AÕS § 44 lg-st 1 tuleneva nõude üheks oluliseks eelduseks on asjaolu, et valduse kaotust pole toimunud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hagejal sõiduki valdust ei ole. Seega ei saa hageja kostja vastu AÕS § 44 lgst 1 tulenevat nõuet esitada ja hageja nõude rahuldamine ei ole õiguslikult võimalik. Kohtu hinnangul ei oma antud juhul tähtsust asjaolu, kas hagejal valdus varasemalt oli või mitte. Asjakohatu on kohtu hinnangul hageja viide
Kohus oli seisukohal, et
ei reguleeri olukorda, kus muutub eseme valdus, vaid olukorda, kus asja või piiratud asjaõiguse kuuluvus (omandiõigus) muutub. Nii on sätte pealkiri väljendatud vaidlusaluse eseme võõrandamisena. Samuti on sätte lõigetes 1 ja 4 reguleeritud vaidlusaluse eseme võõrandamise või loovutamisega seonduvat. Riigikohus on märkinud, et
eesmärgiks on normide kehtestamine, mis reguleerivad poolte vahetumist kohtumenetluses ja mis peavad muu hulgas tagama, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada õigustatud isikutele raskusi oma õiguste maksmapanekul (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15). Seega peab
tagama menetlusosaliste poolt menetluse takistamise vältimine seeläbi, et võõrandatakse vaidlusalune ese. Otsuses nimetamata tõendid jättis kohus arvesse võtmata kui asjasse puutumatud. Kohus leidis
lg-le 2 viidates, et käesolevas asjas 06.05.2016 määrusega kohaldatud hagi tagamine ei ole enam lahendi täitmiseks vajalik, mistõttu tuleb hagi tagamine tühistada. Menetluskulud jättis kohus
Kostja esitas menetluskuludena õigusabikulud summas 6174 eurot, riigilõivu ja tunnistajatasu 467,82 eurot ja 2 eurot äriregistri väljavõtte tasu, kokku 6643,82 eurot. Lisaks palus kostja välja mõista menetluskulu 06.12.2016 toimunud kohtuistungil osalemise eest vastavalt istungi kestusele, lähtudes tunnitasu suurusest 140 eurot pluss käibemaks. Kostja on kasutanud esindaja õigusabi hagi tagamise määrusega tutvumiseks, määruskaebuse esitamiseks, tutvumiseks hagiavaldusega, kostja vastuse koostamiseks, hageja menetlusdokumentide analüüsimiseks ja kostja seisukohtade koostamiseks, ettevalmistamiseks kohtuistungiteks ja osalemiseks kohtuistungitel. Kohus leidis, et kostja poolt osundatud menetlustoimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-11). Kohus leidis, et kostja märgitud menetlustoimingud on olnud sellised, millega vastaspool saab arvestada ja mis on tavapäraselt teisele menetluspoolele ette nähtav. Kokku on kostja lepingulisel esindajal kulunud menetlustoimingutele 50 tundi ja 20 minutit. Kohus leidis, et kuna tegemist on tõenduslikult keskmiselt keerukama vaidlusega, on igat menetlustoimingule kulunud aega eraldi võttes tegemist põhjendatud ajakuluga. Kohus leidis, et arvestades käesoleva asja tõenduslikku keerukust ja asjaolu, et kostja lepingulise esindaja puhul on tegemist vandeadvokaadiga, võib kostja lepingulise esindaja märgitud tunnitasu suurust 140 eurot, millele lisandub käibemaks, pidada põhjendatuks ja mõistlikuks tunnitasu suuruseks. Seega on põhjendatud kostja lepingulise esindaja kulud kuni 05.12.2016 kohtuistungini summas 6174 eurot ja 05.12.2016 kohtuistungiga seonduvad kulud summas 812 eurot (676,67 eurot, millele lisandub käibemaks summas 135,33 eurot), kokku summas 6986 eurot. Samuti on põhjendatud kostja poolt riigilõivu tasumine summas 50 eurot ja äriregistri väljavõtte eest tasu maksmine summas 2 eurot. Põhjendatud ei ole hagejalt kostja kasuks tunnistajatasu väljamõistmine. Vastavalt Harju Maakohtu 23.11.2016 määrusele tasus 11 kostja kohtu deposiiti tunnistajatasu kokku summas 407,82 eurot, juhuks kui tunnistaja AT ja VP taotlevad tunnistajatasu maksmist. 05.12.2016 toimunud kohtuistungil avaldasid tunnistajad, et tunnistajatasu ei soovi. Vastavalt
lg 1 tagastab tagatise määranud või selle andmist võimaldanud kohus tagatise andja avalduse alusel tagatise kui tagatise andmise põhjus on ära langenud. Seega puudub alus vastavat summat välja mõista vastaspoolelt. Kostja esitas 20.12.2016 kohtule
lg 1 kohase avalduse ja palus tunnistajatasu kokku summas 407,82 eurot tagastada. Kohus tagastas tunnistajatasu eraldi määrusega 21.12.2016. Seetõttu jättis kohus kostja taotluse tunnistajatasu summas 407,82 eurot hagejalt väljamõistmiseks rahuldamata. Eeltoodu põhjal määras kohus kostja menetluskuludena kindlaks 7038 eurot.
lg 4 kohaselt märkis kohus kostja taotlusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus 23.01.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 23.12.2016 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud. Samuti taotleb hageja enda vande all ülekuulamist. Maakohus on ebaõigesti jätnud rakendamata VÕS § 16 lg 1, § 20 lg 1 ja § 9 lg 1, § 35 lg 1, § 42 lg 1, lg 3 p-d 11 ja 37 ja vääralt ning
Tarbijal on faktiliselt võimatu tõendada parklasse sõitmist, kostjal kui professionaalsel teenuse osutajal on alati paremad võimalused korraldada oma teenuse osutamine nii, et teenuse kasutajad on tuvastatavad. Kostja parkimistingimused kui VÕS § 35 lg 1 alusel tüüptingimused ei sisalda mistahes VÕS § 141 lg 1 kohast teavet ja juhiseid selle kohta, et sõiduki parkijad peavad parkimislepingu sõlmimise tõendamiseks koguma tõendeid. Maakohus oleks pidanud hea usu põhimõttest tulenevalt pöörama tõendamiskoormise kostja kahjuks ümber ning leidma, et kui hageja väidab ja kinnitab lepingu sõlmimist ja kostja eitab lepingu sõlmimist, siis peab üksnes kostja tõendama, kellega ta on lepingu sõlminud. Nimetatud järeldus tuleneb ka Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-129-13 p-s 25, kus Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kohus rikkus oluliselt
§-i 268, jättes põhjendamatult hageja vande all üle kuulamata asja lahendamisel olulist tähtsust omavas küsimuses ja olukorras, kus hagejal ei olnud võimalik muul viisil lepingu sõlmimise fakti tõendada. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohtadega viitega Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-3-16 p-le 11, et parkimislepingu sõlmimisel on isikul, kes sõidukit kasutas ja sõiduki parkimisalale parkis, kohustus seda asjaolu tõendada, kuivõrd nende asjaolude väljaselgitamine on sõiduki parkinud isiku kontrolli all ja parkimisteenust osutaval isikul on objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid esitada. Kohus on Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-3-16 tsiteerinud kontekstiväliselt. Käesoleval juhul on tegemist oluliselt erineva olukorraga kui Riigikohtu lahendis käsitletud juhtumil. Riigikohtus käsitletud juhtumil eitas sõiduki omanik parkimislepingu sõlmimist, käesoleval juhtumil eitab teenuse osutaja parkimislepingu sõlmimist. Ka on maakohus alusetult jätnud käsitlemata hageja väited, et parkimistingimuste p 1 on tühine tüüptingimus. 12 Parkimistingimuste p 1 on VÕS § 42 lg 1 ning § 42 lg 3 p-de 11 ja 37 alusel tühine tüüptingimus. Parkimistingimuste p 1 on VÕS § 42 lg 3 p 11 alusel tühine tüüptingimus, kuna sisuliselt paneb see käesolevas tsiviilasjas tekkinud faktilist ja õiguslikku olukorda arvestades teenuse tarbijale tõendamiskoormise, mis seaduse kohaselt lasub üksnes vastustajal. Isik, kes tugineb lepingule ja nõuab lepingu alusel nii teenuse eest raha kui ka nõuab lepingu alusel leppetrahvi, peab tõendama ka lepingulise suhte olemasolu. Parkimistingimuste p 1 on VÕS § 42 lg 3 p 37 alusel tühine tüüptingimus, kuna näeb ette, et teatud teo tegemisel (sõiduki parklasse juhtimisel) loetakse lepingupoole tahteavaldus tehtuks. Selle tagajärg on see, et ainuüksi sõiduki juhi poolt parklasse autoga sisenemise teost ei saa järeldada lepingu sõlmimist. Hagejale ei selgitatud eraldi tema käitumise tähendust ega antud ka mõistlikku tähtaega tahteavalduse kinnitamiseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et olukorras, kus parkimistingimused väljendavad pakkumust, tuleb parkimisleping VÕS § 9 lg 1 alusel lugeda sõlmituks iga isikuga, kes väidab, et ta sõiduki kostja parklasse parkinud ning kes tunnustab kostja ees parkimistingimusi ja parkimistasu maksmise kohustust. Hageja on kostjale ja ka kohtule kinnitanud, et tema on sõiduki parklasse parkinud, tema on aktsepteerinud parkimistingimusi, tema on võtnud omale kohustuse tasuda parkimise eest ning võtnud kohustuse tasuda parkimistingimuste rikkumise eest ka leppetrahvi. Seega on VÕS § 9 lg 1, § 16 lg 1 ja § 20 lg 1 alusel üheselt tuvastav hageja ja kostja vahel parkimislepingu sõlmimine. Maakohus on ebaõigesti jätnud VÕS § 9 lg 1, § 16 lg 1 ja § 20 lg 1 rakendamata. Maakohus on tõendeid ebaõigesti, valikuliselt ning ühekülgselt hinnates leidnud, et tõendamata on asjaolu, et apellant on sõlminud parkimislepingu. Kohus on otsuse rajanud oletustele ja spekulatsioonidele, mitte asjas kogutud tõenditele, rikkudes seeläbi oluliselt
Muu hulgas on kohus rajanud otsuse kostja töötaja AT kui valetunnistaja ütlustele, kuigi oleks pidanud need ütlused jätma
Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et AT-l puudub huvi valeütlusi anda. Kohus on TsÜS § 89 lg-t 1 ebaõigesti rakendanud ja lugenud alusetult rendilepingu näilikuks tehinguks. Kohus ei ole viidanud tõenditele, millest nähtub rendilepingu näilikkus. Ka on kohtu seisukohad vastuolus Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-139-08 p-s 8 TsÜS § 89 lg-le 1 viidates selgitanud, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Asjaolu, et tehingu näilikkuse hindamisel tuleb just tehingu sisu tehingus endas väljendatud tahteavalduste pinnalt hinnata, on Riigikohus rõhutanud ka hilisemates lahendites (3-2-1-137-09 p 11; 3-2-1-95-11 p 12). 15.04.2016 rendilepingus märgitud tahteavaldustest ei nähtu, et rendilepingu pooled oleksid sõlminud näiliku tehingu. Tõendeid, mis lubaksid väita rendilepingu näilikkust, ei eksisteeri. Tehingu näilikkust ei tõenda ka asjaolu, et AP tegeles 21.04.2016 sõiduki vabastamisega. Tõendatud on asjaolu, et hageja tegi sõiduki vabastamise ülesandeks AP-le ning kohtu seisukohtadest jääb arusaamatuks, miks pidi hageja ise veel asjaga tegelema, kui ta palus seda teha AP-l. Samuti leiab hageja, et kohtule ei ole esitatud ja kohus ei ole viidanud konkreetsetele tõenditele, milledest nähtub, et hageja on tasunud leppetrahvi ja parkimistasu kolmandate isikute eest. AP on tunnistajana selgitanud, et tema eest ei ole keegi leppetrahvi ega parkimistasu tasunud. Kohus on jätnud AÕS § 44 lg-t 1 ebaõigesti kohaldades ja
lg-t 2 ning
lg 2 p 1 ja 2 oluliselt rikkudes edasisest valduse rikkumisest hoidumise nõude läbi vaatamata.
lg-st 2 nähtub üheselt, et sõiduki valduse tagastamine rendileandjale ei mõjuta asja menetlust ega muuda hageja hagi perspektiivituks. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kui apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb niikuinii jaotust muuta. Juhul kui 13 apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb vähendada hagejalt väljamõistetavaid menetluskulusid ca 2000-3000 euroni. Kohus ei ole menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust sisuliselt käsitlenud ega hinnanud, vaid on suvaliselt kõik kulud välja mõistnud. Põhjendatuks ei saa pidada kostja poolt hagi tagamise määrusele esitatud määruskaebuse ja määruskaebuse tagamise taotluse koostamise kulusid põhjusel, et kohtud jätsid nii määruskaebuse kui ka määruskaebuse tagamise taotluse rahuldamata. Riigikohtu praktikas on peetud mõistlikuks käibemaksuta tunnitasuks maksimaalselt 120 eurot (3-2-1-39-16, p 13). Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot ületab antud määra tuntavalt. Seega tuleb ajatasu vähendada 120 euroni tunnis. Lisaks leiab hageja, et kostja on oma menetlusliku käitumisega ise põhjustanud võrdlemisi väikse vaidluse osas ebamõistlikult suured menetluskulud. Lisaks on kostja esitanud korduvalt ühesid ja samu väiteid, põhjustades seeläbi menetluskulude suurenemise. Hageja on seisukohal, et kostja vajalik ja põhjendatud menetluskulu ei ületa 2500-3000 eurot. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et vajalik on hageja vande all ülekuulamine ja taotleb enda vande all ülekuulamist järgmiste asjaolude suhtes: hageja juhtis ja parkis 21.04.2016 ca kl 09:10 paiku renditud sõiduki Lexus IS300H (reg. nr XXX XXX) Tallinnas J. Sütiste tee 19b parklasse, sõlmides seeläbi parkimislepingu, kuid jättes samas parkimise eest tasumata; hageja ei ole kostja leppetrahvinõuet tasunud kolmanda isiku eest, vaid tasus antud leppetrahvinõude enda eest, kuna rikkus kostjaga 21.04.2016 sõlmitud parkimislepingut. Hagejal ei ole objektiivselt võimalik eelnimetatud asjaolusid tõendada muude otseste tõenditega. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta hageja taotluse enda vande all ülekuulamiseks rahuldamata, jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 23.12.2016 otsus tuleb
lg 1 p-i 2 alusel tühistada osas, milles maakohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus 6338 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub muus osas täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt
lg-st 6 korrata.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Apellatsioonkaebuses kordab hageja juba maakohtus esitatud seisukohtu, millele on maakohus hinnangu andnud. 14 Vaidlus on jätkuvalt järgmiste põhiliste asjaolude üle. Kas hageja on 21.04.2016 parkimislepingu kostjaga sõlminud. Kas 15.04.2016 rendilepingu näol on tegemist näiliku tehinguga. Kas kostja poolt kasutatud tüüptingimuste p 1 ja p 10 on tühised. Samuti on vaidluse all, kas hageja on tasunud sõiduki tagastamata jätmisel liigselt leppetrahvi ning kas leppetrahvi suurus on mõistlik. Riigikohus on asunud seisukohale, et parkimislepingu sõlmimisel on isikul, kes sõidukit kasutas ja sõiduki parkimisalale parkis, kohustus seda asjaolu tõendada, kuivõrd nende asjaolude väljaselgitamine on sõiduki parkinud isiku kontrolli all ja parkimisteenust osutaval isikul on objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid esitada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16). Maakohus leidis õigesti, et vaidlust pole küsimus, et parkimisleping loetakse aadressil J. Sütiste tee 19b, Tallinn asuvas parklas sõlmituks alates parkimise alustamisest ning lepingu poolteks saavad olla ühelt poolt sõiduki tegelikult parkinud isik ja teiselt poolt parkimisteenust osutav isik. Seega on oluline käesolevas asjas tuvastada, kes 21.04.2016 kella 09:00 ajal aadressil J. Sütiste tee 19b, Tallinn asuvas parklas tegelikult parkis ja sellega parkimislepingu sõlmis. Maakohus andis hinnangu kõigile asjas esitatud tõenditele ja leidis tõendeid kogumis hinnates põhjendatult järeldusele, et tõendatud ei ole hageja poolt 15.04.2016 rendilepingu sõlmimine ega 21.04.2016 parkimislepingu sõlmimine. Sellest tulenevalt ei ole hagejal tulenevalt rendilepingust ega parkimislepingust kahju tekkinud, mistõttu jättis maakohus hageja varalise kahju hüvitamise nõude õigesti rahuldamata. Põhjendatud ei ole hageja apellatsioonkaebuse toodud väited, mille kohaselt on parkimistingimuste punkt 1 VÕS § 42 lg 1 ning § 42 lg 3 p-de 11 ja 37 alusel tühine tüüptingimus. Ringkonnakohus leiab, et parkimistingimuste punkt 1 ei ole teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav. Põhjendatud on kostja seisukoht, mille kohaselt vaid sel viisil, nagu see on reguleeritud parkimistingimuste punktis 1, võimaldab seadus lepingu sõlmimist. VÕS § 9 lg 1 kohaselt on lepingu sõlmimiseks vaja pakkumust ja nõustumust. Siinjuures omab tähtsust VÕS § 9 lg 2 teine lause, millest nähtub, et kui nõustumus väljendub teos, loetakse leping sõlmituks alates teo tegemisest, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast see tuleneb. Käesoleval juhul tulenebki parkimistingimuste punktist 1, et alates teo tegemisest ehk sõiduki parklasse sisenemisel loetakse parkimisleping sõlmituks. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud väitega, mille kohaselt on maakohus on jätnud AÕS § 44 lg-t 1 ebaõigesti kohaldades ja
lg-t 2 ning
lg 2 p 1 ja 2 oluliselt rikkudes edasisest valduse rikkumisest hoidumise nõude läbi vaatamata.
lg-st 2 nähtub üheselt, et sõiduki valduse tagastamine rendileandjale ei mõjuta asja menetlust ega muuda hageja hagi perspektiivituks. Apellatsioonkaebuse punktides 1.
lgst 2 ei ole apellandil selliste uute väidete esmakordne esiletoomine apellatsioonimenetluses õiguslikult võimalik.
lg-s 3 sätestatud asjaolude esinemist ei ole apellant põhistanud ning seetõttu jätab ringkonnakohus nimetatud uued väited tähelepanuta. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus on jätnud AÕS § 44 lg-t 1 ebaõigesti kohaldades ja
lg-t 2 ning
lg 2 p 1 ja 2 oluliselt rikkudes edasisest valduse rikkumisest hoidumise nõude läbi vaatamata.
lg-st 2 nähtub üheselt, et sõiduki valduse tagastamine rendileandjale ei mõjuta asja menetlust ega muuda hageja hagi perspektiivituks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. AÕS § 44 lg 1 kohaselt on valdajal õigus nõuda valduse rikkumise korral rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist. Valduse edasisest rikkumisest hoidumise nõude eelduseks on see, et hageja peab olema asja valdaja, toimuma peab valduse rikkumine, rikkumine peab tulenema teise isiku tegevusest, valduse rikkumist on alust eeldada ka tulevikus ja valdaja soovib ennast tulevikus toimuda võiva rikkumise eest kaitsta. Seega on AÕS § 44 lg-st 1 tuleneva nõude üheks oluliseks eelduseks asjaolu, et valduse kaotust pole toimunud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hagejal sõiduki valdust ei ole. Seega ei saa hageja kostja vastu AÕS § 44 lg-st 1 tulenevat nõuet esitada ja hageja nõude rahuldamine ei ole õiguslikult võimalik. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud ka maakohtu poolt kindlaksmääratud kostja menetluskulude rahalise suuruse, leides, et maakohus ei ole menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust sisuliselt käsitlenud ega hinnanud, vaid on suvaliselt kõik kulud välja mõistnud. Kostja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamise osas nõustub kolleegium osaliselt kaebuses osundatuga ja leiab, et maakohtu otsus kostja menetluskulude hindamise osas on valdavas osas sisuliselt põhjendamata. Ainsaks sisuliseks põhjenduseks, millele kohus on otsusest nähtuvalt kulude hindamisel tuginenud, on asjaolu, et tegemist on tõenduslikult keskmisest keerukama vaidlusega ja et kostja märgitud menetlustoimingud on olnud sellised, millega vastaspool saab arvestada ja mis on tavapäraselt teisele menetluspoolele ette nähtav. Muid sisulisi põhjendusi, millele tuginedes kohus järeldas, et kostja menetluskulud ja nende ajakulu on põhjendatud ja vajalik, vaidlustatud otsusest ei nähtu. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluse puhul on tegemist iseseisva hagita menetlusega, mille puhul tuleb kohtul ametiülesande korras kontrollida avalduse põhjendatust alati, st ka siis kui avaldusele vastuväiteid ei esitata ning võtta kirjalikult, lahendi motiveerivas osas nende osas seisukoht. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsust kostja menetluskulude hindamise osas piisavas ulatuses põhjendanud. Nimetatud maakohtu rikkumine on võimalik kõrvaldada ringkonnakohtul. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas, arvestades hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud vastuväiteid kostja kuludele. Maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulutas kostja lepinguline esindaja 09.05.2016 ja 10.05.2016 Harju Maakohtu 06.05.2016 hagi tagamise määrusele määruskaebuse koostamisele kokku 5 tundi. Ringkonnakohus peab põhjendatuks apellatsioonkaebuses esitatud hageja vastuväidet, mille kohaselt ei ole hagi tagamise määrusele määruskaebuse koostamise kulu põhjendatud, kuna kohus jättis määruskaebuse rahuldamata. Seoses eeltoodud vastuväitega selgitab ringkonnakohus, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on kulude vajalikkus ja põhjendatus. Arvestades, et kostja ei 16 saavutanud 10.05.2016 esitatud määruskaebusega (kd I tl 46-54) soovitud tulemust, s.o kaebus jäi rahuldamata ja hagi tagamine jõusse, ei saa selle koostamise 5-tunnist ajakulu pidada ka põhjendatud kuluks, mille vastaspool peaks hüvitama. Seega peab ringkonnakohus eeltoodud osas apellatsioonkaebust põhjendatuks ja leiab, et selles osas tuleb vaidlustatud maakohtu otsuses kindlaksmääratud kostja õigusabikulusid vähendada. Arvestades kostja lepingulise esindaja tunnihinda 140 eurot ja asjaolu, et kostja palus maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas mõista menetluskulud välja ilma käibemaksuta, vähendab ringkonnakohus kostja menetluskulusid 700 euro võrra (5h x 140). Ülejäänud kostja menetluskulude osas leiab ringkonnakohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud iga menetluskulu komponendi vajalikkust ja põhjendatust, et nende hindamise osas on maakohus jõudnud lahendis õigele lõppjäreldusele. Kolleegiumi hinnangul on ülejäänud kostja lepingulise esindaja poolt õigusabi osutamiseks tehtud toimingud vajalikud ja nende ajakulu vastab asja materjalidest nähtuva tehtud töö mahuga. Põhjendatud on ka kostja menetluskulude nimekirja 06.05.2016, 21.10.2016 ja 05.12.2016 kirjetes kajastatud suhtlemine ja nõupidamine kliendiga, mis küll toimiku materjalides ei kajastu, kuid mis on kliendi õiguste efektiivseks kaitseks tingimata vajalik toiming ja oluline osa esindaja esindusfunktsiooni teostamisest. Arvestades maakohtu menetluses esitatud dokumentide ja tõendite mahtu ja sisu, asjas toimunud kohtuistungite kestust, samuti asjaolu, et käesolev asi on tõenduslikult keskmisest keerukam, leiab ringkonnakohus, et kostja esindaja poolt maakohtu menetluses kostja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud toimingute maht ja kulu on põhjendatud ja vajalik. Kostja poolt menetluskulude nimekirjas märgitud ülejäänud toimingute ajakulu ei saa seega pidada ülemääraseks ning puudub alus nende vähendamiseks. Erinevalt kaebuses väidetust ei anna ülejäänud kostja menetluskulude vähendamiseks alust ka väidetav kostja õiguste pahauskne kasutamine menetluses. Kolleegiumi hinnangul on kostja menetluses tema vastu esitatud nõudele põhjendatult vastu vaielnud, sh esitanud seisukohti vastuseks hageja väidetele, ning väidetavat pahausksust oma õiguste kasutamisel kostjale menetluses ette heita ei saa. Kaebuses on hageja esitanud vastuväite ka kostja esindaja tunnitasule, leides, et esindaja tunnitasu suurus 140 eurot ületab Riigikohtu praktikas (lahend 3-2-1-39-16, p 13) mõistlikuks käibemaksuta tunnitasuks peetud 120 eurot. Ringkonnakohus ei pea hageja eeltoodud vastuväidet põhjendatuks ja jagab maakohtu seisukohta, et kostja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnihinda 140 eurot, millele lisandub käibemaks, saab käesoleval juhul pidada mõistlikuks ja põhjendatuks. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 153 eurot ilma käibemaksuta (määrus asjas nr 3-2-1-115-14) ja tunnitasu 165 eurot ilma käibemaksuta (otsus asjas nr 3-2-1-131-16). Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja tunnitasu hind 140 eurot on vaidluse keerukust, asjas esitatud tõendite mahtu ja asjaolu, et esindaja on kogenud ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutaja (vandeadvokaat), arvestades mõistlik ja põhjendatud. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse väidete põhjal tuleb vaidlustatud maakohtu otsuses kindlaksmääratud kostja menetluskulude suurust vähendada 700 euro võrra. Ülaltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, muutes maakohtu otsust kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Muus osas apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Menetluskulud 17 Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb maakohtu otsus sisulises osas muutmata ja kohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse vaid menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas, peab ringkonnakohus
