← Eesti

3-15-1566/9

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1566 Otsuse tegemise kuupäev 18.02.2016 ja koht Kohtunik Kohtuasi Tartu Mare Priks I.H. kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 02.02.2015 otsuse nr 12-6/138 osaliseks tühistamiseks ja 15.05.2015 vaideotsuse nr 12-4/15/106-4 tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja informatsiooni Ameti tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamiseks. Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja I.H., esindaja advokaat Henn Koduvere; Põllumajanduse ja Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja peaspetsialist-jurist Siim Vellemaa Resolutsioon Jätta I.H. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Jätta menetluskulud poolte kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 21.03.

  1. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil Asjaolude kirjeldus I.H. on võtnud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse 19.05.2009, mil esitas vormi MT60 ja pindalatoetuste taotluse nr 11009650613 ning millel märkis, et taotleb 2007-2013 perioodi mahepõllumajandusliku tootmise toetust kokku 207,1 ha-le. 21.05.2010 esitas I.H. pindalatoetuste taotluse nr 11010111444, millel taotles mahepõllumajandusliku tootmise toetust kokku 214,18 ha-le. 23.05.2011 esitas I.H. pindalatoetuste taotluse nr 11011112065, millel taotles mahepõllumajandusliku tootmise toetust kokku 214,58 ha-le. 17.05.2012 esitas I.H. pindalatoetuste taotluse nr 11012111645, millel taotles mahepõllumajandusloiku tootmise toetust kokku 139,36 ha-le. 16.05.2013 esitas I.H. pindalatoetuste taotluse nr 11013111824, millel taotles mahepõllumajandusliku tootmise toetust kokku 145,37 ha-le. 17.05.2013 on I.H. esitanud pindalatoetuse taotluse muutmisavalduse, millel vähendas põllumassiivil nr 66544061075 asuva põllu SEPPA 1 pinda 2,5 ha-ni, suurendas põllumassiivil nr 66544090297 asuva põllu SEPPA 2 pinda 3,10 ha-ni, suurendas põllumassiivil nr 66544061075 asuva põllu SEPPA 4 pinda 2,10 ha-ni ja loobus põllumassiivil nr 66544090297 asuvalt põllul SEPPA 3 mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotlemisest. Tehtud muudatuste tulemusena taotletud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse pind ei muutunud. 21.05.2014 esitas I.H. vormi MT60 „Kinnitus põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustuse võtmise ja pikendamise kohta, millel kinnitas mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse pikendamist kuni 31.12.2014 ja pindalatoetuste taotluse nr 11014117618, millel taotles mahepõllumajandusliku tootmise toetust kokku 133,42 ha-le. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) on 02.02.2015 otsusega nr 12-6/138 määranud I.H.
  2. aastal taotletud mahepõllumajandusliku tootmise toetust osaliselt, kuna põllumajandusministri 21.02.2014 määruse nr 14 „
  3. aastal „Eesti maaelu arengukava 2007-2013“ alusel antavad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevad maaelu arengu toetused“ (Määrus nr 14) § 5 alusel ei makstud taotlejale toetust nende põldude eest, millel puudus kehtiv mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustus ning põllumajandusministri 08.04.2010.a. määruse nr 44 „Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (Määrus nr 44) § 2 lõike 1 punkti 1 alusel nende rohumaade eest, mille iga hektari kohta ei peetud põllumajandusettevõttes vähemalt 0,2 ühikule vastaval hulgal mahepõllumajanduslikke karjatatavaid loomi. Taotlejale 2009., 2010., 2011.,
  4. ja
  5. aastal makstud toetus nõuti Määruse nr 44 § 3 lõike 3, § 12 lõike 1, § 16 lõike 1, § 17 lõike 6 ning Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 artikli 44 lõike 1 alusel tagasi 12,53 ha osas, mille võrra algse kohustuse aluse maa pindala oli vähenenud üle 30%. Otsuses on juhindutud ka põllumajandusministri 17.02.2010 määrusest nr 11 „Head põllumajandus- ja keskkonnatingimused, püsirohumaa pindala säilitamise kohustuse täitmise täpsem kord, püsirohumaa pindala säilitamise kohustuse üleandmise alused ja kord ning püsirohumaa säilimiseks vajalike abinõude rakendamise täpsem kord“ (Määrus nr 11). Kaevatava otsuse punkti 3 kohaselt on otsustatud tasaarvestada alusetult saadud toetussumma toetusmaksega. I.H. esitas 11.03.2015 vaide PRIA otsusele 02.02.2015 nr 12-6/
  6. 10.04.2015 on PRIA teavitanud , et pikendab vaidele vastamise tähtaega kuni 11.05.
  7. Samal päeval on I.H. esindaja saatnud PRIA´le kirja vaide läbivaatamise tähtaja edasilükkamise kehtetuks tunnistamiseks, 20.04.2015 saatis PRIA sellele vastuskirja nr 12-4/15/106-
  8. 15.05.2015 on PRIA vaideotsusega nr 12-4/15/106-4 jätnud I.H. vaide rahuldamata. I.H. esindaja on 17.06.2015 esitanud kaebuse Tartu Halduskohtule, milles taotleb tühistada PRIA 02.02.2015 otsus nr 12-6/138 osas, millega nõuti tagasi aastate 2009-2013 eest 12,53 ha kohta makstud mahepõllumajandusliku tootmise toetus kokku summas 7 063,84 eurot või alternatiivselt summas 3 075,18 eurot ning tasaarvestati vastavalt PRIA otsuse punktile
  9. Samas taotletakse tunnistada õigusvastaseks PRIA poolt I.H. 11.03.2015 esitatud vaide läbivaatamise tähtaja pikendamine ja vaide läbivaatamisega viivitamine. Kolmandaks nõudeks on tühistada PRIA 15.05.2015 vaideotsus nr 12-4/15/106-4 ja neljandaks nõudeks on mõista välja I.H. kasuks vaidemenetluses kantud õigusabikulud summas 360 eurot, mida kaebaja 2 käsitleb kui taotlust kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja on taotlenud ka kohtukulud jätta PRIA kanda. Kaebuse täienduses on kaebaja taotlenud nõude rahuldamist 1 013,10 euro ulatuses summa 3 075,18 euro asemel. Tartu Halduskohus on kaebuse kohtumäärusega 30.06.2015 menetlusse võtnud. Kaebuselt on tasutud riigilõiv. Kaebaja esindaja on esitanud ka menetluskulude dokumendid, mida kohus ei ole arvestanud seonduvalt sellega, et need on esitatud hilinemisega. Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Kaebuse esitaja oli
  10. aastal ja on jätkuvalt aktiivne põllumajandustootja EL määruse nr 1305/2013 artikli 9 tähenduses ning soovis jätkata
  11. aastal mahepõllumajandusliku tootmise tavade ja meetoditega. Euroopa Liidu õigus näeb ette mahepõllumajanduse tootmisega jätkajatele juba
  12. aastal võimaluse taotleda mahepõllumajanduse tootmisega sarnast, kuid üksteist välistavat toetust ehk mahepõllumajandusega jätkamise toetust. PRIA ei ole sellist võimalust pakkunud Eestis
  13. aastal. Kaebaja on märkinud, et kuna PRIA ei ole pakkunud
  14. aastal mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemise võimalust uueks kohustuseperioodiks, jäeti mahepõllumajandusega tegelevad tootjad ilma olulisest Euroopa Liidu õigusaktide alusel olemas olnud võimalusest ning on õigusvastane PRIA poolne tõlgendus, mille kohaselt pidid mahepõllumajandusega tegelevad tootjad valima, kas pikendavad
  15. aastal võetud kohustust terves ulatuses või ei saa üldse toetust. Kaebaja on märkinud, et Eesti Vabariigil oli võimalus ja ka kohustus anda
  16. aastal kohustuse pikendamisel kaebuse esitajale võimalus kohustuse aluse maa kogust muuta olukorrale vastavalt, varasematel perioodidel makstud toetussummasid tagasi nõudmata. Kaebaja on seisukohal, et toetuse tagasinõudmine on õigusvastane. Kaebaja leiab, et õigusvastaselt on mahepõllumajandusliku tootmisega tegelevate ettevõtjate panek sundvaliku ette, kas pikendada
  17. aastal võetud mahus oma kohustust või aktsepteerida toetuse tagasinõuet. Kaebaja leiab, et PRIA on alusetult tagasi nõudnud kaebajalt 2009, 2010, 2011, 2012 ja 2013 eest makstud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse 12,53 ha põllupindala ulatuses kokku summas 7 063,84 eurot. Kaebaja on märkinud, et toetuse tagasinõude õiguspärase aluse olemasolul oleks PRIA poolt viidatud õigusaktide sätete alusel toetusaluse pindala vähenemise tõttu aastate 2009-2012 eest makstud toetuse osas, tagasinõudmine mõeldav üksnes olukorras, kus toetusaluse pindala vähenemine ületaks juba eelnevalt tagasinõutud toetusele vastavat pindala ning üksnes tagasinõutud toetusele vastavat pindala ületavas osas. Seetõttu on PRIA poolt kaevatavas otsuses sätestatud 2009, 2010, 2011 ja 2012 toetuste tagasinõue vähemalt summas 3 075,18 eurot alusetu. Kaebaja on taotlenud PRIA otsuse 02.02.2015 nr 12-6/138 tühistamist. Sama kaebusega on taotletud ka PRIA vaideotsuse 15.05.2015 nr 12-4/15/106-4 tühistamist ja tunnistada õigusvastaseks vaide läbivaatamise tähtaja pikendamine ja vaide läbivaatamisega viivitamine. Kaebaja on nõudnud ka hüvitist 360 eurot, kuna on pidanud vaidemenetluses kasutama õigusabiteenust ja tasuma selles summas õigusabikulusid. Kaebaja on viidanud riigivastutuseseaduse (RVastS) § 8, et hüvitisega tuleb luua selline olukord isikule, milles isik olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kui PRIA oleks teinud kaebajale positiivse lahendi, ei oleks kaebaja pidanud tegema õigusabile kulutusi. 3 Kaebuse täienduses 22.01.2016 on märgitud, et antud vaidluses on vaidluse objektiks mahepõllumajanduse tootmise toetus ning mahepõllumajanduses toimuvad protsessid pikemaajaliselt kui tavapõllumajanduses. Kaebuse täienduses on märgitud, et PRIA on jätnud teostamata kaalutlusõiguse, PRIA ei ole täitnud selgitamiskohustust. Kaebaja on korrigeerinud kaebust esialgse kaebuse punkti 3.4 osas ning on esitanud alternatiivse nõude. Kaebaja on leidnud, et PRIA 02.02.2015 otsuse nr 12-6/138 sätestatud 2009, 2010, 2011 ja 2012 toetuste tagasinõue vähemalt 1 013,10 eurot on alusetu. Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Vastustaja on viidanud Määruse nr 44 § 3 lg
  18. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja pikendas oma
  19. aastal võetud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustust vaid üksnes
  20. aastal võetud ja 20.05.2014 aastal lõppenud kohustuse ulatuses. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja on ekslikult asunud arusaamale, justkui oleks riigil lasunud kohustus võimaldada taotlejatel
  21. aastal võtta uus mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustus. Vastustaja hinnangul on ebaloogiline ka kaebuse väide, justkui oleks Määruse nr 44 § 17 lg 9 pakutud võimalus asetanud mahepõllumajandustootjaid sundseisu. Vastustaja märgib, et nii kaebuse esitajal kui ka teistel mahepõllumajandusliku tootmise toetust taotlevatel isikutel puudus kohustus oma
  22. aastal võetud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustust pikendada ning fakt, et kaebuse esitaja taotles mahepõllumajandusliku tootmise toetust pinnale, millest tema väitel oli suurem osa renditud ning mille osas tal ei õnnestunud
