piire. Käesolevas kaebuses kirjeldatu puhul pole kindlasti tegemist niisugust piiri ületavate kannatustega ning seda olenemata vastustaja tegevusele antavast õiguslikust hinnangust. Seetõttu ei saanud need ilmselgelt kaasa tuua mittevaralise kahju tekkimist ega anna alust selle hüvitamise soovile tugineva tuvastamiskaebuse esitamiseks.
7. Lisaks eelnevale väärib tähelepanu veel asjaolu, et kaebuses viidatud 09.11.2016 kohtumääruses nr 2-16-16695 märkis Viru Maakohus küll ära, et kaebaja riigi õigusabi taotlus pole loetav, kuid 15.12.2016 määruse seda põhjust välja ei toodud ja taotluse menetlusse mittevõtmise põhjuseks oli üksnes see, et ka peale 24.11.2016 esitatud uut taotlust puudus jätkuvalt põhistus, millise probleemi lahendamiseks ta õigusabi soovib, miks on selle saamine tema õiguste kaitseks vajalik ja milline on asjast talle tulenev võimalik kasu. Vastava kohtumääruse kahjulikke tagajärgi oma õigustele on kaebajal võimalik kõrvaldada seda Tartu Ringkonnakohtus vaidlustades. Vastustajalt küsitud abi saamata jätmise õigusvastasuse tuvastamise või tema vastu kahjunõude esitamise abil ta sama eesmärki ei saavuta. Kaebaja varasemad arvukad riigi õigusabi taotlused kinnitavad, et tegelikult saab ta vaatamata oma käekirja eripärale niisuguste taotluste esitamisega ka iseseisvalt hakkama ega vaja selleks vanglaametnike abi.
8. Eeltoodud järeldustel oleks kaebaja tulevane hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu ega saa anda õigust selle esitamise kavatsusele rajaneva tuvastamiskaebuse esitamiseks. Seetõttu ei pea kohus tema kaebust menetlema ja võib selle

§ 121lg 2 p-s 1 nimetatud alusel tagastada.

Kaebuse tagastamise tõttu jääb selles sisalduv menetlusabi taotlus läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane