Obsah (4)

§ 221§ 56§ 45§ 2

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Iko Nõmm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-969 Tsi

) § 45 on mõeldud rakendamiseks ennekõike füüsilisest isikust võlgnike puhul. Hageja majandusaasta aruannete kohaselt on tal piisav jaotamata kasum, et kohtuotsust täita. Kostja

1. majandusaasta lõppes kahjumiga. Kahjumiga tegutsev ettevõtja ei pea rahastama kasumit teenivat ettevõtet ja võimaldama viimasele tasuta laenu. Antud juhul puuduvad erandlikud asjaolud, mis saaksid olla täitemenetluse peatamise või ajatamise aluseks. Esimese astme kohtu otsus
2. Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt menetluskulude hüvitisena kostja kasuks välja õigusabitasu 2074,62 eurot koos viivisega VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
3. Kostja taotlus menetluse lõpetamiseks on põhjendamatu, kuna tegemist ei ole alusetu hagiga. 31.12.2015 täitekutse kohaselt on hagejal viivist tasuda veel 77 137,74 eurot, mistõttu võib ta taotleda viivise vähendamist põhinõude suuruseni. Ebamõistlikult suur viivis võib olla materiaalõiguslikuks vastuväiteks

§ 221lg 1 alusel esitatava hagi põhjendamiseks.

1. Kostjal ei ole õigust viivise vähendamiseks perioodi eest 01.03.2013 kuni kohtuotsuse jõustumiseni 28.09.2015 summas 71 019,28 eurot. Kohtulahendi sundtäitmisel viivise vähendamine on erandlik ja seda on võimalik kaaluda ainult perioodi eest pärast kohtulahendi jõustumist.
2. Hageja oleks pidanud viivise vähendamise taotluse esitama tsiviilasjas nr 2-13-10012, mis jäi tegemata. Hageja väited ebamõistliku viivise suuruse kohta, samuti põhivõlast suurema viivisenõude korral võlausaldaja kahju olemasolu tõendamise kohustuse kohta ei ole arvestatavad nende erandlike asjaoludena, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
3. Täitedokumentidest ei ole üheselt aru saada, millist nõuet täidetakse. Hageja konto arestimise aktis on lisaks põhivõlale märgitud protsendina ka viivis. Seega on arestimine tehtud kogu täitemenetluses täidetava summa tagamiseks. Täitemenetluses tehtud toimingutest ei sõltu see, milline nõue tuleb lugeda täidetuks esimesena. Nõuete 4 rahuldamise järjekorda täitemenetluses reguleerib

§ 56lg 2.

Arestimisaktist ei nähtu kostja nõustumist VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud kohustuste täitmise kohustusliku järjekorra muutmisega. Pooltevahelisest kirjavahetusest ei nähtu, et nad oleksid arutanud VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud kohustuste täitmise järjekorra muutmist. Sellist kokkuleppe sõlmimist ei ole kostja ka kinnitanud. 20. Hageja väited, et tema majandustegevus on võlgnevuse ühekordsel tasumisel ohus, on paljasõnalised. Täitemenetluse peatamine ja ajatamine ei saa

§ 45erandlikku iseloomu arvestades olla väga pikaajaline.

Võlgnikul kui juriidilisel isikul on olnud piisavalt pikk aeg jõustunud kohtulahendi täitmiseks. Selle ajatamine pikemaks perioodiks ei ole põhjendatud. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
2. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, rikkus oluliselt protsessiõiguse norme, eiras tsiviilkohtumenetluses kehtivaid põhimõtteid ja hindas ebaõigesti ning ühekülgselt tõendeid. Otsus on vastuolus asjakohase Riigikohtu praktikaga. Kohus leidis ebaõigesti, et hageja väiteid ebamõistliku viivise suuruse ja põhivõlast suurema viivisenõude korral võlausaldaja kahju olemasolu tõendamise kohustuse kohta ei ole arvestatavad erandlike asjaoludena, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
3. Maakohus leidis ebaõigesti, et täidetud ei ole

§ 221lg 2 eeldused.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga on võimalik taotleda viivise vähendamist ja seeläbi kontrollida viivisenõude suurust. Tsiviilasjas nr 2-13-10012 mõisteti hagejalt välja põhivõlg 75 392,02 eurot. Kohtuotsuse jõustumise ajaks oli kogunenud viivis 71 019,28 eurot. Kuna kõrvalnõue muutus põhinõudest oluliselt suuremaks alles pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajal, kasvades iga päevaga üha ebamõistlikumaks, on tegemist erandliku asjaoluga

§ 221lg 1 järgi.

1. Põhivõlast suuremat viivisenõuet tuleb põhjendada võlausaldajal. Kostja selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud ei ole. Riigikohus on varasemalt piiranud lepingujärgset viivisenõuet põhinõude suurusega. Seega on taotlus viivise vähendamiseks kuni põhinõude suuruseni igal juhul põhjendatud.
2. Maakohtu seisukoht, et apellant oleks viivise vähendamise taotluse pidanud esitama tsiviilasja nr 2-13-10012 menetluses, on vastuolus

sätete ja Riigikohtu praktikaga. Maakohtu etteheide nö igaks juhuks taotluse esitamata jätmise kohta ei ole asjakohane. Tsiviilasja nr 2-13-10012 menetluses vaidles hageja nõudele vastu terves ulatuses, st hageja hinnangul olid alusetud nii põhinõue kui ka kõrvalnõue. Põhinõuet ületav kõrvalnõue on võlgnikku ilmselgelt ebamõistlikult koormav ja selle vähendamine on kooskõlas õigluse ning lepinguõiguse üldpõhimõtetega.

1. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et pooled ei leppinud kokku teistsuguses nõuete täitmise järjekorras kui on sätestatud VÕS § 88 lg-s 8, et poolte kirjavahetusest ei nähtu kohustuste täitmise järjekorra muutmise arutamine ja et sellist kokkuleppe sõlmimist ei ole kostja ka kinnitanud. Poolte kirjavahetusest nähtub selgelt, et esindajad peavad läbirääkimisi nõude täitmise järjekorra üle. Ka täitemenetluse algatamise avalduse kohaselt palus kostja esmalt sisse nõuda põhivõla. Maakohus lähtus ebaõigesti kostja hilisemast, 08.01.2016 e-kirjast, kus ta pärast põhinõude tasumist avaldas vastumeelt nõuete täitmise järjekorra muutmisele. 5
2. Kohus asus vääralt seisukohale, et

§ 45

erandlikku iseloomu arvestades ei ole käesoleval juhul kohustuse täitmise ajatamine põhjendatud. Kui kohus leidis, et hageja ei ole oma nõude aluseks olevaid asjaolusid piisavalt tõendanud, oleks ta pidanud sellele hageja tähelepanu juhtima, mitte jätma nõuet tõendamatuse tõttu rahuldamata. Siiski võib madalseisu piimatööstuses pidada käesoleva ajahetke seisuga üldtuntud asjaoluks TsMS § 231 lg 1 mõttes. Nõude täitmise ajaline kestvus on tingitud otseselt kostja vastuolulisest tegevusest. Arvestades nõude suurust ja seda, et nõue tänaseks tasutud ei ole, on ilmne, et kohtulahendi täitmiseks ei ole olnud piisav aeg. Kohus peab

§ 45

järgse avalduse lahendamisel lähtuma konkreetse võlgniku isikuga seotud asjaoludest, mh võlgniku majanduslikust olukorrast. Maakohus rikkus ka kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, kuna jättis välja selgitamata kõik asjas tähendust omavad asjaolud. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt tühistada, s.o osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhinõuet ületava viivise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse ja rahuldab selles osas hagi. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täpsustab resolutsiooni täitemenetluse ajatamata jätmise kohta tehtud lahendi osas.
3. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, sh kohtulahendi kui täitedokumendi täitmise lubamatuks tunnistamist reguleerib täitemenetluse seadustiku (

) § 221, mille lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on esimeses lõikes nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

§ 221

lõige 1 sätestab võlgniku vastuväidete näidisloetelu ja ei välista teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-07).

1. Käesoleval juhul esitas hageja hagi jõustunud kohtulahendi alusel välja mõistetud viivise vähendamiseks ja sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamiseks. Riigikohus selgitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kaudu jõustunud kohtulahendi toime kõrvaldamist 17.06.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 tehtud lahendi p-s
2. Riigikohus selgitas, et erandjuhtudel on võimalik jõustunud kohtulahendi toimet kõrvaldada täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks

§ 221

lg 1 alusel esitatava hagi põhjendamiseks võib olla ebamõistlikult suur leppetrahv või viivis.

§ 221

alusel võib muu hulgas esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani). 6 32. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda Riigikohtu lahendis toodud seisukohta see, et 05.04.2011 jõustus

§ 221

lg 11, mille kohaselt saab võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis

§ 2

lg 1 p 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Viidatud normiga soovis seaduseandja täpsustada täitedokumentide, mis ei ole läbinud kohtulikku kontrolli, sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ja see ei käsitle käesolevalt vaidluse all olevat olukorda.