  23. aastaks rendilepinguid pikendada, ei tähenda, et riik oleks asetanud kaebaja sundseisu või temale oleks seetõttu pidanud kohaldama erinevaid tingimusi kui teistele sama toetust taotletavatele isikutele. Vastustaja on märkinud, et mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustus ei ole mitte hektaripõhine, vaid on seotud kohustuse tingimuste täitmisega sellel pinnal, millele taotleja on kohustuse võtnud. Vastustaja on pikendanud vaide läbivaatamise tähtaega ELÜPS § 110 lg 3 alusel, kuid vaide lahendamise tähtaja ületamine ei ole haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks. Mis puudutab kaebaja poolt nõutud hüvitise nõudesse, siis kaebaja vaidemenetluses kantud kulud õigusabile ei ole kaebajale tekitatud kahju riigivastutuse seaduse tähenduses. Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. 29.01.2016 on PRIA esitanud seisukohad kaebaja poolt esitatud kaebuse täiendusele. PRIA on märkinud, et antud juhul ei ole tegemist kaalutlusotsusega, kuna seadusest tuleneb imperatiivne norm, et millal tuleb toetus tagasi küsida ja millal mitte. PRIA ei nõustu, et kaebaja osas antud juhul on rikutud selgitamiskohustust, kaebaja ei ole ise PRIA poole pöördunud selgituste saamiseks, seega ei ole saanud PRIA ka täiendavaid selgitusi anda. Vastustaja on selgitanud ka Komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 artiklite 44 ja 46 sisu. Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus Kohus, tutvunud asja materjalidega asub seisukohale, et kaebaja kaebus tervikuna jääb rahuldamata. I 1.PRIA 02.02.2015 otsusega nr 12-6/138 on määratud I.H.
  24. aastal taotletud mahepõllumajandusliku tootmise toetust osaliselt, kuna Määruse nr 14 § 5 kohaselt ei makstud toetust taotlejale nende põldude eest, millel puudus kehtiv mahepõllumajandusliku tootmise 4 toetuse kohustus ning Määruse nr 44 § 2 lg 1 p 1 alusel nende rohumade eest, mille iga hektari kohta ei peetud põllumajandusettevõttes vähemalt 0,2 ühikule vastaval hulgal mahepõllumajanduslikke karjatatavaid loomi, hektari kohta 76,69 eurot aastas. 2.Taotlejalt on nõutud tagasi 2009., 2010., 2011.,
  25. ja
  26. aastal makstud toetus Määruse nr 44 § 3 lg 3, § 12 lg 1, § 16 lg 1, § 17 lg 6 ning Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 artikkel 44 alusel 12,53 ha osas, mille võrra algse kohustuse aluse maa pindala oli vähenenud 30%. 3.Määrus nr 44 II peatükis on sätestatud nõuded toetuse saamiseks. Kui taotluse kontrollimisel kindlaks tehtud maa pindala on suurem kui pindala, mille kohta toetust taotletakse, loetakse algse kohustuse aluseks maaks see maa ning pindalaks see pindala, mille kohta toetust taotletakse. 4.Asja materjalide kohaselt võttis kaebaja
  27. aastal mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse , mil esitas vormi MT60 207,1 ha maa osas ning lähtuvalt Määruse nr 44 § 17 lg 6 kohaselt võis taotleja vähendada algse kohustuse aluse maa pindala 30% ilma, et selle maa pindala kohta eelmistel aastatel makstud toetust tagasi nõutaks.
  28. aastal vähenes taotleja poolt taotletud pindala 0,82 ha;
  29. aastal vähenes kindlaksmääratud pind 4,81 ha;
  30. aastal vähenes kindlaksmääratud pind 55,08 ha;
  31. aastal vähenes kindlaksmääratud pind algkogusest 3,73 ha.
