KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 20.04.2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-559 Haldusas

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. JR esitas 09.03.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 12.01.2017 otsuse peale, millega jäeti algatamata aukohtumenetlus vandeadvokaat VG tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Kaebaja taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist ning vastustaja kohustamist kaebaja esitatud avalduse uueks läbivaatamiseks.
2. Tallinna Halduskohus tagastas 29.03.2017 määrusega kaebuse

§ 121lg 2 p 1 alusel selle esitajale. Tulenevalt advokatuuriseaduse (Adv

S) § 16 lg-st 1 võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Sama sätte lg 2 kohaselt algatab aukohus aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Vastavalt AdvS § 18 lg-le 1 võib huvitatud isik esitada aukohtu otsuse peale halduskohtule kaebuse.

§ 44

lg 1 kohaselt võib 3-17-559 kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Seega on halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Riigikohtu halduskolleegium on 07.03.2002 otsuse nr 3-3-1-9-02 p-s 10 selgitanud, et haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist. Eeltoodust lähtuvalt on huvitatud isikul AdvS § 18 lg 1 kohaselt aukohtu otsuse peale halduskohtule kaebuse esitamise õigus üksnes juhul, kui vaidlustatud aukohtu otsus rikub tema subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi. Kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja rahul sellega, et aukohus ei tuvastanud vandeadvokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. AdvS § 16 lõige 1 annab isikule õiguse esitada taotluse aukohtumenetluse algatamiseks, mistõttu on taotleja kaitstavaks subjektiivseks õiguseks taotluse esitamise õigus ning õigus, et aukohus selle läbi vaataks, sh hindaks, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused ning teeks põhjendatud otsuse distsiplinaarmenetluse algatamise või algatamisest keeldumise kohta. Tallinna Ringkonnakohus on 16.12.2014 määruses nr 3-13-1541 selgitanud, et AdvS annab huvitatud isikule otsesõnu õiguse taotluse esitamiseks advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, et tõhustada advokaadi kutsetegevuse iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas üldse on tegemist süüteoga, kuulub aukohtule. Kuna vaidlustatavast aukohtu otsusest nähtub, et aukohtumenetluse algatamist on kaalutud ning on tehtud põhjendatud otsus aukohtumenetluse algatamise kohta, puudub kaebaja subjektiivne õigus nõuda aukohtu kohustamist asja uueks läbivaatamiseks. Kui kaebaja leiab, et advokaat on oma tegevusega tekitanud kaebajale kahju, siis kahju hüvitamise nõudega on kaebajal võimalik pöörduda maakohtu poole. Sellise hagi esitamise eelduseks ei ole advokaadi distsiplinaarkorras karistamine aukohtu poolt. 3. JR palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja saata asi halduskohtule menetlemiseks. Advokatuuri aukohtu otsuse vastuvõtmisel tuleb kaalutlusõigust teostades arvestada kõiki olulisi asjaolusid ning Advokatuuri aukohtu otsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Praegusel juhul kaalus Advokatuuri aukohus distsiplinaarmenetluse algatamist otsustades üksnes seda, kas advokaadi viivitus oli tahtlik, kuid jättis kaalumata, kas advokaadi poolne viivitamine võis olla raskelt hooletu või hooletu. Seega ei kaalunud Advokatuuri aukohus kõiki olulisi aspekte ja rikkus seeläbi oluliselt menetlusnorme. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4. Ringkonnakohus leiab, et JR määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kõiki halduskohtu määruses toodud põhjendusi üle korrata (

§ 201lg 4 ja § 203 lg 2). 5. Adv

S § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib kohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla ka isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati. Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi 2

§ 44lg 1).

Kaebajale annab seadus õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning õiguse saada sellele pöördumisele vastus. Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Kaebeõiguse aluseks saab seejuures olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2015 määrus nr 3-14-51678, p 9; 24.09.2015 otsus nr 314-50174, p 10; 07.05.2015 otsus nr 3-14-51414, p 9; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6). Huvitatud isikule on seadusega antud õigus esitada taotlus advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, et tõhustada advokaadi kutsetegevuse iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas tegemist on üldse süüteoga, kuulub aukohtule. Järelevalve advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle kuulub advokatuuri pädevusse (AdvS § 3 p 2) ning kohus saab järelevalve teostamisse sekkuda üksnes siis, kui tegemist on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse.

1. Ekslik ja aukohtu otsuse põhjendusi moonutav on kaebaja väide, et aukohus kontrollis üksnes seda, kas advokaadi rikkumine on tahtlik. Aukohus leidis, et advokaat ei viivitanud õigusteenuse osutamisega tahtlikult ning viivitus oli tingitud töökoormusest ning tegemist pole sellise rikkumisega, mis õigustaks aukohtumenetluse algatamist. Kohus ei saa huvitatud isiku kaebuse lahendamise käigus aukohtu poolt menetlusnormide järgimise kontrollimisel asuda tuvastama, kas aukohus on väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud tuvastanud õigesti või mitte (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsus nr 3-14-50174, p 10; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 17). See pole kaebaja põhiõiguste kaitseks vajalik. Samuti ei ole alati proportsionaalne reageerida võimalikule rikkumisele aukohtumenetlusega. Kohase tasakaalu leidmine distsiplinaarkaristuste ja muude meetmete võtmise vahel jääb kutseühenduse kaalutlusõiguse piiridesse. Kaevatavas otsuses on aukohus õigesti juhtinud vandeadvokaat VG tähelepanu sellele, kuidas edaspidi analoogsetes olukordades toimida.
2. Eelneva põhjal jääb JR määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.03.2017 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask Villem Lapimaa Ruth Plaks 3