1. Õiged ei ole kostja väited, et asjas ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga täitemenetluses sissenõutava viivise suurust piirata. Käesoleval juhul on täitedokumendiks oleva Pärnu Maakohtu 11.07.2014 otsuse (tsiviilasi nr 2-13-10012) resolutsioonis hagejalt välja mõistetud viivis sõnastatud järgmiselt: mõista OÜ Tafrix kasuks välja ehituse töövõtulepingu alusel tehtud tööde eest põhivõlgnevuselt 75 392,02 arvestatud viivis 0,1% päevas alates hagi esitamisest 01.03.2013 iga maksmisega viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohtu otsus jõustus 28.09.
2. Põhinõudelt arvestatud viivis oli selleks ajaks 71 019,28 eurot. Kostja viivisenõue ületas tema põhinõude seega pärast kohtuotsuse jõustumist, täitemenetluse ajal. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on eelviidatud Riigikohtu otsuses kirjeldatud erandliku olukorraga, millisel juhul on lubatud esitada hagi viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et tulenevalt

§ 221

lg-st 2 ja Riigikohtu praktikast (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-64-09 p 9) on hageja nõue põhjendamatu osas, mis puudutab kostja viivisenõuet kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohtul on võimalik hageja nõuet hinnata osas, mis puudutab kostja viivise nõuet, mis muutus sissenõutavaks alates 28.09.

2. Iseenesest on õige kostja ja maakohtu seisukoht ka selles, et hageja pidi viivise vähendamise taotluse ja sisulised vastuväited viivise nõudele (sh viivise määra ebamõistlikkusele) esitama tsiviilasja nr 2-13-10012 menetluses ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemisel nendele asjaoludele enam tugineda ei saa. Hageja vastupidine seisukoht on vastuolus VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 tuleneva põhimõttega, mille kohaselt võib kohus vähendada viivise suurust üksnes kohustatud poole taotlusel. Menetlusosalisel tuli kõik asjakohased taotlused, väited ja tõendid esitada põhiasja menetluses. Samas nõustub ringkonnakohus hageja käsitlusega selle kohta, et põhivõlga ületava viivise põhjendatust peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-66-05), mida kostja tsiviilasja nr 2-13-10012 menetluses ei teinud.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ainuüksi asjaolu, et hageja ei nõudnud teises tsiviilasjas viivise vähendamist, kostjale õigust saada põhivõlga ületavat viivist ilma, et kohtud oleks kontrollinud sellise nõude põhjendatust. Teistsugune seisukoht oleks vastuolus viivisenõude olemuse, VÕS §-st 7 tuleneva mõistlikkuse põhimõtte (vt selle kohta nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-162-12 p 20) ja Riigikohtu asjakohase praktikaga jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud viivise toime kõrvaldamise kohta. Õige on kostja väide, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ei või vaidlustada asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga, kuid jõustunud kohtulahendiga ei ole käesoleval juhul tuvastatud kostja õigust nõuda hagejalt põhivõlga ületavat viivist.
4. Viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvutamist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-157-15 p 19). Kuigi hageja tugines juba hagiavalduses asjaolule, et kostja ei ole põhjendanud oma õigust nõuda põhivõlga ületavat viivist, ei ole kostja esimese astme menetluses ega ka vastuses apellatsioonkaebusele sellele sisulisi vastuväiteid esitanud. 7 Samuti ei ole ta esile toonud asjaolusid ja esitanud tõendeid selle kohta, mille alusel saaks teha järelduse, et tal tekkis põhivõlga ületava viivise saamist õigustav kahju. Kui kahju tekkimine ei ole tõendatud ja võlgnik peaks põhivõlga ületavat viivist ikkagi tasuma, siis kaotaks viivis oma kahjuhüvitise tähenduse.
5. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sama paragrahvi lg 9 kohaselt ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda. Hageja on käesolevas asjas tuginenud väitele, et kostja on nõustunud kohustuste täitmise järjekorra muutmisega.
6. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus ebaõigesti seisukohale, et pooled ei leppinud kokku teistsuguses nõuete täitmise järjekorras. Pooltevahelisest kirjavahetusest (kd I tl 104-110) järeldub, et hageja tegi kostjale ettepaneku võlgnevuse tasumise graafiku koostamiseks. Kostja oli 12.11.2015 kirjas seisukohal, et põhiosa võlast tuleb tasuda kohe, misjärel tegi hageja ettepaneku põhiosa tasumiseks kolmes osas. Seepeale kordas kostja oma seisukohta 13.11.2015 kirjas, öeldes, et „eeldab, et põhiosa tasutakse koheselt. Viiviste jne osas võime läbi rääkida, aga põhiosa osas mitte.“ 16.12.2015 (kd I tl 210) teatas hageja põhiosa võla katteks detsembris 2015 makstavatest summadest ja tegi ettepaneku viivise osas maksegraafiku koostamiseks. 08.01.2016 teatas hageja, et tasutud on põhiosa ja hagi esitamiseni väljamõistetud viivis, samuti osaliselt täiendavad viivis ja tegi uuesti ettepaneku viivise osas maksegraafiku koostamiseks (kd I tl 106). Vastusena 08.01.2016 kirjale teatas kostja, et ei ole andnud ega anna nõusolekut kohustuste täitmise järjekorra muutmiseks.
7. Ringkonnakohtu hinnangul võis hageja kostja kirjadest mõistlikult järeldada kohustuste täitmise järjekorra muutmist VÕS § 88 lg 8 tähenduses. Kostja väljendas selgelt, et ei ole valmis hagejaga muus osas läbi rääkima enne, kui põhivõlg on tasutud. Kostja hiljem esitatud vastupidised väited on otsitud ja tõendamata. Kirjadest ei järeldu, et tegemist oleks olnud nurjunud kompromissläbirääkimistega, nagu väidab kostja. Tegelikult hakkas kostja eitama kohustuste täitmise järjekorra muutmist alles pärast seda, kui hageja teatas, et on vastavalt kostjalt saadud juhistele põhivõlga tasunud (kd I tl 106 ja 210). Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et võlausaldaja andis nõusoleku kohustuste täitmise järjekorra muutmiseks ja hageja poolt kostjale tasutud summad tuleb lugeda esmalt põhinõude ja seejärel viivise katteks.
8. Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja näidanud üles valmisolekut võlgnevuse tasumiseks, on teinud selleks pingutusi ja püüdnud ka kostjaga kokkuleppele jõuda (kd I tl 104-110). Asja materjalidest ei nähtu hageja pahatahtlikku kohustuste täitmisest kõrvalehoidmist. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hageja nõue kostja viivisenõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on osaliselt põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna hageja ei esitanud õigeaegselt vastuväiteid kostja viivisenõudele, ei saa ringkonnakohus käesoleva asja menetluses vähendada viivist osas, mis ei ületa põhinõude suurust. Seetõttu piirab ringkonnakohus kostja viivisenõude sundtäitmisel põhinõude suurusega ja rahuldab selles osas hagi.
9. Õige ei ole kostja väide, et hageja nõude rahuldamist välistab VÕS § 162 lg 3, mille kohaselt ei või leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupool nõuda leppetrahvi vähendamist pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud. Viidatud sättega on seaduseandja välistanud võimaluse, et võlausaldaja peab juba makstud viivise tagastama, eeldades, et viivis ei saa olla üleliia suur, kui võlgnik on selle vabatahtlikult ära maksnud.
10. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuse kohaselt on hageja kostjale tasunud kokku 101 127,38 eurot. Sellest 75 392,02 eurot tuleb lugeda tasutuks põhinõude ja 25 735,36 8 eurot viivisenõude täitmiseks. Tulenevalt käesoleva otsuse p-s 41 märgitust tuleb hagejal kostjale viivist tasuda maksimaalselt põhivõla ulatuses. Hageja ei ole seega viivist, mille vähendamist ta taotleb, kostjale veel tasunud ja VÕS § 162 lg 3 ei välista hageja nõude rahuldamist. 44.