  32. aastaks oli kaebaja vähendanud mahepõllumajanduslikku tootmise toetuse kohustuse alust pinda kokku 64,44 ha. PRIA on teinud kindlaks, et kuna kaebaja võis algse kohustuse aluse maa pindala vähendada maksimaalselt 62,13 ha, siis seega vähendas kaebaja kohustust 2,31 ha osas üle lubatud 30% piiri. Määruse nr 44 § 17 lg 6 kohaselt võib toetuse saaja vähendada algse kohustuse (207,1 ha) aluse maa pindala kuni 30% ilma et selle maa pindala kohta eelmistel aastatel makstud toetust tagasi nõutakse. Antud juhul on PRIA õigesti leidnud, et kaebajalt tuli tagasi nõuda 2,31 ha ulatuses mahepõllumajandusliku tootmise toetust. PRIA on teinud kindlaks, et
  33. aastal vähenes kindlaksmääratud pind veelgi 12,53 ha võrra, mistõttu on nõutud tagasi ka makstud toetus lisaks vähenenud 12,53 ha eest. 5.Tulenevalt Määruse nr 44 § 3 lg 3 lähtuvalt võtab taotleja kohustuse tegeleda ettevõtte põllumajandusmaal esmakordse esitamise kalendriaastast alates viis järjestikust kalendriaastat mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatusega Määruse nr 44 nõuetest lähtuvalt. Kaebaja on leidnud, et mahepõllumajandusliku tootmise
  34. aastal võetud viieaastase kohustamise nõue on õigusvastane. Kaebaja on leidnud, et kuna tal osa maadest on renditud, siis ei pidanud ta arvestama võimalusega, et kohustamisperiood kestab kauem kui 5 aastat. Samuti on kaebaja seisukohal, et PRIA on tekitanud kaebajal sundseisu. Kohus märgib, et vastustaja on siinjuures õigesti märkinud, et kaebuse esitajal ei ole kohustust taotleda mahepõllumajandusliku tootmise toetust, vaid see on taotlejale pakutud võimalus, samuti ei ole sätet, mis oleks pannud riigile kohustuse pakkuda taotlejale võimalust võtta kohe peale 2007-2013 programmperioodi lõppu uus mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustus, mistõttu ei saanud taotlejal vastava riigipoolse käitumise osas tekkida ka õiguspärast ootust. Samuti ei ole riik pannud taotlejaid sundseisu. Kohus märgib, et Määruse nr 44 § 17 lg 9 kohaselt on taotlejatel võimalus pikendada juba olemasolevat mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustust ühe aasta võrra. Taotleja valib, kas pikendada oma
  35. aastal võetud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustust või loobuda kohustuste pikendamisest. Esimesel juhul riskib taotleja võimalike tagasinõuete esitamisega ning teisel juhul puudub taotlejal võimalus
  36. aastal mahepõllumajandusliku tootmise toetust saada. Kaebajal puudus kohustus oma
  37. aastal võetud mahepõllumajandusliku tootmise toetust pikendada. Samas taotles kaebaja toetust pinnale, millest suurem osa pinnast oli renditud ning tal ei olnud võimalust
  38. aastaks rendilepinguid pikendada. Seega on PRIA õigesti märkinud, et kaebaja on toetuse kohustuse pikendamise osas teinud ise valiku ning kaebuse esitaja otsustas 5 mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustust pikendada ning
  39. aastal vastavale pinnale mahepõllumajandusliku tootmise toetust taotleda. Antud juhul ei ole tegemist kaebaja panemisega sundseisu, selle otsustab kaebaja ise, mille eest vastutab ka kaebaja ise. 6.Kaebaja on leidnud ka, et temalt on
  40. aastal ja
  41. aastal kohustuse vähendamise eest õigusvastaselt toetust tagasi küsitud. Määruse nr 44 § 17 lg 6 kohaselt võib enne 02.05.2012 kohustuse võtnud toetuse saaja vähendada sama määruse § 3 lg 3 nimetatud algse kohustuse aluse pindala kuni 30%, ilma et selle maa pindala kohta eelmistel aastatel makstud toetust tagasi nõutaks. Kohus märgib, et mahepõllumajandusliku tootmise toetus on seotud kohustuste täitmisega. Kohus on peatunud nimetatud küsimuse lahendamisel käesoleva otsuse punktis 4 ning ei pea vajalikuks seda korrata. Täiendavalt viitab kohus PRIA seisukohale vastuse täienduses, et tegemist ei ole antud juhul kaalutlusotsusega, kuna Määruse nr 44 § 16 lg 1 viitega komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 artikli 44 lõike 3 sätestab imperatiivselt millal küsitakse toetus tagasi ja millal mitte ja kaebajale on võimaldatud vastavalt Määrusele nr 44 koosmõjus komisjoni määruse artikkel 44 lõikega 3 kohustust kohandada. Eeltoodu alusel ei ole PRIA pidanud tegema kaalutlusotsustust. PRIA on ka õigesti leidnud, et tagasinõutud toetuse ulatuses saab teha tasaarvestust