lg-st 1 tulenevalt põhjendatuks jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda. Vastavalt
lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Ringkonnakohtu 30.03.2017 istungil esitatud menetluskulude nimekirjas palub kostja määrata kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 1610 eurot (ilma käibemaksuta) ja viivise menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt kostja menetluskulude nimekirjale koosnevad kostja menetluskulud õigusabikuludest summas 1610 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja vandeadvokaadist lepinguline esindaja on osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 11,5 tunni ulatuses tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Osutatud õigusabi seisneb 13.02.2017 vastuse koostamises apellatsioonkaebusele – 6h, 29.03.2017 tutvumises hageja 22.03.2017 protsessidokumendiga ning ettevalmistumiseks istungiks – 2,5h ning 30.03.2017 kohtukõne teeside koostamises – 3h. Lisaks on kostja palunud kohtuistungil määrata kindlaks kostja kulud seoses istungil osalemisega vastavalt kohtuistungi protokollile tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Ringkonnakohtu 30.03.2017 istungil märkis hageja esindaja, et jätab vastaspoole kulud kohtu hinnata. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvat kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 11,5 tundi õigusabi osutamiseks apellatsioonimenetluses pidada täies ulatuses põhjendatuks. 30.03.2017 ajakulu 3 tundi kohtukõne teeside koostamiseks on kohtu arvates põhjendamatu. Kostja teeside koostamise kulu osas leiab ringkonnakohus, et teeside koostamise kulu ei ole põhjendatud ega vajalik
lg 1 mõttes, kuivõrd kirjalike teeside esitamise kohustust kohtuistungil ei ole ning kohus sellise menetlusdokumendi koostamist ei palunud. Tegemist ei ole sellise kuluga, mille peaks välja mõistma vastaspoolelt, kuivõrd menetlusosalise seisukohad nii hagiavalduse vastuses kui ka järgnevates menetlusdokumentides, sh vastuses apellatsioonkaebusele, mida menetlusosaline on kohustatud kohtule esitama enne kohtuvaidlusi, peaksid olema niivõrd läbi mõeldud, kokkuvõtlikud ja ammendavad, et teeside esitamise vajadus kohtuistungil puudub. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja on vastuses apellatsioonkaebusele esitanud oma põhjalikud ja mahukad vastuväited ning sisuliselt on kohtukõne teeside puhul tegemist varasemalt menetluses esitatud põhiseisukohtade kordamisega, ei pea ringkonnakohus teeside koostamise ajakulu põhjendatuks. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu, leiab, et ülejäänud kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingud on kostja õiguste efektiivseks kaitseks
Samuti on ringkonnakohtu hinnangul käesoleva vaidluse keerukust ning kostja esindaja kvalifikatsiooni arvestades põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga kostja esindaja tunnihind 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastavalt ringkonnakohtu 30.03.2017 istungil taotletule mõistab ringkonnakohus kostja kasuks välja ka kostja põhjendatud menetluskulu seoses istungil osalemisega, mis istungi kestust (54 min) ja esindaja 18 tunnihinda arvestades on 126 eurot (140 x 54 min). Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja on kohtule esitatud menetluskulude nimekirjas palunud menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuta, samuti arvestades, et kostja on käibemaksukohustuslaste registrist nähtuvalt registreeritud käibemaksukohustuslasena ja saab seega tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, peab ringkonnakohus kostja õigusabikulu apellatsioonimenetluses põhjendatuks kokku 9 tunni ja 24 minuti ulatuses, s.o summas 1316 eurot ilma käibemaksuta (9h 24min x 140). Vastavalt kostja taotletule tuleb
lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu 19
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.