§ 221

lg 1 teise lause kohaselt ei mõjuta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamine täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Seega ei ole põhjendatud hageja nõue täitmisakti alusel sissenõutava viivise suuruse vähendamiseks. Kuna sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte selle kehtivuse ega õigusjõu kõrvaldamine, ei saa kohus vähendada jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud viivist ja maakohus jättis hageja sellekohase nõude õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus ei korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. 45. Ringkonnakohtu hinnangul käsitles maakohus avaldust täitemenetluse ajatamiseks ebaõigesti haginõudena.

§ 45

kohaselt võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane, seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Täitemenetluse ajatamise küsimust ei lahendata hagimenetluses, vaid hagita menetluses võlgniku avalduse alusel. Menetlusökonoomika põhimõtet arvestades võis maakohus antud juhul lahendada avalduse täitemenetluse ajatamiseks ka koos haginõuetega, kuid kohus ei võinud teha selles osas otsustust hagi, vaid avalduse rahuldamata jätmise kohta. Selles osas tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada. 46. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hageja avaldus täitemenetluse ajatamiseks tuleb jätta rahuldamata ja ei korda ka selles osas maakohtu põhjendusi.

§ 45

kohase hinnangu andmine sellele, kas täitemenetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane, on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb täitemenetluse võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kõrgema astme kohus saab madalama astme kohtu diskretsiooniotsusesse sekkuda juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusnorme rikkunud.

1. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus rikkus menetlusnorme, kui ei juhtinud hageja tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid tõendeid. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, milliseid täiendavaid tõendeid ta oleks maakohtus esitanud, mis oleks andnud alust teistsuguse otsustuse tegemiseks. Hageja palub üksnes tunnistada piimatööstuse madalseisu üldtuntud asjaoluks TsMS § 231 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus on seisukohal, et piimatööstuse majandussektori madalseis ei ole käsitletav üldtuntud asjaoluna. Valdkonnas igapäevaselt mittetegutsevatelt isikutelt ei saa eeldada teadmist spetsiifilise valdkonna majanduse hetkeseisust.
2. Täitemenetluse peatamist, pikendamist ja ajatamist võimaldava normi eesmärgiks on vältida olukorda, kus ettenägematute ja ebasoodsate asjaolude kokkusattumise tõttu viiakse menetlust läbi võlgniku jaoks äärmiselt raskeid tagajärgi kaasa toovalt, mille talumist ei ole võimalik õigustada täitedokumendi kohese täitmise kaudu saavutatava tulemusega. Majandustegevusega kaasnev äririsk ei ole käsitletav ettenägematu asjaoluna, mis annab iseseisvalt alust eelistada võlgniku huve võlausaldaja huvidele. Hageja ei ole esile toonud ka seda, et majandussektori madalseisu tõttu on ta olukorras, kus nõude täitmine ei ole võimalik, vaid ta väidab, et täitemenetlus võib panna ta raskesse olukorda. Sellist olukorda ei ole hageja põhistanud ega tõendanud. Täitemenetlus on oma olemuselt ja eesmärgist lähtuvalt iga võlgniku jaoks ebameeldiv ja raske, kuid see ei anna iseenesest alust täitemenetluse ajatamiseks. 9
3. Vastuseks hageja väidetele selgitab ringkonnakohus, et täitemenetluse ajatamise aluseks saavad olla võlgnikust, mitte võlausaldajast lähtuvad asjaolud. Seega ei ole siinkohal asjakohased hageja väited kostja vastuolulise käitumise kohta seoses kohustuste täitmise järjekorra muutmise ja võimaliku maksegraafiku koostamisega. Menetluskulude jaotus
4. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, muudab kohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel ka menetluskulude jaotust.
5. Hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad nii maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 172 lg 1 teise lause alusel poolte endi kanda ja pooltel ei tule teineteisele menetluskulude hüvitisena midagi tasuda. Reet Allikvere Iko Nõmm Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 21.06.2017 otsusega RESOLUTSIOON
6. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
7. novembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 2-16969 osas, millega ringkonnakohus tühistas Pärnu Maakohtu
9. augusti
10. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega jäeti rahuldamata Lagendi OÜ hagi osaühingu Tafrix vastu tunnistada täiteasjas nr 133/2015/821 sundtäitmine lubamatuks viivise vähendamise osas, ning tunnistas sundtäitmise lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise katteks rohkem, kui on põhinõude suurus (75 392 eurot 2 senti). Tühistatud osas jätta jõusse Pärnu Maakohtu
11. augusti
12. a otsus samas tsiviilasjas, arvestades Riigikohtu põhjendusi. Ringkonnakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
13. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles jäeti rahuldamata Lagendi OÜ hagi osaühingu Tafrix vastu täiteasjas nr 133/2015/821 täitmisakti alusel sissenõutava viivise suuruse vähendamiseks ning Lagendi OÜ avaldus samas täiteasjas täitemenetluse ajatamiseks.
14. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine: „
15. Jätta rahuldamata Lagendi OÜ hagi osaühingu Tafrix vastu täiteasjas nr 133/2015/821 täitmisakti alusel sissenõutava viivise suuruse vähendamiseks. 10
16. Jätta rahuldamata Lagendi OÜ hagi osaühingu Tafrix vastu täiteasjas nr 133/2015/821 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks viivise vähendamise osas.
17. Jätta rahuldamata Lagendi OÜ avaldus täiteasjas nr 133/2015/821 täitemenetluse ajatamiseks.
18. Jätta kõikide kohtuastmete menetluskulud Lagendi OÜ kanda.
19. Mõista Lagendi OÜ-lt osaühingu Tafrix kasuks välja menetluskulu 3330 eurot 11 senti (käibemaksuta) ja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude täieliku tasumiseni."
20. Kassatsioonkaebus rahuldada.
21. Tagastada Advokaadibüroo LEXTAL OÜ-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. osaühingu Tafrix eest 11