  42. aasta eest määratud toetuse arvel. 7.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaevatav haldusakt on õiguspärane ja arusaadav ning on antud selleks pädeva isiku poolt kehtiva õiguse alusel. PRIA on lähtunud toetustaotluse menetlemisel õigusaktidest, haldusaktis on välja toodud õiguslikud ja faktilised alused vastavalt haldusmenetluse seaduse sätetele. Mis puudutab selgitamiskohustust PRIA poolt, nõustub kohus ka selles osas PRIA seisukohtadega, et nõu ja seisukohtade saamiseks tuleb haldusorgani poole pöörduda, mida kaebaja teinud ei ole ning samas on PRIA koduleheküljel olemas kogu informatsioon toetusmeetme kohta toetuse saamise tingimused taotlejate jaoks lahti kirjutatud. Lisaks on võimalik esitada teabenõudeid ja päringuid. 8.Kaebuse täienduses on kaebaja märkinud, et toetuste tagasinõue vähemalt summas 1 013,10 eurot on alusetu. Kohus märgib, et mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustus ei ole seotud ainult pinnaga vaid ka nende kohustuste täitmisega sellel pinnal, millel taotleja on kohustuse võtnud. Tagastusnõue tekib nende pindade osas, mille ulatuses on taotleja mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustust vähendanud. PRIA on märkinud, et kuivõrd mahepõllumajandusliku tootmise toetuse algse kohustuse alust pinda saab vähendada igal aastal, siis on loogiline, et vastava nõude rikkumise eest saab taotlejat rikkumise esinemisel sanktsioneerida ka juhul kui taotlejat on sama rikkumise eest juba varasemalt sanktsioneeritud. 9.Kaebaja taotlus tühistada PRIA 02.02.2015 otsus nr 12-6/138 osas, millega nõuti I.H. tagasi aastate 2009-2013 hektari kohta makstud mahepõllumajandusliku tootmise toetus summas 7 063,84 eurot ja/või summas 1 013,10 eurot ning tasaarvestuse tegemine vastavalt PRIA otsuse punktile 3, jääb rahuldamata. 10.Kaebaja poolt esitatud viited Euroopa Liidu ja komisjoni aktidele ei ole olnud vajalik, kuna need on olnud asjassepuutumatud. Antud asjas on õigesti juhindutud EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005, (EÜ) nr 1122/2009, (EÜ) nr 1974/2006 ja (EÜ) nr 65/2011, Euroopa Liidu Ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS), ja Määruse nr 44, Määruse nr 14 ja Määruse nr 11 sätetest. Kohus leiab, et kaebus haldusakti tühistamise nõudes on esitatud otsitud põhjustel ja mittevajalikele aktidele viidates. 6 II 11.Eraldi peatub kohus kaebaja nõudel tunnistada õigusvastaseks PRIA poolt I.H. 11.03.2015 esitatud vaide läbivaatamise tähtaja pikendamine ja vaide läbivaatamisega viivitamine. Taotletakse ka vaideotsuse tühistamist. Kaebaja on leidnud, et haldusorgan ei saa toimingu tegemise viivitust põhjendada teatades tagantjärele, et ilmnesid asjaolud, mis takistasid tähtaegselt vaiet menetlemast. 12.Asja materjalide kohaselt on vaie esitatud 11.03.2015 ning vaideotsus nr 12-4/15/106-4 on tehtud 15.05.2015, millega on jäetud vaie rahuldamata. Vaideotsuses on juhindutud haldusmenetluse seaduse (HMS) sätetest ning vastustaja on viidanud ELÜPS § 110 lg
  43. ELÜPS § 110 sätestab kohustusliku vaidemenetluse enne kohtusse pöördumist. Vastustaja on põhjendanud vaide lahendamise tähtaja ületamist vaiete paljususega ja möönab vaide lahendamise tähtaja ületamist. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja pikendanud vaide läbivaatamise tähtaega lähtuvalt ELÜPS § 110 lg 3, mille kohaselt on vaide lahendamise tähtajaks 30 päeva vaide vastuvõtmisest , samuti võib vaide läbivaatamise tähtaega pikendada 30 kalendripäeva võrra vaiete paljususe tõttu. Seega tulnuks vaie lahendada 11.05.
  44. 13.Asjaolu, et vaide läbivaatamise pikendamisest teavitati kaebajat 10.04.2015, see on viimasel päeval kui tulnuks teha vaideotsus, ei too kaebajale kaasa pöördumatuid kahjulikke tagajärgi ning samas ei ole sätestatud ka kindlat tähtaega, millal tuleb teatada, et vaide lahendamise tähtaega pikendatakse. Nii ELÜPS § 110 lg 3 kui ka HMS § 84 lg 2 tuleneb vaide läbivaatamise tähtaja pikendamise õigus. Samuti HMS § 41 mõistes võib haldusorgan viivituseta teatada haldusakti tegemise aja kui ei saa seda teha ettenähtud tähtaja jooksul. Kohtu arvates tuleb seda teha enne 30-päevase tähtaja saabumist ning sõna viivitus saab tõlgendada selliselt, et kohe kui ilmneb asjaolu (üksikjuhtumi keerukus, vaiete paljusus) , mis takistab haldusakti tähtaegset andmist, tuleb teatada, et pikeneb vaide lahendamise tähtaeg. Seega ei ole kohtu arvates õigusvastane vaide läbivaatamise tähtaja pikendamine. Kohtu arvates on haldusorgan ületanud 4 päeva vaidele vastamise tähtaega, kuid see ei ole viinud vastustajat vale otsustuse tegemisele ja ei anna alust tunnistada õigusvastaseks vastustaja tegevust vaide lahendamisel ega anna alust vaideotsuse tühistamiseks. Kohus märgib täiendavalt, et 4-päevane hilinemine vaideotsuse tegemisel on küll vaide läbivaatamise tähtaja ületamine, kuid selline tegevus ei saa tekitada kaebajale pöördumatut kahju ega loo ka mittevaralise kahju tekkimise alust, kuna tegemist on väga väikese riivega. Seega ei tunnista kohus õigusvastaseks vaide läbivaatamise tähtaja pikendamist ega vaide läbivaatamisega viivitamist. 14.Vaideotsus on oma olemuselt õiguspärane, vaideotsus on motiveeritud, välja on toodud nii õiguslikud kui faktilised asjaolud, vaideotsus on antud pädeva haldusorgani poolt. Kohus ei rahulda kaebaja taotlust tühistada 15.05.2015 vaideotsus nr 12-4/15/106-
  45. III 15.Mis puudutab kaebuses toodud hüvitise nõuet, siis antud juhul kaebaja nõuab hüvitisena haldusmenetluses kantud õigusabikulusid. Kohus märgib, et kaebaja on valesti tõlgendanud, et avaliku võimu kandja on antud juhul tekitanud kahju kaebajale sellega, et seoses vaide esitamisega on kaebajal tekkinud kulud, olles pidanud tasuma vaidemenetluses õigusabikulud summas 360 eurot. Kohus märgib, et vaide esitamise kohustus tuleneb ELÜPS § 110 lg 1 ning menetluskulude osas saab märkida, et Riigikohtu halduskolleegium on kohtulahendis 3-3-1-7615 asunud seisukohale, et halduskohtumenetluses saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulud, mitte haldusmenetluses kantud kulud, seega ei saaks nõuda kaebaja antud juhul ka summa väljamõistmist menetluskuluna rääkimata hüvitise nõudest. Kaebaja taotlus hüvitise 360 eurot väljamõistmiseks jääb rahuldamata. 7 16.Eeltoodu alusel jätab kohus täies ulatuses kaebuse rahuldamata. Kohus on hinnanud ainult neid menetlusosaliste väiteid ja viiteid seadusesätetele, mis omab antud asja otsustamisel tähtsust. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 17.Menetluskuludest: Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PRIA ei ole menetluskulusid esitanud. Seega jäävad menetluskulud poolte kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.